Kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Lapsepõlve mõjud

On selliseid tugevaid inimesi, keda ärritab, kui inimesed oma praegusi nõrkusi või puudusi selgitavad kehva lapsepõlvega. Ma täitsa mõistan neid. Minu meelest oli vähemalt vanasti ka mingi praktilise psühhoteraapia suund, kus tegeldi ainult inimese hetkeolukorraga: kohe, kui ta hakkas rääkima, mis vanasti juhtunud asjadest teda mingis mõttemustris hoiavad (mees pettis ja nüüd ei usalda meest, sest kunagi ta pettis!), tõi psühholoog ta kohe hetkeolukorda tagasi ja küsis umbes, et - aga mis olukord PRAEGU on? Oli mis oli, aga mis sinu PRAEGUSES olukorras sind tusaseks teeb või takistab. Ma usun, et mõnele inimesele see väga sobiski! Enamikul on siiski vaja just taust ja tagamaad välja kaevata.


Täna nägin unes, et Emmake oli ostnud mulle matemaatika ja eesti keele tasemetööde harjutusvihiku, et ma need harjutused ära teeksin ja Õel tasemetöödeks õppida aitaksin. Oi, kuidas ma pusisin, kuid suutsin kahe tunniga lahendada ühe ülesande ja sellegi õigsuses polnud kindel :D
Sain aru, et suudan lahendada emmast-kummast vihikust kaks ülesannet päevas. Ja ma pole üldse kindel, kas ma aru saan, mida ma tegema pean ja kas tuli õigesti välja. Jama!


Kuna ma panen juba kolmandat aastat oma unenäod lühidalt kirja (ja mul jäävad unenäod meelde umbes 25 päeval 30st), siis täna hakkasin mõtlema, kui sageli ma oma unenäos olen teismeline või vähemalt käin koolis... ja kui sageli on minu unenäoperes ikka veel pereliikmeteks pigem mu vanemad ja Õde-Vend, mitte Mees ja VT. Tõsi, kuna olin 10-aastane, kui Õde sündis, siis väga sageli sulavad VT ja Õde üheks isikuks kokku.

Ja ma tahtsingi lihtsalt öelda, et pole mingi ime, et inimesed oma lapsepõlves nii kõvasti kinni on - see pole mõtlemisviga vaid inimese psüühika ongi selline, et lapsepõlvemuljed värvivad kogu ülejäänud elu kogemusi. Unenäod tõestavad seda! Minu silmis. :D  Sest teada on, et oma unenägudes on inimesed sageli tagasi oma nooruses, mis on ju periood, kus oleme kõige mõjutatavamad.

Vaat, seda tahtsingi öelda!

Muahh! :)

4 kommentaari:

Maire ütles ...

Soovitan sulle üht raamatut: http://www.apollo.ee/aju-sinu-lugu.html

Minu jaoks väga huvitav lugemine ja seletab nii mõndagi sellest, mida ehk mõnikord müstiliseks peame.

karikate emand ütles ...

Oo, lugesin selle tutvustuse läbi - tõesti tundub väga huvitav.
Kui VT'l jälle midagi raamatukogust vaja on, tellin endale selle!
(Ma ainult enda pärast ei viitsi minna. :) )
Aitäh soovitamast! :)

Oudekki ütles ...

Kui ma hakkan nägema unenägusid, mis on kuidagigi seotud inimestega, keda ma päriselt tunnen, või ka kohtade ja sündmustega, mis on minu elus reaalselt olemas (olnud), siis see on minu jaoks alati märk, et olen üleväsinud või ületöötanud. Ja siis tuleb nui neljaks aeg maha võtta ja mitte midagi teha, et mõtted saaksid ärkveloleku ajal ära mõeldud. Aga omaenda minevikku ei ole vist kunagi unenägudes tagasi läinud, tulevikku või alternatiivolevikku küll.

Oma tavalises elus näen ma üldiselt unenägusid kohtadest, mida ei ole olemas ja enamik tegelasi on ka mulle tavaelus võõrad (või mõnikord avaliku elu tegelased, keda ma ei tunne, mõnikord ajaloolised figuurid). Kui ma olin väike laps, olid mul ükskord unenägudel ka subtiitrid, aga kuna ma lugeda ei osanud, siis ma ei tea, kas ka adekvaatsed.

karikate emand ütles ...

Oo, väga põnevad tähelepanekud unenägude kohta!
Mu isa ütleb, et tema unenägudel on alati 'pealelugeja' - inimesed ei räägi otse, vaid keegi jutustab, mis nüüd toimub ja mida keegi teis(t)ele ütleb.

Ma pean lausa uurima, kuidas mul see tuttavate ja võõraste inimestega unenägude suhe on. Sageli on segud (näiteks täna öösel), aga mõnikord ka ainult tuttavad või ainult võõrad. Ma peast ei oska arvatagi, kumba rohkem näen, pean natuke unenäopäevikut uurima.

See, et ma olen ajas tagasi läinud, on mullegi tuntav ainult selle kaudu, kes mu kõrval on. Et kui on keskkoolikaaslased, siis ilmselt olen ajas tagasi. Ja VT on minu unenägudes tavaliselt 3-5 aastane.

Ausalt öeldes olen ma nii paljudelt inimestelt kuulnud, et nad on unedes tagasi koolis, et ma isegi ei kahtlustanud, et mõned inimesed ei näe kooliunesid (=noorpõlveunesid)...

Samuti nagu ma tükk aega arvasin, et õudusunenägusid, mis füüsilist keha mõjutavad, näevad ainult lapsed. Mu enda unenäod on sageli äärmiselt põnevad - postapokalüptilised maailmad, suurröövide või põgenemiste kavandamised jne -, aga hirmu ma pole üle 10 aasta tundnud. Kui VT väike oli, siis temaga seoses oli küll hirmuunenägusid ja mitte väga harva :/