KrimiMimi

Kui meil veel telekas oli, imestasid VT ja Õde, et kuidas mul on hommikul jooga ja meditatsioon ning õhtul krimikanal I.D, kus näidati 'taaselustatud' tõelisi mõrvalugusid.

Kuna nad imestasid kahe peale kokku piisavalt palju kordi, hakkasingi mõtlema, et võibolla see on tõesti veider, et mulle neid lugusid vaadata meeldib ... Ja kui see on veider - kust see siis tuleb?

Üks vastus tuli väga ruttu, nimelt - jutustaja räägib alati puhtalt, selgelt ja aeglaselt nendes saadetes. See mõjub mulle rahustavalt! Nii palju, kui ma erinevaid politseijuurdluste saateid sellelt kanalilt vaadanud olen, seletavad nad alati onuliku (või tädiliku) aeglase täpsusega, kuidas kõik need värgid toimusid, ja vangistatud kriminaalide sõnavõtud olid ka märksa vähem agressiivsed ja emotsionaalsed kui eesti uudised, seebikad ja jutusaated, kusjuures räägiti märksa 'elulisematest' (heh-heh-hee :) või surelisematest ) asjadest.

Kui ma Õele ja VT'le ütlesin, et mõnusa rahustava häälega räägitakse, tõdesid nad, et hmm!, tegelikult ... nii see tõepoolest on! Aa jaa!

Ma ise aga teadsin, et midagi on veel ...

Ajapikku märkasin, et vahel ei vaata ma neid saateid kuude kaupa, aga siis jälle vaatan mitu päeva järjest neid krimi-reality-lugusid. Ja tasapisi märkasin, et need satuvad ikka just sellistele aegadele, kui olen väsinud ja reaalsus hakkab natuke käest kaduma ...

Hiljuti jälle sellele lainele sattudes ja seda analüüsides sain aru, et teen seda enesehoiatuseks: tuleb jääda mõistetava ja hallatava elu piiridesse - inimesed, kes ennast alla suruvad ja pingutama sunnivad, teevad lõpuks kurje asju, mida nad ise ka tunnistada ei suuda.

Kui me teeme asju, mida me ei taha teha, teeme halva mängu juures head nägu, siis pole ime, kui meil on tunded, mida me tunda ei taha ja mõtted, mida me mõelda ei taha. Me kuritarvitame iseennast. See ei jää karistuseta. Me ise karistame ennast selle eest, et me ei ela endaga kooskõlas. Meie sees on miski, mis nõuab ausust. See võib meie 'võimalusi' elus vähendada, kuid ... päästab meie hinge, ma arvan.

Seda tunnistada-mitte-suutmise huvitavat 'sündroomi' märkasin esmakordselt ja tugevalt Briti teismelise (13 a?) tüdruku Mary Belli lugusid vaadates. Tema tappis kaks väikelast, teda 'inkrimineerivad' andmed olid ülekaalukad ja ta ikkagi jäi endale kindlaks, et tema ei teinud. Hakkasin märkama, et neid 'retsidiviste' on veel, kes ei suuda tunnistada, et nad tegid kuritöö, mille nad tõendusmaterjalile toetuvalt täiesti ilmselt korda saatsid - enamik naised! Ja ma tundsin, et ma saan neist aru. Sageli tõlgendatakse seda erilise külmusena, kuid ma mõtlen, et kui sa oled pikalt oma elu vihanud, abitu olnud ja oma tundeid alla surunud, siis sa hakkad iseennast vihkama -  sest sa ei päästa ennast, aga peaksid!, ennast päästa on sinu kohus! ainult sinu! - ja kaugened endast, libised endal käest. Ja sa pole nõus, et see hulluks läinud tegelane oli 'mina'. See oli midagi õudset ja vastikut, mida sa ei taha ja ei kavatse tunda.

Mary Bell ei tunnistanud ennast süüdi, kuigi mitte mingit kahtlust polnud, et tema need kaks väikelast tappis. Ta pandi vangi, sealt sai ta ühel päeval uue nime ja identiteediga välja. Vanglas oli ta 'eeskujulik' ja ka hilisemas elus oli ta täiesti normaalne täiskasvanu. Vangla oli tema jaoks märksa tervem elukeskkond kui tema vägivalda täis kodu.

Ma mõtlen, et mõned piinatud hingega mõrvarid kasutavad teisi, abituid inimesi aseainena sellele, kes tegelikult peaks surema - neile endile! Ma arvan, et nad vihkavad ennast ja see, keda nad tegelikult tappa sooviksid, on nemad ise, kuid kõigi mõistus ei liigu enesetapu radu. Sellepärast on nad sageli ka hooletud ja räägivad 'usaldusväärsele isikule' oma teost. Politsei arvab sellistel puhkudel, et nad on lihtsalt lollid ja asi pole selles, et nad ise ka arvavad, et peavad karistuse saama. Ma siiski usun, et nad 'selle kõigega' algusest peale püüavad iseennast karistada ja hukata, elimineerida, elust 'välja võtta'.

Ja selle pärast ma raskematel aegadel neid krimidokumentaale vast vaatangi. Ma tahan, et mul oleks meeles, et ei tohi teha mõistlikke kompromisse. Ei tohi ennast retsida selle pärast, et korralikud inimesed käivad lastevanemate koosolekutel ja vastavad ebasõprade kirjadele. Ei tohi teha asju, mis tuska teevad. Me pole norutama, tüdinema ja ahastama tulnud siia maa peale. Elu ei pea olema pikk, aga see peab olema meile sobilik. Kompromissid närtsitavad ja tekitavad inimeses salavimma iseenda vastu, sest ainult inimene ise saab ennast kaitsta ebasobiva tungimise eest tema ellu. Ma mõtlen, et ka pedofiiliajuhtumitest räägitakse nii palju aastaid hiljem selle pärast, et inimene ei suuda leppida, et ta ise jalutas lõksu, et ta ise ei osanud 'puhta nahaga' välja tulla olukorrast, kus teda jahiti. Laps tunneb kaassüüd ja saab aru sellest, kuidas seda olukorda teadlikult ja kavalalt kujundati, alles siis, kui ise täiskasvanu on.

Ei tohi lasta teistel inimestel oma õnne rikkuda, sest - nemad ei saa sulle õnne tagasi anda, kui sa musta masendusse langed. Kui rabad end õnnetuks, ei saa sind aidata need inimesed, kelle nimel sa rabasid. Seega tuleb ise ja üksi oma 'lippu kõrgel hoida' :)

Ma armastan teid, tuvikesed! :) Hoidke ja kaitske ennast, ja armastage end kasvõi ribadeks! :D

Kui minu jõud on napp, siis ma teen ainult neid asju, mille tegemine mulle tuska ei tee.
Saan aru, et selline valik enamiku inimeste ellu ei sobi. Kuid ma arvan, et me ikka liiga vähe ütleme selliseid asju, et "aga kallis - mina olen ka väsinud, kas sa ei võiks ise endale teed teha ja sussid tuua, või äkki ma toon, aga kunagi hiljem, kui ma jälle jaksan!?" :) Äkki minu sugulased-tuttavad on veidrad, aga ma näen sageli sarkasmi seal, kus inimene võiks tunnistada lihtsalt, et ta vajab rohkem puhkust ja ... iseennast. Tal on vaja aega ja rahu, et ennast koguda. Selle asemel lähevad vestlused nii, et "miks sa seda tegid/ei teinud?" - "kuule, ega sa ise ka parem pole!"

Mina näiteks koristasin varem alati kõik ise, aga nüüd ütlen, et kõik tohivad koristada :)
Keda häirib, see koristagu, kui jaksu on! :)
Olen mina rahulikum ja kõik teised ka! :)
Ma ei jäta koristamata mitte sellepärast, et ma arvaks, et mu pere pole puhtaks küüritud vanni väärt, vaid selle pärast, et ma tunnen, et praegu ei saa ennast kahjustamata koristada. Ja kui ma ka koristan ennast kahjustades, maksan ma selle eest mõru irooniaga kätte kunagi.
See on rumal kauduminek.
Parem mitte võtta sealt, kus pole.

Kui sa armastad ennast ja selgitad inimestele oma tegemisi ja tegematajätmisi enda suhtes armastav olemise kaudu, aitad sa ennast ja ka neid - pole üldse tähtis, et jätsid kraanikausi puhastamata või pistsid üksi terve külmkappi jäetud tordi öösel pintslisse.

Muide, mu armsad. Mu kaal on 50 kg täis!!! :)
Ja ma pole selleks üldse pingutanud. :) - Kas mäletate, kuidas ma olen rassinud kaalu tõstmise nimel? :)
Nüüd on see tulnud puhtast enesearmastusest ja endale eluõiguse andmisest, ma arvan :)
Absoluutselt välistatud, et ma sööksin endisest rohkem!!!
Kuidagi muudmoodi on tõusnud see kaal :)
Ma olen nii uhke ja rõõmus enda üle :)

Tsau-blau! :)