Mina, telefonipõlgur, olen ligi neli tundi telefoni külge kleebituna inimesi abistada proovinud või siis vähemalt nende jaoks olemas olla üritanud.
Paistab, et järgmised 18-20 tundi mul magada ei lasta.
Mis parata. Kuni veel jaksu on, tuleb ikka aidata. Ja eks ma olen õnnelik ka selle üle, et need on teiste inimeste probleemid, mille lahendamise vastutus tegelikult minu õlul ei lasu.
(Mammakesega on haiglas kõik korras - ärge seda mõelge - ja kõigile uutele abivajajatele olen öelnud, et mina andsin lubaduse Mammat neljapäeval vaatama minna ja seda lubadust ma murda ei taha, nii et kõik muud abid peavad selle aja ootama, mis mina Mamma juures olen.)
Ja mõnikord minult küsitakse, kas mul ilma tööl käimata IGAV pole!
Ma pole nädalate kaupa saanud päevas üle 3-5 lehekülje lugeda, sest ELU TAHAB ELAMIST ja teised ka nagu tulevad oma eludega minu juurde.
Võib-olla aga olen ma lihtsalt kõiges kohutavalt aeglaseks muutunud.
Lähen teen nüüd kannutäie kohvi, sest alkoholi (mis mul paluti öösel saabuvale 'pagulasele' osta) kaasajoomiseks mul küll mingit tuju pole. Eks ma siis istun kohviga ja hoian kätt, nagu ikka. Kui mõni on nahahoidja, siis mina olen käehoidja :p
Kui ma kohale jõudsin, oli mamma tekkidesse keeratud nagu muumia, ei saanud varvastki liigutada. Ta ütles, et oi, Emmake just oli siin ja läks ära. Mina ütlesin, et tead, mul on hea meel, et ma temaga kokku ei saanud, sest Emmakese emotsionaalsus on minu jaoks väsitav. Mamma ütles, et tema jaoks on ka, ja väsinud ta näiski. Ei saanud ühtegi lauset korralikult välja öeldud. Mina ütlesin, et tead, ära muretse, kui sa rääkida ei jaksa - ma lihtsalt istun sinu juures; halb on mõelda, et sa pead võõras linnas üksi olema. Tema ütles, et ta on üksi olemisega harjunud. Ja me arvutasime tükk aega, kui kaua Papa surmast on ja jõudsime järeldusele, et sellest on 29 aastat.
Kui ma ütlesin, et ma iga päev käima ei hakka, aga ülehomme tulen jälle, siis tema ütles, et ärgu ma nüüd oma elu selle pärast seisma jätku. Ma ütlesin, et mul on endal vaja tulla, et ära kasutada seda võimalust, et ta mul siin Tartus on, sest Viljandisse küllasõitjat ja helistajat minust ju pole.
Nonii, rääkisin mina siis oma elust, väga paljudest asjadest, mis vahepeal juhtunud on ja tasapisi hakkas Mammake elavnema. Mul on kombeks naljatades ja ohtrate žestidega suhelda ja ma nägin, kuidas Mamma minut-minutilt üha erksamaks muutus. Aitasin ta Emmakese keeratud kookonist välja ja ta hakkas juba ise ka silmi pööritama ja kätega vehkima :D Tulid tagasi isegi sellised žestid, mida ma tema juures peljanud olen, nagu vinge peanõksuga südametäiega "PTUI!" ütlemine ja jõuliselt käega rehmamine, mida saadab pingestatud "EEEHHHH!" :D, aga heitusin vaid veidike.
Veetsin seal 2,5 tundi ja Mamma, kes alguses ei jõudnud peadki keerata, upitas minu lahkudes end lausa püstipoole ja lehvitas mulle innukalt ja üle näo naeratades.
Kui ma lahkudes veel kinnitasin, et tulen ülehomme tagasi, siis polnud enam juttugi sellest, et ma ei teeks endale tüli, vaid ta ütles: "No küll on tore, ole sa tänatud, kulla lapsekene!"
Ma tean, et mina tegin seda :), oma energiaga.
Isegi Mees ja VT naeratasid rõõmsalt mu lugu kuulates, kuigi jõudsin koju kaks tundi lubatust hiljem ja VT ootas kannatamatult oma Smuutikese-jäätist. Nad ütlesid, et neil on ka nii hea meel, et ma oskan inimesi niimoodi turgutada ja et see oli minust väga tubli. :)
Üks huvitav detail veel: kui ma rääkisin Mammale, kuidas ma Emmakesega tema juures kohtumist pelgan, ja et ma mõtlesin lausa ette, et hoian tooli käepärast, millega teda endast eemale hoida, siis Mamma ütles, et tema ongi seda reaalselt teinud - Emmakese 'kalli-ahistamise' eest ennast tooliga kaitsnud!
Oleme ikka parajad fruktid kõik :D
Wow, ma leidsin lõpuks üles oma arvutikaamera :D
Ei läinud aastatki! :P
Ma nägin muidugi algusest peale, et seal on kaamerasilm olemas, aga kuidas seda kasutada, ma ei taibanud :D
Sain selle arvuti kas möödunud aasta augustis või septembris ja millalgi avastasin ma 'teiselt leheküljelt' sellise nupsukese nagu Camera Man. Sellega klõpsisin paar pilti küll, aga sellest programmist neid välja saada ei osanud - mailimisvõimalust polnud ja... Nii et kaotasin huvi. Nüüd avastasin, et kui Pictures kataloogi peale klõpsata, siis üheks alamkataloogiks on Camera Man. Klõpsisin selle kausta lahti ja voila (või - vioola! :D - nagu keegi oma blogis nii vahvasti ütles, et ma siiamaani kasutan seda oma jutus igal võimalusel ja ise kõkutan kõige hullemini naerda :P) - seal saabki pildid kätte.
Esialgu ma pole selle kasutamisel väga osav ja tundub, et värvid on erakordselt tuimad sellel kaameral või on ilm selline...,
esialgu oskasin klõpsida kaks ufolõusta endast :D
Tadaa:
:D
Ma pean veel harjutama, obviously.
Aga nii näeb mind meie tavaline kaamera :D
Tulin just tühja tomatipurgi ja tatrapudrukausiga köögist (üleeile) ja märkasin, et VT pildistab, nii et ma kõõritan tema poole väga kahtlustava ja ehmunud näoga :D
Otsisin päikeselist kohta, kuhu purki kuivama panna. Liimisin sellele pärast kingipaberi ümber ja tegin niimoodi Mammale haiglasse viimiseks lillevaasi. Viisin talle viis ilusat kollast roosi. Peale purgi võtsin haiglasse kaasa ka noa, sest arvata oli, et nii lühikese varrega lilli ma ei leia :D
Õnneks haiglal turvaväravaid pole ja ma selgitusi jagama ei pidanud.
Täna võtan kaasa käärid, sest kavatsen talle soolakringleid viia ja pakirebimine võib koledasti lõppeda. Ei oska eriti viia midagi inimesele, kellel isu pole...
Mõtlesin, et võib-olla mõnda teist huvitab VT eksperiment veganlusega.
Nüüd on ta vegan olnud kaks ja pool nädalat ja vast saab juba midagi järeldada.
Esiteks on päris kindel see, et ta sööb kordades rohkem! :D
Kui enne oli tema sööginõuks üks pisike must kohvitassi mahtu 'piaal', siis nüüd sööb ta tavalisest supitaldrikust ja vähemalt suppi võtab ta alati kaks taldrikutäit.
Ma ei osanud seda oodata ja olen tohutult rahul.
Teine asi - paistab et kõik söögid on talle järsku väga maitsema hakanud :D
Ta sööb ära, koputab minu toa uksele ja ütleb üle läve, et täna oli kohe eriti maitsev...
Nende kahe-kolme nädalaga on maitsemeel juba puhastunud ja teravdunud!
Samas, eks mina olen ju ka maiustustest eemal püsinud - kuidas ma ikka kommi kallal krabistan, kui tema ei saa, ja näiteks minul pole enam mingit magusaisu (või on see periood?) - ma võin vabalt ajakirjades toidupilte vaadata või näha mingit telereklaami ja see jätab mind külmaks. VT siiski väga igatseb justnimelt šokolaadi, aga ka jäätise järele. Mingeid vegan-kakaopalle ta (praegu veel) pätsida-maitsta ei soovi, aga see võimalus jääb, eks ma aeg-ajalt jälle lükkan selle talle nina ette :) Ma tegelikult ei arva, et maius on väga oluline, kui iga päev puuvilju süüa, nii et väga võimlema pole mul sellal teemal mingit kavatsust hakata!
Esialgu on meie lõunasöökide menüü selline:
E - köögiviljasupp
T - isetehtud kuklid kookosvõiga
K-N riis ja indiapärane köögiviljakarri
R - köögiviljahautis
L - isetehtud kuklid kookosvõiga (neid ta sööks küll iga päev... ma ütlesin, et palun väga, nende tegemine on nii lihtne - ma teen kaks päeva nädalas, sa tee millal isu tuleb, aga ta pigem sööb tatart ja porgandit :) )
P - tatar kookosvõiga
Muudeks toiduaegadeks on puuviljad-köögiviljad, toorsalat ja ahjus kuivatatud leivapulgad, mida ma teen alati suure-suure hunniku - väikese pesukausitäie -, kui ahi kuklite jaoks juba kuumaks saab aetud. Sageli jääb lõunasöögist kellelegi midagi ka õhtuks.
Kell viis joome kahe peale terve kannutäie sõbranna aiast pärit piparmünditeed ja jutustame :)
Selle eksperimendi algus on küll olnud väga ilus! :)
Pilt, hm, kusagilt internetist, äkki Yoganonymousest? Ei mäleta.
Täna siis külastasin üle üheksa aasta oma emaema, Mammat.
Kui tema imestas, kui suureks ma olen kasvanud, siis mina imestasin, milliseks tillukeseks kribulakeseks ta jäänud on. Ma poleks teda ära tundnudki, kui tema silmis esimesena poleks äratundmine välgatanud - ma pidin ikka umbes meetri kaugusele/lähedusele tulema, et temas tuttavad jooned üles leida.
Aga see käik oli üdini armas...
Mamma, keda mina mäletan käbeda ja äkkvihaga inimesena, oli nii tüüne, hellake ja armas...
Helistasin koju jõudes kohe ka oma tädi V'le, Mamma nooremale tütrele, kes ütles, et see käte otsimine, käest hoidmine ja paitamine ongi täiesti uus asi Mamma juures. Aga mulle selline suhtlus sobib. Mul on hästi lihtne suhelda inimesega, keda ma saan hellalt paitada ja 'kallikeseks' nimetada. Mulle sobib hästi, kui suhtluses on pausid, mille ajal lihtsalt vaatame teineteisele silma, naeratame, paitame teineteise käsi ja laseme armastusel meie sees ja ümber heljuda. Niimoodi ma oskan suhelda ja võin seda teha kasvõi tundide kaupa.
Vennanaine Z ütles, et kui inimene on valmis siit ilmast lahkuma, siis ta muutubki hästi armastavaks ja õrnaks, väga aktsepteerivaks ja kriitikavabaks. Kõik, mis on, on lubatud, see on elu.
Ja esimest korda elus polnud minu ja Mamma suhtluses mingit võõristust ja pinget, meie energiad segunesid täiesti vabalt ja valutult ning moodustasid armastuse ruumi.
Mul on nii hea meel, et me saime teineteisele kinkida selle hetke :)
----
Lisatud esmaspäeva õhtul: operatsiooni täna ei toimunud, Tartu arstid hindasid Mamma liiga nõrgaks. Nad püüavad teda turgutada ja nädala lõpus mõeldakse uuesti. Ma lähen ka homme ja vaatan, kuidas tal seal on.
Olen oma Norwexi näopuhastuslapid kätte saanud ja võin kinnitada, et nad tõesti eemaldavad meiki suurepäraselt - seda siis pelgalt sooja vett kasutades. Ma pole neil päevil veekindlat ripsmetušši kasutanud, nii et selle kohta ei oska öelda, aga veekindla laineri (hea lainer, olen seda kandes lahinal nutnud, nii et psühholoog/terapeut ütles mitu korda, et mul on väga kvaliteetne kosmeetika :D - mitte midagi ei läinud laiali! :D) võttis küll väga ilusasti maha, paremini ja oluliselt kiiremini kui veekindla meigi eemaldamise vahendid, mis mul on (Lumene) ja mida veel olen kasutanud (Garnier).
Pildi võtsin internetist, pole minu oma,
aga minu oma on ka sama marki.
Käisin vatipadja ja näoveega veel üle, et näha, kui puhtaks ta siis näo tegi ja tulemus oli parem, kui mul seniste vahenditega olnud on, tavaliselt kasutan silmadele kahefaasilist veekindla meigi eemaldajat ja näovahtu / näoseepi.
Edasimüüja kirjutas mulle pärast kättesaamist, et tema saab lapi puhtaks vaid nõudepesuvahendiga... Mul õrn seep ei teinud seda puhtaks, kuid tavaline Palmolive sai lapipesuga ilusasti hakkama.
Olen igatahes väga rahul! Kes ei tahaks vähem keemiat oma näole kanda? Võiks ju meikimata jätta, aga ilma olen ma ju ugly as fuck, nagu Jenna Marbles (enda kohta :D) ütles.
***
Muide, ingliskeelsetest ütlemistest...
Kui mu vennanaine siin oli (nüüd millalgi), kõõlusime veidi rõdul ja mu pilk langes restil kuivavatele roosadele paksudele pükstele, mis on mulle jube suured. Nad on õhku täis ja ei hoia ju sooja ka õieti niimoodi. Nii et ma pakkusin neid pükse Z'le.
Z tegi suured silmad, sest kui mina olen S suurus (jah, ei ole XS enam :)! ), siis tema on ikka L.
Hakkasin krõpsu ühe külje pealt lahti kakkuma ja tema vangutas samal ajal pead, et Come on! I don't think it's gonna work. Aga kui ma teise külje lahti tõmbasin, siis ta hüüatas What the hell! Ja kui ma püksid näppude vahel enda ette tõstsin, siis ta hüüatas: "These things are HUMONGOUS!"
Ma olen alati arvanud, et seda sõna pole tegelikult olemas, et see on naljasõna, mis on moodustatud kahest 'hiiglasuurt' tähistavast sõnast 'huge' ja 'monstrous' (mida mina tõlgiks kui koletislikult-kohutavalt üüratut). Aga vaatasin järgi, et isegi minu pooletoobine arvutisõnaraamat tunnistab sellise sõna olemasolu. Igatahes lisab see vestlusesse mõnusalt emotsiooni ja mulle meeldib, kui keegi seda sõna kasutab :D
Püksid läksid Z'le kenasti jalga ja ta võttis need heameelega endale! :)
***
Oleme VT'ga viimasel ajal palju rääkinud sellest, et teismeeas on inimesed hästi vastuvõtlikud ja selle aja lemmikud jäävad elu lõpuni huvitavaks ja armsaks. Aga eks täiskasvanuidki mõjutab mõnigi lemmik...
Tõenäoliselt tuleb mu vanaema homme Tartusse operatsioonile (op on esmasp) ja meie VT'ga plaanime talle homme külla minna (- ma ise lähen ülehomme kindlasti ka). Me pole teda 9 aastat näinud, nii et VT'le on ta täiesti võõras ja mina ka temaga mingit sidet kunagi tundnud pole, ega kogenud ühtegi läheduse hetke. Pole seda ka kunagi soovida osanud, sest ta on olnud selline kiire ja toimekas naine, kellel olen alati soovinud ainult alt/jalust ära saada. Nüüd on ta juba üle 80 aasta vana. Kasvaja on täiesti eemaldatav, aga selles vanuses on opid alati riskiga. Ma mõtlen rohkem asjaajamistele ja majandusküsimustele, tema võimaliku lahkumisega seoses... Ja muretsen tädi ja tädilaste pärast, kes olid Mammaga lähedased. Ja kõige rohkem kardan kohtumist oma leinava Emmakesega, kes tahab alati iga 'peo' tähelepanu keskpunkt olla ja üritab kindlasti kõigist 'üle nutta'. Mõtlen, et ma peaksin labida või sõnnikuhargi ostma, et teda endast eemal hoida, kui ta mind ahistama tikub. Ma ei saa teda ju päriselt rusikaga endast eemale lüüa, kui ka kangest tahaks :S :S :S
Väga suure tõenäosusega NEID matuseid siiski veel niipea korraldada ei tule.
Ahsoo, aga mõjutatavusest.
No VT, kes on ka hoolikas etteplaneerija, pinnib mind, et mida me ikkagi Mammale haiglasse viime. Mina mõtlesin natuke ja pakkusin: kurki!
VT hurjutas mind selle mõtte eest, nii et ma hakkasin ise ka imestama, kust mul selline veider uid?
Ja meenus, et ühes mu viimaste aastate lemmikraamatutest, Haruki Murakami "Norra metsas" söötis Noormees Peategelane oma sõbranna vähihaigele isale - kes tavaliselt mitte midagi süüa ei tahtnud - haiglas eksikombel (vist kiivide asemel) toodud kurki. See stseen meeldis mulle nii väga, et ilmselt soovisin oma Mammaga korrata seda idülli. Aga eks me viime ilmselt traditsioonilised lilled ja šokolaadi. Pean meeles pidama, et teen konservipurgist vaasi enne...
---
Lõpetuseks täna hommikul leitud lauluke :)
I heard the news today; That you’re not mine to keep. Don’t struggle too much now While I kill you in your sleep.
What is lust if it’s not being by yourself? I won’t be gentle to the body on the shelf
It’s only water It’s only fire It’s only love
It’s only slaughter We’re only liars It’s only blood
They’re only thoughts that I’m having; Thoughts safe within my head. You’re only crying You’re only dying You’re only red.
I heard the news today, That you weren’t mine to save I hope that you’re comfortable In the quiet lasting grave
What is lust if it’s not being by yourself? I won’t be gentle to the body on the shelf.
It’s only water It’s only fire It’s only love
It’s only slaughter We’re only liars It’s only blood
They’re only thoughts that I’m having; Thoughts safe within my head. You’re only crying You’re only dying You’re only dead
It’s only water It’s only fire It’s only love
It’s only slaughter We’re only liars It’s only blood
They’re only thoughts that I’m having; Thoughts safe within my head. You’re only crying You’re only dying You’re only dead
Vaatasin omale panga-arvele, kõik tundus korras, aga siis märkasin, et kuigi ma enda arvates olen mitu päeva toas istunud, on mu kaarti usinasti edasi kasutatud.
Mõtlesin pingsalt, kas ma siis ikka olen väljas käinud?
No ei meenu küll.
Summad olid küll viisakad, alla 20 euro... ja imelikul kombel just minu kodupoe poodides, aga ikkagi...
No kuna mina olen toas istunud, siis keegi ikka kopeeris või midagi... unustasin kaardi korraks kusagile ja...
ei see ei ole ju võimalik... aga...
Hakkasin juba vaatama, kuhu ma kirjutada või helistada saaks, et pange mu kaart kinni ja saatke uus, aga siis hakkas kummitama, et vaataks järgi, mis pood see Mileedi on, kuhu ma üleeile olin 7,5 eurot jätnud.
Mileedi on lillepood.
Hm.
VT'l oli 3. juunil aktus ja ma tõesti ostsin pundi roose tema klassijuhatajale (kes oli tõesti imeline - üks VT väga tubli, viks ja vaoshoitud klassiõde hakkas vaikselt nutma, kui õpetaja nendega hüvasti jättis, ja mul tuli seda kuuldes endal ka pisar silma... ja praegu ka tuleb, mhh!). Ja siis käisin ka toidupoes, et lõpetajakesele pidusööki osta veidi... pärast seda jäingi tubaseks...
Jaa - need summad on tõesti viimased, lihtsalt 4 päeva hiljem on maha läinud.
Huhh!
Tore!
Ei peagi uut kaarti tellima!
Lähen kööki kohvi tegema.
Teel põikan Mehe tuppa - kallid-musid - ja ma räägin oma hommikusest ehmatusest, et oleks äärepealt pangakaardi kinni pannud ja nii...
Kööki minnes napsan esikukapilt ajalehe.
Selle all on mulle kiri.
Teen selle lahti: uus pangakaart!
Ja selle peale ma mõtlesin küll, et - ma lähen lolliks :D
Appike, kas ma juba ikka tellisin uue kaardi?
Aga oota - Mees käis postkastis ju vara, kui ma veel polnudki oma arvele vaadanud!
Kuidas nad mulle siis uue kaardi saadavad?
Kas ma olen vahepeal "päevi kaotanud"?
Mis toimub?
Kuulge, laske mind välja!
Mõistagi on kõik ok.
Keegi mu kaarti kopeerinud pole ja uus kaart saadeti mulle lihtsalt sellepärast, et vana kehtivusaeg lõppeb juunikuuga ära.
Raske on nii juhmina elada, kullakesed! :p
Meist lollimad inimesed ajavad meid küll närvi, aga eks neil endal on ka närv sees ja raske oma lollusega hakkama saada, uskuge mind! :D
Kui ma veel algklassides käisin - ei mäleta, mitmendas nimelt -, pidime me emakeeletunnis kirjutama oma vanemate tööst. Paraku polnud mul õrna aimugi, mis tööd mu isa teeb. Ta vist töötas maaparanduses tollal, ja oli mingi haljastusvärginduse juhataja, kes tegi ka mingisuguseid maade ja majade mõõtmisi ning joonestas kalkade ja millimeetripaberite abil uhkeid hiigelsuuri plaane, mis keerati rulli ja pandi vutlaritesse. Tal oli suur kaldus töölaud (nagu maalripukk, aga palju suurem ja vähem kaldus, kallakut sai vastavalt vajadusele muuta) ja suured joonlauad, mis olid laua külge kinnitatud nii, et neid sai erinevatesse kohtadesse vedada. Seal olid veel igasugused väiksemad joonlauad, mallid ja meeletu posu eri suuruses otsikutega tušisulepäid; väga erilised joonestusvahendid olid, polegi selliseid üldse kellelgi kunagi kusagil mujal näinud.
Nojah, mida ma pidin arvama sellest, et isal on majade plaanid laual, mida ta joonestab?
Mina igatahes kirjutasin oma loovtöösse, et mu isa on arhitekt. :D
Pärast oli ema pahane, et ma luuletan oma isa teemal eputamise pärast mingeid asju koolis...
---
Vups-vups mõniteist aastat hilisemasse aega - ja Issake mul ikka joonestab maid ja maju, kuigi hoopis teises ametis ja maakonnas.
Ja kord andis ta mulle ka ühe töö teha - kalkapaberile joonestatud majal tuli teatud kohtadesse musta tušijoone kõrvale tõmmata punane.
Aga mina olin ju toona laisk nagu talveund magav porikärbes, sest mul polnud tollal mingeid antidepressante peal :D, ja mulle tuli kohe meelde Paris Hiltonile omistatud lause: "Kui keegi mul midagi teha palub, siis ma teen nii halvasti, et ta enam kunagi abipalvega minu poole ei pöördu." Niisiis võtsin tindipliiatsi ja joonlaua ja tegin nii... peaaegu halvasti. Mõnes kohas oli veidi näha, et joonlaud on kaldu ja/või musta ja punase tuši vahel välgub valget. (Muide, tegelikult on täiesti võimalik, et kui ma oleks hästi suure hoolega teinud, oleks tulemus sama olnud - nii ma end ka lohutasin-õigustasin.)
Kui sain valmis, kummardus isa mu tööd üle vaatama. Ma ei vaadanud tema poole, kuid oskan tuttavaid inimesi suurepäraselt ilma vaatamatagi jälgida: ta krimpsutas seal kohal nägu...
Aga nii hullusti ma ka ei teinud, et ta pahandama oleks hakanud.
Igatahes pole ta tõepoolest enam mitte kunagi oma töid mul täiendada lasknud :D
Täna on selline tunne, et ma jooniks küll hästi suure hoolega, kui ta paluks.
Isegi kui tulemus oleks sama, kui ma 'lõdva randmega viskaks'... ikka püüaks, seekord!
Kesse käskis mu nii vara mökitama kukkuda, et vähemalt meie väike pere pääses jamadest? :D
Eile saime teada, et oleme ühe makse suurenemise märkamata jätnud, mistõttu tuleb meil iga kuu senisest 17 eurot rohkem maksta, pluss meile on kogunenud 105-eurone võlg.
Trallalllaaa, teinekord kükitan veel vaiksemini siis, kui jälle 'merkuurihoiatus' tuleb - neid pidi nii kolm korda aastas ikka olema!
Aga hullu pole! :)
Ja ma tegelikult pole ka läbinisti ebausklik! :)
Praegusel ajal on moes olla väga loodusteadlik - ja see on väga-väga-väga tore!
Ükskord ometi on moes miski, mis võikski meil alati meeles olla!
Aga kas teil on juhtunud, et loete mingist fantastiliselt imepäraste tulemustega ökonipist, mis teie käes... lihtsalt ei toimi? Öka-katastroof hoopis!
Mul on uus lemmik, lehekülg Yoganonymous, mida loen pea iga päev... no vähemalt kaks-kolm päeva nädalas :D. Tegelikult loen seda lehte juba ammugiii, aga varem lugesin terve pundi postitusi ühekorraga. Nüüd olen vaadanud, et seal pole väga palju sellist, millest silmadega kiirelt üle lasta, nii et parem on iga päev uued asjad üle lugeda. Vaat, trennivideod mind tõesti ei huvita - mind veetleb vaid sirutamine, jõud ei paku 'pinget' ja kõik, mis vajab klotse, rihmu, aparatuuri, on päris ehmatav ja eemalepeletav. Ma tahaks lihtsalt hingata ja sirutada, kõik.
Ja no täna loen imetabasest kookosest, mida minagi igale poole kasutan - äsja näiteks määrisin seda või asemel iseküpsetatud kuuma karaski vahele. (No VT on ju vegan ja nüüd ma siis küpsetan ilma muna ja piimata... pudrutaolisi käkikesi... ilma retseptita loomulikult... lihtsalt segan pärmi, suhkru, soola vee, jahu ja misiganes kama või helbeid või asju veel on, kokku). Üleeile määrisin kokonutti pähä ja iholle. Aga - meiki mina sellega maha võtta ei saa. Olen paari aasta jooksul mõniteist korda proovinud, kui keegi kuskil kiidab jälle. Silmad jäävad uduseks, jäängi neid hõõruma, samas meik päriselt ikkagi maha ei tule. Mis veel hullem - kui ma otsustan, et ei, see kookos tuleb maha pesta ja meik ka, siis ei tule see rasvane must mögla mul sooja vee ja seebiga ka enam silma ümbert ära. Kaks kolm päeva pesen musta ripsmete ümbert maha! Ei tööta! Kõigil töötab, kõik saavad rõõmustada, aga mina mitte. Sama sidruniga katlakivi eemaldamise ja munaga pea pesemise puhul. Keskkonda kahjustavad poetooted on niiiiii palju tõhusamad ja mõnel juhul odavamad ka (pooliku sidruniga vannituba koristama???), et et et...
Ka-ka-karask :D
Päev (paar?, kolm?) tagasi leidsin sama joogalehe kaudu väga toreda video performance-kunstniku Marina Abramovichiga. Ma ei tea, kas Eestis temast räägitud on kusagil... vast ikka on, aga ingliskeelses meedias on ta väga palju tähelepanu pälvinud oma eksperimentidega inimliku haavatavuse ja hingelise seose loomise vallas. Väga kuulus on ka lugu sellest, kuidas ta nooremana lõpetas oma mõniteist aastat kestnud ülimalt intensiivse suhte kaaskunstniku Ulayga nii, et nad hakkasid rändama teine teisest Hiina müüri otsast ja lõpetasid suhte seal, kus nad keskel kokku said - kogu see protsess ise oli ka performance-ettevõtmine.
Ja paljud teist on kindlasti näinud seda, kuidas Marina teeb endale tüüpilist etendust: istub näitusesaalis toolil ja üle laua tema vastu istuvad näitusekülalised, kellega ta siis minut aega silmsidet hoiab. See sünergia, mis kahe inimese vahel sünnib, on siis see 'toode', mida ta külastajatele pakub, samuti võivad teised ilusasti pealt vaadata ja oma kehaga kogeda, kuidas pelgast hing-hinge vastas (silmad kui hinge peegel) istumisest võimas elamus sünnib. (Kas see oli tema, kelle eksperimenti laiendati laborisse ja selgus, et avalalt silmsidet hoidvate inimeste ajulained ühtlustuvad...?; või pidid nad kätt ka hoidma...?) Ja ühele sellisele etendusele ilmus Marinale ootamatult Ulay, mees, keda ta armastas nagu hullumeelne ja kellega nad täiesti pööraseid ja valusaid performance'e korraldasid. Nad polnud kohtunud 22 aastat.
Vahel blogijad panevad oma blogidesse pilte meesiludustest..., mulle see meeldib, vaatan täitsa huviga..., aga eriti mitte kunagi aru ei saa, mis seal pildi peal huvitavat on :D
No vaat, aga Ulay siin videol on minu maitse järgi üks ilusamaid, huvitavamaid ja atraktiivsemaid mehi, keda ma iial näinud olen.
Taraa! :)
Ajakirjas "Rookie" on neist ka väga kena artikkel koos videodega.
Noh, ma igaks juhuks jagasin, kuigi arvata on, et keda sedalaadi asjad huvitavad ja kes inglise keelest aru saavad, on juba ammu kuulnud-näinud, aga noh... alati võib juhtuda, et mõni ikkagi pole näinud. Ja toredat asja võib ju ikka jagada püüda...
Eks ta ole... Ma olen viimasel ajal selline pikatoimeline... ei saa asjadega alustatud ja lõpetatud ka ei saa... täna siis muudkui istun siin Internetis ja seletan oma kakkudest ja (hinge)silmailudest...
No see Merkuuri vähikäik hakkab tasapisi läbi saama ja ma loodan, et julgen peagi jälle kergemalt hingata. Ei tihka veel öeldagi, et meie perega (meie kolmekesi) midagi halba seekord ei juhtunud... kuigi loodan juba küll! :D
Ainus erakordne asi meil siin oli see, et mõõtsin eile Mehel vererõhku ja see oli 110/79.
Nii madalat pole tal veel näinud :p
Aga see on pigem hea.
Arstidest veel niipalju, et käisin hiljuti perearsti nõudmisel verd andmas (et nii kahvatu ja peenike, millal verd viimati andsite?) Ta ütles, et helistab, kui on probleem, aga kui kõik on korras, siis ei helista.
Ta HELISTAS ja ma olin südamest üllatunud. Mu veri on alati TÄIUSLIK :D, ainult veresuhkur on seal ülemise piiri kandis või tibanatuke üle.
No, arst igatahes helistas ja ütles, et hemoglobiin on ju madal.
Mina küsisin üpris uskumatult, et kui madal ta siis on?
116.
Mina kokutan, et see peaks ju üsna kena olema...
Tema: 118 on alumine norm!
Ta ütles, et lepime kokku, et ma hakkan rauatablette võtma.
Lubasin, aga ei hakka.
Häh!
Varsti hakkan jälle peeti vohmima ja rauda on veres nii et kolisen kõndides! :D
Pärast sünnitust oli mul hemoglobiin 90, sain seda teada nii, et nägin oma pabereid - ja mitte keegi ei maininud, et see on madal ja ma võiks rauatablette võtta!
Ja mu vennanaisel oli pärast esimest sünnitust hemoglobiin 72!!!
No talle küll öeldi...
VT sai ka kooliga ühele poole. Ma ei tea, kes selle peale tuli, aga nende klassile igatahes anti võimalus osa järgmise klassi õpikutest ja töövihikutest juba kätte saada! Te ei suuda VT heameelt ette kujutadagi! Mees naeris, et ta on nagu väike Hermione (Harry Potterist), kes samuti ülima õhinaga võimalikult varakult oma õpikutega tutvus. Ma jäin mõtlema, et meie piiga tõesti meenutab oma noomiva-korralekutsuva-manitseva ja alati kõike õigesti ja hästi teha sooviva, püüdliku olekuga Hermionet. Ja siis meenus, et kunagi täitsime temaga väikese küsimustiku, et kes me Potteri raamatutest oleksime. Ja loomulikult tuligi VT'le Hermione:
Mina aga olin loomulikult Lollu, ei - Luna! :D
***
Minu sugulaste jamadest pole mitte ükski veel klaaruma hakanud.
Neist nagu ikka veel ei taha kirjutada - ja nagu ikka, kui ma ei saa kirjutada sellest, mis mul kogu aeg meeles mõlgub, siis ma ei saa üldse kirjutada. Nii palju võin öelda, et hetke seisuga päris ära surnud keegi pole. Mitte et võimalikud surmad mind väga loksutaks, kuid ma olen ellujääjate pärast õudselt mures - ilmselt, sest mu peavalud rallivad oimude vahel nagu mingid deemonid. Ja isegi need vastikud palavikud, millest ma mõned aastad tagasi nelja-päevase süvateraapia abil lahti sain, kalpsasid tagasi. Ptui! Vuhh! Pähh! Sageli ma ise arvan, et võtan asju mõistusega, aga kui ikka pea huugab, silmad tulitavad ja käpakesed värisevad, siis pean leppima sellega, et olen see ohmuke, kes ei oska piiri pidada ja jätta looja hooleks neid asju, mida ise muuta ei saa. Ja paistab, et nii kui kellelgi kusagil raske on, siis minu keha mõtleb, et pigem sureb zupsti ära, kui seda pealt näeb. Kakle siis sellisega! :D
(Aga muide, isu on täiesti alles, alla ma võtnud ka pole - seedimine seisab sootuks!)
***
Mõned pildikesed...
Meie tilluke häbelik 6. klassi lõpetaja:
Ja see padjakate, mida ma heegeldan.
Esialgu näeb see välja nagu pikitriibuga pikk sall.
Päris kenad värvid, mis? :) Sedapuhku ma tõesti ei võtnud lihtsalt, mis VT käsitöödest üle jäi, vaid lausa ostsin. Oot, kollase vist ikka võtsin VT'lt. Täitas kena mu meelest! Kui ma nullist peale oma tuba oleks kujundanud, oleksin võtnud külmad värvid, 'pastlatoonid' (pastellid), aga kuna kodu oli suurelt jaolt kujundatud, uks-põrand-seinad-mööbel soojades toonides, siis ma olen seda rada jätkanud ja täitsa hästi tunnen end ka nende värvide keskel...
Ja sedasama teilegi soovin: et te end hästi tunneksite oma elu keskel :)
Muahh!
- - - Lisatud kell 11.00 - - - Sain just teada, et mu vennanaine müüb Viljandi hansapäevadel oma 'aboriginaalseid' maale. Praegu, as I speak! --- --- --- Noh! Mis te veel siin passite? Sõit sisse ja 'Sõõrumaale' maale kaema ja papirulle Z poole veeretama! :D
