Kui ma lähtun mitte mõistusest vaid lasen enesetundel oma elu juhtida, otsustan enesetunde järgi, mida ma teen ja mida mitte, olen ma rahulik, hell, õnnelik ja tunnen, et ma saan oma eluga kenasti hakkama ... veel palju paremini, kui peaaegu kõik teised inimesed.
Mida kauem niimoodi elada, seda õigem see tundub ... Peamine raskus on üle saada süütundest, mis on seotud teiste inimeste (kujuteldavate) arvamustega. See süütunne takistab mõtte-, tunde- ja teovabadust, kuni mingi osa sinust arvab, et inimestel on õigus ja see on vale, mida sa tegelikult teha tahaksid. Kui sul siiski on õnne ära tunda, et miski üldiselt mitteaktsepteeritav on sinu jaoks väga hea ja õige, siis ei puuduta teiste inimeste arvamused enam. Paistab, et heakskiitu vajame me siiski eelkõige iseendalt, kuigi tundub, et teeme või jätame midagi tegemata teiste arvamuste pärast.
See mis on 'mõistlik', ehk ikka pole tegelikult hea valik, kui pead oma hea enesetunde ära andma?
Annad ära hea enesetunde, pead loobuma ka headest suhetest...
Vähemalt enamikuga on see nii.
Ostsin paar kuud tagasi endale uue telefoni, kuna vana tuli kaks korda ööpäevas laadida.
Ostsin selle interneti teel Teliast, maksin 139 eurot.
Uus telefon vajas juba nädal aega pärast ostmist samuti kaht laadimist ööpäevas.
Lisaks hakkas tal pilt hanguma, mistõttu on vale kell ja aku täiteprotsent, puutetundlikkus ja äratus aga ei tööta. Nüüd kasutan mõlemat telefoni (ühel pole kaarti sees), laen mõlemat kaks korda päevas. Vana telefon on kell, äratuskell ja kui ma tahan Instas kommenteerides emotikone kasutada (seda ei juhtu iga päev), siis otsin vana telefoniga vastava konto ja pildi üles (muidu vaatan Instagrammi arvutis) - seal on emotikonidega klaviatuur, uues nagu pole. Huvitav teada, et wifi jääb telefoni alles ka ilma sim-kaardita!
Uue telefoniga jällegi helistan/võtan kõnesid vastu.
Kuna ma alles siin tegutsesin ja suhtlesin enda jaoks liiga palju, pole mul lähiajal kavatsust telefoni garantiiremonti viia. Võibolla ei vii kunagi, vaid ostan tõsiselt hätta jäädes jälle neti teel uue, aga sedapuhku mõne mittenutika Nokia, mingi kõige odavama nuputelefoni. Minu jaoks rahuliku meele, turvatunde ja hea enesetunde kaotus on ilma igasuguse kahtluseta hullem kui 139 euro kaotus ja ma olen õnnelik, et see mulle nii selge/ilmne on ilma, et ma üldse mingit süütunnet tunneksin. Ja ma tean, et ka mu perele on minu hea enesetunde kadu raskem, kui 139 euro kaotus, kuigi Mehe mõistus ütleb muud :) Ma siiski näen, kuidas mu tugevust ja rõõmu vajatakse :), mitteõnnelikuna elamine on elu raiskamine ja ma ei taha raisata isegi viit minutit!
Märkan mõningase üllatusega, et mulle on praegu teenäitajaks üks ammunähtud mõttetera instagramist:
Peace is what you are,
tension is what you think you should be.
Liigu pingest eemale, rahu suunas - siis saad 'endaga kokku'.
On huvitav, et me ei taha olla need, kes me oleme. Et me tahame olla midagi muud, midagi mis me (veel) ei ole ja arvame, et see on parem kui see, mis me oleme. See on nagu ka raiskamine ..., iseenda/oma olemuse raiskamine.
Kuigi mulle endale tundub, et meile kõigile peaks see, kuidas me ennast tunneme, olema tähtsam kui see, mida me teeme, ei saa ma mitte kellelegi soovitada ainult kõhutunde järgi elamist, kui tal endal pole kalduvust mõistusest 'lahti lasta' või vajadust seda teha, kuna mõistus on ta hätta jätnud. Sellele peab eelnema täielik alistumine, valmidus kõigist/kõigest ilma jääda ja surra.
Ja ometi paistab, et just ainult nii on saanud ja saab osa inimesi olla vaba, autentne ja õnnelik.
Mõistlikud kompromissid tulevad osale meist väga valusalt ...
Mõtlen sageli ka Nisargadatta Maharaji ütlusele, et mitte ükski muu asi peale oma 'tõelise mina' leidmise ei rahulda meid lõplikult.
Endale liiga tehes hakkab meile tunduma, et vajame igasuguseid asju oma enesetunde parandamiseks ja sugugi mitte ainult materiaalseid - veel rohkem vajame teiste inimeste tunnustust, armastust, tähelepanu. Samas peaks olema võimalik elada ilma enesetunnet üldse rikkumata, ennast alla surumata, süüdistamata, oma tundeid ja vajadusi ignoreerimata, ennast hülgamata! Andes ise endale kogu vajaliku tunnustuse, armastuse ja tähelepanu ei pea me mitte kunagi muretsema, et see, kellelt me seda saame võib meie elust kaduda.
Ka muretseme 'homse' pärast ja valmistume kogu aeg ette. Kui aga õppida iga käesolevat hetke täielikult vastu võtma, siis kõik võimalikud 'tulevased hetked' enam muretsema ei pane, sest ... sa tead, et teed alati endast hoolivad valikud.
---
Hahaa, üks äsja juhtunud naljakas momendike ka.
Mehel on kulmukarvakasv mõnusalt vohama hakanud - iga paari-kolme nädala tagant tuleb kärpida.
Eile leppisime kokku, et täna kärbime.
Mees tuleb ja ütleb, et lõikaks siis nüüd ära. Tema istub taburetiga esikusse, mina toon köögist käärid, võtan need mugavalt kätte, kummardun Mehe kohale ja teatan reipalt:
"Noonii! Lööme käärid sisse!"
No ma mõtlesin, et teen väikese nalja, aga Mehe arust oli mu repliik nii kohatu ja üllatav, et puristades naerma jõnksatas, mu käe täis tatistas ja tõepoolest käärid näkku sai, õnneks küll küljeti ja vastu laupa :p
Appi! :D
2 kommentaari:
Sattusin üle väga pika aja uuesti su blogile ja naudin seda nii väga! Imeline postitus ja tohutult palju äratundmisrõõmu. Oled suur eeskuju!
Nii tore kuulda! :) Aitäh! :)
Postita kommentaar