Your Life is Your life / Go all the way - Charles Bukowski

Kunagi ma sain nii aru, et oma hirmude ületamine tähendab põhimõtteliselt nende asjade tegemist, mida ma teha ei taha :D, et jõuda selleni, mida ma võibolla tahan, võibolla mitte - ma ju ei tea enne, kui see muutunud olukord käes on.

Nüüd ma mõtlen, et oma hirmude ületamine tähendab täpselt vastupidist: ei tee neid asju, mida teha ei taha, ja siis vaatad, mis juhtub. Esialgu on juhtunud ainult head, ja täiesti uskumatult palju. See oli tegelikult üllatus :)

Ma olen varem elanud sellesama rahutustundega, mida Peeter Sauter mitmes oma noorpõlveraamatus on kirjeldanud: et nagu ei taha midagi teha, sest tundub, et need asjad pole tähtsad, aga mis siis oleks tähtis - vaat, ei tea, Miski nagu poleks. Ei tule midagi pähe!

Aga seda, mis on tähtis, ei saagi välja mõelda.
Tuleb inimeste närviajamise kiuste endaks jääda (kasvõi kaotada pruudid, abikaasad, elukohad, töökohad ja mida kõike see Bukowski kaotas) ja kõik, mis sa teed, on äkitselt tore ja tähtis. Elu pole enam "on hold" - ja ma arvasin lapsest peale, et niimoodi elataksegi: oodatakse midagi järgmist, mis sind uuele astmele upitaks. Ma läksin näiteks alati suurima heameelega uude kooli, sest uskusin, et jõuan kunagi 'oma jopede' sekka.

Ja tegelikult on ikkagi lihtsalt nii, et kui oled endaga kontaktis, siis oledki ka teiste inimeste ja kogu maailmaga kontaktis. Võibolla me otsimegi väljast seda, mis meid endale lähemale aitaks? Ma ei ütleks, et see on võimatu. Näiteks Mees on alati selline 'vabadusvõitleja' olnud, kinnitanud, et see, kuidas maailm ringi käib, ei peaks meile lugema, meid peaks huvitama vaid see, mida meie tahame. Mees on ise väga tugevalt enesest teadlik olnud ja tema kõrval olen ka mina seda õppinud. Nii et välised impulsid võivad meid minu meelest küll endale lähemale aidata, aga sellele ei saa lootma jääda. Nii et ma ikka soovitan aina 'minakamaks' muutuda ja see karvane koll Bukowski soovitab sama, nii et peab ju õige olema, eks! :D