Tahaksin olla pealiskaudsem ... :p

ÄGE VEGAN-KUUSK
- mitte meie kodus, muidugi ...

Hellõu, tuvikesed, kuidas pühad kulgesid? :)

Meie oleme siin vist küll terve pisikese põrsa pintslisse pistnud; kogu liha ostsin pakkides, millele oli peale kirjutatud, kui kaua ja kui kuumas ahjus küpsetada - no ja siis küpsetasin umbes 1,5 korda soovitatud aja, sest minu ahi küll nii ruttu valmis ei tee, kui pakenditel kirjas ... või vähemalt meie pere soovib pealt krõbedamat ja seest pehmemat :).

Ma ei jõua järgmist elu ära oodata, et kõik need põrsad, kelle ma selles elus ära söönud olen, saaksid omakorda minu kallal hambaid teritada :D Elu toetagu elu ringkäiku! Me pole sada aastat nii palju pärisliha söönud ja see oli nii nämma, et ma tõesti tahaks juba tagasi anda, kuidagi...

Muidu veetsime pühad suuremalt jaolt vaadates VT'ga X-factori ja American Idoli katseid, ning naerdes andetute ja ülbete osalejate üle. Eks järgmises elus naeravad nemad meie üle, või siis juba selles elus: keegi juba naerab omakorda minu üle ja minul pole õrna aimugi! :D



Eile tekkis mul selline mõte, et panen järjekorda selle, mille tegemine mulle oluline on ja siis vaatan, kuidas mu tegevuste eelistamine tegelikkuses välja näeb.
Minu meelest oli tulemus üllatav ja naljakas, nii et võite juba alustada minu üle irvitamist, et mu karmat veidi tasakaalustada! :) Tänan juba ette ära :p


Tähtsuse järjekorrast jääb välja Väikukas.
Teda ma ei hakka järjestama, sest pole kahtlustki, et talle toeks olemine on nii palju olulisem kõigest muust. Kui me taevatähtede nähtavust võrdleme, siis me ei loe Päikest sinna hulka, sest Päike on midagi hoopis-hoopis muud, kui kõik teised tähed. Nii et VT on nullkohal, või iga teise "tähtsa asja" kõrval kogu aeg.

Nüüd siis tegevused sellises tähtsuse järjekorras, nagu minu arust kena ja normaalne oleks - nagu see minu arust 'peaks' olema.

1. Puhtus.
Näopesu nuustiku ja mikrokiudlapiga igal hommikul ja õhtul, sõrgade ja muude 'kriitiliste kohtade' pesemine iga päev, ülepäeviti dušš, pühapäeviti kuum vann.

2. Enda kenaks tegemine.

Pidžaamade vahetamine kleidi vastu iga päev, küünelakk, meik, juuste kammimine.
Sest nii tunnen ma, et olen päevaks valmis, tugevam ja kardan ootamatusi palju vähem.
Jep!
Esiteks olen ma bimbo ja teiseks - ilma meigita näen ma välja täpselt nagu Onu Bella. Isegi roosa kleit ei muuda seda.
Näiteks kas te saate aru, kummal pildil olen mina, ja kumbal on Onu Bella?

Mina küll vahet ei tee! :D


3. Korras tuba.
Pole mõtet alahinnata seda, kui tugevasti mõjutab meie ümbrus meie vaimset seisundit. Korras tuba on MUST, wait ... selles lauses ei saa inglise keelele üle minna! :D
Okei: korras tuba on, milleta kõik muu õnnestub märksa halvemini kui võiks ja tekitab palju rohkem stressi kui võiks. See on eelmisega sama. Ma pole päevaks valmis, kui mu joogamatil või madratsi kõrval põrandal on sodi-podi-nodi.

4. Päevikud.
Kui ma ei suuda ennast jälgida, siis ma ei suuda mitte midagi hästi teha. Niisiis enesereflektsioonivõime on miski, mis mulle samuti näitab, kui heas vaimses seisundis ma olen. Kirjutamine aeglustab ja rahustab mu mõtteid. Seega on mu päevikutes teinekord ka üsna juhuslikke mahakirjutusi, kuid kui mul on mõistus kodus, püüan ümber kirjutada positiivseid või vähemalt kauneid sõnumeid ja tekste, sest isegi kui sarkasm või vingumine hetkel äge tundub, võib see hiljem osutuda põhjuseks, miks ma selle päeviku selle tsitaadini jõudes lihtsalt minema viskan.
Ooot, see polegi ju nii paha, -- mul neid liiga palju!

Hmmm...

5. Seesama blog siin.
Ma armastan selle blogi atmosfääri! :)
Mu blog aitab mul mõelda, kommenteerijad aitavad mul oma vaadet avardada ja mitmekordistavad rõõmu, mida ma saaksin, kui blogiksin sulgedes kommenteerimise võimaluse. Olen selle peale kunagi aastaid tagasi mõelnud ..., et tahan täielikult oma atmosfääri, ei taha, et keegi väline mu emotsionaalset tasakaalu kasvõi positiivse poole nihutada saab, sest välismõjuga kaasneb mul alati ärevus. Nüüd ma mõtlen, et ... teen, mis tahan igal hetkel! :D Ja kui ma pole kommenteerimise võimalust kinni pannud, siis järelikult on kõik korras. Siiski on naljakas, et hoolimata sellest, et viimastel aastatel on lugejate kommentaarid olnud super-huvitavad ja/või super-kenad, avastan ma ennast ikka gmaili avades kergendatult hingamas, kui kommentaare pole! :D Iga kord ise ka imestan ja naeran enda üle! Sest teie kommentaarid on ju nii toredad! Küll ma ikka olen veider! :D

6. Jooga.
Jälle imeline võimalus ennast paremini-iseendamana tunda.
Ja ikkagi - selleks, et suuta joogat teha, pean ma ennast juba vähemalt neutraalselt tundma. Olen teinud joogat hoolimata sellest, et füüsilist jaksu pole, ja olen seda teinud hoolimata sellest, et mu vaimne seisund ei võimaldanud keskendumist. Mõlemad variandid on täii-ess-tiiii mõttetud! Tulemus on null või tegelikult isegi viib mu enesetunde 'miinustesse'.

7. Meditatsioon
Jälle vahend, mis aitab endale lähemale tulla ja annab kogemuse, et meil on õnneks vaja vaid iseennast ja teadvelolekut. Sellega kaasneb tohutu vabadus ja rõõm.

Miks meditatsioon ja jooga nii taga on?
Sest kui ma ei suuda end meikida ja asju põrandalt üles korjata, siis pole ka joogast ega meditatsioonist tolku.
Ei ole hea mõte neid kaht üle tähtsustada.

8. Laulmine.
Laul teeb rinnad rõõmsaks :D, olete kindlasti kuulnud!

9. Virtuaalseiklused
Igasuguste huvitavate ja naljakate asjade leidmine suure laia interneti pealt, eneseharimine ja teadmiste ringi avardamine. Kahjuks pöördub see mõnigi kord lihtsalt meelelahutuse lõksu jäämiseks.

10. Lugemine
Vaat, teoreetiliselt on see suurepärane asi, kuid tegelikkuses tunduvad raamatud mulle viimasel ajal igavad ja kordusi täis. Internet pakub mulle praegu rohkem, kui on pakkunud raamatud. Siiski, ka lugemine nihutab jälle piisavalt sageli maailmamõistmise piiri edasi. Üks asi, miks ma 2017. aastale kõige rohkem tänulik olen on, et ma lõpuks ometi elan seda tõde, et ma kummardan teiste inimeste personaalsete maailmade ees ja olen tänulik võimalusele nendega kokku puutuda. Iga inimene on omaette maailm,mille kujunemine on omaette imeline lugu, ja iga raamat on omaette maailm. Lõpuks ometi olen õppinud austama seda, et kõigil tunnetusviisidel ja lugudel on oma õigus ja koht maailmas. Paljusus on rikkus - kuni me jätame ära selle sarnasele lainele kruttimise püüu. Kust me võtame, et teine inimene peab oma umbluu-arvamust muutma? Kust me võtame, et meil endal pole arvamust või hoiakut, mis teiste meelest on ogar?
Peaksime olema ausamad ja tunnistama, et teiste inimeste teod ja mõtted ajavad meid närvi hoopis selle pärast, et need ohustavad meie mugavust. Oma mugavusele ja heaolule mõeldes tahaksime me, et teised inimesed opereeriks teistmoodi. Aga ka neil on õigus elada iseendana, ükskõik, mida meie sellest arvame.

Minu lemmikraamat aastast 2017 on kindlasti Nisargadatta Maharadž "Sinu ärkvelolek on uni"  (upss... sain praegu aru, et Issakesele soovitasin seda pealkirjaga "Sinu elu on unenägu" :D :D :D)
Ja kust ma teada sain, et Nisargadatta Maharaj on üldse olemas olnud ja toredaid mõtteid mõelnud, mis minus väga vastu kajavad?
Instagramist! God bless!

Lugesin aastal 2017 läbi 24 raamatut.
Kunagi oli mu keskmine ühes kuus loetud raamatute arv 14, max, mida mäletan - 24. ... Mahtu kasvatas siiski see, et lugesin ka luulekogusid ja sageli mitu õhukest LR'i kuus. Ja üldse - see kõik oli peamiselt ilukirjandus mitte eneseharimine.

11. Mehe abistamine tema töös.
:D - no mis ma oskan öelda. See on mulle enamjaolt küllaltki igav. Peamiselt tõlgin minu jaoks ebahuvitavaid tekste inglise keelest eesti keelde ja õnneks võin seda teha väga lohakalt, sest Mees teeb need kõik niikuinii ümber, tal on pärast insulti palju raskem tõlkida lihtsalt...

12. Toiduvalmistamine.
Ainult siis, kui VT midagi ekstra küsib, teen seda suurima rõõmuga. Muidu ei huvita eriti. Mu mees on 47 ja laps 16 - tehku ise, kui minu keedetud kartul ei meeldi :D #shameless

13. Muu korteri korrashoid.
Jälle - ma ei keela mitte kellelgi koristada. Eks kui köögipõrand talla all naksuma hakkab, siis ma pesen lahjendatud Domestosega kaks korda järjest üle, pesupesemisega olen tavaliselt graafikus, pliiti vahel küürin, nõuderesti kuivatan ja tualeti hoian ka puhta, aga muuga on küll nii, et teen, kui ennast hästi ja jõulisena tunnen. Praegu mitte nii väga, nii et koristan, kui midagi häirima hakkab. Aga koristustööd on mul iga päeva plaanis ikka kirjas! :) Kannan neid nädalate kaupa päevast-päeva edasi lihtsalt :)



Aga nüüd, panen siia järjestuse, mis mu tegelikult välja kukub! :D

Väiku eristaatus kehtib ka tegelikkuses: VT, VT über alles!

1. Mehe aitamine tema töös.
Jah, see on minu jaoks igav, aga ma ei saa rahulikult absoluutselt mitte midagi teha, kui olen Mehele tõlke võlgu.
(Tähtsuse järjekord minu südames: 11.)

2. Virtuaalseiklused
No üsna esimese asjana hommikul tahaks näha midagi, mis mind inspireerib :)
(9. koht esimese tabelis.)

3. Päevikute ja träkkerite kirjutamine ja täitmine.
Naudin seda ja kui ma seda teha ei suuda, ei ole minust eriti muuks ka asja, välja arvatud tõlgete soperdamiseks Mehele ja Instagrami jõllitamiseks.
(4. - noo, see on on enam-vähem tasakaalus :) )

4. Toidutegu.
No kuidas sa ikka tegemata jätad, kui lihtsalt oled pere parim kokk?
(12.)

5. Puhtus.
Kuigi see tundub mulle aja raiskamisena, ma aeg ajalt duši all siiski käin. Vannis käin umbes nii, et kolm korda järjest käin iga nädal ja siis poolteist aastat ei käi üldse. Nägu ei küüri, sest ma ei viitsi viimasel ajal meiki teha - see on suure osa mu elust olnud täiesti elementaarne päeva alustamise rituaal, mis mingit vaeva ei valmista, hoopis meeldib. Aga praegu mitte.
(1.)

6. Minu toa korrashoid.
Praegu ei kuiva riided rõdul ära, nii et kuivatusrest on minu toas. Pesen 4 erinevat masinatäit nädalas, nii et rest on püsti pea kogu aja. Mul pole võimalik praegu oma tuba korras hoida. Aga jah, põrandal ikka püüan asju mitte hoida. Siiski on seal sageli tühjad kruusid ja taldrikud :)
(3.)

7. Jooga.
Kui tunnet pole, siis ennast ei sunni. Sest tulemust sel juhul niikuinii pole!
(7. - pihtas, põhjas! )

8. Meditatsioon.
Sama.
(8. - täpselt!)

9. Laulmine.
Mhmh!
(9.)

10. Blogistamine.
Hee, noh ... ju siis eelpoolnimetatud asjad tunduvad tegelikkuses siiski tähtsamad ...
(5.)

11. Majapidamistööd.
No näed kui tore - ega ma tegelikkuses ka vaevu! :D Autentsus ikkagi! :p
(13)

12. Lugemine.
No enamikul päevadest selleni ei jõua.
(10.)

13. Enda kenaks tegemine.
Haa, naerukoht! :p Ma pean enda korda ja kenaks tegemist nii oluliseks hea päeva alustamise teguriks, aga tegelikkuses - kui ma kõike ei jõua, siis see on kõige vähem oluline. Kõige suurem erinevus kahe tabeli vahel - ideaalis oli see 2. kohal. Paistab, et ma sooviksin tühistele asjadele märksa suuremat tähelepanu pöörata :p Juukseid kammin ma üldse alles siis, kui kodust väljun. Mul on esikukummutis selleks juuksehari, sest tavaliselt ma märkan alles siis, kui jope seljas, et ma pole pärast viimast peapesu juukseid kamminud. Ja praegu ma elan kenasti nn pidžaamades, kuigi duši alt tulles panen kleidi. Kui jooga või magamamineku jaoks riideid vahetan, siis nenedega jäängi ja enam kleiti ei pane - kuni jälle duši alt tulen.

Nii et päris elevust tekitav "tähtsuse järjekordade" võrdlus :D

Ma arvan, et idee tuli mul soovitusest võtta üks paberileht ja kirjutada sellele kõik tegevused, mis sulle rõõmu valmistavad (nt mullivann, lugemine).
Siis võtta teine paber ja kirjutada sellele kõik tegevused, mida sa kas iga päev või üsna regulaarselt teed (nt uudiste lugemine Delfis, tööasjade tegemine kodus).
Seejärel neid kaht nimekirja võrrelda ja võimalusel teha väikesed kokkulepped endaga, et asendad mõne nüridest tegevustest naudingut pakkuvatega.




Aaa, paar mõtet veel X-factorist.

Mõnedki osalemissooviga veidrikud näisid olevat vaimupuude ja/või psüühikahäirega.
Mulle meenub, et kunagi ütlesin, et minu meelest oleks maailm küll lihtsam ja sõbralikum, kui inimesed tuleksid justnimelt sildiga, kus nad oma veidrused ära mainivad - siin ka niimoodi žürii ja televaataja juba teaks, kellel on IQ 73 ja kes on paranoiline sotsiopaat või skisofreenik või alaarenguga nartsissist. Aga muidugi ei saa seda teha, sest siis poleks tegemist meelelahutusega vaid ekspluateerimisega ja see poleks sugugi naljakas. Nii et me jätame sildid viisakusest panemata ja selle tõttu naerame eluks halvasti ette valmistatud inimeste üle ...? Väga huvitav on näha, et veider välimus reeglina tõepoolest tähendab, et inimene laulab väga väga mööda ja teda on naljakas taidlemas vaadata. Mul on raske mõista, kuidas žürii enda eest saladuses hoiab, et veidra kehahoiaku ja šokeeriva välimusega inimesel on väga tõenäoliselt alaareng või psüühikahäire. Ainus asi, mis mulle pähe tuleb on vähemalt Inglismaa puhul see võimalus, et vaesemat sorti rahvas näebki seal üsna veider välja ja nii paljudel on erakordselt halvas seisus hambad... Mina mäletan, et kunagi oli Eestis selline laulusaade ja kui üks keskealine 'murueide tütreke' seal "Edelweissi" laulma hakkas, paljajalu laval sammudes ja kätega kummaliselt taeva poole viibates, katkestas Mihkel Raud selle esinemise kiiresti, kuna sai aru, et selle naise psüühikaga polnud kõik korras ja tema meelest tundus inetu sellise inimese üle telesaates naerda. Väga normaalne reaktsioon! Ja ma arvan, et ka televaatajal POLEKSKI olnud naljakas, kui esineja tuleks lavale ja enne esinema hakkamist oma diagnoosi(d) oleks teatavaks teinud.

Ma mõtlen, et lastele kuluks koolidesse ära empaatiaharjutused.
Näiteks näidataks animafilme, kuidas animelapsed oma mitmesuguste iseärasustega hädas on ja selle järel oleks empaatiaharjutus: räägi või kirjuta lugu näiteks sellest, kuidas sa arvad, et sina ise elaksid, kui oleksid sündinud vaimse alaarenguga, aga inimesed su kõrval suhtuvad sellesse halvustavalt, kuigi sa ei saa sinna absoluutselt mitte midagi parata, et hindad olukordi saamatumalt kui 'parema ajuga' sündinud lapsed ja oled aeglasem. Kuidas su päev kulgeks, mis juhtub ja mida sa tunned?... Ja kindlasti tuleks näidata kiusajate rasket elu ka - kuidas nende kodune olukord ja/või erilise/'katkise' aju olemasolu neid 'kiusab ja piinab'. Kui kõik on kenasti aru saanud, et kiusav laps on hädas ja vajab abi, kaob kiusataval võimalus kiusata, sest teda haletsetakse ja selline tulemus pole tema jaoks enam auru välja laskmise ventiiliks. Saan aru, et mul on teistest inimestest palju lihtsam olla mõistev ja kaastundlik, kuna minu enda IQ ja iseloom varieerub nii hirmus väga tugevasti sõltuvalt sellest, kas ma olen ärevil või rahulik, kui kaua seda ärevust/rahu olnud on ja kas ma võtan oma tablette või üritan mingisuguse absurdse uiu või soovituse tõttu end võõrutada.

Koolipsühholooge võiks olla hästi palju rohkem ja nende juures võiksid juttu ajamas käia absoluutselt kõik lapsed, sest eneseavamine ja -vaatlus on kõigile kasulik. Grupivestlused võiksid ka kohustuslikud olla. Ajaloo- ja geograafiaandmeid saab alati internetist järele kontrollida, aga asja teise inimese vaatepunktist nägema ja teise inimese iseolemise- ja mõtlemisvabadust austama interneti abil niisama lihtsalt ei õpi ...

Veel laulusaatega seoses: inimesed näivad arvavat, et kui sul on mingi anne, siis on sul kohustus sellest oma elukutse teha, aga on inimesi, kelle jaoks selle asja tegemine tööna võtab loomisrõõmu ära.
Näiteks, sul on hea lauluhääl, sa mõtled, et pead saama lauljaks ja ei anna endale arugi, et sa vihkad esinemist. Sa pole esineja ja meelelahutaja, sa armastad lihtsalt laulmist. Sa ei pea selle pärast veel mingeid muid asju tegema hakkama! Aga inimesed kinnitavad endale, et nad on valmis tegelema kaasnevate ebamugavustega nagu kogu korralduslik pool, klientidega suhtlemine jms, et nad vaid saaksid elatist teenida sellega, mida nad armastavad. Mul on sellele kurb mõelda. Näiteks kui mul oli lauluisu, siis mind ei häirinud, kui mulle kuulajad kogunesid (st internaatkoolis või lastehaiglates). Aga kui oli esinemine, siis seda ma ei nautinud mitte kunagi, see oli lihtsalt kohustus või hirmus-kohutav kohustus või ebameeldiv kohustus.

Tegelikult mul on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teemasid, millest kirjutada.
Aga varsti peaks Vend oma pisikeste piigadega saabuma, nii et ma hakkan otsi kokku tõmbama! :)
Tsau-blau! 😘