Minu meelest oli selline reklaam, kus mees ärkab üles selle peale, et naine - mööda maja ringi käies - räägib nende pulma-aastapäevast, ja et mees niikuinii ei mäletanud seda, nii et ta pani kinni laua ja ostab ise endale kingituse (kingad?) ja mida kõike veel... Mees, kes tõesti oleks tähtsa päeva maha maganud, kargab üles ja kui naine oma juttudega kööki jõuab, istub seal mees ahjusoojade saiadega. Naine imestab, et kuidas ta jõudis? Mees vastab, et ei pannud tähelegi :)
See oli külmutatud pagaritoodete reklaam.
(Ee, võibolla on see mu mälus natuke moondunud..., aga noh :p).
Mõned päevad tagasi sain aru, et minust on märkamatult saanud müstik.
Müstik oled sa siis, kui oled heast peast hakanud elu usaldama ja tunned osadust kõigega ja oled üpris püsivalt õnnelik. On tõesti 'müstiline', miks peaks keegi universumit, jumalat või elu järsku usaldama hakkama. Meil kõigil on olnud valusaid luhtumisi. Usalduse ja osadustunde teket ei saa loogiliselt selgitada. See nagu juhtuks iseenesest. See on väga puhastav kogemus ja iga tavaline päev näib imeline.
Siiski, ma ei kujuta ette, et oleksin sellesse punkti jõudnud omapäi... Väga oluline arusaam rahuliku südame jaoks on budistlik seisukoht, et inimesena kogeme me haigusi, kurbust, kaotusi - need on inimeksistentsi lahutamatuks osaks. Inimene üritab oma ellu tuua kindlust ja turvalisust, kuid miski pole püsiv ja ka meie elu on alati surma käte vahel.
Praegune spirituaalsus läheb seda suunda, et meil pole tervise-, raha-, töö-, tülikate naabrite ja muid muresid, kui oleme piisavalt targad ja head; et me lausa peaksime oskama kõigest ebameeldivast mööda vingerdada ja kui see ei õnnestu, siis teeme ilmselt midagi valesti. Võibolla on täiusliku elu manifesteerimisse uskuvaid inimesi, kes saavad muret tunda ilma ennast lisaks veel süüdistamata - enamik siiski ei saa ja sellepärast räägivad nii paljud elustiiligurud omaenda haigusest või muud laadi 'krahhidest' alles siis, kui need on seljatatud; neil on häbi ja nad tunnevad end süüdi. Ma siiski usun, et ebaõnnestumisi tuleks rahulikult ja süüvabalt võtta. On absurdne eeldada, et meid ei taba haigused või väiksed 'olmerabandused'. Inimelu on imeliselt siiru-viiruline... Ootuste puudumisel saad alati uudishimuga maitsta karikast, mille homne päev sulle ulatab ;)
Mind täitsa huvitab, kas ma tulen sellest seisundist välja?
Ma kindlasti räägin siis sellest! :) et elu on nüüd jälle 'mehh'... :D
Kui oled iga rakuga armunud ja üliõnnelik, tundub ka, et see tunne ei saa mööduda... :), aga näe...!
Kui elu sunnib sind endast kaugemale, siis kaotad keskme käest...
Oma mõistusega ma tean, et see võib juhtuda, aga kujutleda ei oska. Praegu.
Ikkagi ... mulle tundub, et inimesed ei jõua sellise mõnusa eluni peamiselt ühe asja pärast: me arvame endal olevat kohustusi, mille tõttu me ei tohi surra.
Selleks, et olla müstik, peab mure surma pärast kaduma, mul on tunne.
Kui mure surma pärast on kadunud, kaovad teised mured ju tõesti iseenesest.
Kui lepid surmaga, mis on olukord, kus sul, hingel, pole mitte midagi ja sa saad oma lähedaste heaks teha täpselt null asja, siis on iga teine olukord ju juba skaala pluss-osas. Ja mulle tundub, et ainult siis saadki olla päriselt vaba - juba eluajal.
Aga ma arvan, et inimestesse on sisse kodeeritud tugev enesesäilitustung - mingi põhjus peab kindlasti ka sellel olema... Näiteks inimesed, kes on endale hunniku tablette sisse söönud, on heast peast kodust välja tuigerdanud ise seda teadmata, tänu millele on neile abi kutsutud. Inimene tahtis surra, aga mingi osa temast polnud nõus ja võttis juhtimise üle, kui teadvus looja läks. No täitsa lõpp! See tekitab suurt aukartust ja imetlust selle suhtes, milline tugevus meie varjatud meeles peitub.
Seega: parem on selle osaga endast juba kohe arvestada :)
Integratsioon on oluline.
Me peame ennast kuulama, austama ja armastama.
Müstik muidugi ei usu 'surma'. Ta usub nähtuste esilekerkimisse ja hääbumisse. See toimub niikuinii, tahame me või ei taha. Meil on illusioon, et me kontrollime oma elu, kuid tegelikult ei pruugi me suuta säilitada ei oma vara, töökohta, nooruslikku välimust, sõpru, kehalist tervist ja terviklikkust jne. Me ei saa otsustada, et nendega ei juhtu midagi. See kõik pole tegelikult meie kontrolli all. Seega pole põhjust mitte elada oma unelmate elu iga päev. No minu jaoks tähendab see, et ma ei tee asju, mida ma ei taha teha (olen vaba), mitte seda, et ma saan kõik, mida tahan. A tegelikult - ma ei tahagi ju muud kui olla vaba, nii et... vist saan kõik, mida tahan, siiski, ilmselt :D Isegi VT ja Mees on mul juhtumisi (?) sellised kaaslased, kes peavad vabadusest väga lugu.
Ahh, ma ei oska seletada, liiga palju lõngu tuleb siia jutuvaipa... :D
Aga kuidagi on ikka läinud kõige paremini.., no mul on ikkagi tunne, et ma poleks saanud sellist elu endale oma tarkusega ehitada, et see on ime...; kõik need saatusemüksud nende kohtade suunas, mis näisid mülgastena, kust välja ei saa, on mu ikka parimasse paika välja toonud...
Meenub üks zen-budistide ütlus, et kui sa saad aru, kui täiuslik kõik on, ajad sa pea kuklasse ja naerad. Vaat, see tunne on mul kogu aeg :D
Ja veel üks vahva ütlus: "Ärge muretsege - mitte miski pole kontrolli all!" :D
:D
:D
/naerdes ära/
pühapäev, 23. juuli 2017
laupäev, 22. juuli 2017
kolmapäev, 19. juuli 2017
Prioriteedid
Täna käisime Väikuga silmaarstil, et kas-niikuinii oleks jälle vaja prillikesi ühe dioptri võrra kangemaks vahetada - nagu igal suvel.
Ei, üks silm vajas hoopis 0,75 dioptri võtta väiksemat miinust!
Oooooooo! Whhhooooaaa!
Et siis oleks vaja uued klaasid.
Aga minul olid ju VT eelmised prillid ka kotis kaasas ja ma ütlesin, et oot-oot, vaatame vaatame, äkki sobivad need eelmised-nõrgemad siis.
Selgus, et eelmistel klaasidel on üks silm 0,25 liiga kange ja teine 0,25 liiga nõrk. Müüja käitus, nagu oleks klaaside vahetamine endastmõistetav, hea et mul käest raame ära ei haaranud. Ütles, et võin ju need vanad klaasid jätta, aga siis tuleb paari kuu pärast ikka vahetada.
Ma ütlesin, et kuulge, me oleme alati õiged klaasid pannud ja iga aastaga on ühe dioptri võrra suurem olnud, mis tähendab seda, et kui me iga 0,25 dioptrise muutuse pärast oleks klaase vahetanud, siis tõesti peaksimegi iga 3 kuu tagant klaase vahetamas käima. Väga nõudliku häälega seletas müüja-optometrist, et silmad on erinevad ja blaaa, aga --- mina olen ka prillikandja olnud, Mees on 35 aastat prillikandja olnud ja mõned meie kogemused ei lähe absoluutselt kokku sellega, mida on rääkinud silmaarstid. Näiteks minu isiklik kogemus: kui lased panna endale sutikese kangemad prillid kui vaja, ajal, mil silmad kiiresti muutuvad, jääb see värk seisma. See on minu kogemus, mida ei saa mitte keegi tühistada! Mul oli juba mõnda aega selline mõte, kord proovisin ja - töötas! Ja viimane kord õpetasin ma ka VT'le (kes on küll lootusetult halb teeskleja ja ülipüüdlik laps kah veel takkaotsa), et ärgu punnitagu seda tabelit vaadates higi laubalt välja, vaadaku pingutamata ja pigem öelgu, et ei näe. Nii said VT prillid kangemad kui oleks saanud tavalisel moel ehk pingutades ja tulemus on, et ta nägemine on paranenud. Mitte ükski spetsialist kogu oma statistikaga ei saa nende kahe, töötanud kogemuse vasu - isegi kui neil on õigus ja see on juhus (nagu mulle öeldi minu silmade 'seismajäämise' kohta), kuid näääte, nüüd mul on 'miinustega laps' ja mul õnnestus oma katset uuesti tehes jälle suurepärased tulemused saada! Silmaarstide hoolega ja täpselt määratud prillud on mu Väiku silmad igal aastal kraadi võrra nõrgemaks teinud.
No ei saa kuidagi minu kavalate katsete vastu minu silmis need silmatargad! :D
Teadlikumad teist võiksid mulle kogu optomeetria lühi- ja süvakursuse siia ära kopeerida pluss 50 viimase aasta statistika, aga ma usun siiski oma kogemust.
Nõksa kangemad prillid ruulivad! :D
Eriti kui on lapsel selline aeg, et silm iga korraga uusi prille tahab!...
Ja veel, kõigi nende kümnete aastate kohta, mis meil kolme peale prillikandmist ära tuleb, pole mitte keegi meist mitte kunagi 0,25-se vahe pärast isegi arstile jõudnud ega mõistetavalt ka klaase vahetanud. Mitte kunagi. Kõik elame veel. Mina näen nagu noor kotkas :D, aga see on küll tänu 9 aastat tagasi KSA Silmakliinikus tehtud operatsioonile.
---
Kui jõudsime prillipoe juurde, oli meil 14 minutit aega. Noh, läksime ajaviiteks raamatupoodi.
Kuna VT'l oli algavaks kooliaastaks pastakaid vaja, ostsime 10 musta pastakat. Kassa poole liikudes nägin ägedat märkmelehte, seda kleepekaga, teate...
Üldse hinda ei vaadanud, mõtlesin, et mis see kribal ikka maksta võib :D, tegelt ei jõudnudki midagi muud mõelda kui et "Äge! Mulle kaaa üks selline!".
Kassas tuli summa imelikult suur, kuigi ühtedel pastakatel ka polnud hinda juures...
Kui VT oli optometristi juures, vaatasin, mida see paperipusa siis maksis - 3,99. Khe, khö, hõhh...!
Nojah, aga ma ju ARMASTAN paberivärki! Minu Instagramis on iga teine konto paberi-pastakamaailmast. VT oma prille ei armasta.
Nii et... prioriteetide poolest on ju kõik korras, mis? :)
.
.
.
.
.
Ja nüüd ma võtan natuke aega, et oma südames lainetada lasta kaastundel, mida ma tunnen korralike inimeste suhtes, kes leiavad (ja võibolla mitte täiesti valesti), et ma teen VT'le liiga ja poputan ennast ülemäära.
Mul on kurb, et/kui teil on kurb...
Aga me kõik koos saame sellest mõne aja pärast varsti üle, eks?! :)
Tulevad uued ja hullemad mured, hõissassaa! :D
Ei, üks silm vajas hoopis 0,75 dioptri võtta väiksemat miinust!
Oooooooo! Whhhooooaaa!
Et siis oleks vaja uued klaasid.
Aga minul olid ju VT eelmised prillid ka kotis kaasas ja ma ütlesin, et oot-oot, vaatame vaatame, äkki sobivad need eelmised-nõrgemad siis.
Selgus, et eelmistel klaasidel on üks silm 0,25 liiga kange ja teine 0,25 liiga nõrk. Müüja käitus, nagu oleks klaaside vahetamine endastmõistetav, hea et mul käest raame ära ei haaranud. Ütles, et võin ju need vanad klaasid jätta, aga siis tuleb paari kuu pärast ikka vahetada.
Ma ütlesin, et kuulge, me oleme alati õiged klaasid pannud ja iga aastaga on ühe dioptri võrra suurem olnud, mis tähendab seda, et kui me iga 0,25 dioptrise muutuse pärast oleks klaase vahetanud, siis tõesti peaksimegi iga 3 kuu tagant klaase vahetamas käima. Väga nõudliku häälega seletas müüja-optometrist, et silmad on erinevad ja blaaa, aga --- mina olen ka prillikandja olnud, Mees on 35 aastat prillikandja olnud ja mõned meie kogemused ei lähe absoluutselt kokku sellega, mida on rääkinud silmaarstid. Näiteks minu isiklik kogemus: kui lased panna endale sutikese kangemad prillid kui vaja, ajal, mil silmad kiiresti muutuvad, jääb see värk seisma. See on minu kogemus, mida ei saa mitte keegi tühistada! Mul oli juba mõnda aega selline mõte, kord proovisin ja - töötas! Ja viimane kord õpetasin ma ka VT'le (kes on küll lootusetult halb teeskleja ja ülipüüdlik laps kah veel takkaotsa), et ärgu punnitagu seda tabelit vaadates higi laubalt välja, vaadaku pingutamata ja pigem öelgu, et ei näe. Nii said VT prillid kangemad kui oleks saanud tavalisel moel ehk pingutades ja tulemus on, et ta nägemine on paranenud. Mitte ükski spetsialist kogu oma statistikaga ei saa nende kahe, töötanud kogemuse vasu - isegi kui neil on õigus ja see on juhus (nagu mulle öeldi minu silmade 'seismajäämise' kohta), kuid näääte, nüüd mul on 'miinustega laps' ja mul õnnestus oma katset uuesti tehes jälle suurepärased tulemused saada! Silmaarstide hoolega ja täpselt määratud prillud on mu Väiku silmad igal aastal kraadi võrra nõrgemaks teinud.
No ei saa kuidagi minu kavalate katsete vastu minu silmis need silmatargad! :D
Teadlikumad teist võiksid mulle kogu optomeetria lühi- ja süvakursuse siia ära kopeerida pluss 50 viimase aasta statistika, aga ma usun siiski oma kogemust.
Nõksa kangemad prillid ruulivad! :D
Eriti kui on lapsel selline aeg, et silm iga korraga uusi prille tahab!...
Ja veel, kõigi nende kümnete aastate kohta, mis meil kolme peale prillikandmist ära tuleb, pole mitte keegi meist mitte kunagi 0,25-se vahe pärast isegi arstile jõudnud ega mõistetavalt ka klaase vahetanud. Mitte kunagi. Kõik elame veel. Mina näen nagu noor kotkas :D, aga see on küll tänu 9 aastat tagasi KSA Silmakliinikus tehtud operatsioonile.
---
Kui jõudsime prillipoe juurde, oli meil 14 minutit aega. Noh, läksime ajaviiteks raamatupoodi.
Kuna VT'l oli algavaks kooliaastaks pastakaid vaja, ostsime 10 musta pastakat. Kassa poole liikudes nägin ägedat märkmelehte, seda kleepekaga, teate...
 |
| NEED LÜHENDID 'CHECKBOXIDES' ON: FYI - for your information IMHO - in my humble opinion TMI - too much information LOL - laughing out loud ja all on veel TTYL - jumal teab, mida see veel tähendab... :D |
Üldse hinda ei vaadanud, mõtlesin, et mis see kribal ikka maksta võib :D, tegelt ei jõudnudki midagi muud mõelda kui et "Äge! Mulle kaaa üks selline!".
Kassas tuli summa imelikult suur, kuigi ühtedel pastakatel ka polnud hinda juures...
Kui VT oli optometristi juures, vaatasin, mida see paperipusa siis maksis - 3,99. Khe, khö, hõhh...!
Nojah, aga ma ju ARMASTAN paberivärki! Minu Instagramis on iga teine konto paberi-pastakamaailmast. VT oma prille ei armasta.
Nii et... prioriteetide poolest on ju kõik korras, mis? :)
.
.
.
.
.
Ja nüüd ma võtan natuke aega, et oma südames lainetada lasta kaastundel, mida ma tunnen korralike inimeste suhtes, kes leiavad (ja võibolla mitte täiesti valesti), et ma teen VT'le liiga ja poputan ennast ülemäära.
Mul on kurb, et/kui teil on kurb...
Aga me kõik koos saame sellest mõne aja pärast varsti üle, eks?! :)
Tulevad uued ja hullemad mured, hõissassaa! :D
teisipäev, 18. juuli 2017
Keep the frequency clear (ooh, baby, don't break my heart)*
Instagram on natuke tüütu selle poolest, et kõik spiritualistid jagavad samu meeme ja korduvalt. Hästi populaarne on praegu panna üles pildike kirjaga, et vahel on hea üksi olla ja üksiolemises pole midagi halba. Veel on populaarne selline haletsusväärne meem, et füüsiline tõmme on sage, vaimne tõmme haruldane. Meh? Tõsi ka või? Pean tunnistama, et eile ma pööritasin ühe sellise postituse peale nii tugevalt silmi, et ei suutnud end takistada kommenteerimast, et sa tõmbad ligi seda, mis sa ise oled. Ja kohe ka unfollow'sin.
Nüüd just nägin silti: "You can't fake a frequency."
Olen sedagi sada korda näinud, kuid selle tekstiga olen väga nõus - siiski, tüütu on seda iga päev lugeda :D, aga täna torkas pähe, et see on jälle üks asi, kus tänapäeva psühholoogia on arengust liiga maas. Kognitiivses teraapias peab abisaaja toetama oma väited selgelt fikseeritavale kogemusele. Näiteks kui laps arvab, et ema vihkab teda, siis kästakse tal tuua asja kinnitavaid näiteid ja siis psühholoog hakkab nende näidete kallal nokkima, et kas näiteks tutistamine, röökimine, telefoni mitteostmine võiksid tähendada ka midagi muud kui seda, et ema vihkab - näiteks väsimust või rahapuudust.
The thing is - ema võib tegelikult 'vibreerida vihkamise sagedusel' piisavalt sageli, et laps seda suurepäraselt tajub, kusjuures me tegelikult loodame lõputult, et ema meid ei vihka, ta ju ei saa, ta on ju meie ema? Ja ka emad ise vastavad küsimusele "Kas sa armastad mind?" sageli "Muidugi! Sa oled ju minu laps!" (Loe: Nagu mul oleks valikut!)
Ouch!
Nende inimeste juures on paha olla, kelle sõnad ja energia lahknevad. Eks ka kehakeel tegelikult näitab hästi palju (samas mina tunnen teiste inimestega rääkides nii sageli ebamugavust ja ebaturvalisust, et see juba ei näitaks jällegi enam mitte midagi... ja see on isegi pigem väsimisest kui muust). Psühholoog aga veenab sind, et su tunnetus on vale, kuna ema pole sinuga maha istunud ja sulle põhjalikult rääkinud, miks ja kuidas ta sind vihkab :D
Aga tõesti, inimene võib end täiesti tsiviliseeritult ülal pidada ja rääkida sõnu, mida linti võttes pole kusagilt kinni hakata, kuid temast õhkuv vastikus ja äratõukamine võivad olla tundliku inimese jaoks nagu noaga lõigata.
Siit tuleb nii palju imelikke solvumisi, kus teine pool väidab, et "ta ei mõelnud nii" ja teine on "liiga tundlik" või lausa paranoiline. Jah, kes teab, mõni ju ongi!... Mõni muudkui aga solvub ju kogu aeg!
Parim viis, kuidas me ennast teiste halva suhtumise/solvangute eest kaitsta saame on enda lepitamine sellega, et me ei peagi kellelegi meeldima ja teised inimesed pole meie ümber selleks, et meie enesetunnet upitada. Igaühel on õigus oma tunnetele. Teine inimene ei pea oma suhtumist meisse muutma ainult selle pärast, et meile see ei meeldi, ega pea ta oma tunnete pärast ka vabandama.
Aga tagasi psühholoogide juurde.
Võib öelda, et nende ülesanne on panna meid reaalsust nägema nii, et see teeks meist võimalikult iseseisvalt toime tulevad, ühiskonda mittekoormavateks indiviidideks. Väga kurb, et mõne abivajaja puhul tuleb selleks teda veenda, et tema tajumus maailmast, inimestest ja tema enda seisundist pole tõene.
Ärevate ja foobsete inimeste puhul peab psühholoog õpetama inimest oma keha reaktsioone alla suruma nii, et inimene oleks suuteline (vähemalt vahelgi ja kuidagimoodigi) tegema asju, mida ta üldse ei taha teha ja mille vastu keha (sisemise teadlikkuse mõjutusel) väga mässab.
See on ka kurb, eks!
Kui ma oleks psühholoog, siis ma räägiksin inimestele hoopis, et ühiskond on üks väärdunud konstrukt ja et elu on mõeldud lihtsas rõõmus elamiseks ja rõõm peab alati olema üheks tingimuseks, miks midagi teha või mitte teha, ja et teada, kas miski teeb meile rõõmu või mitte, tuleb justnimelt oma keha kuulata, mitte püüda eemaldumist/põgenemist sisendavaid reaktsioone kontrollida :D
Mind lastaks juba esimese päeva õhtul lahti :D
- - -
Aa, muide, kui ma täna juba nii negatiivne olen, siis ma mainin, et mul on suu siiamaani ammuli eilses Õhtulehes ära toodud repliigist Yana Toomilt. Nimelt leidis proua, et Eestis terve elu elanud venelastelt asjaajamiseks/töötamiseks piisava eesti keele ootamine on sama, mis püsivalt Eestis elavatelt eestlastelt sorava inglise keele ootamine.
#facepalm
* pealkiri on ühest laulust, mille järgi tantsiti siis, kui mina olin VT vanune :)
Oi aegu ammuseid.... :)
Nüüd just nägin silti: "You can't fake a frequency."
Olen sedagi sada korda näinud, kuid selle tekstiga olen väga nõus - siiski, tüütu on seda iga päev lugeda :D, aga täna torkas pähe, et see on jälle üks asi, kus tänapäeva psühholoogia on arengust liiga maas. Kognitiivses teraapias peab abisaaja toetama oma väited selgelt fikseeritavale kogemusele. Näiteks kui laps arvab, et ema vihkab teda, siis kästakse tal tuua asja kinnitavaid näiteid ja siis psühholoog hakkab nende näidete kallal nokkima, et kas näiteks tutistamine, röökimine, telefoni mitteostmine võiksid tähendada ka midagi muud kui seda, et ema vihkab - näiteks väsimust või rahapuudust.
The thing is - ema võib tegelikult 'vibreerida vihkamise sagedusel' piisavalt sageli, et laps seda suurepäraselt tajub, kusjuures me tegelikult loodame lõputult, et ema meid ei vihka, ta ju ei saa, ta on ju meie ema? Ja ka emad ise vastavad küsimusele "Kas sa armastad mind?" sageli "Muidugi! Sa oled ju minu laps!" (Loe: Nagu mul oleks valikut!)
Ouch!
Nende inimeste juures on paha olla, kelle sõnad ja energia lahknevad. Eks ka kehakeel tegelikult näitab hästi palju (samas mina tunnen teiste inimestega rääkides nii sageli ebamugavust ja ebaturvalisust, et see juba ei näitaks jällegi enam mitte midagi... ja see on isegi pigem väsimisest kui muust). Psühholoog aga veenab sind, et su tunnetus on vale, kuna ema pole sinuga maha istunud ja sulle põhjalikult rääkinud, miks ja kuidas ta sind vihkab :D
Aga tõesti, inimene võib end täiesti tsiviliseeritult ülal pidada ja rääkida sõnu, mida linti võttes pole kusagilt kinni hakata, kuid temast õhkuv vastikus ja äratõukamine võivad olla tundliku inimese jaoks nagu noaga lõigata.
Siit tuleb nii palju imelikke solvumisi, kus teine pool väidab, et "ta ei mõelnud nii" ja teine on "liiga tundlik" või lausa paranoiline. Jah, kes teab, mõni ju ongi!... Mõni muudkui aga solvub ju kogu aeg!
Parim viis, kuidas me ennast teiste halva suhtumise/solvangute eest kaitsta saame on enda lepitamine sellega, et me ei peagi kellelegi meeldima ja teised inimesed pole meie ümber selleks, et meie enesetunnet upitada. Igaühel on õigus oma tunnetele. Teine inimene ei pea oma suhtumist meisse muutma ainult selle pärast, et meile see ei meeldi, ega pea ta oma tunnete pärast ka vabandama.
Aga tagasi psühholoogide juurde.
Võib öelda, et nende ülesanne on panna meid reaalsust nägema nii, et see teeks meist võimalikult iseseisvalt toime tulevad, ühiskonda mittekoormavateks indiviidideks. Väga kurb, et mõne abivajaja puhul tuleb selleks teda veenda, et tema tajumus maailmast, inimestest ja tema enda seisundist pole tõene.
Ärevate ja foobsete inimeste puhul peab psühholoog õpetama inimest oma keha reaktsioone alla suruma nii, et inimene oleks suuteline (vähemalt vahelgi ja kuidagimoodigi) tegema asju, mida ta üldse ei taha teha ja mille vastu keha (sisemise teadlikkuse mõjutusel) väga mässab.
See on ka kurb, eks!
Kui ma oleks psühholoog, siis ma räägiksin inimestele hoopis, et ühiskond on üks väärdunud konstrukt ja et elu on mõeldud lihtsas rõõmus elamiseks ja rõõm peab alati olema üheks tingimuseks, miks midagi teha või mitte teha, ja et teada, kas miski teeb meile rõõmu või mitte, tuleb justnimelt oma keha kuulata, mitte püüda eemaldumist/põgenemist sisendavaid reaktsioone kontrollida :D
Mind lastaks juba esimese päeva õhtul lahti :D
- - -
Aa, muide, kui ma täna juba nii negatiivne olen, siis ma mainin, et mul on suu siiamaani ammuli eilses Õhtulehes ära toodud repliigist Yana Toomilt. Nimelt leidis proua, et Eestis terve elu elanud venelastelt asjaajamiseks/töötamiseks piisava eesti keele ootamine on sama, mis püsivalt Eestis elavatelt eestlastelt sorava inglise keele ootamine.
#facepalm
* pealkiri on ühest laulust, mille järgi tantsiti siis, kui mina olin VT vanune :)
Oi aegu ammuseid.... :)
neljapäev, 13. juuli 2017
Isekusest
VT saatis mulle eile õhtul kirja, et kas minu meelest on isekas elada oma õnnele keskendudes?
No muidugi pole! Ma olen sellest kindlasti väga palju rääkinud.
Ja minu meelest pole asi ka üldsegi selles, et - kes enda eest ei hoolitse, sellel pole teistele midagi anda.
Jah, ma võiks selle mõtte peale umbmääraselt noogutada, et eks ta tõsi ole, aga loo tuum on mujal.
Asi on hoopis nii, et kui me lõpetame ära enda venitamise üle selle kujutise, kes me enda meelest peaksime olema, astume sammu tagasi, rahuneme maha ja lubame endal teadlikuks saada sellest, mis me tegelikult oleme - siis kui me lõpuks ennast näeme, me lihtsalt ei saagi muudmoodi kui ennast armastada ja --- me ei pea ka pingutama, et mõista teisi inimesi, vaid saame leppida elu müsteeriumiga. Meid kõiki on treenitud endale eesmärke seadma ja püüdlema, konkreetseid saavutusi väärtustama. Ma usun, et on küllaga olemas tublisid, küpseid, tasakaalukaid ja edukaid inimesi, kes rahulikult oma eesmärkide poole astuvad ja iga vahevõitu tähistavad ning ei muutu kodus (või hoopis tööl või ... eee... diskoteegis? :D) maniakiks, aga kõikjale ja kõigile neid ei jätku, ja ma ausalt öeldes arvan, et kui inimene käitub halvasti, siis on asi alati selles, et ta ei luba endal olla tema ise, ta ei luba endal tunda/mõelda, mida ta tegelikult tunneb/mõtleb, sest siis peaks ta oma tundeid kuulama ja eesmärgid (= elu) ringi tegema - mis on tõesti probleemne protsess! Ikkagi olen veendunud, et kui inimesed lubaksid endal lihtsalt olla need, mis/kes nad on, kui meil oleks võimalik unustada kõik need nõudmised ja ettekirjutused, mis meil endale on, siis me armastaksime ennast, elu ja teisi inimesi - ja see oleks lihtne.
Kokkuvõttes: kui me oleme avatud, lubavad, armastavad enda suhtes, siis oleme parimad võimalikud kaaslased ka teistele inimestele. Me ei pea ekstra end treenima või veenma teistest hoolima, see juhtub ise, et mida tõelisemalt me endast hoolime, seda tõelisemalt hoolime ka teistest. Ma pole kindel, kas vastupidine kunagi toimib..., et hoolitsen teiste eest, et teiste armastus ära teenida ja siis saan ennast ka armastada..., mul on raske uskuda, et see saaks toimida..., aga ega ma ka kõike tea... Mõned mõtted tunduvad nii võõrad lihtsalt kohe..., kuid neilegi võib maailmas koht olla :)
Väikule saatsin eile sellise kaardikese:
Tee endaga/endale seda, mida sa soovid maailma tuua. Olen tõesti täiesti veendunud, et me aitame maailma kõige rohkem lihtsalt olemise viisi kaudu. Sellepärast budistlikes traditsioonides on munki nii väga austatud ja neile tänulik oldud; see suhe pole olnud selline, et ma annan sulle raha, sa loe mu haige jaki eest palve (looma pean silmas, mitte jopet :p). Ei oskagi seda seletada, aga kui sa lähed maailma õpetama, harima, küürima, siis üsna-üsna kindlasti lood sa ka hulga 'vastulaineid' - haavumist, viha, kadedust... Kes aga loob rahu enda südamesse, ei tekita sellega vastulaineid, kuid muudab kogu aeg oma oleku ja olemasoluga maailma energeetikat. Ja nagu selle ütluse viimane lause on: "Tõesti, suurim kink, mis sa maailmale teha saad, on sinu enda ülenemine" - vaat, sellesse ma ei usu mööndustega või leigelt - sellesse ma usun sada protsenti.
Ei ole mõtet minna kaugeid asju käperdama! :D
Imelik on see, et ajast, mil mul hakkas see endakuulamine ja endale kõige lubamine käppa saama, on minul tunne, nagu kõik mu suhted oleksid vikerkaaresalli sees ja ma ise tundun endale hästi palju pehmemana, aga rääkisin VT'ga ja tema ütles, et tema meelest olen ma alati olnud leplik, hooliv ja rahustav. Mulle endale tundub, et enne mul oli vaid suur soov seda olla no ja eks ikkagi sageli õnnestus, aga ka tuska oli...
Võibolla on ikka sama jama, lihtsalt ma ise pean nüüd kõike õigeks ja kenaks, mis ma teen! :D
Samas, kui sa kedagi armastad, siis sa vaatad mööda nendest hetkedest, mil ta on "endast halvem"..., Mees on alati minusse suhtunud nagu ma oleks "minu parim mina" ja jätnud mu vumpsimised kõrvale kui tühised tujud, mis mu olemusse nagu ei puutukski...
No kes teab, eks!?
Seda pilti üles otsides leidsin teise armsa ütlemise, mis minu kogemuse järgi on ka täiesti tõsi :)
Rahulik ja vaikne meel on kõik, mida sul on vaja. Vaikses eneseteadlikkuses ärkavad su sisemised energiad ja sünnitavad imesid ilma, et sa selleks üldse pingutama peaksid!
Ega niimoodi tavalise inimese tavalist elu vist elada ei saa, aga kui ükskord ikka vahel natuke saab, siis on imeline küll :)
Imesid teilegi! ja hästi palju, suuri ja karvaseid! :D
neljapäev, 6. juuli 2017
Paljas Husky
Ma loodan, et selle tembu taga oli midagi muud, kui soov kauni ja väärika koera üle naerda, aga - eks ta ikka omajagu naljakas on ka! :D
teisipäev, 4. juuli 2017
Nii uhke, nii uhke! (Nagu ikka, tavaline asi, minu argipäev :D)
Massaž on minu meelest naiselik valdkond, kuigi tugevad käed tulevad ju väga kasuks!...
Ma ise olen tõsiselt ja ravimisepüüuga masseerinud ainult VT'd ja Meest, kuid eks ikka naljatamisi kellegi pinges kaela on ka saanud patsutatud, siiski ilma huvita ja ma oletan, et tulemusteta :D
Nüüd, ee, ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes teab, et tal üksinda toas klaverit või süntesaatorit mängides mingi transs peale tuleb ja nägu kuidagi imelikuks vajub???
Palun öelge, et ma pole ainuke! :D
Mul tuleb kohe mingi teatud veider transi-nägu pähe ja sellega kaasneb selline välimus, et silmad vajuvad vidukile ja lõug koos alumise hambareaga vajub alla, kuigi huuled jäävad kokkupuutesse, põsed vajuvad lohku - oh aeg, ma tõesti loodan, et ma pole ainuke selline :D! (Kusjuures ma olen ainult üks koma midagi aastat klaverit õppinud, nats ka plokkflööti ja akustilist kitarri - olin ju lapsena tavaliselt mitu korda aastas haiglas, kõik jäi alati pooleli - nii et klimberdan mingeid harmooniaid-akorde ja lihtsamat tilulilu, kolme akordi lugusid, samas õppisin ilma vaevata ja ilma noodita mõne esituskorra järgi ära loo, mis oli mu sõbranna neljanda klaveriklassi eksamiesituseks. Suupilli ja kannelt ka mängin, haa! :D)
Igatahes olen nüüd mitu korda päevas Meest masseerinud ja mulle on meenunud, et vaat täpselt seesama nägu tuleb mulle ka masseerides pähe - ainult selle vahega, et lõug jääb sama koha peale, hoopis pea koos ülemise hambareaga vajub kuklasse. Alguses natuke paitan ja kombin kaela, selga ja tuharaid, siis aga vajuvad silmad peaaegu kinni ja algab transilaadne punktide jälitamine ja õige varsti avastan ma, et mu suu ja silmad on täpselt samamoodi nagu süvenenult klaverit klimberdades...
Meesterahva suured ja tugevad käed on ehk rahustava massaaži jaoks head ja naise väiksed sõrmed tundlike punktide leidmiseks?
Ausalt öeldes ma sõrmega leian punktid ja siis masseerin hoopis selle luuga, mis tuleb väikese sõrme juurest alla, randme juures see 'munake' :)
Ja mul on alati nii hirmus hea meel, kui mind massaaži eest kiidetakse! :D See on minu meelest üks imevõime, mis peaks kõigil naistel olema :)
Alati, kui VT on nutuni väsinud, pakun ma, et visaku mu alaliselt põrandal olevale joogamatile kõhuli ja ma masseerin, ja kui ta on nõus - see alati aitab! :)
Nüüd ka, kui Mees siin valust väga kõveras on olnud, siis käed ise otsivad vajalikud kohad kehal üles, silmad vajuvad kinni ja pea kuklasse. Kui nüüd esimest korda masseerisin, siis Mees lihtsalt naeris rõõmust ja käis kakskümmend korda elutoas edasi-tagasi, sest ta polnud poolteist päeva selga sirgeks saanud ajada :D
Nüüd on ta isegi kolm korda poes käinud - iga kord olen teda spetsiaalselt vahetult enne minekut masseerinud, sest nii on tal kõige parem.
Mina aga käisin tema kõveraks jäädes esimese nelja päeva jooksul kolm korda poes ja siis oli tunne, et mina vist sel kuul enam välja ei lähe. Selline tardumus oli peal... Liiga palju stiimuleid ja ilmselgelt mu aju võimsus ei luba poeskäiku ka nina ees oleva nimekirjaga rahulikult võtta... liiga palju riiulite vahel keerutamist ja kenamate tomatite vahel valimist. Kuu ajuvõimsuse või tähelepanuvõime limiit saab niimoodi kohe otsa ju! :p
Igatahes imetore, et Mees pärast massaaži poes ise käidud saab... Mulle hakkab väsides alati tunduma, et üks nädalane kraaniveepaast kulubki meie perele marjaks ära, milles probleem? :p
Aa, muide, muusikast veel.
Võtsin hiljuti raamatukogust oma lasteaialemmiku Raim Farhadi raamatu "Sära, päike!"
Seal oli üks luuletus ("Aprillilauluke"), millele ma ise viisi tegin. Laulsin seda sageli ka lasteaias ja muusikakasvataja küsis midagi sellist, et kas see ongi selle laulu viis. Kuna mu ema ärritus teadmata asjade peale hullupööra, siis mina mõtlesin, et äkki tuleb mul sellest hirmus jama, kui ma "vale viisiga" laulan - niisiis ütlesin igaks juhuks, et jaa, selle viisiga seda lauldakse. Igal juhul viis oli kena ja lihtne, akorde 3-4, luuletusega sobis tõesti hästi, kasvataja õppis selle nigu naksti ära ja ma esinesin kevadpeol selle lauluga (mul on foto ka! :) ). Hiljem olen mõelnud, et ma ei saanud ju seda viisi ise teha - rohkem pole ma ühtegi viisi teinud! Olen kõrvakesed lahti hoidnud, et millise laulu viisi ma nüüd sellele luuletusele kaaperdasin, aga pole nagu kuulnud. Nüüd paar nädalat tagasi laulsin seda Emmakesele ja Issakesele, et nemad ehk teavad seda viisi. Mõlemad on musikaalsed inimesed, istusid ja liigutasid kaugel pilgul oma ajukäärusid ja lõpuks ütlesid, et pole siukest lugu kunagi varem kuulnud. Palusid, et ma neile noodi välja kirjutaksin ja sõnad ka...
Vaat, kui veider. Võibolla tõesti olen ise loonud viisi ja sellega veel esinenud ka...
Noodikõrgusi on lihtne kirja panna, aga taktideks jaotada on raske. Sain üllatusega aru, et tegemist on valsiviisiga ja esimene noot tuleb enne täistakti algust. Väga veider. Täitsa keeruline on seda täpselt kirja panna (mul on klaveri asemel telefoni tõmmatud klaverirakendus :D :D :D)! Ma hakkan juba kahtlema, kas ma kunagi üldse olen noodikirja mõistnud?! :D
Ei noh, aga tore ju ikka, kõik see värk! :)
Ma ise olen tõsiselt ja ravimisepüüuga masseerinud ainult VT'd ja Meest, kuid eks ikka naljatamisi kellegi pinges kaela on ka saanud patsutatud, siiski ilma huvita ja ma oletan, et tulemusteta :D
Nüüd, ee, ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes teab, et tal üksinda toas klaverit või süntesaatorit mängides mingi transs peale tuleb ja nägu kuidagi imelikuks vajub???
Palun öelge, et ma pole ainuke! :D
Mul tuleb kohe mingi teatud veider transi-nägu pähe ja sellega kaasneb selline välimus, et silmad vajuvad vidukile ja lõug koos alumise hambareaga vajub alla, kuigi huuled jäävad kokkupuutesse, põsed vajuvad lohku - oh aeg, ma tõesti loodan, et ma pole ainuke selline :D! (Kusjuures ma olen ainult üks koma midagi aastat klaverit õppinud, nats ka plokkflööti ja akustilist kitarri - olin ju lapsena tavaliselt mitu korda aastas haiglas, kõik jäi alati pooleli - nii et klimberdan mingeid harmooniaid-akorde ja lihtsamat tilulilu, kolme akordi lugusid, samas õppisin ilma vaevata ja ilma noodita mõne esituskorra järgi ära loo, mis oli mu sõbranna neljanda klaveriklassi eksamiesituseks. Suupilli ja kannelt ka mängin, haa! :D)
Igatahes olen nüüd mitu korda päevas Meest masseerinud ja mulle on meenunud, et vaat täpselt seesama nägu tuleb mulle ka masseerides pähe - ainult selle vahega, et lõug jääb sama koha peale, hoopis pea koos ülemise hambareaga vajub kuklasse. Alguses natuke paitan ja kombin kaela, selga ja tuharaid, siis aga vajuvad silmad peaaegu kinni ja algab transilaadne punktide jälitamine ja õige varsti avastan ma, et mu suu ja silmad on täpselt samamoodi nagu süvenenult klaverit klimberdades...
Meesterahva suured ja tugevad käed on ehk rahustava massaaži jaoks head ja naise väiksed sõrmed tundlike punktide leidmiseks?
Ausalt öeldes ma sõrmega leian punktid ja siis masseerin hoopis selle luuga, mis tuleb väikese sõrme juurest alla, randme juures see 'munake' :)
Ja mul on alati nii hirmus hea meel, kui mind massaaži eest kiidetakse! :D See on minu meelest üks imevõime, mis peaks kõigil naistel olema :)
Alati, kui VT on nutuni väsinud, pakun ma, et visaku mu alaliselt põrandal olevale joogamatile kõhuli ja ma masseerin, ja kui ta on nõus - see alati aitab! :)
Nüüd ka, kui Mees siin valust väga kõveras on olnud, siis käed ise otsivad vajalikud kohad kehal üles, silmad vajuvad kinni ja pea kuklasse. Kui nüüd esimest korda masseerisin, siis Mees lihtsalt naeris rõõmust ja käis kakskümmend korda elutoas edasi-tagasi, sest ta polnud poolteist päeva selga sirgeks saanud ajada :D
Nüüd on ta isegi kolm korda poes käinud - iga kord olen teda spetsiaalselt vahetult enne minekut masseerinud, sest nii on tal kõige parem.
Mina aga käisin tema kõveraks jäädes esimese nelja päeva jooksul kolm korda poes ja siis oli tunne, et mina vist sel kuul enam välja ei lähe. Selline tardumus oli peal... Liiga palju stiimuleid ja ilmselgelt mu aju võimsus ei luba poeskäiku ka nina ees oleva nimekirjaga rahulikult võtta... liiga palju riiulite vahel keerutamist ja kenamate tomatite vahel valimist. Kuu ajuvõimsuse või tähelepanuvõime limiit saab niimoodi kohe otsa ju! :p
Igatahes imetore, et Mees pärast massaaži poes ise käidud saab... Mulle hakkab väsides alati tunduma, et üks nädalane kraaniveepaast kulubki meie perele marjaks ära, milles probleem? :p
Aa, muide, muusikast veel.
Võtsin hiljuti raamatukogust oma lasteaialemmiku Raim Farhadi raamatu "Sära, päike!"
Seal oli üks luuletus ("Aprillilauluke"), millele ma ise viisi tegin. Laulsin seda sageli ka lasteaias ja muusikakasvataja küsis midagi sellist, et kas see ongi selle laulu viis. Kuna mu ema ärritus teadmata asjade peale hullupööra, siis mina mõtlesin, et äkki tuleb mul sellest hirmus jama, kui ma "vale viisiga" laulan - niisiis ütlesin igaks juhuks, et jaa, selle viisiga seda lauldakse. Igal juhul viis oli kena ja lihtne, akorde 3-4, luuletusega sobis tõesti hästi, kasvataja õppis selle nigu naksti ära ja ma esinesin kevadpeol selle lauluga (mul on foto ka! :) ). Hiljem olen mõelnud, et ma ei saanud ju seda viisi ise teha - rohkem pole ma ühtegi viisi teinud! Olen kõrvakesed lahti hoidnud, et millise laulu viisi ma nüüd sellele luuletusele kaaperdasin, aga pole nagu kuulnud. Nüüd paar nädalat tagasi laulsin seda Emmakesele ja Issakesele, et nemad ehk teavad seda viisi. Mõlemad on musikaalsed inimesed, istusid ja liigutasid kaugel pilgul oma ajukäärusid ja lõpuks ütlesid, et pole siukest lugu kunagi varem kuulnud. Palusid, et ma neile noodi välja kirjutaksin ja sõnad ka...
Vaat, kui veider. Võibolla tõesti olen ise loonud viisi ja sellega veel esinenud ka...
Noodikõrgusi on lihtne kirja panna, aga taktideks jaotada on raske. Sain üllatusega aru, et tegemist on valsiviisiga ja esimene noot tuleb enne täistakti algust. Väga veider. Täitsa keeruline on seda täpselt kirja panna (mul on klaveri asemel telefoni tõmmatud klaverirakendus :D :D :D)! Ma hakkan juba kahtlema, kas ma kunagi üldse olen noodikirja mõistnud?! :D
Ei noh, aga tore ju ikka, kõik see värk! :)
VISSARION "Viimne Testament. Ettekuulutus / Pöördumiste raamat"
Kirjutis aga pole ei kaunilt, ei arukalt, ega ka põnevalt sõnastatud. Käib pidev ähvardamine, et kui sa 100% oma jõust kaasinimeste kasuks ei rakenda (mis on Jumalale meelepärane), saad hukka ja - mõtle oma laste peale, kes sinu pattude tõttu koos sinuga surema peavad! Iga mõne peatüki järel teeb ta taas kord selgeks, et tema pakub "jumalikku tarkust", ainsat, mis viib inimesed vaimuvalgusse. See tarkus tuleb vastu võtta selle üle arutlemata - tema juba arutleb ise teie eest ära, ja kes allikavee maitse üle aru pidama jääb, see juba eemaldub valgusest ja saab hukka. Kõik teised jutumehed pakuvad inimlikku tarkust, mis jätab inimese hinge pimedusse ja see (hing) - saab hukka, teadagi!
Vingerdamavõtvalt naiivne.
Ta ei ütle kunagi "meie, inimesed, oleme sellised..." vaid kogu aeg on "teie". Milline vaimne õpetaja ei näe kõige all olevat ühtsust ja enda samasust teiste inimestega? Tõesti, ebameeldiv lugeda!
Armastusest ja osadustundest kantud lauseid on siin täpselt null, kuigi paaris kohas ta siiski ootamatult märgib, et on järsku inimestega võrdne ja kui inimesed teda usuvad, jätkub neil kõigeks jõudu, mis ta neile teha annab. Kui jõudu ei jätku - järelikult pole inimese usk täielik ja hing puhas.
Elu peab tema sõnul olema üks pidev enesepiitsutamine ja -taltsutamine.
Tuleb vastuvaidlematult teha, mis Jumal on sulle määranud ja uskuda sellesse, et Jumal näeb sinu pingutusi ja premeerib sind ilma, et sa ise peaksid vähem konti murdvat või südamelähedasemat tööd/tegevust otsima.
Tekib küsimus, kust ma teada saan, et teen seda asja, mida Jumal määras? Vissarion ütleb? Või selle järgi, et elu on raske, saangi aru, et elan õigesti??? :D
Tavaliselt on eneseimetlejad vähemalt heatujulised :D, tema nagu ootakski, et ta ei meeldi lugejale, ja siis ähvardab, mis juhtub, kui tema räägitud tões kaheldakse või seda lausa ei usuta. See raamat on täis täielikku jama ja sellest pole ju midagi, ka jama jaoks on maailmas koht, aga ta väljendab ennast nii pahuralt, et minu mõistus ei võta, miks keegi peaks tahtma sellist asja lugeda. Näide:
"Kuidas küll ei taha enamik inimesi taas kuulda oma elavas ihus ilmunud Õpetaja häält vaid seepärast, et nii kaob võimalus pidada tema asemel ise oma tarkasid kõnesid, tegelikult sel moel pattu levitades.
Oh, te rästikute sugu, kui silmakirjalik on teie keel!"
Mehh, köhh, minu vä?! :D
Õpetaja on mõistagi Vissarion, taassündinud Jeesus Kristus - jah, ta selgelt ja üheselt mõistetavalt ütleb, et ta on Kristuse taaskehastus.
Kirjanik ta pole, mõtleja ka mitte, lihtsalt imiteerib piiblikeelt ja halvasti pealegi.
Pole sugugi ime, et ta on raamatute avaldamise ja tõlkimise osas pire ja väidab, et arvustamisel kisutakse tema jutt kontekstist välja ja siis materdatakse ebaõiglaselt.
Kuna tal on siiski palju armastajaid ja austajaid ning ehk ka Eestis, siis mul on see mure, et inimesed võivad uskuma jääda, et enda eest hoolitsemine on isekas ja teiste soovide täitmine on õilis. Ka Vissarion ise ütleb, et kõik on omavahel seotud ja kui see nii on, siis headus ja rõõm, mida me tunneme, on headus ja rõõm 'ühises katlas'. Tervendades ennast me juba tervendamegi teisi enda kõrval ja seega maailma. Ma ei tea, kas on teistpidist teed, aga enda rõõmutundele keskendumise kaudu maailma parandamine toimib kindlasti ja sealjuures täiesti valutult!
Enesesalgamine ja eneseohverdus tekitab enamikul inimestest siiski pigem - täiesti õigustatud - vimma, millele järgneb kas passiivne või ilmne agressiivsus. Samuti on küllaga inimesi, kes peavad end andjateks, aga tegelikult topivad teistele igasust kola kaela, pressivad oma värke peale ja sina pead nad siis välja kannatama, sest oled värki (sunnitult) vastu võtnud, mida üldse pole tahtnudki. Nii et ... ettevaatust selle 'eneseohverdusega' ja igapäevase heateo kirja saamisega! :)
Kui mõtlema hakata, siis see looduslähedane, kasin ja karske elu, mille puhul võimalikult palju meisterdatakse omaenda kätega ja kasvatatakse ise, on ju väga paljudele varasematelegi mõtlejatele parim tundunud, võtkem näiteks amišid, mennoniidid, veel varem katarid, ka 'nature boys', lebensreform-liikumine Saksamaal nii 100 aastat tagasi, veganid, minimalistid ja muud naturalistid nüüd takkajärgi - alati on olnud seltskondi, kes leiavad, et maailm on muutunud liiga kunstlikult keeruliseks ja vaja on tagasi kastemärja heinamaa ja palja tagumiku (või vähemalt jalgade) juurde pöörduda.
Seega pean üllatusega tõdema, et pärast selle raamatu lugemist ei taipa ma üldse, kuidas nii keskpärase mõistusega inimene nii paljusid inspireerib? Muud ei oska pakkuda, kui vahetus kontaktis tekkivat energeetilist mõju...
Lõpetuseks veel üks tsitaat (Järelsõna: 215-217)
"Isegi siis, kui sa üksinda oma toas viibides vihastad tooli peale, mille otsa ootamatult komistasid, lähtub sinu olemusest energiasäde ja liigub hetkega üle maa ning võimendub sinu vendade võhiklusest. Tõesti, teises maailma otsas puhkeb sellest tulekahju. Selles tules hukkuvad su vennad - suuremad ja väiksemad. Suur nutt kestab seal kaua."
Mnjahh...
Nüüd ma lähen ilmselt otseteed põrgusse :p
Suure nutuga, mis kestab veel kaua...
pühapäev, 2. juuli 2017
Minu tagasihoidlik maania...
Nojaa, ühesõnaga, mul on juba ammust aega olnud selline mõte, et ühe kuu päeviku- ja träkkerivärgid võiksid olla ühtede kaante vahel. Aga kuidas seda asja piirata-organiseerida? Koolikaustad, mille lehed on kenasti rebitavad, nii et võtad palju vaja, tuleks ikkagi ilusti mingite kaante vahele toppida ja lahtiste paberite hunnik pole mitte kunagi ilus...
Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin proovida kõige tavalisemat mõõtu odava ruudulise kaustikuga, et kui midagi välja ei tule, siis pole kahju ka.
Jälle, kui tegin, teen punktikese-pallikese, kui ei teinud, jääb tühjaks.
-
No ja nüüd on träkkimise osa läbi ja tulevad tavalised päevapostitused.
Nende puhul on tsitaadid ja pealkirjad mustaga ning oma jutt sinisega. Pildid, jälle, oleksid pidanud olema oma elust ja asjadest, aga-aga... ei viitsinud millegipärast pilte teha eriti ja meie värviprinter andis ka otsad ning mustvalge omlett näeb ausalt öeldes jõle välja, pudrust rääkimata :D, nii et pildid on kas vanadest pildikaustadest, mida ma järjest kustutan, või Instagramist :)
Noh, jah, ma panen paar päeva - eks need on kõik ühesugused, aga päeva esimene lehekülg on idee poolest selline:
Kuupäeva all mingi erisündmus, kui on mingi muutus või uudis.
Selle all igasugused tubliteod, millega ma tol päeval hakkama sain :D
Selle all - mis ma sõin.
Selle all "stress ja tervis", ehk - mis tegi selle päeva kergeks või raskeks ja mis mul siis jälle viga oli :D
Peenikeses veerus aga ajakava: tund-tunnilt, mida ma tegin. Seega mitte päevaplaan vaid tegelik ajakasutus. Ühel pildil udutasin suurema osa jutust ära, ja loodetavasti jäid nimelised asjad kõik sinna sisse, nii et üks neist piltidest peaks olema tiba suuremana vaadata...
See tüdruk siin pildil on Norra laulja Aurora - ma kuulasin teda sel päeval palju... :)
No vaat, minu väike maania :D
Muide, mul jäi sellest pilt tegemata, aga - viimasele leheküljele sai veel VT ülejäänud suvekulgemise ennustus, nii et saigi täpselt täis. Tegelikult ma mõtlesin, et äkki jääb ostunimekirja jaoks ka ruumi, aga las see jääb siis pealegi eraldi lehele sinna vahele.
Ja trennipäevik... eee... kahel päeval tegin mõned kõhulihased, nii et... pole vast kahju, kui see siit täitsa välja jääb :D
Noonii, ma kujutlen, et te olete nüüdseks kolm korda korralikult pikali kukkunud suurest imestusest, et keegi oma aega millelegi sellisele raiskab :D
No mis teha, see on minu armastatuim hobi... :) (ja mõnikord tundub, et lausa kompulsioon...).
Muide, huvitav infokild teistele träkkijatele: on leitud, et autistide emadel on selline ühine joon, et nad kalduvad igasugu enda välja mõledud träkkereid tegema ja täitma.
Väga veider, eks! :)
See on selgunud eelkõige niimoodi, et arstid küsivad, kui sageli lapsega seda või toda toimub, ja selle peale kõik autistiemmed kammivad kotist välja mahuka träkkeri :)
Toredat suvitamist! :)
Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin proovida kõige tavalisemat mõõtu odava ruudulise kaustikuga, et kui midagi välja ei tule, siis pole kahju ka.
Kaustik juunikuuks:
(Ah jaa, ärge imestage, et te piltidelt midagi välja ei loe: ma ei viitsigi aru andma hakata üksikute (kahtlemata ülipõnevate) asjade kohta, mis siin kirjas on, ja nimesid ka ei viitsi kustutada, nii et pildid ongi väikesed ja valgust polnud ka ollagi, kui pilte tegin. Ma tean, et kui ma oleks hakanud nimesid ja muud sellist välja otsima ja udutama, et oleks saanud suuremad ja "loetavad pildid" teha, poleks ma mitte kunagi seda postitust teha viitsinud! :D)
-
Esimene leht on muidugi 'tiitelleht' - Juuni 2017
Teip peegeldab, muidu kippusid pildid lipendama...
fotol häirib, muidu mitte :)
-
Järgmisena muidugi kuu ülevaade: vasakul pool ülevalt alla kuupäevad nädalapäevadega (viimased on helehallid ja ei paista välja), paremal neli välja: 'appointments' ehk kellaajalised-kuupäevalised kokkulepped; sünnipäevad; mida oleks vaja teha (mitte ühtegi neist asjadest ei teinud, muide) ja mida oleks juunis vaja osta (ostsin 1/3 nimetatud asjadest).
-
Tegevuste'träkker' - ülemises portsus pigem nagu töö-moodi asjad, mille tegemise eest võib endale õlale patsutada, alumises posus hobi-moodi asjad nagu jooga, laulmine, blogimine jms.
Täpike tähendab, et tegin.
Kuupäevad jooksevad üleval.
Piltidega on selline lugu, et idee poolest peaksid need olema ise tehtud fotod välja prindituna, aga kukkus välja nii, et need on instagramipildid suurelt jaolt :D
-
Nüüd terviseträkker:
enamik siin toodud sümptomitest on mul mingil eluperioodil olnud iga nädal kui mitte iga päev,
nüüd on sootuks lagedam see lehekülg...
Öelge veel, et "selle pärast sul ongi /...whatever.../, et sa kogu aeg mõõdad ja jälgid!" (Seda on mulle palavikkude, minestamiste, unehäirete ja peavalude (minu kõige esimesed 'supersagedased sümptomid') kohta korduvalt öeldud!)
Ma pole mitte kunagi varem oma sümptomeid nii põhjalikult jälginud, ja igasugust häda on siiski väga vähe võrreldes suure osa mu varasema eluga. Nii et bite this! :D
Siin on mul 'sümptomina' kirjas ka Emmake, sest ajalugu näitab, et temaga suheldes hakkab igalt poolt valutama ja enamikul inimestest, mitte ainult minul. Seega tasub hädade süvenedes vaadata, kuidas 'Emmakese reaga' lugu on.
Ja lugesin just ära - Emmakese rida ongi kõige täpilisem - pole ime, et polnud päris ideaalne kuu tervise poolest.
Aga siin on ka kirjas, kui sageli ma õues käin ja mis ma kaalun, sest sellised asjad võivad ju ka enesetunnet mõjutada!
-
See on nüüd pilt, mille ma saan suurena panna, kahjuks pole esimese graafiku puhul sellest palju abi, kuna see on tehtud neoonkollasega, mis fotole ei jäänud... no mingid punktikesed on seal ka...
Energia, stress ja häpiness! :)
Kuupäevad ülemises reas, tugevus nullist viieni.
Energia oli mul siis terve kuu pigem vähene või lausa nullis -
see tähendab, et vetsu ka ei viitsi minna nagu eriti...
Stressihüpped - seoses teadagi kellega.
Tasemed on nii:
0 - kõik on hästi
1 - oli raske, aga sain hakkama
2 - raske on
3 - raske on, olen enda ja homse päeva pärast mures
4 - ise ka ei tea, kuidas ma selle päeva üle elasin, tahaks nutta!
5 - parem surm kui veel üks selline päev.
Õnneks viimaseid kaht juunis polnud :)
Ja stressitugevnemise kohtades õnnetunde langus, kuid nagu näha ... olen ikka rõõmus ja roosa suurema osa ajast! :)
-
Nii-nii, järgmine:
vasakul pool tarot' ennustus juuni kuuks, paremal pool, kas läks täppi või ei.
Ütleksin, et tulemus on veel kaalumisel.
Esimene osa läks küll täppi nii täiuslikult, et paremini ei saa, teine ja kolmas kaart - ilmselt tõlgendamise küsimus ja üldiselt ma pean hindamiseks veidi ajaliselt ja/või füüsiliselt distantseeruma.
Loomulikult täidan parema poole alles kuu lõppedes.
-
Ka järgmised leheküljed täitsin alles täna, see on:
kuidas minul ja kõige lähedasematel möödus juunikuu.
Kas oli sünde-surmi-lahkuminekuid-kolimisi jms.
Ja ka väikesed asjad: kus keegi (ikka veel) elab ja millega ta tegeleb.
-
Järgmisena: mida lugesin, kuulasin ja vaatasin juunikuus:
-
Nüüd tuleb siis päevaträkker.
Kõiki asju iga päev vaja teha pole, aga mingi ülevaade ikka
-
No ja nüüd on träkkimise osa läbi ja tulevad tavalised päevapostitused.
Nende puhul on tsitaadid ja pealkirjad mustaga ning oma jutt sinisega. Pildid, jälle, oleksid pidanud olema oma elust ja asjadest, aga-aga... ei viitsinud millegipärast pilte teha eriti ja meie värviprinter andis ka otsad ning mustvalge omlett näeb ausalt öeldes jõle välja, pudrust rääkimata :D, nii et pildid on kas vanadest pildikaustadest, mida ma järjest kustutan, või Instagramist :)
Noh, jah, ma panen paar päeva - eks need on kõik ühesugused, aga päeva esimene lehekülg on idee poolest selline:
Kuupäeva all mingi erisündmus, kui on mingi muutus või uudis.
Selle all igasugused tubliteod, millega ma tol päeval hakkama sain :D
Selle all - mis ma sõin.
Selle all "stress ja tervis", ehk - mis tegi selle päeva kergeks või raskeks ja mis mul siis jälle viga oli :D
Peenikeses veerus aga ajakava: tund-tunnilt, mida ma tegin. Seega mitte päevaplaan vaid tegelik ajakasutus. Ühel pildil udutasin suurema osa jutust ära, ja loodetavasti jäid nimelised asjad kõik sinna sisse, nii et üks neist piltidest peaks olema tiba suuremana vaadata...
See tüdruk siin pildil on Norra laulja Aurora - ma kuulasin teda sel päeval palju... :)
No vaat, minu väike maania :D
Muide, mul jäi sellest pilt tegemata, aga - viimasele leheküljele sai veel VT ülejäänud suvekulgemise ennustus, nii et saigi täpselt täis. Tegelikult ma mõtlesin, et äkki jääb ostunimekirja jaoks ka ruumi, aga las see jääb siis pealegi eraldi lehele sinna vahele.
Ja trennipäevik... eee... kahel päeval tegin mõned kõhulihased, nii et... pole vast kahju, kui see siit täitsa välja jääb :D
Noonii, ma kujutlen, et te olete nüüdseks kolm korda korralikult pikali kukkunud suurest imestusest, et keegi oma aega millelegi sellisele raiskab :D
No mis teha, see on minu armastatuim hobi... :) (ja mõnikord tundub, et lausa kompulsioon...).
Muide, huvitav infokild teistele träkkijatele: on leitud, et autistide emadel on selline ühine joon, et nad kalduvad igasugu enda välja mõledud träkkereid tegema ja täitma.
Väga veider, eks! :)
See on selgunud eelkõige niimoodi, et arstid küsivad, kui sageli lapsega seda või toda toimub, ja selle peale kõik autistiemmed kammivad kotist välja mahuka träkkeri :)
Toredat suvitamist! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)