reede, 17. märts 2017

Minu kõige suurem hirm

Vaatasin eile, kuidas inimesed endalt küsivad, mis on nende kõige suurem hirm ja hakkasin ise ka mõtlema.

Alguses mõtlesin, et äkki VT ja Mehe surm?
Aga ei.
Nad ju päris kindlasti surevad, mis sellest karta!

Siis - kodutuks jäämine?
Tunded samad, mis eelmise vastuse puhul. Et pole kõige lähemas tulevikus küll väga tõenäoline, aga seegi võimalus on olemas ja kuidagi ... pole nagu eriti mõtet karta.

Raske on välja mõelda, mida sa kardad, kui elad nii ennastsäästvat ja ennastkuulavat elu nagu mina...
Samas, kui ikka ei leia mingit hirmu, siis tekib küsimus, kas sa ehk ei valeta endale? ;)

Ma hakkasin selle endale valetamise pärast muretsema (ja siinkohal ma märgiks, et minu meelest on mõningane vahe, kas sa tunned hirmu või muretsed) ja olin lõpuks täitsa õnnelik, kui mulle meenus, et ma kardan, tõesti kardan külma.
Minuga pole võimalik suhelda, kui ma külmetan.
Mul pole endal ka võimalik endaga suhelda, kui ma külmetan! :D
Ma pole suuteline endale sooja jalavanni ega isegi teed tegema, lihtsalt kössitan tekihunniku sees, kõige paksema ja soojema kampsuni varrukad sokkidena jalgade otsa tõmmatud.

Selle asja üle veidi mõelnud, võtaks ma oma suurima hirmu kokku nii:
ma kardan, et ma jään ühel päeval nii vaeseks, et ma pean mitu päeva või isegi kuud lakkamatult külmetama, enne kui ma lõpuks ära suren.

Nälga ma nagu jälle üldse ei karda.
Vanasti, Indias, kui vaese pere vanim taadike nii vanaks jäi, et peret koormama hakkas, läks ta 'palverännakule', kerjama või 'metsa mediteerima' - sisuliselt tähendas see, et ta läks surema. Ma ei näe selles mitte midagi halba. Eesti kliima selleks ei sobi, aga ikkagi ma imestan, et seda ka siin ei tehta :D, minu meelest on see nii loogiline. Võibolla me lihtsalt oleme liiga vähe 'spirituaalsed'... kes ei tahaks metsas mediteerides surra? :D Mis võiks olla parem? Milline üleminek võiks olla sujuvam?

Vabadus on see, kui meil pole enam midagi kaotada.
Elagu vabadus! :)


Aga õnneks on mul Õe antud elektriline madratsisoojendaja, mis ongi pea aegu kogu aeg kõige väiksema kuumuse peal sees - kui külm hakkab, panen keskmisele. Kõige kuumem kuumus sobib ainult tekialuse eelsoojendamiseks - see paneb kannikad kipitama nagu sinepiplaaster :D

Ja ma olen juba endale välja otsinud ja kausta nimega "MOST IMPORTANT" salvestanud lingid, kust saab uue tellida selsamal tunnil, mil mu praegune soojendus peaks üles ütlema :D



- - -

Lisatud nõks hiljem...

Aa, mul tuli järsku meelde, kui dramaatiliselt ma külmast juba rohkem kui 10 aastat tagasi kirjutasin.
Tsiteerin iseennast. Khmm!

"Kui mul on külm, siis see on kõik, mis mul on. Mul pole mitte midagi muud. Mitte kusagil pole mitte midagi muud. On külm. Külm on. See on kõik."

4 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Külma vastu on ju riided. Aga pundar olemine muidugi ka eriti tore pole.
Tuleb varsti see küttevaba periood :-/

karikate emand ütles ...

Oo, no tead, ma mõtlen rohkem nii, et maha jäetud, ilma aknaklaasideta maja, raamatu lugemine tänavalaterna valguses ja ajalehed põues, et riietest lõputut niiskust välja imeda :D

Ma arvan, et viimane asi, mille ma jätan, on mu viimane lemmikraamatutest...

Ma lustin selliste mõtetega ja olen kindel, et armastan ennast ja elu ikka. Kui just külm pole. :D
Kui ma üle kahe tunni külmetan, siis ma olen veendunud, et ma ei armasta enam mitte kunagi üldse mitte midagi ega kedagi :D

Paula ütles ...

Eesti kliima sobib väga hästi metsas mediteerimiseks kui eesmärk on surra ja pere koormast vabastada. Protsess käib kiiresti. Isegi suvel

karikate emand ütles ...

Hee, see kiirus on ilmselt suhteline.

Kindlasti tahaks rahulikuna surra, mitte külma vandudes :)
Suvel surevad kiiresti küll ainult raskes joobes inimesed, kelle teadvusseisund on nii töss, et nad ei saa värisedes ega asendit muutes sooja sees hoida. Ja beebid muidugi ka.

Kui eesmärk oleks vaid perekonna vabastamine, siis vast leiab ka kiiremaid võimalusi, nii et need kaks asja - kiirus ja pere säästmine - küll eesmärgid pole. Eesmärk oleks ikka oma teekond kõige ilusamal võimalikul viisil lõpetada ja selleks kõige sobivamal ajal.
Meenub jutt mungast, kes suremist paar kuud edasi lükkas, kuna oli talv ja väga raske hauda kaevata - nii et ta ootas kevadeni, et ta kaaslastel oleks kergem :)