Nii uhke, nii uhke! (Nagu ikka, tavaline asi, minu argipäev :D)

Massaž on minu meelest naiselik valdkond, kuigi tugevad käed tulevad ju väga kasuks!...
Ma ise olen tõsiselt ja ravimisepüüuga masseerinud ainult VT'd ja Meest, kuid eks ikka naljatamisi kellegi pinges kaela on ka saanud patsutatud, siiski ilma huvita ja ma oletan, et tulemusteta :D

Nüüd, ee, ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes teab, et tal üksinda toas klaverit või süntesaatorit mängides mingi transs peale tuleb ja nägu kuidagi imelikuks vajub???
Palun öelge, et ma pole ainuke! :D
Mul tuleb kohe mingi teatud veider transi-nägu pähe ja sellega kaasneb selline välimus, et silmad vajuvad vidukile ja lõug koos alumise hambareaga vajub alla, kuigi huuled jäävad kokkupuutesse, põsed vajuvad lohku - oh aeg, ma tõesti loodan, et ma pole ainuke selline :D! (Kusjuures ma olen ainult üks koma midagi aastat klaverit õppinud, nats ka plokkflööti ja akustilist kitarri - olin ju lapsena tavaliselt mitu korda aastas haiglas, kõik jäi alati pooleli - nii et klimberdan mingeid harmooniaid-akorde ja lihtsamat tilulilu, kolme akordi lugusid, samas õppisin ilma vaevata ja ilma noodita mõne esituskorra järgi ära loo, mis oli mu sõbranna neljanda klaveriklassi eksamiesituseks. Suupilli ja kannelt ka mängin, haa! :D)

Igatahes olen nüüd mitu korda päevas Meest masseerinud ja mulle on meenunud, et vaat täpselt seesama nägu tuleb mulle ka masseerides pähe - ainult selle vahega, et lõug jääb sama koha peale, hoopis pea koos ülemise hambareaga vajub kuklasse. Alguses natuke paitan ja kombin kaela, selga ja tuharaid, siis aga vajuvad silmad peaaegu kinni ja algab transilaadne punktide jälitamine ja õige varsti avastan ma, et mu suu ja silmad on täpselt samamoodi nagu süvenenult klaverit klimberdades...

Meesterahva suured ja tugevad käed on ehk rahustava massaaži jaoks head ja naise väiksed sõrmed tundlike punktide leidmiseks?
Ausalt öeldes ma sõrmega leian punktid ja siis masseerin hoopis selle luuga, mis tuleb väikese sõrme juurest alla, randme juures see 'munake' :)

Ja mul on alati nii hirmus hea meel, kui mind massaaži eest kiidetakse! :D See on minu meelest üks imevõime, mis peaks kõigil naistel olema :)
Alati, kui VT on nutuni väsinud, pakun ma, et visaku mu alaliselt põrandal olevale joogamatile kõhuli ja ma masseerin, ja kui ta on nõus - see alati aitab! :)
Nüüd ka, kui Mees siin valust väga kõveras on olnud, siis käed ise otsivad vajalikud kohad kehal üles, silmad vajuvad kinni ja pea kuklasse. Kui nüüd esimest korda masseerisin, siis Mees lihtsalt naeris rõõmust ja käis kakskümmend korda elutoas edasi-tagasi, sest ta polnud poolteist päeva selga sirgeks saanud ajada :D

Nüüd on ta isegi kolm korda poes käinud - iga kord olen teda spetsiaalselt vahetult enne minekut masseerinud, sest nii on tal kõige parem.

Mina aga käisin tema kõveraks jäädes esimese nelja päeva jooksul kolm korda poes ja siis oli tunne, et mina vist sel kuul enam välja ei lähe. Selline tardumus oli peal... Liiga palju stiimuleid ja ilmselgelt mu aju võimsus ei luba poeskäiku ka nina ees oleva nimekirjaga rahulikult võtta... liiga palju riiulite vahel keerutamist ja kenamate tomatite vahel valimist. Kuu ajuvõimsuse või tähelepanuvõime limiit saab niimoodi kohe otsa ju! :p
Igatahes imetore, et Mees pärast massaaži poes ise käidud saab... Mulle hakkab väsides alati tunduma, et üks nädalane kraaniveepaast kulubki meie perele marjaks ära, milles probleem? :p

Aa, muide, muusikast veel.

Võtsin hiljuti raamatukogust oma lasteaialemmiku Raim Farhadi raamatu "Sära, päike!"

Seal oli üks luuletus ("Aprillilauluke"), millele ma ise viisi tegin. Laulsin seda sageli ka lasteaias ja muusikakasvataja küsis midagi sellist, et kas see ongi selle laulu viis. Kuna mu ema ärritus teadmata asjade peale hullupööra, siis mina mõtlesin, et äkki tuleb mul sellest hirmus jama, kui ma "vale viisiga" laulan - niisiis ütlesin igaks juhuks, et jaa, selle viisiga seda lauldakse. Igal juhul viis oli kena ja lihtne, akorde 3-4, luuletusega sobis tõesti hästi, kasvataja õppis selle nigu naksti ära ja ma esinesin kevadpeol selle lauluga (mul on foto ka! :) ). Hiljem olen mõelnud, et ma ei saanud ju seda viisi ise teha - rohkem pole ma ühtegi viisi teinud! Olen kõrvakesed lahti hoidnud, et millise laulu viisi ma nüüd sellele luuletusele kaaperdasin, aga pole nagu kuulnud. Nüüd paar nädalat tagasi laulsin seda Emmakesele ja Issakesele, et nemad ehk teavad seda viisi. Mõlemad on musikaalsed inimesed, istusid ja liigutasid kaugel pilgul oma ajukäärusid ja lõpuks ütlesid, et pole siukest lugu kunagi varem kuulnud. Palusid, et ma neile noodi välja kirjutaksin ja sõnad ka...

Vaat, kui veider. Võibolla tõesti olen ise loonud viisi ja sellega veel esinenud ka...

Noodikõrgusi on lihtne kirja panna, aga taktideks jaotada on raske. Sain üllatusega aru, et tegemist on valsiviisiga ja esimene noot tuleb enne täistakti algust. Väga veider. Täitsa keeruline on seda täpselt kirja panna (mul on klaveri asemel telefoni tõmmatud klaverirakendus :D :D :D)! Ma hakkan juba kahtlema, kas ma kunagi üldse olen noodikirja mõistnud?! :D

Ei noh, aga tore ju ikka, kõik see värk! :)