reede, 10. märts 2017

Agressiivsed vaidlejad

Küllap on teiegi elus (olnud) inimesi, kes lähevad lahkarvamuse ilmnedes ülemäära närvi.
Ma olen selle peale päris palju mõelnud, et mida mina ja Mees teisiti teeme? Lihtne oleks otsustada, et me oleme lihtsalt targad ja suuremeelsed :D.  Tegelikult ma arvan, et meile mingil põhjusel pole asjad lihtsalt nii tähtsad, et viitsiks vaielda... (Need pole nii tähtsad, sest me oleme targad ja suuremeelsed 🤣.)

/lisatud tunnike hiljem:
Duši all tulevad ikka head mõtted... Eks inimestel, kes vaieldes põlema ei lähe, on lihtsalt turvatunne. Nad teavad, et neid ei ohusta mitte kuidagi see, kui teine inimene on teisel arvamusel ja jääb teisele arvamusele ka pärast arutelu lõppu.
Ka on mängus ego-küsimus.
Meenub Eckhart Tolle ütlus, et ego ei tugevda mitte ükski asi nii palju, kui et õigus jääb meile./

Mul tuli mõte, et inimesed, kes eriarvamuse esile kerkides jubedalt närvi lähevad, on need inimesed, kellel on pikaajaline - või veelgi tõenäolisemalt lapsepõlvest pärit - kogemus, et inimene, kellega ta vaidleb, ei võta tema vajadusi arvesse. Tema 'säilimine' on ohus!

Kui sa oled vaieldes raevukas, siis on sellel kaks plussi.
Esiteks võid sa vastase lihtsalt ära kohutada ja ta annab alla. You win!
Teiseks, kui teine ei loobu oma seisukohast või on isegi sama raevukas vastu, jääb sulle tunne, et sa seisid enda eest! Sa ei andnud alla!
See, mis meile näib "endast välja minemisena", tundub mahatrambitud vajadustega inimesele "enda eest seismisena".
Ei loe üldse, et kogemus võiks inimesele öelda, et karjudes ja ärritudes lähevad suhted hullemaks.
Näiliselt - seda tuli teha!


Mida me saame teha, kui me armastame üht sellist 'vihapüksi'?
Ikka andes talle selle, mida ta tegelikult vajab - ja see pole kohe üldse mitte see asi, mille pärast te vaidlesite.

Me saame ise natuke vaiksemaks võtta ja mõelda sellele, milliseid oma emotsionaalseid vajadusi ta võib hetkel kaitsta. Näiteks võib ta karta, et teda peetakse rumalaks, mistõttu ta jääb edaspidigi otsustamisest kõrvale. Või otseselt, et teda ei peeta oluliseks. Kui me õpime mõtlema, mida ärrituv inimene kaitseb/kardab, siis saame talle appi tulla ja ise talle öelda, et me näeme tema vajadusi ja meil pole mingit kavatsust neid tähtsusetuks pidada. Siis me ei jäta (viha)hädas olevale inimesele 'vastupanuliikumise' muljet.

Samamoodi tasub mõelda omenda varjatud vajadustele, mis võivad meile lapsikud/piinlikud näida, kuid see aspekt pole lihtsalt tähtis. Teal Swan ütleb, et me peame oma vajadused ära tundma ja otsima võimalusi need täita, sest muidu - me ikkagi, kahtlemata, püüame oma vajadusi täita, kuid kui me pole neid endale teadvustanud ja endale luba andnud neid täita, teeme seda kaudsel teel, teiste asjade kaudu (alkohol, narko, ralli :D, šoppamine) ja teiste inimestega manipuleerimise kaudu (mossitamine, hukkamõistev vaikimine, sarkasm), nii et nemad täidavad meie vajadused ilma, et me peaksime otse välja ütlema, et meil sellised vajadused on.


Nüüd, kui te ise juhtute hädas olema sellega, et teie argumenteerimine läheb ka teie enda hinnangul üle võlli, siis on mul teile hea uudis!
Teil on võimalik see 'kiiresti vihasse libisemise' muster murda, kui te ise, alati, valimatult, võtate arvesse enda vajadusi. Kui te ei eita ennast, oma tundeid - mis võivad meile tunduda lapsikud, sest nad ongi sageli pärit lapseeast, kus me pidime õppima neid maha suruma, et olla tubli või normaalne, mittetülikas laps. Kui te pühendute enda aitamisele, toetamisele, kosutamisele. Kui te olete enda poolt ja see ei tähenda vaidluse võitmist, vaid oma hirmude ära tundmist ja enda mõistmist, oma vanade valude ja lapsikute hirmude lugupidavat kohtlemist. Jah, vajadused tuleb täita, kuid pole üldsegi vajalik, et need täidaks teine inimene. Palju lihtsam ja ka õiglasem on õppida ise oma vajadusi täitma.

Üldine reegel on, et viha tuleb hirmust.
Nii et õppige vaatama, mis hirmud teil on ja juba ainuüksi see, et te ennast olete otsustanud kuulata, näha, arvesse võtta ja armastada - koos kõigi nende hirmudega, mida te olete pidanud vajalikuks eitada ja alla suruda - teeb teie elu ja suhted tohutult palju ilusamaks.


Muidugi, ma tahaks lisada ka soovituse, et õpetage oma lapsi mitte ainult normidele vastama vaid oma tundeid ära tundma ja väljendama, kuid - võibolla inimestel reeglina polegi nii palju jaksu, et oma laste vajadustega süviti tegeleda..., teiste inimeste vajadused on ju alati nii tülikad :D, meil on enda omad ka veel täitmata :D
Normidele vastamine ja oma tunnete väljendamine ei käi sageli sugugi hästi kokku, eriti veel alguses, kui laps pole õppinud, et on hea ka teiste suhtes hooliv olla.
See on suur töö ja eeldab hästi palju leplikkust ja kontrollivajaduse puudumist - ehk siis peaksite põhimõtteliselt leppima sellega, et teie lapsest ei tule muud kui - tema ise. Kes iganes tema ise siis on. Näiteks tema ise võib olla 17-aastaselt surnud. Me ei saa seda lubada mitte tema pärast, vaid kuna me ise ei suuda sellega leppida, pole sellist emotsionaalset jaksu lihtsalt.

Upsii, nüüd kiskus kuidagi morbiidseks :/

Igatahes, nagu Pema Chödrön ütleb: "Olge enda vastu lahke ja siis laske sel lahkusel kogu maailm üle ujutada."

😉

2 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Oi vaielda pole tõesti mõtet. Kui ma tean, et mul on õigus, siis mul on õigus ja pole oluline, et keegi teine midagi muud arvab. Ja kui ma oma õiguses kahtlen, siis ütlegi, "küllap sul on õigus".
Ma isegi pubekana ei kakelnud. Oleksin mõnes asjas vanematele vastu kisanud, poleks see mitte midagi muutnud. Läksin oma tuppa ja olin omaette natuke aega kuri. Aga eks ma olin üsna mõistlik pubekas ka.
Aga jah. Ei vaidle, ei kakle. Pigem annan alla.

karikate emand ütles ...

Mul on lähisuguvõsas kaks inimest, kes eriarvamustest kergelt süttivad ja hoiavad siis seda tüli üleval, nagu see oleks kõige kallim asi maailmas. See viimase sõna küsimus... ja see "viimane sõna" peab olema alati selline ... salvav ja halvustav, et teine kindlasti ei oleks vait selle peale. Eks nende eest ka kõik lähevad ära, õue või teise tuppa või teise linna... välja arvatud, kui nad omavahel 'argumenteerima' satuvad. Ühe sama asja kallal võivad naaksuda päevade ja nädalate kaupa, aga esimesel päeval järjest ja pühendunult mitu tundi, vahet pidamata.

Ja ometi... vaidluse põhjus on hoopis muus kui teemas, millel vaidlus käib: süütunne, ebakindlus, kontrollivajadus, lugupidamise puudumise hirm...
Üks tahab minuga ka tülitseda-vaielda, teine on minuga rääkides alati väga mõistlik ja tasakaalukas, ma ei suuda ära imestada, kuidas ta teise inimesega niimoodi endal süttida laseb ja rumalusi rääkima hakkab.



Aga pubekatest,
ma olin ka tubli pubekas, aga ma ei elanud muidugi tollal üldse koduski :D

Väiku on ka parim pubekas maailmas, aga tegelikult temal oli 9-10-aastasena periood, kus ta kõiki minu nalju nõmedaks pidas ja endast rääkida ei lubanud, sest ma tegin seda nii nõmedalt :D