Pühapäev, 7. juuni 2015

Kuidas ma kogemata valetasin ja siis kaval olin

Kui ma veel algklassides käisin - ei mäleta, mitmendas nimelt -, pidime me emakeeletunnis kirjutama oma vanemate tööst. Paraku polnud mul õrna aimugi, mis tööd mu isa teeb. Ta vist töötas maaparanduses tollal, ja oli mingi haljastusvärginduse juhataja, kes tegi ka mingisuguseid maade ja majade mõõtmisi ning joonestas kalkade ja millimeetripaberite abil uhkeid hiigelsuuri plaane, mis keerati rulli ja pandi vutlaritesse. Tal oli suur kaldus töölaud (nagu maalripukk, aga palju suurem ja vähem kaldus, kallakut sai vastavalt vajadusele muuta) ja suured joonlauad, mis olid laua külge kinnitatud nii, et neid sai erinevatesse kohtadesse vedada. Seal olid veel igasugused väiksemad joonlauad, mallid ja meeletu posu eri suuruses otsikutega tušisulepäid; väga erilised joonestusvahendid olid, polegi selliseid üldse kellelgi kunagi kusagil mujal näinud.

Nojah, mida ma pidin arvama sellest, et isal on majade plaanid laual, mida ta joonestab?
Mina igatahes kirjutasin oma loovtöösse, et mu isa on arhitekt. :D
Pärast oli ema pahane, et ma luuletan oma isa teemal eputamise pärast mingeid asju koolis...

---

Vups-vups mõniteist aastat hilisemasse aega - ja Issake mul ikka joonestab maid ja maju, kuigi hoopis teises ametis ja maakonnas.
Ja kord andis ta mulle ka ühe töö teha - kalkapaberile joonestatud majal tuli teatud kohtadesse musta tušijoone kõrvale tõmmata punane.

Aga mina olin ju toona laisk nagu talveund magav porikärbes, sest mul polnud tollal mingeid antidepressante peal :D, ja mulle tuli kohe meelde Paris Hiltonile omistatud lause: "Kui keegi mul midagi teha palub, siis ma teen nii halvasti, et ta enam kunagi abipalvega minu poole ei pöördu." Niisiis võtsin tindipliiatsi ja joonlaua ja tegin nii... peaaegu halvasti. Mõnes kohas oli veidi näha, et joonlaud on kaldu ja/või musta ja punase tuši vahel välgub valget. (Muide, tegelikult on täiesti võimalik, et kui ma oleks hästi suure hoolega teinud, oleks tulemus sama olnud - nii ma end ka lohutasin-õigustasin.)

Kui sain valmis, kummardus isa mu tööd üle vaatama. Ma ei vaadanud tema poole, kuid oskan tuttavaid inimesi suurepäraselt ilma vaatamatagi jälgida: ta krimpsutas seal kohal nägu...
Aga nii hullusti ma ka ei teinud, et ta pahandama oleks hakanud.
Igatahes pole ta tõepoolest enam mitte kunagi oma töid mul täiendada lasknud :D

Täna on selline tunne, et ma jooniks küll hästi suure hoolega, kui ta paluks.
Isegi kui tulemus oleks sama, kui ma 'lõdva randmega viskaks'... ikka püüaks, seekord!


Nunu.
Tänan, et kuulasite! :)

- Izismile.com -

1 kommentaar:

karikate emand ütles ...

Hellõu, jälle mina! :) Ise kirjutan ja ise kommenteerin ka. Mul pole selle vastu mitte kõige vähematki :D
Mulle meeldib, kui on mõni selline koht, kus ma saan laiutada...

Aga seda tahtsin öelda, et vaevalt olin selle jutu kirja pannud, kui Issake ise helistas ja ajasime üle tunni aja juttu. Ja ta rääkis muu-seas, et ühel õhtul oli vennanaine Z järsku tema juurde suitsunurka istunud ja oma elust, mõtetest ja muredest rääkima hakanud. Eesti keeles! Isa ei räägi ju üldse inglise keelt, nii et 100% ainult eesti keeles.
Austraalias vist õppis selgeks :)
Imelugusid kuuleb ikka iga päev! :)