Neljapäev, 22. detsember 2016

Mina ja/= maailm

Praegu räägitakse väga palju sellest, et me oleme kõik energeetiliselt ühendatud, mistõttu on nii oluline see, mida me mõtleme ja tunneme. See tõesti mõjutab maailma ja see mõju laieneb ekspansiivselt. Kas te tunnete seda oma elus? Mina tunnen seda eelkõige meditatsiooni ajal ja tegelikult ka VT, oma Venna ja Õega rääkides. Ka nemad on energiate osas tundlikud, kuigi Õde on mul minust hästi palju reserveeritum (ja samas ulakam ja jultunum :D) ja Vennal on teemasid, mis teda valvsana, kontrollivana hoiavad - see aga jätab ta paljust spontaansest ja ilusast ilma, nagu klaasseina taha, ta oskab selle üle eelkõige filosofeerida, teab ja taipab, kuid osadust tunda on raskem niimoodi, onju loogiline!?

Siiski on meile väga hea, kui õpime tajuma ühendust kas nüüd universumiga, aga meie maa ja inimestega ikka! See teeb nivõrd palju lihtsamaks ja endastmõistetavaks hoolivuse ja headuse - ja neist kahest on ju kõigile ja kõiges abi ja kasu.



Sain täna lugejalt armsa pakikese ja tundsin jälle sellist veidrat tunnet, et mul on maailma pärast hea meel, maailmale tehti head. Kas te oskate seda seletada? Mina hästi ei oska, aga see tunne kordub iga kord, kui keegi mu lugejatest mind abistava kirja või kingiga meeles peab. Ma mõtlen - see näib ju nagu suurusehullustus, kui mul on tunne, et terve maailm muutus sellest paremaks, et mina kingi sain? Aga see pole nii..., see on kuidagi teistmoodi..., ma ei arva, et minu maailm ongi maailm. Ikkagi on kuidagi selline tunne, et maailmale on see hea (ja muide - kõvasti rohkem kui mulle isiklikult), et keegi soovis mind meeles pidada, midagi jagada, hoolivust/armastust väljendada... Nii on hästi! Süda võib rõõmus, tänulik ja rahul olla - maailma pärast!

Tahtsin lihtsalt seda tunnet väljendada, äkki keegi tunneb ennast ka ära :)

Armastan teid, sest te olete nii soojad ja paid! :)
Muahh! :)

Kommentaare ei ole: