Häda oli ka õppimisega - kolm rida loen ja juba matab mind vastupandamatu unelemishoog.
Kõige raskem oli sellega ülikooli kahel esimesel aastal (siis tegin kaheaastase vahe sisse, sain Väiku ja lootsin, et pärast paari aastat kodus ma lausa tahan edasi õppida ja ei pea end niimoodi tagant sundima ... aga ei! :p). Oli täiesti tavaline, et istusin konspekt või raamat süles 5 tundi ja õppisin sellest vaid pool tundi ning sedagi meeletu enesesundimisega.
Olen ikka rõõmustanud, et see on 'rike', mida VT minult ei pärinud. Kui tema istub õppima või lugema, siis seda ta ka teeb - isegi kui ta peab selleks kõvasti pingutama. Aga seda häda, et unelemislumm ta kaasa viib, pole tal kunagi olnud. Minu jaoks on see lausa imepärane!... Aga Mees on ka tegelikult selline, et ta saab teha, mida ta kavatses teha. Mina vajun ikka ära - just kui midagi raskemat ees on, aga nüüd, kus ma ennast ei sunni, pole ka sellega probleeme! :D
Ja noh, eks VT on minult kamaluga teisi nõrkusi kaasa saanud ning temagi on äärmiselt stressitundlik. Sagimine, lärm, segadus ja teadmatus on tallegi suureks koormaks, mis teeb kõige uue õppimise stressirohkeks, näiteks kasvõi kodulähedases poes käimine ikka veel ei passi talle. Paar korda aastas proovib ja iga kord leiab, et see on ikka liiga jube ja mugavam oleks nälga surra! :D
Samuti nägelused, negatiivsete emotsioonide väljendamine, vastuvõtjana kogemine ja ka täiesti asjassepuutumatuna kõrvalt nägemine - big no!
Kunagi mõtlesin, et ehh - see minust nüüd küll eriti ettenägelik polnud, et oma vigase geenikomplekti edasi pärandasin..., et poleks ikka tohtinud last saada! Aga viimased pool aastat olen mõelnud hoopis, et võibolla ma selle pärast sündisin sellise võimsa kohanemissuutmatusega, et VT'l oleks abivalmis, tundlik ja hooliv emme, kelle juurde sündida ..., kes mõistaks ja ei halvustaks, kui laps pole nii iseseisev kui 'kõik teised lapsed'.
Oma hajameelsusest sageli mõelnuna tean ma näiteks omast käest suurepäraselt seda, et paljud vead tulevad stressist ja lapse peale kärkimine suurendab stressi, mistõttu ta teeb veel rohkem vigu. Nii et karjumine pole mõeldav meie peres. VT on tegelikult ise ka ülimalt vastutustundlik ja kui ta midagi ära kaotab või korralikult läbi ei mõtle, on silmaga näha, et see laps vajab lohutamist ja abi mitte survestamist. Mulle tundub, et palju vigu tegev laps vajab rahulikumat/turvalisemat elu ja rohkem rutiini, aga samas tiksub mul mälestus mingist dokumentaalfilmist, kus tähelepanu- ja aktiivsushäirega laps ei saanud abi rahustitest, aga sai abi just ergutitest ... Seal seletati ühe lausega ära ka, miks nii võis olla, aga pole meeles ...
Igatahes - meeldiva üllatusena avastasin, et sellisel asjal nagu vaevavalt tugeval ja sagedasel unistamisel on nimi -
Ma mõtlen siinkohal taas, kui palju on iseäralikke närvisüsteemi seisundeid, mida me tõlgendame inimese iseloomuna, näiteks et unistaja on laisk ja rumal ... Tegelikult on neil seisunditel sageli selgelt jälgitav biokeemiline või aju ehituslik-iseärasuslik põhjus. Minu arust on see imeline, kui erineval viisil me kõik saame väljenduda ja maailma kogeda! Kui palju neid erinevaid maailmu siia maa peale ära mahub! Ja alles viimased paar aastat on mulle tundunud, et kõigil inimestel tõepoolest on koht siin maailmas.
2 kommentaari:
Unelemislumm kölab väga romantiliselt. Mina knnatan ka selle all. Juba kooliajal läksid köik matemaatika teoreemid, keemia seletused ja osaliselt ka eesti keele grammatikareeglid täitsa minust mööda. Ärkasin oma lummast, kui vahetunnikell helises ja olin ahastuses, et ma ei kuulnud tunnist öieti midagi. Eksamiteks oli meeltult raske öppida, sest möte jooksis pidevalt mujale. Minu tähelepanek ülikooliajast oli veel see, et kui oli midagi, mis absoluutselt ei huvitannud, siis jooksis möte kohe minema omadele maadele. Kui asi oli huvitav, siis suutsin paremini keskenduda. Eesti keeles olekski see ehk keskendumishäire vöi -raskus. Tihti ei suuda ma isegi kuulata, kui lapsed koolielamusi räägivad. See on minu möttele kuidagi lihtsalt liiga pikka ja lohisev rääkimine. Muidugi tahan ma teada, kuidas koolis läks, aga pikka heietamist mu aju vastu ei vöta. Mehel palun ka asjad lühidelt ja konkreetselt sönastada, muidu ma vajun ära.
Oo, jaa, väga tuttavlik kirjeldus! :)
Muide, mu vend ja õde olid lapsena samuti hajameelsed, aga täiesti omamoodi.
Vend ei märganud kõndimise ajal takistusi, koperdas lohkudesse, jalutas läbi poriloikude, põrkas vastu poste ja inimesi, kukkus pikali, kui majatrepp kõnniteele ulatus ...
Õde aga unustas mõnikord 20 sekundiga, mida tal oli teha keelatud :D
Postita kommentaar