Teisipäev, 18. juuli 2017

Keep the frequency clear (ooh, baby, don't break my heart)*

Instagram on natuke tüütu selle poolest, et kõik spiritualistid jagavad samu meeme ja korduvalt. Hästi populaarne on praegu panna üles pildike kirjaga, et vahel on hea üksi olla ja üksiolemises pole midagi halba. Veel on populaarne selline haletsusväärne meem, et füüsiline tõmme on sage, vaimne tõmme haruldane. Meh? Tõsi ka või? Pean tunnistama, et eile ma pööritasin ühe sellise postituse peale nii tugevalt silmi, et ei suutnud end takistada kommenteerimast, et sa tõmbad ligi seda, mis sa ise oled. Ja kohe ka unfollow'sin.

Nüüd just nägin silti: "You can't fake a frequency."
Olen sedagi sada korda näinud, kuid selle tekstiga olen väga nõus - siiski, tüütu on seda iga päev lugeda :D, aga täna torkas pähe, et see on jälle üks asi, kus tänapäeva psühholoogia on arengust liiga maas. Kognitiivses teraapias peab abisaaja toetama oma väited selgelt fikseeritavale kogemusele. Näiteks kui laps arvab, et ema vihkab teda, siis kästakse tal tuua asja kinnitavaid näiteid ja siis psühholoog hakkab nende näidete kallal nokkima, et kas näiteks tutistamine, röökimine, telefoni mitteostmine võiksid tähendada ka midagi muud kui seda, et ema vihkab - näiteks väsimust või rahapuudust.

The thing is - ema võib tegelikult 'vibreerida vihkamise sagedusel' piisavalt sageli, et laps seda suurepäraselt tajub, kusjuures me tegelikult loodame lõputult, et ema meid ei vihka, ta ju ei saa, ta on ju meie ema? Ja ka emad ise vastavad küsimusele "Kas sa armastad mind?" sageli "Muidugi! Sa oled ju minu laps!" (Loe: Nagu mul oleks valikut!)
Ouch!

Nende inimeste juures on paha olla, kelle sõnad ja energia lahknevad. Eks ka kehakeel tegelikult näitab hästi palju (samas mina tunnen teiste inimestega rääkides nii sageli ebamugavust ja ebaturvalisust, et see juba ei näitaks jällegi enam mitte midagi... ja see on isegi pigem väsimisest kui muust). Psühholoog aga veenab sind, et su tunnetus on vale, kuna ema pole sinuga maha istunud ja sulle põhjalikult rääkinud, miks ja kuidas ta sind vihkab :D

Aga tõesti, inimene võib end täiesti tsiviliseeritult ülal pidada ja rääkida sõnu, mida linti võttes pole kusagilt kinni hakata, kuid temast õhkuv vastikus ja äratõukamine võivad olla tundliku inimese jaoks nagu noaga lõigata.

Siit tuleb nii palju imelikke solvumisi, kus teine pool väidab, et "ta ei mõelnud nii" ja teine on "liiga tundlik" või lausa paranoiline. Jah, kes teab, mõni ju ongi!... Mõni muudkui aga solvub ju kogu aeg!

Parim viis, kuidas me ennast teiste halva suhtumise/solvangute eest kaitsta saame on enda lepitamine sellega, et me ei peagi kellelegi meeldima ja teised inimesed pole meie ümber selleks, et meie enesetunnet upitada. Igaühel on õigus oma tunnetele. Teine inimene ei pea oma suhtumist meisse muutma ainult selle pärast, et meile see ei meeldi, ega pea ta oma tunnete pärast ka vabandama.


Aga tagasi psühholoogide juurde.

Võib öelda, et nende ülesanne on panna meid reaalsust nägema nii, et see teeks meist võimalikult iseseisvalt toime tulevad, ühiskonda mittekoormavateks indiviidideks. Väga kurb, et mõne abivajaja puhul tuleb selleks teda veenda, et tema tajumus maailmast, inimestest ja tema enda seisundist pole tõene.

Ärevate ja foobsete inimeste puhul peab psühholoog õpetama inimest oma keha reaktsioone alla suruma nii, et inimene oleks suuteline (vähemalt vahelgi ja kuidagimoodigi) tegema asju, mida ta üldse ei taha teha ja mille vastu keha (sisemise teadlikkuse mõjutusel) väga mässab.
See on ka kurb, eks!

Kui ma oleks psühholoog, siis ma räägiksin inimestele hoopis, et ühiskond on üks väärdunud konstrukt ja et elu on mõeldud lihtsas rõõmus elamiseks ja rõõm peab alati olema üheks tingimuseks, miks midagi teha või mitte teha, ja et teada, kas miski teeb meile rõõmu või mitte, tuleb justnimelt oma keha kuulata, mitte püüda eemaldumist/põgenemist sisendavaid reaktsioone kontrollida :D
Mind lastaks juba esimese päeva õhtul lahti :D


- - -

Aa, muide, kui ma täna juba nii negatiivne olen, siis ma mainin, et mul on suu siiamaani ammuli eilses Õhtulehes ära toodud repliigist Yana Toomilt. Nimelt leidis proua, et Eestis terve elu elanud venelastelt asjaajamiseks/töötamiseks piisava eesti keele ootamine on sama, mis püsivalt Eestis elavatelt eestlastelt sorava inglise keele ootamine.
#facepalm





* pealkiri on ühest laulust, mille järgi tantsiti siis, kui mina olin VT vanune :)
Oi aegu ammuseid.... :)

Kommentaare ei ole: