Unelemislummast

Lapsena olin ma ääretult hajameelne ja see tõi mulle pidevalt jama kaela ning tekitas mitu-setu korda päevas verdtarretavat hirmu, kui oma unelusest välja tulin ja püüdsin ära arvata, kas ma olen bussi või õige bussipeatuse maha maganud või mitte, mida see õpetaja minult küsiski, mis pagana tänavale ma nüüd välja jalutasin ja kuhu ma üldse enda arust lähen jne, pluss need hetked, kus midagi oli tulnud ära teha või kooli kaasa võtta ja mina olin ainuke 'kuu pealt kukkunu'. Ka ei märganud ma väga sageli, kui mind kõnetati - isegi siis, kui peale minu oli toas veel ainult üks inimene või kui ma kellegagi kõrvuti kõndisin. Mind viidi selle tõttu paar korda isegi kõrvaarsti juurde.

Häda oli ka õppimisega - kolm rida loen ja juba matab mind vastupandamatu unelemishoog.

Kõige raskem oli sellega ülikooli kahel esimesel aastal (siis tegin kaheaastase vahe sisse, sain Väiku ja lootsin, et pärast paari aastat kodus ma lausa tahan edasi õppida ja ei pea end niimoodi tagant sundima ... aga ei! :p). Oli täiesti tavaline, et istusin konspekt või raamat süles 5 tundi ja õppisin sellest vaid pool tundi ning sedagi meeletu enesesundimisega.

Olen ikka rõõmustanud, et see on 'rike', mida VT minult ei pärinud. Kui tema istub õppima või lugema, siis seda ta ka teeb - isegi kui ta peab selleks kõvasti pingutama. Aga seda häda, et unelemislumm ta kaasa viib, pole tal kunagi olnud. Minu jaoks on see lausa imepärane!... Aga Mees on ka tegelikult selline, et ta saab teha, mida ta kavatses teha. Mina vajun ikka ära - just kui midagi raskemat ees on, aga nüüd, kus ma ennast ei sunni, pole ka sellega probleeme! :D

Ja noh, eks VT on minult kamaluga teisi nõrkusi kaasa saanud ning temagi on äärmiselt stressitundlik. Sagimine, lärm, segadus ja teadmatus on tallegi suureks koormaks, mis teeb kõige uue õppimise stressirohkeks, näiteks kasvõi kodulähedases poes käimine ikka veel ei passi talle. Paar korda aastas proovib ja iga kord leiab, et see on ikka liiga jube ja mugavam oleks nälga surra! :D
Samuti nägelused, negatiivsete emotsioonide väljendamine, vastuvõtjana kogemine ja ka täiesti asjassepuutumatuna kõrvalt nägemine - big no!

Kunagi mõtlesin, et ehh - see minust nüüd küll eriti ettenägelik polnud, et oma vigase geenikomplekti edasi pärandasin..., et poleks ikka tohtinud last saada! Aga viimased pool aastat olen mõelnud hoopis, et võibolla ma selle pärast sündisin sellise võimsa kohanemissuutmatusega, et VT'l oleks abivalmis, tundlik ja hooliv emme, kelle juurde sündida ..., kes mõistaks ja ei halvustaks, kui laps pole nii iseseisev kui 'kõik teised lapsed'.

Oma hajameelsusest sageli mõelnuna tean ma näiteks omast käest suurepäraselt seda, et paljud vead tulevad stressist ja lapse peale kärkimine suurendab stressi, mistõttu ta teeb veel rohkem vigu. Nii et karjumine pole mõeldav meie peres. VT on tegelikult ise ka ülimalt vastutustundlik ja kui ta midagi ära kaotab või korralikult läbi ei mõtle, on silmaga näha, et see laps vajab lohutamist ja abi mitte survestamist. Mulle tundub, et palju vigu tegev laps vajab rahulikumat/turvalisemat elu ja rohkem rutiini, aga samas tiksub mul mälestus mingist dokumentaalfilmist, kus tähelepanu- ja aktiivsushäirega laps ei saanud abi rahustitest, aga sai abi just ergutitest ... Seal seletati ühe lausega ära ka, miks nii võis olla, aga pole meeles ...

Igatahes - meeldiva üllatusena avastasin, et sellisel asjal nagu vaevavalt tugeval ja sagedasel unistamisel on nimi - juhmus inglise keeles 'maladaptive daydreaming', eesti keelde ei oskagi panna ... See on seisund, kus pidev unistamine on nii pealetükkiv, et segab inimese elu kõige tavalisemaidki toiminguid nagu duši all käimine ja söömine, mõistetavalt on häiritud õppimine ja töötamine ning muidugi uni - selle asemel, et magama jääda, sa muudkui unistad tundide kaupa!

Ma mõtlen siinkohal taas, kui palju on iseäralikke närvisüsteemi seisundeid, mida me tõlgendame inimese iseloomuna, näiteks et unistaja on laisk ja rumal ... Tegelikult on neil seisunditel sageli selgelt jälgitav biokeemiline või aju ehituslik-iseärasuslik põhjus. Minu arust on see imeline, kui erineval viisil me kõik saame väljenduda ja maailma kogeda! Kui palju neid erinevaid maailmu siia maa peale ära mahub! Ja alles viimased paar aastat on mulle tundunud, et kõigil inimestel tõepoolest on koht siin maailmas.