Teisipäev, 4. juuli 2017

VISSARION "Viimne Testament. Ettekuulutus / Pöördumiste raamat"

Sain läbi Vissarioni raamatu ja olen täiesti rabatud: nii tusasetoonilist ja ähvardusi täis usukuulutust pole minu silm veel näinud. Ja ma ei usu, et mul väga kõrged ootused olid. Enne seda lugesin Tuuli ja Arbo siberiaasta-raamatut ja sealt selgus, et ka Vissarion ja tema järgijad ootasid 2012 aasta detsembris maailmalõppu... - mis jäi Vissarioni kaastundlike palvete tõttu tulemata. Nii et kõige labasem ja äranämmutatum kultusjutt, mis peaks kõiki äravalitud-olemise-himulisi juba ammu ära tüüdanud olema. Aga kuidas ta selle kamba intelligente sinna Siberisse kokku sai aetud, tont seda teab! Äkki ta mõjub isiklikus kokkupuutes teisiti? On ju küllaga neid õpetajaid, kellest leviv energia inimesed 'ära nõiub'.

Kirjutis aga pole ei kaunilt, ei arukalt, ega ka põnevalt sõnastatud. Käib pidev ähvardamine, et kui sa 100% oma jõust kaasinimeste kasuks ei rakenda (mis on Jumalale meelepärane), saad hukka ja - mõtle oma laste peale, kes sinu pattude tõttu koos sinuga surema peavad! Iga mõne peatüki järel teeb ta taas kord selgeks, et tema pakub "jumalikku tarkust", ainsat, mis viib inimesed vaimuvalgusse. See tarkus tuleb vastu võtta selle üle arutlemata - tema juba arutleb ise teie eest ära, ja kes allikavee maitse üle aru pidama jääb, see juba eemaldub valgusest ja saab hukka. Kõik teised jutumehed pakuvad inimlikku tarkust, mis jätab inimese hinge pimedusse ja see (hing) - saab hukka, teadagi!
Vingerdamavõtvalt naiivne.

Ta ei ütle kunagi "meie, inimesed, oleme sellised..." vaid kogu aeg on "teie". Milline vaimne õpetaja ei näe kõige all olevat ühtsust ja enda samasust teiste inimestega? Tõesti, ebameeldiv lugeda!
Armastusest ja osadustundest kantud lauseid on siin täpselt null, kuigi paaris kohas ta siiski ootamatult märgib, et on järsku inimestega võrdne ja kui inimesed teda usuvad, jätkub neil kõigeks jõudu, mis ta neile teha annab. Kui jõudu ei jätku - järelikult pole inimese usk täielik ja hing puhas.
Elu peab tema sõnul olema üks pidev enesepiitsutamine ja -taltsutamine.
Tuleb vastuvaidlematult teha, mis Jumal on sulle määranud ja uskuda sellesse, et Jumal näeb sinu pingutusi ja premeerib sind ilma, et sa ise peaksid vähem konti murdvat või südamelähedasemat tööd/tegevust otsima.
Tekib küsimus, kust ma teada saan, et teen seda asja, mida Jumal määras? Vissarion ütleb? Või selle järgi, et elu on raske, saangi aru, et elan õigesti??? :D

Tavaliselt on eneseimetlejad vähemalt heatujulised :D, tema nagu ootakski, et ta ei meeldi lugejale, ja siis ähvardab, mis juhtub, kui tema räägitud tões kaheldakse või seda lausa ei usuta. See raamat on täis täielikku jama ja sellest pole ju midagi, ka jama jaoks on maailmas koht, aga ta väljendab ennast nii pahuralt, et minu mõistus ei võta, miks keegi peaks tahtma sellist asja lugeda. Näide:
"Kuidas küll ei taha enamik inimesi taas kuulda oma elavas ihus ilmunud Õpetaja häält vaid seepärast, et nii kaob võimalus pidada tema asemel ise oma tarkasid kõnesid, tegelikult sel moel pattu levitades.
Oh, te rästikute sugu, kui silmakirjalik on teie keel!"

Mehh, köhh, minu vä?! :D

Õpetaja on mõistagi Vissarion, taassündinud Jeesus Kristus - jah, ta selgelt ja üheselt mõistetavalt ütleb, et ta on Kristuse taaskehastus.

Kirjanik ta pole, mõtleja ka mitte, lihtsalt imiteerib piiblikeelt ja halvasti pealegi.

Pole sugugi ime, et ta on raamatute avaldamise ja tõlkimise osas pire ja väidab, et arvustamisel kisutakse tema jutt kontekstist välja ja siis materdatakse ebaõiglaselt.

Kuna tal on siiski palju armastajaid ja austajaid ning ehk ka Eestis, siis mul on see mure, et inimesed võivad uskuma jääda, et enda eest hoolitsemine on isekas ja teiste soovide täitmine on õilis. Ka Vissarion ise ütleb, et kõik on omavahel seotud ja kui see nii on, siis headus ja rõõm, mida me tunneme, on headus ja rõõm 'ühises katlas'. Tervendades ennast me juba tervendamegi teisi enda kõrval ja seega maailma. Ma ei tea, kas on teistpidist teed, aga enda rõõmutundele keskendumise kaudu maailma parandamine toimib kindlasti ja sealjuures täiesti valutult!
Enesesalgamine ja eneseohverdus tekitab enamikul inimestest siiski pigem - täiesti õigustatud - vimma, millele järgneb kas passiivne või ilmne agressiivsus. Samuti on küllaga inimesi, kes peavad end andjateks, aga tegelikult topivad teistele igasust kola kaela, pressivad oma värke peale ja sina pead nad siis välja kannatama, sest oled värki (sunnitult) vastu võtnud, mida üldse pole tahtnudki. Nii et ... ettevaatust selle 'eneseohverdusega' ja igapäevase heateo kirja saamisega! :)

Kui mõtlema hakata, siis see looduslähedane, kasin ja karske elu, mille puhul võimalikult palju meisterdatakse omaenda kätega ja kasvatatakse ise, on ju väga paljudele varasematelegi mõtlejatele parim tundunud, võtkem näiteks amišid, mennoniidid, veel varem katarid, ka 'nature boys', lebensreform-liikumine Saksamaal nii 100 aastat tagasi, veganid, minimalistid ja muud naturalistid nüüd takkajärgi - alati on olnud seltskondi, kes leiavad, et maailm on muutunud liiga kunstlikult keeruliseks ja vaja on tagasi kastemärja heinamaa ja palja tagumiku (või vähemalt jalgade) juurde pöörduda.

Seega pean üllatusega tõdema, et pärast selle raamatu lugemist ei taipa ma üldse, kuidas nii keskpärase mõistusega inimene nii paljusid inspireerib? Muud ei oska pakkuda, kui vahetus kontaktis tekkivat energeetilist mõju...

Lõpetuseks veel üks tsitaat (Järelsõna: 215-217)
"Isegi siis, kui sa üksinda oma toas viibides vihastad tooli peale, mille otsa ootamatult komistasid, lähtub sinu olemusest energiasäde ja liigub hetkega üle maa ning võimendub sinu vendade võhiklusest. Tõesti, teises maailma otsas puhkeb sellest tulekahju. Selles tules hukkuvad su vennad - suuremad ja väiksemad. Suur nutt kestab seal kaua."

Mnjahh...

Nüüd ma lähen ilmselt otseteed põrgusse :p
Suure nutuga, mis kestab veel kaua...

Kommentaare ei ole: