Reede, 13. veebruar 2015

Unetus



Üks blogija kirjutas lapse sünnipäeva planeerimisega seonduvast uneprobleemist. Mõtlesin teda kommentaaris lohutada, et võiks hulleminigi minna :D, aga tuli meelde, et mul oli plaan sellest oma blogis kirjutada ja ma topelt ei viitsi, ma tean :D

Mul kui neurootikul on tablettideta raske uinuda, sest stressihormoonide tase, mis peaks hommikul kõrgusse hüppama, et inimene voodist välja, suurtele tegude saaks, peaks õhtul une võimaldamiseks kõvasti langema, kuid suure stressi, neuroosi või lihtsalt loomupärase neurootilisuse puhul seda juhtuda ei pruugi. Paljud inimesed - isegi arstid - leiavad, et kui une üle kaebleja veedaks aega värskes õhus ja võtaks endale piisavalt füüsilist koormust, siis väsib keha nii mõnusalt ära, et uni tuleb. Me oleme ju osa loodusest, loodus on loogiline. 

Kahjuks, ja see on haavav, unustavad sellised arstid ära, et meil on kehas mitte ainult lihased, vaid mitmed muud süsteemid, näiteks hormoonide süsteem. Sa võid terve päeva tuikuda ja köötsus olla väsimusest, kuid õhtul UNI ei tule, sest stressihormoonid karjuvad veres ja mida kohutavamaks, kurnavamaks ja stressirikkamaks muutuvad unetu päevad, seda rohkem stressihormoone keha välja paiskab.


Veel üks nukker unetuse mõistmise punkt on siin, et unetule püütakse intellektuaalselt selgitada, et need asjad, mis inimest pingesse ajavad, pole ohtlikud - need on tühiasjad. Ei ole nii tähtis, kui ta teeb tööl mõne vea või ei suuda õppida ja saab mõne kahe aeg-ajalt. Uni on olulisem.


Paraku pole meie alateadvust nii loogiline. Kui tegemist on neurootikuga, pole unetusel võibolla loogilisust ollagi. Mina olen ka koos arstidega nämmutanud selle kallal, mida ma siis kardan või mis mulle nii suurt ärevust valmistab..., aga reedel juhtus selline lugu, et pidime järgmisel päeval koos VT'ga küpsetama lõhepiruka. Me oleme mõelnud ikka uusi asju teha, aga kõigile see pirukas nii väga maitseb, et kui raha kuu algul tuleb, siis teeme kohe seda, sest hiljem nagunii ei saa :D  

No vaat, aga mina magan ju unerohtudega ja kell 7 tõusta on mul väga raske, kui ma just kell 8 õhtul magama ei lähe, aga ma ei raatsi. Niisiis püüan ma nädalavahetustel end välja magada ja tavaliselt ärkan ma 9.30. Niipea, kui 5.-ndal rahad tulid, otsustasime tuleval laupäeval seda lõhepirukat teha ja VT oli üpris näljane kärsitu, et KUI vara hommikul me seda teeme.



No mina ütlesin, et ma tõusen kell 9, või 9.30, nii et hakkame kell 10 tegema.
VT uuris, et äkki ma tõuseks ikka kell 7.00.
Mina ütlesin, et oi-oi, seda ma küll ei tee.
Äkki ikka teen, uuris VT.
Ei, hull oled või? arvasin mina.
Aga vähemalt 8?
Ei, lõpeta ära, ma tahan ennast välja puhata. Hakkame kokkama kell 10.00.
Aaauuuu! oigas VT, nagu oleks näljast nõrkemas.

Hoolimata oma täiesti vankumatust otsusest, et 10.00 on sobiv kella-aeg ja kindlast usust, et mul on õigus end välja puhata, hoolimata sellest, et ma (enda arvates) 'ärkamisajast' tol päeval enam minutitki ei mõelnud, ja hoolimata kolmest Amitriptylini tabletist, mis ma praegu õhtuti võtan, ärkasin ma üles 5.30.




Ja kuidas ma peaksin arstile (näiteks) seletama, et ma ei KARDA VT'd?
Arstid on kindlad, et liialdan asjade tähtsusega ja seda on võimalik intellektuaalse vestluse kaudu kognitiivse teraapia läbi vähendada - mulle kinnitada, et eksimine pole kohutav. Aga kui ma isegi VT pärast magada ei saa, kuigi ma ei kõhelnud selles, et mul on õigus magada, siis mis lootust mul üldse kunagi kooli- või tööasjades oli?

See sisemine rahunemine kas tuleb või ei tule, aga nämmutamine sel teemal, et mul ikkagi oli õigus ärgata laupäeval kell 9.30, on mõttetu, sest ma pole selles kahelnudki - mitte, et mul oleks võimalik seda kasvõi iseendale tõestada. See rahunemine kusagil sisemistes kihtides peab tasapisi ise toimuma, aga kuni seda veel toimunud pole, ei saa ma magada isegi siis, kui ma pole VT'le midagi lubanud, ja asi oleks hullem olnud, kui ma OLEKSIN talle lubanud vara tõusta, ja asi (unetus) oleks veel hullem olnud, kui ma oleksin mõnele tuttavale midagi lubanud, ja veel hullem, kui ma oleks võõramale inimesele midagi lubanud.



Anyway, mulle endale tõi see, et ma kirjeldatud sündmuse eel magada ei saanud, hoopis rahu.
Sest ma tean, et ma pole nii rumal, et karta VT'd.
Seega saan senisest palju julgemalt kahelda ka selles, et ma olen kartnud kõiki neid inimesi ja tegevusi, mille tõttu mul on unetud ööd olnud. 
Asi siiski pole ehk selles, et olen ülimalt rumal, vaid asi on pingul närvides, neurootilisuses, ja muide - neurootilisus on jääv omadus. Sa võid sellega elama õppida, kuid ära ei lähe ta kusagile.

Neuroos on muidugi midagi muud, see on haigus, mida on võimalik välja ravida. Aga neurootikuks jääd ikkagi ja parem on sellega leppida ja endale toetav keskkond luua. Mina näiteks olen hakanud perele juba ette ütlema, et minu kohtumine sõbrannaga tähendab seda, et ma võin täna õhtul olla kontaktivõimetu vms - ja elu on palju rahulikum, kui see oli siis, kui ma tulin kusagilt tagasi ja püüdsin "normaalne" olla :p



PS, kommentaarid lähevad jälle kahjuks modereerimisele, sest mind uputatakse taas spämmiga :(, sorri! :(

Pildi saate suuremaks nii, et vajutate Ctrl klahvi koos sellega, mis jääb Backspace'ist vasakule. Väikseks tagasi saab Ctrl + Backspace'ist ülejärgmisele vasakule klahvile vajutades.

2 kommentaari:

Marca ütles ...

Mina see unetu olin :) Aga tahtsin öelda seda, et ma olen ise tähele pannud, et unetus tekib mul pigem sellest, et õhtul voodis on justkui minu oma aeg, mil ma saan segamatult mingite asjade üle järele mõelda, plaane paika panna jne. Siis mingi hetk avastan, et kell on juba paar tundi edasi liikunud ja mõtlen, et "ok, stopp nüüd, ära mõtle enam..aa no ja siis veel see asi ka" ja nii ta läheb. Päeva ajal pole justkui aega mõtelda. Ma võin täitsa rõõmsalt seal voodis iseendaga peas vestelda :)

karikate emand ütles ...

Sina olid jah :) - Sul keegi seal hurjutas nii kõvasti, et "pole mõtet stressata, kah mul asi, sünnipäeva korraldamine lastekarjale on köki-möki", et ma ei hakanud oma haleda mõttetu jutuga lähedale tulemagi :D

Seda lähisündmuste setitamise aega minu meelest peaksid võtma isegi need, kes selle järele vajadust ei tunne. Ma arvan, et see on hea, kui inimene tunneb, et vajab õhtul veidi 'tahenemisaega', mille jooksul päevasündmused ajus 'sildistatud' ja 'paika pandud' saavad.

On ju olemas inimesi, kes tunnevad ängistust kohe, kui nad üksi jäävad - kukuvad kohe kõigile helistama, sest igasugune enesereflektsioon teeb neid ärevaks - see oleks siis vastaspoolus minu seisundile. Ega need äärmuslikud poolused pole mõnusad kunagi... :p