Vabadus

Ma alati imestan, et on peresid, kus vanema sõna tõesti maksab ja samal ajal lapsed pole poolsurnuks hirmutatud. Mina ei tea, kuidas seda tehakse. Ma millegipärast ei tunne, et mul oleks õigus sundida laps tegema midagi arukat, mis teda tüütab ja kurnab (näiteks trennid, huviringid) või sundida teda loobuma tegemast midagi, mis pole kasulik, aga mis talle meeldib ja pole ka päris hävitav (näiteks oma taskuraha mõttetustele kulutamine).

Ma kuulen, et Väikese Tüdruku klassis on lapsi, keda ei viida enam tita-filme vaatama kinno (nagu oli "Printsess ja konn" - täiesti mõttetu, aga mõistagi ohutu meelelahutus) ja kellele ei osteta McDonaldsis laste-einet, sest vanemad ei taha neid mänguasjapudinaid koju. Mina ju ka ei taha neid mänguasjapudinaid, aga ...
... mis mina siia puutun? McDonaldsis käime ju Väikese Tüdruku, mitte minu pärast, ja lõppude lõpuks mina leian, et see burger ise on mänguasjast palju 'kurjem'. Ma kuulsin mingisugusest mängufilmist - ja loodetavasti pole see TÄIESTI tõsi -, et hamburgeri-kotletid tehakse lihakildudest, mis tekivad loomakerede tükkideks saagimisel, ja siis tapamaja põrandalt kokku pühitakse...
Hmm, head isu!
Plaanimegi homme minna ujuma ja siis pärast seda McDonaldsisse selle 'hüva kraamiga' tühjaks läinud kõhtu täitma. Muidugi võtame mõlemad laste-eined, et saaks jälle mõned smurfid, keda sahtlisse teiste kõrvale litsuda. Aga ma ei saa seda ka kategooriliselt ära keelata, kuna ma ei näe, et sellest otseselt kahju sünniks.

Mul keelati lapsena oma taskuraha eest nätsu osta - just selle pärast, et nätsust ei saa midagi. Aga KUIDAS ma nätsu ihalesin!... rohkem kui midagi muud, eriti kui tuli müügile coca-cola-maitselise siirupi täidisega padjanäts..., olin täiesti hull selle järele :-D
Ja ma siiamaani ei arva, et mu vanemad tegid õigesti seda mulle keelates. Osta saab ka 'paljast' maitset, hõngu, unustust ja isegi unistusi, mitte ainult kõhutäit ja kehakatet ja muud sellist asjalikku kraami.


Täna sai laps kätte oma oktoobrikuu taskuraha ja otsustas 10 eurot kulutada üllatusmunade peale. Selle eest saime 15 muna ja imekombel lausa 14 sees olid uued asjad. Aga tema kirjutuslaud riiulitega on asju nagunii tuubil täis.


Ostsime ära ka kommid, mis Väike Tüdruk sünnipäeval kooli viib. Valisime Mentose Rainbow kommitorud.
Tundsin end poes nagu mingi kahtlane kommitädi...
Selle Mentose karbi tegingi täitsa tühjaks, kuigi mulle tundub, et viimast võtta on inetu - äkki tuleb keegi, kellel on tõesti just seda (kommi) vaja :-D Õnneks oli seal kohe kõrval ka Mentos Fruit, kus on osaliselt samad kommid sees.

Meenub, et kord ütles mu sugulane, et tuleb Tartusse asju ajama ja astuks hea meelega ka minu juurest läbi, kui vähegi aega jääb. Noh, mina läksin poodi kaalukooki ostma ja küsisin kahte erinevat kooki, kumbagi pool kilo. Ühest koogist oli 600-grammine tükk ja ma ütlesin, et sobib. Teist oli 800-grammine tükk... Müüja küsis, kas ta lõikab väiksemaks... Mina mõtisklesin, et võib ju juhtuda, et külaline ei saagi tulla ja ma pean kõik üksi ära sööma, ning ütlesin: "Lõigake jah väiksemaks - nii palju ma küll vist ära süüa ei jõua." Vaat, see müüja vaatas mind ka nagu mingit koogikoletist :-D
Muide, sugulane ei jõudnudki oma asjadega piisavalt kiiresti valmis ja ma pidingi need koogid üksi ära sööma :-)

Väikese Tüdruku toast veel paar pilti.
Need pole nüüd nii asju täis kuhjatud kui see ülemine pilt, aga siitki on näha, et laboratooriumi-tüüpi see tuba just pole :-D, kuigi võiks arvata, et laps, kes pisikuid kardab, elab steriilsema välimusega toas.
Ma loodan, et tema tuba väljendab seda, et ta on rõõmus ja vaba hing, mitte seda, et ta on laisk ja lohakas :-D

Üks väike rõõm las olla igas päevas...

Väike Tüdruk ei salli raamatukogu raamatuid, sest ta kardab pisikuid. Niisiis ise ta raamatukogus ei käi ja kui mina talle mõne raamatu võtan ja seda ette loen, hoiab ta end minust nii kaugele, et ma hajameelselt teda paitada ei saaks oma raamaturäpaste kätega.

Kuid mõnikord tuleb tal oma foobia alla suruda ja raamatukogust pärit raamat kätte võtta - nimelt kui on vaja lugeda kohustuslikku kirjandust. Praegu loevad nende klassi lapsed Kristiina Kassi raamatuid. Püüdsin Väikest Tüdrukut üksi raamatukokku kupatada, kuid ta ei võtnud vedu. Lõpuks tõi Issi talle raamatu "Kasper ja viis tarka kassi". Oiiii, kui 'pikkade näppudega' ta selle raamatu võttis ja kui väikese sõrmeotsalapikesega ta lehti keeras. Ta loeb käed õhus, et mitte oma riideid või nägu kogemata puutuda. Ja oma tuppa ta raamatukogu raamatuid mingil juhul ei võta - neid loeb ta elutoas.

Aga nüüd on ta kaks õhtut lugenud, jõudnud 75. leheküljele ja päris armunud sellesse raamatusse. Muudkui nurrub mulle kassilugusid ja palub seda raamatut päris endale ka. Mul on nii hea meel, et ta on jõudnud arusaamisele, et kohustuslik kirjandus ei pruugi olla mingi nuhtlus vaid hoopis midagi äärmiselt põnevat, mis ilma 'kohustuseta' oleks jäänud leidmata :-) Mina suhtusin terve kooliaja (st ma mõtlen tegelikult tavakooli 12 klassi) kohustuslikku kirjandusse suure entusiasmiga :-)))
Ta ütles ka, et leidis sealt raamatust 'minu' - üks kollase karva ja siniste silmadega leebe kassike Emili olevat täpselt minu moodi :-D - igale poole ma ka jõuan :-p


Aga informaatikatunni jaoks tuli välja mõelda miski loodusepilt, mida joonistada arvutiga. Ja ma püüdsin Väikesele Tüdrukule näidata, kust saab pintsli paksust muuta ja värve võtta, aga ise ka ei mäletanud enam midagi ja enne kui ma midagi ära näidata sain, olime mõlemad juba ära tüdinenud ja näljased :-p


Ja muusikatunni koduseks ülesandeks oli kirjutada kaanon! O_o
Tasapisi selgus, et VIST siiski vaid rütmi koputamiseks. Ja VIST ainult kolme taktiga. Üldiselt, mida enam ma täpsustusi küsisin, seda segasemaks muutus Väikese Tüdruku arusaam sellest, mida ta õieti tegema pidi (päevikus seisis, et tuleb kirjutada kaanon). Igatahes uus surematu heliteos jäi loomata ning me panime lihtsalt paar 'taad' ja 'tii-tiid' kolme kahelöögilisse takti.


***


Kuna Meest homme pole, siis mõtlesime sellenädalase filmiõhtu täna ära teha. Aga äkitselt meenus, et täna on seriaal, mida Mees vaadata tahab - "Troonide mäng"... Nii et filmi asemel vaatame siis seda :-D, ja pikendamiseks paar osa "Head Case'i" ... mis on, tõsi küll, juba minu valik... :-p


Meil köetakse nüüd, mis on super.
Ma olen juba nii harjunud 2 * 2 meetri suurune paks tekk seljas mööda korterit ringi käima :-D...

*

Pilt izismile.com'ist.

ÜLO TUULIK "Kõrge taevas"

See raamatuke on ilmunud 1985. aastal ja mõjub kuidagi mõnusalt kodusena. Siiski lugesin mõningase nõutusega kolme esimest artiklit, mis on järelhüüded Juhan Smuulile, keda kirjanik Tuulik (loomulikult) isiklikult tundis. Täiesti võimalik, et need tundusid mulle kummalised ainult selle pärast, et olin kindel, et tegemist on reisiraamatuga - sellele viitas pealkiri ja kaantel olevad fotod. Kujutlege siis mu üllatust, kui esimesed kolm juttu rääkisid sellest, milline vaimukas seltskonnainimene, aga siiski ka melanhoolne 'kajutikotkas' oli kadunud Juhan Smuul, kes kirjutas merest ja armastas merd ja merd tundvaid inimesi, aga meresõitudel viibis kokku alla aasta oma elust. Võibolla on aga järelhüüded alati kummalised - need ju peavadki olema emotsionaalsed, aga kui nad seda siis on, siis mõtled ikka, et oh kas kõneleja nüüd ei liialda - kas ta ikka oli niiiii teravmeelne ja tore ja melanhoolne ikka... ja mõelda vaid kui hellake - ei suutnud kukkegi tappa :-D

*
Loomult oli Smuul väga pehme, õrn, delikaatne inimene. Ma ei kujutle situatsiooni, kus ta saanuks näiteks tahtlikult solvata naisterahvast, kuigi ta oma sisimas vaikse kirumisega rääkis mõnegi daami vaimuannetest või kõne- ja klatshimahust, mis kisendas klubist või saalist välja suurte lavade järele, ja endamisi sajatas, et hääleõigust ei luba meil inimeselt mingi seadus ära võtta.


*
Legendilähedase maine Juhan Smuuli ümber sünnitasid ennekõike ta tõepoolest särav kunstnikuandekus ja kirjanikukuulsus, kuid sugugi mitte vähem tema puhtinimlikud iseloomujooned: vahenditus ja vastutulelikkus, heasoovlikkus ja heldus, ja meie laiuskraadi inimestele mitte liiga sageli omane avatus.

Kunagi kirjutas Thomas Mann:

"Kes on kirjanik? See inimene, kelle elu on sümbol. Ma usun pühalt sellesse, et mul piisab rääkida iseendast, et hakkaks kõnelema kogu epohh, saaks hääle inimkond, ja ilma selle veendumuseta ütleksin ma lahti mis tahes loometööst."

Inimesed, kes Smuuli raamatuid lugesid, teadsid ju temast praktiliselt kõike. Sisuliselt on kogu Juhan Smuuli looming tema ikka ja aina täiendatud autobiograafia.

Mmm, mulle ka meeldib, kui kirjanikud endast kirjutavad... nagu Tõnu Õnnepalu näiteks; kui stiil on hea/ilus/meloodiline, siis kukub raamat alati kenasti välja, kui sellest kõige tähtsamast ja lähemast kirjutada :-)

Hermann Hesse ütles... oh ... 50-aastasena vist... et tal pole enam kirjanduslikke ambitsioone ja nüüd kirjutab ta vaid pihtimusi.

///Oot-oot, ma leidsin ruttu üles selle tsitaadi Hesselt - aga Tuuliku raamatus seda pole, see on mujalt: "Ma loobusin juba aastate eest esteetilisest auahnusest ja ei kirjuta enam kirjandust vaid pihtimusi, nii nagu uppuja või mürgitatu ei tegele oma soenguga või hääle modulatsioonidega, vaid lihtsalt karjub."
Hesse on ikka ka lahe, onju!? :-) ///

*
Küllap jäid laevasõidud tollal noiks ainuaegadeks, millal tal oli piisavalt mahti paljude elunähtuste, raamatute ja sõprade, kultuuri- ja kirjanduspoliitika, iseendagi üle arutleda. Maal võivad üksteise kukile kuhjuvad sündmused, vahelduv sõpradering või miski muu mõttekäike kiiresti uutele radadele juhtida, kuid kajut, too merevangla, laev, too mereklooster, sunnib inimest pihtima.

Pärast esimest hämmeldust oli ikkagi huvitav lugeda, nii et huvi tekkis isegi mehe vastu, kelle vastu Juhan Smuul Ülo Tuuliku sõnul huvi tundis: norra polaaruurija Nanseni vastu :-D


Seejärel tulid lühilood kuulsatest inimestest, kelle olemust Tuulik kusagil tabamas käis. Aga mõnes jutus juhtub hoopis nii, et ta vaid kujutles seda kohtumist... või kohtas kedagi teist, kes meenutas talle mõnd tunnustatud tuttavat või hoopis ammusurnud kultuuritegelast.

*
/Thomas/ Mann ei sallinud Lutherit, tuletan endale meelde nüüd muuseumina toimivas XIV sajandi frantsiskaani Katariina kirikus. Mann möönis Lutheri küll olevat grandioosse figuuri, aga jõhkra, ropu suuga, pidurdamatusse raevu sattuva - antieuroopaliku, nagu ütleb Mann. ("Ma ei oleks tahtnud olla tema külaline...") Mannile on vähe, et inimene on kuju, Mannile olgu inimene inimene.

Yay, kultuuriklatš! :-)

*
Aga autot ei tulnud.
Täpselt kell 7 pidi ta meid ootama.
Autot ei olnud ka kell 9 ja kell 10.
Me istusime Vahinguga Räpina maantee ääres rohul 30 kilomeetrit Tartust. Vahingul oli portfell kaasas. Ma ei ole teda kunagi näinud portfellita. Kumbki meist ei olnud kuulus. Vahing küsis:
"Kui naisterahvas ootab sind kella kaheksaks, kas siis sobib veel minna kell pool kaksteist?"
Ma teadsin, et kulub kõigest 20 aastat ja me saame oma rahvuskultuuri aegumatult unustatud osaks, nii et meist kirjutatakse kohustuslikud biograafiad kooliõpilastele ja iga meie uut teost analüüsitakse läbi "Sirbi ja Vasara" mitme numbri - iga tegelast eraldi.
Ma aimasin, kui halb on olla kuulus.
Armastasin veel Hemingwayd ja teadsin sõna-sõnalt, et naised ootavad mehi alati, ja kaalutlesin, miks Vahing, kes seda halvemini ei tea, peab vajalikuks minult üle pärida.


Armas, terve see lugu oli kena! Eriti nending lõpulauses, et Juhan Liiv oleks nende asemel juba ammugi jalgsi astuma hakanud.
Ja veel mitu lugu olid nukrad ja hõrgud.

Kolmas osa siis oli lõpuks reisikiri, kuid - ei midagi lõbustavat, kuna reis kulges Pol Pothi poolt mõni aasta varem laastatud Kampucheas (Gambodzha, Cambodia). Kõikjal on jäljed piinamistest ja surmast, kohalikest paljud on kaotanud kõik oma sugulased, naiste osakaal riigis on 80 %. Tuulik on juba enne reisile asumist emotsionaalselt väsinud, rusutud ja nukker, tunneb, et emotsioone peaks kokku hoidma - ja see tunne on mullegi ju tuttav. Sellest tuli nukker aga ilus reisikiri.

*
Maailma ei tea Kampucheast midagi. Maailm on Kampucheast üht-teist lugenud ja kuulnud, aga teadmine ei sünni veel sellest. Khmerid läksid surma vaikides. Nüüdki ei näe te absoluutselt ühtki nutvat, leinavat, ahastavat inimest. Keegi ei kurda oma valu, sest siis peaks ahastama kogu maa. See on vaikiv kannatus, sõnatus, vulkaani jalamile langenud laava ja tuhk, mida veel õrn tuulgi ei puuduta.
Kõik on siin põlenud, kustunud.
Kampuchea on vaikiv ühishaud.

Ringituulamise õigustuseks:
* Katarsis ei sünni ainult usutundest ja mitte ainult pühades paikades.
Inimese hing võpatab peaaegu alati kokkupuutel suure, võõra või päris tundmatuga, kohtumisel kauge ja kättesaamatuga.
Ja sedamoodi või teisiti, aga samamoodi olen minagi tahtnud ning saanud nautida iseennast mõneski võõras paigas, tuntud muuseumis, kuulsate inimeste läheduses.

Mulle tundub see kummaline..., aga ju siin midagi on.

Igatahes, nagu ma juba ütlesin - kuidagi koduselt ja mõnusalt, 'inimlikult' kirjutatud raamat. Ja wiki pildil on Tuulik nii sümpaatne - aga ma ei osanud seda pilti siia 'ärandada'.

Meie igapäevasest munast

Mulle meeldib ajakirjanduse juures see, et kui ikka bossid rahva raha loobivad ja rajavad linna rahadega golfiväljakuid või toetavad kreeklasi, kes ei viitsi, tõesti ei viitsi tööle minna õigeks kella-ajaks ja lihtsalt ei armasta tööd teha, siis tekib kohe rohkem lugusid sellest, kuidas elavad Normaalsed inimesed, kes ei saa 4000 eurot kuupalgaks. Ma tean, et reformikate jaoks on need inimesed nagu rotid, kelle piiksumist intelligentne (loe: rikas) inimene ignoreerib, aga mul on ikkagi hea meel, et see piiksumine kostab. Näiteks lugesin kusagilt, et Katrin Siska ei osta enam eriti puuvilju ja vahukoort ja rõõmustasin, et ma pole ainuke piiksuja...
Ühel päeval just vaatasin, et peab jälle puuviljade ostmise lõpetama, lihtsalt ei saa enam... ja samal päeval algas koolis mingi kampaania - 5 peotäit puu- ja köögivilja iga päev :-)... Võtsin seda kui märki, et ei tohi siiski supi sees olevale keedetud porgandile lootma jääda, vaid tuleb ikka kasvõi üks nektariin päevas osta. Tore, et kool südametunnistusele koputas, aga bhh... kus pole, sealt ei võta surm ka, nagu öeldakse. Me oleme ka loobunud näiteks juustu, mahla, salatite ja muu sellise ostmisest, mis on tervislik, aga magu ei täida. Kuu peale need vitamiinid ja toitained - hea kui kõhu täis saab. Lihaga on ka nii, et supi sisse ostan 200 gr hakkliha, muud liha osta ei jaksa.
Õnneks on olemas MUNA. Kaheksa senti tükk ja väga toitev kraam. Teen keedumuna-majoneesivõiet, pannkooke, omletti (kusjuures mina panen omleti sisse ka natuke jahu, nii tuleb ta palju suurem ja kohevam - kolmemunaomlett kergitab juba klaasist pannikaane õhku ja sellest jätkuks meile kolmele) ja muna-piima-segu saab vahele kallata ka igavale praekartulile ja makaronile. Isegi Väike Tüdruk sööb kõiki munaroogasid, nii et olgu 'kanajumal' selle hüva kraami eest tänatud. Sealjuures kuulun ka mina nende hulka, kel jääb hing kinni mõeldes puurikanade võikale elule ja --- seega mina neid munatoite enamjaolt ei söö. Jama küll, sest muna on ju nii kasulik.
Mul lihtsalt pole isugi, kui ma tean, kust need munad tulevad. Eks lihaga on sama jama, ja viimasel ajal keedan ma aedviljasupi ja hakklihaleeme eraldi, et Väike Tüdruk ja Mees omale supi sisse liha saaksid ja mina saaks puhta supi. Mis puutub taimede elutahtesse, siis vähemalt pole neil selliseid retseptoreid, mis puudutusele ja valule reageeriksid...
Mõnikord tekib siiski mul ka miski liha-himu, ja täna soojendasin Salvesti maksasousti, kusjuures - kitsaste aegade tõttu tegin kõigepealt kahest sibulast ja supilusikatäiest jahust sibulasousti, millele alles kallasin peale poest toodud purgitäie maksakastet - jäi küll maksamaitse alles. Samas vorst ja viiner on täiesti vastumeelsed. Kas tõesti on nende maitse muutunud või on muutus vaid minu sees?
Olen oma aedviljaleeme, kaerahelbepudru ja rukkileivaga nii ära harjunud, et mul on raske uskuda, et ma neist loobuks ka siis, kui raha jälle niimoodi sõrmede vahelt ei kao. Mäletan veel aega, kui maksin 50 000 kroonise õppelaenu enneaegu ära, lihtsalt niisama muu seas - raha oli arvele nagu ise-enesest aegamisi kogunenud, kuigi ostsin alati kõik mis tahtsin, ikka jäi üle, vaja teda millekski polnud. Nüüd istun siin oma logiseva arvuti taga ja ei julge viinamarjakobaratki osta :-D
Ja mune ma ka ei söö ja... no on värk ikka küll! :p
Aga täna on täitsa munavaba päev... hommikul sõin lihtsalt röstsaia võiga, lõunaks siis kartul-maksakaste ja õhtuks - kaerahelbepuder. Mees kindlasti 'rõõmustab' :-D - tema sööks kasvõi igal õhtul omletti, aga ma arvan, et 4 korda nädalas on piisavalt palju.
Minul seevastu pole pudru vastu midagi... söön kõhu täis ja lähen õhtusele jalutuskäigule, nii mõnus :-)

Tüütus

Isa helistas eile, et tal läks arvuti katki... Mhh, jamalugu, minu oma on ka täiesti lombakas - nii lombakas, et ma salamisi tahaks, et ta päriselt kräšiks, siis ma enam ei raiskaks aega, oodates, kas lehed avanevad ja kui avanevad - kas klahvid töötavad seekord või ei tööta. Blogipostituste tegemisega pole veel hullu - kui mul klahvid seisma jäävad, siis salvestab blogger teksti automaatselt ja mul jääb üle vaid arvuti kinni panna ja mõni teine kord edasi kirjutada. Kirjadega on teine lugu - kui need pooleli jäävad, siis tuleb lihtsalt kõik uuesti kirjutada. Samas, ega poolikuid blogitekstegi tuju jätkata pole - palju lihtsam on ühe jutiga lasta... Arvuti on selline ludin, et tahaks, et see oleks kogu aeg lahti ja tippimisvalmis, sest oodates, kuni ta käivitub, on juba aeg otsas ja emotsioon jahtunud. Aga lahti ma enda oma jätta ei saa, sest ta kuumeneb kiirelt üle ja hangub. Nii et blogimisega on mul väga keerulised lood praegu...

Ja ega suurt midagi kirjutada ole ka. Elu kulgeb rahulikult ja rõõmsalt. Terve lasteaia-aja vajas Väike Tüdruk iganädalaseid puhkepäevi ja oli ka mõnelgi koolihommikul väsinud ja õnnetu, nii et pidin teda veenma, et see pole haigus, vaid väsimus ja kooli tuleb ikka minna. Sel aastal on ta hommikul vara juba heast tujust pakatamas. Talle meeldib üha rohkem klassikaaslasi ja kui ta minult ühel päeval küsis, mis asjad minu elu ilusamaks teevad, siis ta ise luges üle mitme klassiõe nimed :-D - väga armas!
Esimeses klassis ei jaganud lapsed tema huumorimeelt. Väikese Tüdruku naljatamisi nimetasid nad kiusamiseks, isegi kui täiesti ilmselgelt polnud öeldud midagi kurja. /// Näide: Üks tüdruk teisele: "Seal olid vastikud söögid." Väike Tüdruk pistab vahele: "Keedukartulid kisselliga." Esimene tüdruk väga pahaselt: "Miks sa pead kogu aeg kiusama."/// Väike Tüdruk oli sageli pisarsilmil, sest midagi õelat ta ei ütle ega mõtle. Ja mina lohutasin teda, et enamikus peredes ei naljatata pidevalt ja lapsed pole sellega harjunud. Kui lapsed saavad vanemaks ja targemaks, siis muutuvad naljatajad populaarsemaks.
Ja nii ongi läinud :-)
Yay! :-)


Väikesel Tüdrukul tuleb kuu aja pärast sünnipäev. Hoian igast eurokesest kinni, et äkki saaks talle ikka selle telefoni osta, mida ta tahab... tal polegi mitte kunagi täiesti uut telefoni olnud ja see, mida ta tahab, pole ka mingi uusim ja kalleim asjandus vaid Nokia X3. Ta tahab seda mingi mängu pärast, mis seal sees on :D Ma olen talle öelnud küll, et seda mängu saab teistesse telefonidesse ka tõmmata, aga ta on klassivenna telefoniga harjunud ja tahab just seda. Pole siiski sugugi kindel, et kuu aja pärast see raha olemas on, kahju küll, sooviksin teda rõõmustada... Aga jõuluks vast ikka. Siis võtaksin mina oma vana Nokia temalt jälle tagasi, sest minu kaheaastane Samsung on ka pilditu suurema osa ajast. Igatahes nii kaua ta pilti ees ei hoia, et numbrit otsida või sisse lüüa. See kaheksa-aastane 'antiiktelefon', mis Väikesel Tüdrukul praegu on, on palju tublim - ja ilma helistamata kestab selle aku terve nädala! Kes on midagi sellist kuulnud rohkem kui kaheksa aastat vana telefoni kohta! Minu 'antiikse arvuti' aku kestab max 20 minutit :-D, nii et vean juhet kogu aeg ühest toast teise (Mees ju magab veel, nii et hommikuti trükin elutoas).
Tehnika on ikka mega-tüütu...

Aga näe, seekord klahvid töötavad ja mina ei hakanud magamistoast viimast läbi loetud raamatut (Ülo Tuuliku "Kõrge taevas") üldse kaasa võtmagi... Ei tea, mis neist raamatupostitustest niimoodi saab...

"Imeline karjus"

Ma pole terve septembrikuu vist ühtegi raamatut läbi lugenud. Vaatasin telekat, mõtlesin ja magasin. Isegi 'Hallo, Kosmose' loenguid ei kuulanud. Võimalik, et olin sõnadest tüdinenud...

Aga nüüd tunnen, et on taas aeg lugema hakata ja sissejuhatuseks võtsin kätte kõige nunnuma muinasjuturaamatu, mida tean. Siinsed lood räägivad tillukesest India karjusest nimega Gopal. Lapse sündides andsid targad mehed vanematele teada, et poisist tuleb jumalatega võrdne tegelane, aga oma emme jaoks on ta suurema osa ajast lihtsalt üks väike ja vallatu, kaunis ja maias kullatükike. See, et ta metsatulekahju alla neelab, tohutu mürkmao alistab, mäejumalaga sõbruneb ja jumal Indrast võitu saab, külaelanikke muidugi hämmastab ja rõõmustab, aga päeva lõpuks peetakse Gopali ikka vaid armsaks võrukaelaks.

Indias kuuldud lood on nii armsasti ümber jutustanud luuletaja Mathura.

---

* Nagu emad ja isad ikka, armastasid Nanda ja Jašoda oma lapsi väga. Tegelikult olid nende mõtted kogu aeg oma laste ilul, armsatel liigutustel ja sellel, kuidas hoolitseda nende eest nii, et neist kasvaksid inimesed, kes toovad teistele palju rõõmu.

* Kui Gopal oli saanud kolme aastaseks, avaldas ta isale soovi hakata karjuseks. Nanda-baba naeratas rõõmsalt seda kuuldes. Kui aga Jašoda-ma sellest plaanist kuulda sai, ei olnud ta väga rõõmus. Ta mõtles, et kui Gopal hakkab karjuseks, siis on ta pikad päevad kodust ära karjamaadel. Siis ei saa ta oma poega enam nii palju näha kui enne, ega saa ka nõnda palju osa tema imelisusest.

* /Ema läheb kööki üle ääre keevat piima päästma./
Väike Gopal aga ei olnud sündmuste sellise käiguga aga üldsegi rahul. "Minu emme rinnapiim oli nii hea ja magus!" mõtles ta. "Ükski teine toit ei maitse mulle sama hästi. Miks ta mind küll oma sülest maha pani?" Ja kuna emme kohe ei naasnud, muutus ta pahuraks ja tahtis hakata koerust tegema.
/.../
Nähes, millega ta poeg tegeleb, lähenes Jašoda talle tasahiljukesi selja tagant. Gopal ei märganud oma ema, küll aga märkas ta, et ahvidel, kellele ta võid söötis, tuli järsku näole väga ehmunud pilk. Siis keeras ta pead ja nägi seal Jašoda-mad, kelle peos paistis vits. Välkkiirelt kargas Gopal püsti ja ja hakkas hirmunult põgenema. Jašoda ajas teda taga mööda kõiki nurgataguseid. Oma peene piha ja suurte rindade tõttu ei olnud tal sugugi kerge kihutavat last püüda.
"Pea kinni, jää seisma," hüüdis ta. Tema juuksed vajusid valla ja pead kaunistanud lilled kukkusid maha.
/.../
Kinnipüütud Gopal oli nutu äärel ja hõõrus kätega silmi. Et lapse hirmu vaigistada, viskas ema vitsakese kiiresti minema. Loomulikult poleks ta niikuinii oma last löönud. Ent selleks, et teda halva käitumise eest iikagi karistada ja sel moel kasvatada, otsustas ta Gopali natukeseks ajaks paigale panna - uhmri külge siduda.

:D, sensuaalne värk.

* Ehkki madu imetles väga Gopali ilu, ei suutnud ta oma vihast loobuda.
/.../
Nähes Gopali nii lootusetult mao valduses, haaras karjapoisse ja teisi Vrindavana elanikke hirm. Nad olid ju pühendanud kõik oma parimad soovid Gopalile. Kui nad nüüd nägid teda nõnda ohtlikus olukorras, tundsid nad õudust ja mõned neist minestasid.
/.../
Jašoda-ma tahtis otsekohe jõkke söösta, ent kuna teised teda takistasid, siis ta minestas. Tema sõbrannad, kes tundsid samasugust muret, valasid pisaraid nagu oavarrest.

---
Ega mul vist pole piisavalt teadmisi, et seda öelda, aga mulle tundub see kõik väga 'indiapärane' :D... Eriti veel, kui ma meenutan, mida Õde mulle India naistest rääkinud on - kui lapselikud, emotsionaalsed ja rõõmsameelsed nad paistavad. Ma ei saa aru meist-valgetest, kes me arvame, et lapse üle ülepeakaela õnnelik olemine on lapsele kuidagi hukatuslik. Lapse jaoks on see loomulik, et ta on oma emme südamerõõm. Hukatuslik on lapsele hoopis see, kui temalt ei nõuta lugupidamist teiste inimeste vastu ja tal lubatakse arvata, et tema on (maailmas) tähtsam kui teised inimesed - aga see ei puutu üldse ema isiklikku naudingusse oma lapsega suhtlemisel, need on täiesti sõltumatud asjad - ka kalk ja hoolimatu ema võib lapse kasvatada arvama, et ta (laps) on teistest tähtsam.
See raamat on aga kirjutatud nii, et kogu aeg tuleb heameelest ja üllatusest naer peale :-)

Müristab!

Käisin just õues ja nägin seal laia eredat vikerkaart :-)
Langes üksikuid jämedaid vihmapiisku ja päike paistis - muinasjutuline.
Tõesti kahju, et fotokat kaasas polnud... ma vist polegi kunagi vikerkaart pildistanud!

*


Täna on Mees oma äripartneriga sõidus jälle, ja meie Väikese Tüdrukuga laiutame :-)
Loomulikult pesin siblijate vähesust nautides hoolega põrandaid, seda enam, et sel nädalal oli see kiiduväärt töö üldse unarusse jäänud ja tolmu kõikjal küllaga.
Paraku on meie vapper tolmurobot katki - mitte midagi hullu pole, lihtsalt vetruv plastikust toru tuli selle plastjubina küljest lahti, millega ta masina külge ühendatakse. Palusin Mehel selle kohe septembri algul üle vaadata, kui masin rõdul katki läks. Ja seal ta nüüd on, sest minu Mees on sõnade-inimene, mitte mingi masinist, onju. Otseloomulikult võiksin ma selle toru ise ka paika teipida, aga - - - mulle tegelikult ei meeldigi tolmuimeja, sest ta LÕUGAB.
Ma saan jube hästi aru, kui mugav see masin on, aga ometi lootsin salamisi juba ammu, et ta katki läheks ja ma oleks sunnitud harjaga tuustima - lööb tolmu õhku, aga on vähemalt vaikne...
Aga miks ma ei võiks harjata ka siis, kui majas on töötav tolmuimeja?
Vaat selle pärast, et aparaat on tõesti silmnähtavalt tõhusam - pealegi, kardinatesse ja raamaturiiulisse põrandaharjaga ei tiku.


Ja nüüd on masin katki, ma pole seda ise parandada tahtnud ja pole isegi Mehele meenutanud, et meil on rõdul üks katkine koduabiline. Ilmselt ma nüüd loodan, et külm võtab ta ära (kohe päris endale :D), kui ma teda piisavalt kaua rõdul hoian...

Täna pidin end lausa tagasi hoidma, et mitte kasutada Mehe kodust eemalolekut selleks, et tüütu mürgeldis rõdult salaja prügikasti kõrvale toimetada ja pärast ilmsüütult öelda, et kuna nädalaid on mööda läinud sellest, mil palusin masinat vaadata, siis järeldasin, et sellest ei saa asja... Milleks ma siis end blondeerin kui mitte selleks, et mõnikord süüdimatut juttu ajada?

Filmiõhtu

Mõtlesime Mehega, et hakkaks õige kord nädalas midagi televiisorist üheskoos vaatama. Reeglina vaatab tema telekat elutoas, kus on tema kontorinurgake, mina aga magamistoas - nii et ühist kaasaelamist ühelegi telesaatele või filmile pole.
Ja kuigi meil on palju ühiseid lemmikraamatuid, on meil väga vähe ühiseid lemmikfilme :D - siin on meie maitsed väga erinevad. Tema vaatab ajaloolisi seiklusfilme ja põnevikke, ka õudust, mina pean esimesi igavaks, teisi liiga põnevaks ja kolmandaid talumatuteks. Mina vaatan põhiliselt draamasid, mida tema peab igavateks :)


Aga ma mõtlesin, et küllap on meie plaadiriiulitesse kogunenud üht-teist, mis teiselegi huvi pakuks. Täna oli film minu valida ja ma valisin filmi " A Love Song for Bobby Long", kuna seal on joodikuid ja kirjandust :D, arvasin, et talle võiks meeldida hoolimata sellest, et Ameerika filmi kohta kulgeb lugu väga aeglaselt ja ilma üllatusteta.

Tegin filmivaatamise ajaks suure hunniku juustu ja suhkruga ahjusaiu (st osad juustu, osad suhkruga), aga minu heameeleks oli Mees nõus, et sööme neid enne ja pärast filmi, aga filmi ajal mitte - muidu läheb liigseks krabistamiseks ja nihverdamiseks.


Pildike ka minu tillukesest köögist - vähemalt see osa, mis mahub kaamerasilma ette, kui Mehe koha peal istuda ja ahjusaiu oodata.
Köök näib alati sassis, kuigi igal asjal on oma koht... No söögi valmistamise ajal pole sassis köögi pärast mõtet põdeda ka... Vaat, kui hommikul kohvi lähed tegema ja köök on veel eilsest saadik sassis - siis on küll kole..., aga meil nii pole, sest Mees teeb endale tavaliselt veel 11-12-paiku õhtul teed ja koristab siis viimasedki laokile jäänud esemed-purud ära ja kui on musti nõusid, siis peseb needki puhtaks.




Ja Mees jäi selle filmivalikuga rahule - naeris päris palju ja mõnuga, samas ei kippunud ta tõsiste kohtade peal nalja viskama, nagu ta igavlemise puhul ikka teeb...
Nii et esimene filmiõhtu läks korda..., näis, mis järgmine kord saab - siis valib filmi tema :D
Ma tean, et ta õudusfilmi mulle ei vali, aga raske saab tal olema küll, sest kui ta liiga põneva filmi valib, siis ma panen pidevalt pausile ja küsin, kas ta ikka pääseb ja kuidas ta pääseb ja kes tegelastest filmi lõpuks ellu jäävad ja kuidas keegi sureb ja kes ja miks on kogu selle asja taga - kui mul neile küsimusele vastuseid pole, siis ma mingist hetkest ei julge edasi vaadata, vähemalt samal päeval mitte... :D Otse telekast ma üldse põnevusfilme ei vaevu vaatama, sest neis krutitakse sageli pinge vahetult enne lõppu nii üles, et isegi hääletu peal vaatamine ei aita --- ma vahetan kanalit ja jõuan tagasi, kui kõik on läbi ja mõnikord ei saa ma isegi seda teda, kes kogu sellest kambast siis 'paha' oli... ja MIKS? Nii et mõttetu! Seda põnevam on, mis filmi Mees valib :)...

***

See nädal on olnud nukker, sest mul on olnud paar ärevushoogu. Esimene asi, millest ma märkan, et olen meelerahu kaotamas on --- et ma ei taha voodit ära teha :p
Nagu tahaksin endale jätta uru, kuhu põgeneda...
Leian endale muudes tubades tegemist, siis tulen hommikusöögiga magamistuppa teleka ette ja tõmban teki peale... siis ei tõuse üles, kui hommikusöök on söödud, vaid teen näo, nagu tuleks telekast midagi väga huvitavat ja lõpuks jään magama. Siis on aeg teha lõunasöök, mul on muud majapidamistööd tegemata ja dushi all käimata... ja polegi enam aega ega mõtet ja varsti lähen nagunii ju jälle voodisse, eks.
Asjad on päris pahasti, kui pean kodust ära minema ja jätan endast maha sassis voodi.
Veel 4 aastat tagasi arvasin ma, et olen lihtsalt räpakas ja lohakas, arvasin niimoodi lapsest saadik - kõik arvasid seda minust! -, kuid 30 aastaselt, kui olin hakanud võtma antidepressanti Cipralex, hakkasin äkitselt enda ümber korda ja puhtust hoidma. Ja fakt on see, et mu iseloomu see rohi ei muutnud, lihtsalt ärevus ja uimasus vähenes, fookus paranes, energiat tuli juurde ja nüüd ei käinud voodi ära tegemine ja mustade toidunõude voodist ja põrandalt kööki tagasi viimine mul enam üle jõu.

Algas see ärevus jälle täiesti ootamatult. Enne lastevanemate koosolekut märkasin, et olen tuim, uimane ja vaikne. Koosolekul tahtsin ühte asja küsida ja poole lause pealt algas täiesti ootamatu südamekloppimine. Järgmisel päeval pugesin pärast 3-tunnist ülevalolekut tagasi tegemata voodisse, eile sain linnas sõbrannaga kokku ja vedelesin suurema osa päevast viigipükstega teki all, kui pimedaks läks, siis pimedas. Mul pole selle kõige kohta isegi migit tunnet, olen lihtsalt tüdinud endast.

Ma pole praeguseni suutnud ära otsustada, kas mulle meeldiks rohkem pendeldada positiivsete ja negatiivsete emotsioonide vahel, või olla tuim. Oh, olgu, tegelikult meeldib mulle olla rahulik, mitte tuim. Positiivsed emotsioonid kurnavad mind ka nii väga, et ma parem ei tunne neid. Samas, isegi Väike Tüdruk ütleb, et ma pole veenev, kui ma temaga pahandan :p Tundub, et laste ja meestega rääkimiseks on vaja rohkem emotsiooni, et neile kohale jõuaks, et sul on tõsi taga. Ja mõnikord ma tunnen vihastamisoskusest tõesti puudust. Näiteks kui mu Mees ütles, et ta ei viitsi tulla mu Venna L. pulma. Siis ma ütlesin lihtsalt: "Mhmh!" Aga tegelikult on mul selline arvamus, et pulmades käiakse partneriga, kui vähegi kedagi kutsuda on. Kutsuks kellegi teise? :D Näiteks eile olid Moka kohvikus nunnud poisid leti taga, muudkui naljatasid, kui ma kooki ja rummikokteli ostsin, ja uurisid lõpuks, kas ma pärast ikka püsti ja minema saan*** ja lubasid vajadusel appi tulla... nii et abivalmeid selle kusagil ju on... :D /*** ma ostsin ainult ühe kokteili, käisin ainult ühe korra leti juures, veetsin kohvikus selle ühe kokteili ja koogi taga 1,5 tundi, nii et don't get any ideas...:D ***/
Aga mul pole nagu midagi öelda Mehele. Teda see ei huvita, kuidas maailmas kombed on või et oleks kena minna oma lugupidamist ja toetust avaldama Vend L. otsusele - mitte, et ta seda tunneks ka, olgem ausad. Kuigi Vend L. talle meeldib (ja meeldiks palju rohkem, kui nad rohkem suhtleks), aga aga... Mina olen Mehest siiski konventsionaalsem - on see hea või halb, ei tea. Näiteks pean ma heaks tooniks käia kooli koosolekutel, kuigi kõik, mis tähtis, tuleb ju teadetena koju nagunii. Aga mulle tundub hea anda 'koolile / õpetajale' teada, et olen dialoogiks ja koostööks kooliga valmis, kui see peaks vajalikuks osutuma. Ja tegelikult on armas käia seal aeg-ajalt - kuigi seda arvab ainult teadvustatud osa minust; on ilmne, et mingi osa minust tahaks koju teki alla jääda, kui tuleb koosolekule minna - seda järeldan ma ikkagi tegemata voodist ja enda vaiksusest - mingeid vastakaid mõtteid ma seekord ei täheldanud. Näiteks kuulsin klassis üllatusega, et õpetaja on laste käekirjadel vahet tegema õppinud --- ma poleks kunagi arvanud, et see on võimalik. Minu meelest on kõigil väikestel lastel ühesugune väljakujunemata käekiri. Põnev oli kuulda, et see polegi nii :)

Ja asi, mille kohta ma küsisin, oli ka huvitav. Nimelt on söögivahetunnid vist kell 10, 11 ja 12, aga lapsevanemad tahaksid, et kõik sööksid kell 12. Sest kell 10 pole kellelgi kõht tühi veel. Vaat, ma ise olen tüübilt oludega kohaneja ja pean seda jubedaks pirtsakuseks :D Kui söök on kell 10, siis ei pea ju kodus kõva hommikusööki sööma. Näiteks Väike Tüdruk sööb kodus mõned küpsised ja kella kümneks on tal kõht kenasti tühi jälle. Probleem on pigem selles, et lapsed lähevad pärast kooli trenni, mis võib kesta kella neljani ja kuus tundi söömata olla on raske lapsele. Aga kas see just kooli probleem on, mille tõttu söökla ümberehitamist nõuda - see on juba iseküsimus. Ja küsisingi selle kohta, kui kaua on lahti see lett, kust saab osta einevõileibu ja pirukaid ja kioskikraami (limonaadid, kommid, shokolaadid). Selgus, et see lett on lahti umbes kella neljani. Nii et nälgima ei pea keegi ja mina lapsevanemate pahameelt ei mõista.

Aga täna pingutan ja olen peaaegu tubli - vastasin kirjadele, võtsin tolmud, pesen pesu ja kohe lähen koristan tualettruumi ka ära ( - loodetavasti).
Täna on päikest ka näha... isegi masenduses on mõnusam olla, kui päike paistab... :p

Nalja ka

Ühel päeval korjas Väike Tüdruk kooliteel kastaneid. Värskelt koorest vabanenud kastanid läikisid punakaspruunilt ja lausa kutsusid pihku võtma ja silitama. Üks kastanitest aga oli suurte valgete laikudega.

Väike Tüdruk räägib asjalikult: "Need teised on hobukastanid, aga see on lehmakastan."

Mina imekspanevalt: "Oo!, vau!, kas tõesti?"

Väike Tüdruk vaatab mulle otsa, pööritab silmi, vangutab pead ja ütleb: "Muidugi mitte! Nalja tegin!"

Noh, hetk hiljem sain ma ise ka aru, et mõistagi pidi see nali olema, aga ta nii rahuliku häälega rääkis, et ma korraks jäin uskuma :D

*

Järgmisel päeval rääkis ta lastele koolis Juku-anekdoote.

Üks neist oli selline...

Juku: "Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

Õpetaja: "Ei tohi."

Juku: "No sel juhul - mul on kodune töö tegemata!"

Lastele nali meeldis ja üks tüdruk pakkus, et nad võiksid sellist nalja ka oma õpetajale teha. Läksid siis õpetaja juurde ja küsisid:

"Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

"Mõnikord tohib, mõnikord mitte," vastas õpetaja, jättes lapsed pika ninaga :D

*

Vanast vihikust leidsin naljaka stseeni minevikust. Väike Tüdruk oli siis 2 aasta ja 8 kuune.

Meile tuli külla minu tädi ja tõi Väikesele Tüdrukule üllatusmuna. Mina neid talle siis veel ostnud polnud ja muna üle andes selgitasin: "See on üllatusmuna. Tädi V. tõi selle sulle."

Harutame selle paberist lahti, teeme munad lahti ja saame mänguasja kätte. Väike Tüdruk silmitseb seda mõnda aega arupidavalt ja teatab siis:
"Mina olen nii üllatunud!"


*

Minevikust veel.

Mehele pisteti ükspäev ilus libe tõrvaseep pihku ja eks ta tõi selle koju.

No küll see lõhnas vängelt, suitsuselt, saunaselt...
Leian, et see lõhn on pisut 'pikantne' ja minu meelest sobibki see eelkõige meesteseebiks, aga olen seda dushi all siiski ka ise kasutanud ja see toob hästi eredalt meelde mu vanaema kunagise kodu juurde kuulunud lisahoone - pesuköögi.
Tollal elas vanaema suures esimese vabariigi aegses häärberis, mis kunagi oli mõeldud ühele perele, minu ( - samuti minu ema -) lapsepõlves aga elas seal 3 peret. Kuna suures majas tekkis nii palju pesu, et seda kausis ära ei pese, siis oligi pesupesemiseks ehitatud eraldi maja, kohe kaevu lähedusse - õieti asus kaev maja ja pesuköögi vahel nurgas. Seal oli suur pliit, millele oli kohe otsa ehitatud tohutu veepaak. Seda hoonet sai põhimõtteliselt ka pesuruumina kasutada, aga leiliruumi seal polnud. Ja ka seal oli selline puhas aga suitsune lõhn nagu tõrvaseebil - eriti kui ruum oli soojaks köetud.

Eile käisime jälle Auras ja ma käisin ka laval. Olin lausa pettunud, et sealses saunaruumis sellist lõhna polnud. Siis hakkasin mõtlema, et küllap on tegemist elektrisaunaga... - võõras värk minu jaoks :)
Isa saun on hoopis veel suitsusema lõhnaga ja ega ma väga palju muid saunu külastanud polegi, mulle pole see eriti meeldinud, sest pea kipub valutama hakkama...

Kas keegi veel on elanud pesuköögiga majas?

Veel tsitaate tegematajätmisest

Leidsin samast vihikust tsitaate ka ARVO VALTONI raamatust "Tee lõpmatuse teise otsa".

Tsitaadid, mis mina olen välja kirjutanud, räägivad enamjaolt jälle asjade kulgu mitte sekkumisest ja vaikselt omaette olemisest.

* Head tegema minnes me teeme tihti halba.
Astunud sammu, mis meid näiliselt millegagi ei ähvarda, astume mõnikord sündmuste ahelasse, milles meie osa lõppeb alatusega või oma kõige paremate äratundmiste reetmisega. Seepärast talitavad õige vaistu järgi need, kes hoiavad end võõrastest asjadest eemale.

* Raamatutes on öeldud, et me kõik tahaksime olla targad; selleks ei tule merede taha reisida. Tarkust ei saa otsida; kui me hoiame oma südame puhta, voolab tarkus ise sinna sisse.

* Kui sa tead palju, siis sa liigud sinnapoole, et ei taha enam midagi teada. Kui sa oled oma südame puhastanud, ei kipu sa enam looma. Vabanemine mõtetest on tagasipöördumine õnne tühjusesse.

* Tark vaikib ja ei tegutse. Midagi pole sellest loomulikumat.

Aga ka...

* Inimsuse juureks on pehmus ja tähelepanelikkus, suuremeelsus ja armastus. Selle kaunistuseks on tark vestlus ja muusika.

Minu jaoks pole see viimane tsitaat eelmistega vastuolus, kuigi saan aru, et mõne jaoks on, küllap.
Samast vihikust lugesin ka kellegi tiibetlase juttu, et kõik inimesed, kellel on sarnane karma, näevad maailma ühesuguselt. Nende ühist tajumust või kogemust maailmast nimetatakse 'karmast tingitud vaateks'...
Ka üks võimalus selgitada seda, miks mingid grupid koonduvad-tõmbuvad... :)

*

Izismile.com'ist leitud pildilt on näha, mis juhtub siis, kui tühjuse- ja vaikuse-juttu võtta sõna sõnalt, mitte voolava suunana :-p

Tsitaat

Kuidas õpetada kuningaid?

Vana võlur teeb seda nii...

"Auline isand, ära tee midagi sellepärast, et see tegu on õiglane või kiiduväärt või üllas; ära tee midagi sellepärast, et see tegu tundub hea; tee ainult seda, mida sa pead tegema ja mida sa kuidagi teisiti teha ei saa."

Väga taoistlik seisukoht URSULA K. LE GUIN'i raamatus "Kaugeim kallas"...

Vaatan jälle oma vanu vihikuid üle, ja kuna ma ühes kirjas sellest ( - tegude tegemata jätmisest) just rääkisin, torkas silma.
Ma olen ikka päris palju mõjutatud sellest, mis ma loen... samas... eks ikka nokid välja selle, mis sobib ja muu heidad kõrvale. Ja niimoodi muutud lugedes üha iseendamaks.

Lödipüksid

Täna käis Väikese Tüdruku klass Lille majas seenenäitusel; ühiselt kooli juurde tagasi ei tuldud, sest mõne lapse kodule on Lille maja palju lähemal kui koolimaja - ja Väike Tüdruk oli ainus, kes polnud nõus iseseisvalt koju tulema.

Olen kindel, et õpetaja oleks lapsed nö teeotsale (bussipeatusesse näiteks) juhatanud ja kõik teised lapsed usaldasid, et õpetaja neid linna peale ekslema ei jäta, aga mitte minu hiireke. Kui me eile rääkisime sellest, et ta tegelikult oskab väga hästi Kaubamaja peatusest koju sõita, siis hakkasid tal huuled värisema ja minu meelekindlus sai otsekohe otsa. Ma ei suuda tema (ega vist ka kellegi teise) nuttu vaadata ja luban kohe kõike, mis mult palutakse... no eriti kui laps nutab hirmu pärast...

"Hoia /ära/ oma lapse pisaraid, et ta võiks neid valada sinu haual." Minu meelest ütles nii mingi Vana-Rooma filosoof...

Ma tean, et lähen vale rada, kui pisaratele kohe järgi annan, kuid ma teen seda tõesti sekundi murdosa jooksul ja ei jõua midagi mõelda. Olen üliväga manipuleeritav, ja kahjuks mitte ainult pisarate kaudu... Mõnikord ma mõtlen, kas mul üldse mingit oma tahet on, või ma teen kõik nii, et teiste soove rahuldada... ja siis imestan veel ise, miks ma inimestest (ja nende soovidest, mida ma kohe täitma tõttan) eemale hoian :p
Ja äkki ma valisin Mehe hoopis peamiselt selle järgi, et tema on kaugelt kõige vähem püüdnud mind enda tahtmiste järgi tegutsema panna. Ta ütleb alati, et on oluline, et ma teeksin seda, mida ma tahan, JA... - EI teeks seda mida ma ei taha. Muidugi on ta sellega reserveerinud endale samad õigused, muig :)

Igatahes läksid teised lapsed õpetajaga veel kusagile pildinäitusele või jumal teab kuhu, aga Väike Tüdruk ootas mind Lille maja ees, nagu olime kokku leppinud. Ütlesin, et ta oleks võinud mulle helistada ja plaanide muutusest teada anda, kuid ta ütles, et ei tahtnud 'elu nii kirjuks ajada' :D... Ohh jahh, seda mõistan ma küll...

Lisaks tuli meile alles hommikul kodu-uksel hüvasti jättes pähe, et võibolla palutakse seal näitusel (mis oli nagu loeng koos näidismaterjaliga - seened! :-) ) telefon välja lülitada, ja jälle ei saanud ma talle kiiresti sisselülitamist ja passwordi õpetada, sest teadsin, et ta läheb närvi, kui peab kiiresti midagi uut ära õppima. Kas ta on selle minu pealt õppinud või on need geenid......... :((( Bugger!
Niisiis palutigi lastel telefonid välja lülitada ja Väike Tüdruk ei saanud seda teha, sest ta ei osanud seda uuesti sisse lülitada, ja ma helistasingi kenasti loengu ajal nagu mingi ülbik, keda ei huvita, et teised rahus oma tööd püüavad teha. Ise ma taunin väga selliseid lugupidamatuseavaldusi...

Ja meile ei tulnud meeldegi, et täna pole Väikesel Tüdrukul esimest tundi :p...
Nii et vaene laps sai voodist välja tühja klassi kupatatud... köhh, köhh, köhh...
Üks väike pulmakorralduses osalemise palve ja mu mõistus ja mälu ei tööta üldse enam... Minust on ikka hullult palju maailmale kasu.... yeaah...

*


Mujalt '''ka''' (:p) põnevat...

Nimelt selgitati välja, et kui meesterahvas saab isaks, siis kukub potsti allapoole tema organismi testosterooni-tase. Kuna testosteroon on seotud seksi-isu, uudsuse-otsimise ja riskikäitumisega, siis muutub mees testosterooni vähenedes otsekohe palju taltsamaks. Mida rohkem mees lapsega otseselt tegeleb, seda selgemalt väljendub testosterooni vähenemine tema organismis.

Nii-nii. Ja jälle tuleb välja, et kuigi tundub väga rumal mõte, teha laps mehega, kes pole kindel oma valmiduses peret rajada, siis TEGELIKULT, biokeemiliselt, on see täiesti 'mõistlik'. Biokeemiliste protsesside tulemusena teeb ainuüksi isaks saamine mehe isa-olemiseks sobivamaks ja võtab vähemaks tema tungi endale uut ja huvitavamat 'paaritumispaarilist' otsida, ehk - isaks saamine muudab mehe truumaks.

Mega! Psühholoogia on ikka nii huvitav, et kuku või pikali...

*

Pildid izismile.com'ist

Täna

Täna hommikul oli Väike Tüdruk nii imeliku näoga ja nohune, et pidin ta laupa katsuma, kuid see 'kõlbas küll' kooliminekuks. Väike Tüdruk ütles, et oli kaks esimest tundi siiski uimane olnud. Ta ütles veel, et päris paljud lapsed on juba haigeks jäänud ja puudunud või puudusid täna. Väga tobe, aga mul oli kergendus seda kuulda - ma pean end alati kuidagimoodi süüdlaseks, kui Väike Tüdruk haigeks jääb..., aga paistab, et praegu ongi selline aeg lastel...
Ega ta täna õhtul ka väga kraps välja näinud, kuigi päeval laulis mulle köögis rõõmsalt uusi koorilaule :) Laulud on üllatavalt keerulised ja ilusad, paistab, et õpetaja võtab 'koorindust' tõsiselt.
Oleks masendav, kui ta nii kooli alguses haigeks jääks.

Pildistasin jalatseid esikus - kolm paari on minu omad, kaks Väikese Tüdruku omad, aga kõik näivad ühesuurused... mõelda vaid! :)

Kui täna jalutama minema hakkasin, lipsas Väike Tüdruk mu seelikuga minema ja tembutas sellega, kandes seda hijabina (moslemi naiste peakate), seelikuna ja topina (mis see tegelikult ongi :D, aga mina kannan seda endiselt seelikuna). Teda oli naljakas ja kena vaadata ning ma panin endale lõpuks selga hoopis 'koolilapsekleidi', mida ma juba väga palju aastaid kandnud pole. Kuidagi eriline tunne oli... seda kleiti kandsin ma pidevalt tollal, kui Mehega tutvusin - mitte küll meie tutvumisõhtul, aga meie esimesel õhtul paarina küll. Mõelda vaid, et see oli aastal 1998..., 13. aastat tagasi. Oleksin arvanud, et kui selle kleidi selga panen, tunnen end nagu 'seesama tüdruk', aga ei... ma pole enam seesama tüdruk.





Not to worry, õue minnes katsin kleidi ilusasti kinni mantliga, mis oli kleidist pikem :)

---

Ma polegi pea terve septembrikuu midagi lugenud, sest vaatan sarja Ally McBeal - meil on esimesed neli hooaega. Iga osa on 42 min pikk ja hooajas on neid umbes 26. Praeguseks olen jõudnud kolmanda hooaja lõppu. Esimene hooaeg oli väga naljakas. Teine oli vaimustav kahe nähvitsa - Lingi ja Nelle mängu tuleku tõttu ja kolmas on ... ääretult kurb, täis kaotusi ja luhtumisi. Iiiuuu, mis komöödiasari see selline on :( Olles jõudnud kolmanda hooajani, näen ka, et paljud minu mõtted abielust, naistest-meestest, seksist, tööst, isegi rahast, on ilmselt enne olnud firma 'lapsesuu' Richard Fishi suus... :D Jälgin suu lahti, kuidas Fish väljendab samu 'ülbeid' mõtteid, mida mina olen avaldanud... Ma tõesti ei teadnud, et see sari mind nii palju on mõjutanud. Ja et selle sarja pärast ma olengi selline male-chauvinist-pig. (Olgu, ma pole meessoost, aga iga kord, kui seal mõnele mehele käratatakse, et ta on male chauvinist pig, siis olen mina selle mehega nõus ja võiksin sama juttu ajada - järelikult võib seda ka minu kohta öelda... :p)

Mõningaid ütlusi sealt, mis ma märkasin välja kirjutada...

* Everybody is alone. It's just easier to take in a relationship.
Richard Fish

* Happiness can be found in one word: DENIAL.
Richard Fish

* Maybe I'm happy and I just don't know it.
Ally

* If two people prioritize space and fun and freedom, it's fine. But when they fall in love and still do it, it's pathetic.
Whipper

* I'm used to getting dumped. This isn't pain I'm feeling, this is nostalgia.
Ally

Kids today

Eks vist kõik inimesed vajavad tähelepanu, noored aga lähevad selle saamisel kummalisi kiirteid pidi.
Üks selline tee, mida mina ei mõista, on rippuvate pükstega ringi käimine. Minu meelest on see nii kole ja ma mõtlen alati kakahunnikule jalge vahel, kui näen poisse alla lastud pükstega või haaremipükse tüdrukutel. Aga miski ime läbi peetakse selliseid asju moodsaks või vähemalt kandmisväärseks.
Need pildid izismile.com'ist lõbustasid mind tublisti...

---


Veel lõbustas mind eile õhtul üks 'autocorrect'.
Need tekivad nii, et inimene trükib telefonivestluses mõned tähed või sõna ja telefon parandab selle oma tarkusega millekski muuks. Tavaliselt tulevad välja mingid roppused või lihtsalt riivatused (vähemalt need on, mis Internetti üles lähevad), aga see vestlus isa ja tütre vahel on nii armas. Tõlgin selle ära, kõik ju ei pruugi inglise keelt lugeda.

Isa: Tule alla, söök on valmis.

Tütar: Olen ühe minuti pärast kohal - amelen hetkel Laureniga.

Isa: Kes pagan see Lauren veel on?

Kui ta on sinu pruut, siis võib tema ka sööma tulla.

Tütar: Isa! Ma tahtsin öelda, et olen pesupesuga ametis. //Lauren - laundry// Ma pole lesbi.

Isa: Kahju küll. Mehed on tõprad. Tule nüüd sööma.



No arvata võib, et isa teadis, et sõnum on 'solgitud' - et ta tütar pole gay ja kui oleks, et räägiks sellest niimoodi söömakutsumise vastuseks telefonis, ning et isa lihtsalt naljatas. Aga nii tore oleks, kui Mees niimoodi reageeriks, kui Väike Tüdruk teataks, et on lesbi :D
Me oleme sellest rääkinud ja Mees arvab, et see oleks ikka jube asi ja laps tuleks püüda 'mõistusele tuua'... Mina aga olen ajapikku 'avastanud', et mul poleks selle vastu kohe mitte midagi. Oleks poeg, siis oleks teine lugu - homoseksuaalsetesse meestesse suhtutakse palju tõrjuvamalt kui naistesse ja ma ju ei taha, et mu lapsel oleks raske. Aga naised on ju palju meeldivamad elukaaslased kui mehed - nad on palju hoolitsevamad, hoolivamad, tähelepanelikumad, kompromissialtimad ja töökamad ka veel - naisega oleks palju mõnusam pere luua :p

Aga noh, hetkel arvab Väike Tüdruk, et tema tahab endale ainult kasse - ei mingit meest ega lapsi, ja kooselu mõne tüdrukuga pole ta kaalunudki...

Pildid izismile.com'ist, autocorrect on lehelt damnyouautocorrect.com

Nädal

Kool on käima läinud kuidagi nii rahulikult, et pole millestki kirjutadagi.

Väike Tüdruk ärkab nüüd ise oma telefonikella peale, nii et sel aastal ei pea mina 6.15 voodist välja kargama ainult selleks, et ta multikale sakutada - mina põõnan rahulikult kella seitsmeni... tegelikult ärkan küll mõni minut enne kella, mis on tore - võtan seda kui märki, et olen päevaks valmis :)







Koolis käiv Väike Tüdruk on naljakalt asjalik vaatepilt ja koolist tulles tundub ta mulle nii suur ja iseseisev juba. Kuid piisab temaga vaid üks nädalavahetus veeta, kui ta muutub jälle selliseks armsaks väikseks kallipalliks :)









Isegi endal kripeldab sees, et läheks ikka äkki mingile koolitusele või hakkaks tööd otsima - mingi rahutus tuleb selle septembriga kaasa, seda enam, et sel aastal mul tõesti on rohkem energiat, varem tundus ikka, et suudan hädavaevu laveerida ja opereerida olemasolevate kohustuste vahel. Seekord tundub kõik kontrolli all olevat... ainult vasaks silmalaug tõmbles mul siin kolm päeva täiesti kontrollimatult :p ...
Aga ma arvan, et kui ilmad lähevad külmemaks, siis ei taha ma enam kusagile minna :)




Praegu on ilmad veel nii mõnusad, et Väike Tüdruk korjab koduteel mulle 'lilli' ja püüab koos koolikotiga puude otsas ronida. See teeb mõned kohalikud võibolla murelikuks, aga mul on nii hea meel, et ta natuke üksi õues rahmeldab, nii et ma ei keela ka. Tean, et ta oleks ise ka tohutult kurb, kui ta mõne oksa murraks. Ja et tema ronimine seisneb pigem oksa küljes rippumises, sest üles ta nagunii ei saa :D, siin pole ronimiseks sobivaid puid - kui metallist ronimispuud ja redelid välja jätta :p

Aga üks kord vihastasin ta peale küll. Tuli teine jälle õuest ja kammis õnneliku näoga oma uue jope taskust pätsi märga mulda (tema: sammalt) välja. Ma küsisin nördimusest kokutades, kas tal polnud vähemalt pabertaskurätti, millesse see keerata? Igal hommikul panen ma talle kaks uut salvrätikut taskusse. Aga näed, otsas olid. Aga eks minu pahameel saab ka küllalt ruttu otsa. Kui plekk tuleb välja, siis on tore - kui ei tule, siis käib plekilise jopega, mis siis ikka.

---

Kolmapäeval käis Väike Tüdruk sünnipäeval, issi viis. Ütles, et oli igav olnud, aga ta teadis seda juba ette ja läks 'head tahet näitama'.
Ta teadis tõesti ette, sest kuigi pidu kestis kolm tundi, palus ta juba kodus, et issi talle ühe tunni pärast järgi tuleks. Mul on hea meel, et ta ikkagi läks, ja veel - et üha sagedamini soovitakse kingiks saada lihtsalt raha, sest väga raske on leida huvitavaid mõistliku hinnaga pudinaid, ja raske on neid kodus ka kusagile ära paigutada. Tore, kui raha kinkimine üha tavalisemaks saab. Mul on muidu alati nii suur mure, kas ikka tegin hea kingi :)

---

Väike Tüdruk teatas ükspäev, et tema magusaisu on vähenenud. Ta ütles ohates: "Võibolla on mul lihtsalt nii palju probleeme, et ma ei jõua sellest mõelda."
:D

Probleeme ma näen tegelikult ainult muusikatunniga. Väike Tüdruk ütleb, et mitte keegi ei saa millestki aru nende klassis; õpetaja ei oska seletada ka siis, kui teda palutakse, ja parem oleks päris otsast peale alustada jälle. Mul on jälle raske aru saada, millest siin raske aru saada on. On noodid - JO, LE, MI, NA, SO, RA, DI ja jälle JO. Nad on alati samas järjekorras, üks on noodijoonel, järgmine noodivahes ja nii edasi. Jo-võti näitab ära jo asukoha, ja sellega on määratud ka kõigi teiste nootide asukoht. Erineva kujuga pausimärkide pikkus tuleb lihtsalt pähe õppida, nootide pikkusega sama, kusjuures need on loogilisemad. Taktideks jagamine võib olla keerulisem, aga kui nootide-pauside pikkused on selged, siis ei tohiks seegi raske olla. Mingeid dieese ja molle ega intervalle nad praegu ei õpi... Aga neil ei saavat keegi millestki aru ja õpetaja ütleb, et kogu klass tuleks istuma jätta. Samas on muusikatunniga ka selline jama, et õpetaja arvab, et lastele jääb kodune ülesanne lihtsalt meelde ja nad teevad selle ära. Aga nii väikestele tuleb ikka öelda: "Võtame päevikud välja ja kirjutame bla-bla-bla..." Kui keegi kunagi koduseid ülesandeid ei tee, siis polegi vast nii imelik, et muusika nii keerulise õppeainena näib.

Ikkagi on tore ja põnev, et on erinevad õpetajad. Sellest aastast on neil ka arvutiõpetus ja informaatikaõpetaja oli kohe hoiatanud, et ta on ja kavatseb ka edaspidi olla väga range... - Väike Tüdruk rääkis seda põnevusest judisedes :D
Ma leian, et on väga vahva, et ta puutub üha rohkem kokku erinevate õpetajatega. Siiski olen väga õnnelik, et veel terve aasta annab neile suuremat osa tundidest senine klassijuhataja, kellel soojus ja rangus on minu meelest täiuslikus tasakaalus, lisaks on ta väga osavõtlik ja hooliv. Teda tahaks küll kloonida, et kõigile jaguks :D






Eile käisime jälle poodides. Ostsime kooli jaoks botased ära. Kampsunit oleks ka vaja, aga teatud iseärasuste tõttu on meil erisooviks, et käiks eest lahti ja oleks ilma kapuutsita. Sest üle pea tõmmatav kampsun ajab Väikese Tüdruku juuksepahmaka väga elektrit täis ja kapuutsi jätab ta a-la-ti jope alt välja võtmata, nii et jope alla tekib küür. Kui ta koti selga tõmbab, jääb sinna alla veel talvejope paks kapuuts, nii et küür koti all on uhke ja keha-asend väga imelik (õlad tõusevad kõrvade juurde ja küünarnukid kehast eemale), aga Väike Tüdruk ise seda tähele ei pane :D... Ma ütlen talle kogu aeg, et jälle on kapuuts jope sees - ma ei pea vaatamagi, ma tean, et on :p
No vaat, sellist kampsi me ei leidnud ja ostsime siis mingi dressika moodi värginduse. Veel ostsime talle koju järjekordsed odavad sussid, kuhu poole aastaga augud sisse tulevad.







Ja mulle ostsime aluskleidi, et ma oma kahte läbipaistvat suveseelikut järgmisel aastal ikka kanda saaksin - erinevalt sellest suvest. Oli aeg, mil mind ei heidutanud, et aluspesu õrnalt läbi kumab, aga sel suvel avastasin, et olen sellise asja jaoks liiga vana juba... Aga romantilised riided - sellised pehme värvi ja pitsiga - meeldivad mulle endiselt.

*

Pilte üles laadides sain telefonikõne, et tulevad pulmad ja vajatakse abi...
Neid pulmi on oodatud nii kaua..... Minu meelest on oma valiku ametlik 'deklareerimine' väga oluline samm ja ma teen omalt poolt kõik, mis oskan, et selle tähtsa päeva ilusaks tegemisel osaleda...
Aint et nüüd ma enam küll ei saa öelda, et kõik tundub kontrolli all olevat, nagu ma postituse alguses kirjutasin :D

VIRGINIA WOOLF "Between the Acts"

Virginia Woolfi puhul on mulle jäänud mulje, et inimesed ei loe teda ja kui loevad, siis jälestavad. Aga mul kuulub ta nende 'kõige lemmikumate' hulka. Vast enim tähelepanu pälvinud "Orlando" meeldib mulle jälle kõige vähem.

"Between The Acts" on Woolfi viimane romaan, mis valmis aastal 1941 ja avaldati alles pärast autori enesetappu. Siin kirjeldatakse üht ööpäeva maamõisas, mille aias tuleb esitamisele näidend. Vaheldumisi saame pilgu heita sellesse, mis toimub ühe või teise tegelase väikses peakeses ning millist seltkondlikku loba parasjagu ajavad etendust vaatama tulnud külaprouad ja -härrad. Woolf on andnud suurepäraselt edasi seda, millist üksildust ja igatsust tunnevad inimesed, kes välispidiselt näivad end mõnusasti tundvat ja tühja juttu ajavat. Siis aga inimesed unustavad, kus nad viibivad, ja pobisevad enda nina alla luuleridu ning häbenevad, kui näevad, et neid on unelemise pealt tabatud. Raamat on täis pisikesi armsaid kohti, kus kohmetud inimesed midagi kokku kokutavad, et peita oma piinlikkustunnet või leevendada teiste oma - väga liigutav! Kõige suurema tähelepanu all on vist Isa(bella), kes on just selline avasilmi unistaja ja omaette pobiseja. Aga kangesti köitvad oli ka vanamamma Mrs. Swithuni ja külalise William Dodge'i pisukesed vestlused, kus jääb kõik ütlemata... nimelt see, kui väga nad teineteisele meeldivad..., aga kuidas sa ikka ütled endast poole vanemale inimesele "Sa oled nii armas ja kodune, samas õrnuke nagu linnupoeg..." või endast poole nooremale inimesele "Sa näid nii üksildane ja kurb, jumal sind kaitsku..." See kõik tuleb kuidagi teistmoodi edasi anda, või enda sees minema kanda :p
Sest kesse draamat tahab - ei keegi.

Muidugi meeldib mulle ka see, kui aeglaselt Woolf oma jutuga edasi jõuab :)

Niisiis koguneb seltskond aeda näidendit vaatama. Vesteldakse kergel toonil, imetletakse loodust ja vana maja... ja võibolla viimast korda, sest lähenemas on Teine maailmasõda ja seda mõtet ei saa päriselt peast välja ka need, kes sooviksid karmi reaalsuse kasvõi üheks õhtuks unustada.

Illustratsiooniks üks väike katkend tunnetusest, tunnetest.

See 'sensatsiooninäljane' kohvijooja on külaline, Mrs. Manresa.
Sel päeval viskab ta silma peremehele (Giles).
Bartholomew on Gilesi isa, kes ka sealsamas maamõisas elab ja Isabella on Gilesi naine.

* She looked before she drank. Looking was part of drinking. Why waste sensation, she seemed to ask, why waste a single drop that can be pressed out of this ripe, this melting, this adorable world? Then she drank. And the air round her became threaded with sensation. Bartholomew felt it; Giles felt it. Had he been a horse, the thin brown skin would have twitched, as if a fly had settled. Isabella switched too. Jealousy, anger pierced her skin.

Mingeid vastandumisi või erilisi sõnasõdu siiski ei tulnud :), igaüks tegeles oma tunnetega üksipäini, kõik olid väga tsiviliseeritud ja vaos hoitud.

Väga meeldivalt on talletatud see, kuidas keskklassi maaelu tollal välja nägi. Tuli sõda ja kõik muutus, aga sellesse raamatusse jäi see püsima.

Hajameelsus

Täna pidin käima kolmes poes - kirjatarvetes, toidukas ja lillepoes -, ja kuigi need asusid siinsamas meie koduses poekeskuses, on kolm poodi korraga minu jaoks ikka ilmselt liiga palju: toidupoest väljudes jalutasin tagasi antud raha rahakotti toppides kips-kõps minema ja jätsin ostud maha :D
Õnneks oli lillepoes veel käimata ja sealt väljudes hakkasin juba mõtlema, et imelikult kerged kotid on mul... Läksin aga kassa juurde tagasi ja nägin oma värke seal kõrvale tõstetuna. Asusin neid tasakesi kotti roobitsema ja siis märkasin, kuidas üks kassasabas seisev noormees mind kikivarvul, kael õieli silmitses :p Õnneks pöördus müüja siis ka minu poole ja mäletas mind kenasti ja kõik oli ok... :)

Täna on Väikese Tüdruku armsal õpetajal sünnipäev ja kuna kool algab nii vara, siis pidin lilled täna ära ostma. Kahjuks kõige ilusamat värvi roosid ei tundunud kõige värskemad, aga valitud kimbu kohta kinnitas müüja, et need on tõesti värsked - ja mina kohe usun :) Ma ütlesin, et mul on vaja, et nad üle öö ilusasti vastu peaksid ja tema soovitas kodus veel otsi lõigata ja nad SOOJA vee sisse panna. Kas tõesti sooja? Ma ei julgenud, panin pigem jaheda...

Jätsin lilled esikunurka, ukse kõrvale, et maha ei ununeks, kui ma juba nii hajameelne olen. Nüüd peab meeles pidama, et kassikest ja lilli üksi samasse ruumi ei jätaks :D - kassike on meil väga lillehuviline...

Kui ma lilli pildistasin, siis Mees ütles, et väga hea mõte, õpetajale lilledest hoopis pilt saata - kahju, et see sul juba poes pähe ei tulnud :p

Aga hajameelsusest veel... Mind sellised 'unustamised' nagu toidupoekraamiga alati alarmeerivad, et mul on liiga palju mõttes. Hakkan kohe otsima, mida saaks vähendada. Aga mõned inimesed on oma hajameelsusega kuidagi harjunud. Mäletan siiani pööraselt naljakat blogipostitust, kus keegi kirjeldas, kuidas ta võõra noodimapiga tähtsalt mööda kontorit ringi jalutas, oma ülemuse jopega töölt lahkuma hakkas ja poes koos tagasiantud rahaga ka raha-aluse oma kotti toppis :D Lisaks läks keegi hommikul tööle erinevatest paaridest kingadega, millel olid veel eri kõrguses kontsad :D No tõesti, ma poeks hirmust nädalaks ajaks voodi alla rahunema, kui ma seda ka ei märka, et ma lonkan... aga näe, inimesed elavad nii, sest pole ju parata, oma asjad tuleb ära teha... Vaprad inimesed...

*


Aga eile ostsin selle aastanumbri sees esimest korda ajakirju - "Eesti Naise" ja "Ühe"...
On päris kummaline, milline luksus tundus ajakirjade ja võileibadega voodisse pugemine, kui pole seda nii kaua teinud.
Ja kui huvitavad tunduvad ajakirjad, kui neid nii harva lugeda! :D
Mäletan hästi, et kunagi tõi Mees mulle töö juurest iga nädal ajakirju ja siis tundus kõik ükssama joru - samad reklaamid, samad inimesed, samad mõtted...





Seekord oli "Ühes" Lii Undi ilus artikkel sellest, kuidas ka Indias traditsioonilised pereväärtused ja -rollid kadumas on ja milline kahju sellest kõigile tuleb. Lisaks palju joogast, meditatsioonist ja veel kaugemast-esoteerilisemastki... Ja kaanetüdruk Beatrice on mulle alati väga meeldinud - alati nii kaunis ja samas nii lihtne. Kujutan ette, et kooselus on ta väga keeruline natuur, aga oma tegemistest ja mõtlemistest räägib ta ilma dramaatikata, nagu muu-seas...: tegin seda, mõtlesin seda... võiks olla seda..., natuke toda... :D




"Eesti Naises" oli kaanelugu tuntud blogija Epuga ja tema intervjuust jäi silma soosiv suhtumine avatusse ja avameelsusesse. Olen just viimasel ajal ühe sõbraga arutanud selle avaliku eneseavamise üle blogides ja kommentaarides... Me tõesti pole vaielnud ega püüa teineteise arvamust muuta, niisiis mina olen jätkuvalt seisukohal, et ei maksa häbeneda ennast ja et avameelsus lähendab inimesi - teda jälle heidutab see, et suures eneseavaldamishoos näidatakse ka rumalust ja inetust. Eks jah..., mis parata :)
Oleme ühel meelel selles, et mõlemal on õigus.

***

Eile oli Väikesel Tüdrukul esimene 'tööpäev' kolmandas klassis...
Ega tööd suuremat tehtud; õpetaja tutvustas uusi õpilasi, andis uued raamatud-töövihikud kätte ja ütles, et nüüd jäävad lobisejad peale tunde ja programm on keerulisem, nii et tuleb tubli olla. Samas lohutas armsasti, et võib juhtuda, et tuleb mõni väga halb hinne, aga sellest ei maksa liialt kohkuda - järgmine kord läheb paremini :) Seda minagi räägin... et ei maksa kohe end maha kanda, kui mõni kolm sisse lipsab. Mul hakkas ka kolmandas klassis raske ainult viisi saada ja ma mäletan, et mind peeti üldiselt targaks lapseks... (Väikesel Tüdrukul seda koormat ju pole, irw :) )Vene keel oli raske, sest olin sageli pikalt haiglates ja jäin kõvasti maha - üksi ma seda ainet õppida ei tahtnud ega osanud. Mata töödes olin närviline ja väsisin ja tegin hooletusvigu. Ise ka pidin kreepsu saama, kui nägin, et olin vale vastuse pannud.
Õnneks suhtub Väike Tüdruk neljadesse väga rahulikult.
Mina selles vanuses justkui arvasin, et pean igal juhul ainult viisi saama ja kartsin minestada ja häbi kätte ära surra iga kord, kui nelja sain... ah, õigus küll, ma ju Pidingi ainult viisi saama, kodune käsk :D Sedalaadi käskusid Väike Tüdruk saanud pole. Mäletan, kuidas ma ükskord sain kolme ja seisin korteriukse taga, kartes sisse minna... kuni pissisin seal seistes püksi - alles siis läksin sisse, kuna nüüd oli suurem hirm, et keegi mind täis pissitud pükstega trepikojas näeb :p
Väikesele Tüdrukule ma midagi sellist ei soovi... samas kardan natuke, et kolme nähes muutun pahaseks, et kuidas siis nüüd niimoodi..., sest peamiselt on temalgi hooletusvead. Aga mõnda asja ta ka kuidagi keeldub õppimast. Ma nägin, et ta ei mõtle kaasa, kui ma talle noote või kella seletada püüdsin... selliste asjade eest saadud halbade hinnetega on raske leppida.
Pean siinkohal veelkord ütlema, kui rõõmustav oli blogikommentaaridest lugeda, et mõni inimene ei saagi selgeks, kas pool kuus on 5.30 või 6.30... muidu mõtled oma lapsest, et ta on rumal mingi imeliku kiusu pärast... - on nii hea teada, et selline asi võib ka täiskasvanul pea sassi ajada.

Ja blogi asjus olen veel väga tänulik Lastejuttude Manjaanale, kes õpetas mulle, kuidas Blogtreest välja saada, sest pärast tema õpetussõnade järgi talitamist pole mulle sealtkaudu tõepoolest ükski lugeja tulnud - vähemalt ma märganud küll pole. Nii et suured tänud! :-)

Aga kooli juurde tagasi - esimesel koolipäeval sai Väike Tüdruk juba ka esimese sünnipäevakutse. Ma olin väga liigutatud, sest see armas väike poiss kutsub Väikest Tüdrukut juba kolmandat korda, kuigi kahel esimesel korral Väike Tüdruk ei läinud!!! No võibolla ta kutsub kõiki, kes teab :), aga ikka armas - Väike Tüdruk enda sünnipäevi üldse ei pea. Ja kuna ka ma ise pole eriline sünnipäevarallitaja, siis ma mõtlen alati nii, et uue kutse esitanud inimene tahab mulle teada anda, et ta pole solvunud, et ma eelmine kord ei tulnud... ja olen tänulik. Aga seekord ütles Väike Tüdruk, et ta tahab minna... ja ma olen rõõmus :)
Viimasel ajal on ta üldse julgemalt sünnipäevapidudel käinud ja enamiku kutsetest vastu võtnud.

*

Veel tahtsin näidata, kui kaunid hauad Hiinas leiti...
Need on umbes 3000 aastat vanad - puust hobuvankrid koos hobustega.

No nad teevad seal kõike nii ilusasti ja osavalt. Euroopa haualeiud on ikka katkised ja segamini - mõned killud ja kondipuru -,
need siin on nagu hoolega valmistatud ja paigale sätitud mudelid.





Uskumatu, et piltidel näha olev on umbes 3000 aastat vana.

Muide, need terrakotasõdalased, mis rohkem kui 2000 aastat tagasi Hiina esimese keisri hauda valvama pandi ja möödunud sajandi 70' aastatel leiti, olid nii peenelt välja voolitud näojoontega, et sai kindlaks teha, millisest hiina provintsist keegi pärit oli... ja nende mõõgad olid pärast kahte tuhandet aastat ikka veel teravad!

Millised meistrid need hiinlased ikka on (olid?)... Mitte ainult maalid ja käsitöö, vaid ka sealne filosoofia (taoism on see, mis mulle meeldib) rabab ja vaimustab.

See kõik aga ei tee neid Tiibeti kultuuri hävitajatena sugugi vastuvõetavamateks...

Hauapildid on Daily Mailist.