Tatijuttu :)

VT otsustas oma gripipalaviku alla võtta nii, et võttis kahekordse annuse magama panevat nohurohtu, ootas, et see mõjuma hakkaks, tegi oma toa akna pärani lahti ja heitis mõnusasti magama.
Ma arvan, et teda ootab meditsiini-Nobel kunagi :D

Mina magan viimasel ajal veelgi vähem - kuigi võtan ikka unerohtu, magan nüüd vaid poolteist-kaks tundi ja ei jäägi enam magama, järgmisel päeval ka mitte. Aga võibolla on see seotud lihtsalt sellega, et VT jäi ka haigeks - mul need kanaemainstinktid töötavad täiel tuuril ja ilmselgelt on ka millepärast (loe esimest lõiku! :p). Igatahes viimased ööd olen 3-4 asemel ärganud veidi 1 läbi ja tolgi ööl totutasin siis tualeti poole, aga selle ees seistes tundsin, et VT toa ukse alt tulvab jäist külma. Teadsin, et ta on oma nohurohust audis ja marssisin julgelt sisse. Oeh!
Jätsin aknale väikese õhutusava.

Järgmisel hommikul, kui ta köögis kanasuppi sõi, istusin tema vastu laua taha, köhatasin ja rääkisin oma öistest tähelepanekutest. Ja ütlesin, et minu kui ema kohus on teda informeerida, et see pole sobiv viis gripiga võitlemiseks, kuigi vahepeal tuba korralikult ära õhutada on väga hea ja värskelt õhutatud toas magama minna on ka hea. Et pärani lahti aknaga magades saab ta oma gripi kõrvale kopsupõletiku. Aga noh. Pahane ma polnud, sest esiteks VT elabki kogu aeg aken poikvel - talle meeldib külm tuba (ja ma pole seda hinnangut andes subjektiivne - Mees ka kogu aeg imestab, kui VT on toaukse korraks lahti jätnud ja Mees sealt mööda käima juhtub) - ja teiseks, VT peale on lihtsalt võimatu pahandada. Klassis tüdrukud arutasid, et nad ei kujuta ette kes ja kuidas võiks sattuda VT'ga tülitsema :D, et VT ei võta sellest lihtsalt osa, nii et - jääb ära! :D   VT ei pöörita ka minu jutu peale silmi ega lase ka nina longu. Ta lihtsalt mõtleb järele ja... näha on, et tõenäoliselt teeb ikka omamoodi. Ja ma luban tal alati teha, sest ma ei saa garanteerida, et ta tõesti haigeks jääb, kui ta mütsi pähe ei pane vms :D Las siis kompab ise oma piire. Mina lihtsalt tutvustan teda 'statistilise keskmisega' :D. Laste FB lehel nagunii liikus nali, et kui sa paned paksema jope selga, siis mitte selle pärast, et sul oleks külm, vaid - sest su emal on külm!
Hmm. Küllap vist! :p

Ja ma mõtlen ka selle peale, et ma niikuinii täiesti iseenda eluga seotud põhjustel arvan, et distsipliin ja 'õigesti käitumine' pole nii tähtsad, kui pidev enda kuulamine. Eks ma paratamatult kasvatan uue, endasuguse, kõigist heasoovlikult eemale hoidva asotsiaali, sest suhted eeldavad kompromisse, ka töösuhted näiteks. Need eeldavad oma tunnete kasvõi ajutist allasurumist, sõnade ütlemist, mis on antud olukorras õiged/korrektsed, kuid ei väljenda seda, mida sa tegelikult tunned... Ja kas on võimalik alati töökohta vahetada, kui su boss on jobu või nartsissist? Mida sa uues kohas vanast lahkumise põhjuseks ütled? :) Mitte seda, et boss oli jobu, ilmselt. Seega - ilustad, jälle.
Mul on selline tunne, et inimkarja sees peab olema ka neid, kel on nii paha tunne isegi 'valgeid valesid' öeldes, et nad pole nõus seda tegema. Ma arvan, et see on okei.
Aga karjääri teha on nii küll raske :D
Kui oled juba kogenud, siis on lihtsam leida õige pausi pikkus ja sõnad, mis hoolivalt väljendavad tõde, mis otseselt ei vasta küsimusele (ja arukas inimene saab kenasti aru, mis su suhtumine on), kuid eluteed alustada on 'patoloogilisel tõerääkijal' raske...

Aga kõige veidram on veel see, et nii mina kui ka Mees oleme endiselt tõbised, tunneb VT ennast nii hästi, et kavatseb homme kooli minna. Välja näeb veel täitsa haige, aga palavikku pole. Mehel ka enam pole, aga mina, kui poes käin või rohkem liigutan, kohe tunnen, kuidas palavik kerkima hakkab... Nii et meist on ta kindlasti kiiremini paranenud - võibolla siis tõesti tänu lahtisele aknale, sest meie Mehega hoiame ainult õhutuspilu ja oleme veel tõbised :D

This is how we roll

Oo, mul õnnestub seekord lausa nädal kaotada! Vähemalt!
Aga mitte seriaalile vaid lihtlabasele gripile.
Kõigepealt jäi haigeks Mees.
Neli päeva hiljem mina.
Ja veel neli päeva hiljem ka VT.
Nüüd olemegi kõik haiged.
Ma sain juba Mehe esimese päeva köhatustest aru, et siit tuleb üks suurem nätakas meile kõigile :D, ma olin just täpselt selliseid khõmmitamisi juba varem kuulnud! Aga nagu öeldakse: kui elu sulle keerab, siis katsu leida võimalikult mugav asend ja püüa seda nautida XD, pardon my French!
Nii et meie sättisimegi end pikemaks põdemiseks sisse, ei ürita tõmmelda.

Ma ise olen oma kurgu nüüdseks nii ära köhinud, et isegi hambapastavaht teeb haiget, kui sinna tahapoole satub :p

Ja üle paljude aastate olen teinud tavaliste superinimeste tavalisi imetegusid nagu - 38-kraadise palavikuga ja ilma hääleta poes käinud.
Not normal!!!

Aga vähemalt söögiisu on hea :D, ma ei tea, kas see on haiguse ajal hea asi... Igatahes olev viimased kolm ööd kella kolme-nelja ajal endale kanata kanasuppi teinud (niitnuudel, ribadeks hakitud porgandid, küüslauk ja hernes kanapuljongis - ainult nuudel tahab 3 minutit keeda, kõige muu puhul piisab korra keema laskmisest). Täna ostsin lõpuks kana ka :) Aga öö hakul on mul kõrgem palavik ja kui see alla 38,5  läheb, tunnen end peagi väga näljasena...

Janu on ka kogu aeg, ja nii ma siis ainult pikutan, joon ja söön. Isegi istuda ja VT'ga rääkida pole mitu päeva saanud, sest ma hakkan kohe köhima... No nüüd on VT ise ka hääletu.

Hakkasin seega vaatama üht naiivset Korea sarja "You Came From The Stars". Valisin selle, kuna see oli sci-fi kategooria all, ja pean tunnistama, et mulle täitsa meeldib, hehe. Sisu pole eriti ollagi ja "naljakad" kohad on väga veidrad, aga näitlejad on iiiilusad, kodud on nii kaunid, riided samuti, ja siis see "naeratame ja kummardame kogu aeg"... :D - I like! :D  Oo, ja kui kenasti nad oma söögi kümne väikese kausikese sees serveerivad, nagu nukunõudepesu oleks ülim nauding maailmas! :D (Ma tõesti vaataks ilmselt tundide kaupa ka ainult seda, kuidas nad oma pulgakestega nokivad ühe lible siit ja teise sealt, ja muudkui kiidavad ka iga suutäie juurde! :) ) Rütm on ka väga mõnus ja rahulik. See on täiuslik sari, kui tahta vaadata midagi, mis EI kütkesta, selles mõttes, et bindžima ei hakka. Minu meelest siin pole isegi seda, et osa lõppeks põneva koha peal. Kõik kulgeb ühtlases rahulikus tempos ja "põnevused" pikitakse sinna vahele nii, et keegi väga ei rahmelda ja absoluutselt kõigele on vihjed varasemas olemas, nii et ei mingeid üllatusi... :D Kunagi pole sellist tahtmist, et vaataks osa lõpuni - panen aga pausile siis, kui pähe tuleb. Väga tšill ja just mõnus, kui tahaks teha midagi niisama vaikselt vedelemisest ühe kraadikese võrra ägedamat.

Mmmm, jutu juurde pilti otsides jäi mulle silma üks tsitaat sealt sarjast, mis mind vaatamise ajal kõrvu kikitama pani:

Tulnukas õpetab inimest inimeste maailmas elama: kui sa ei taha haiget saada, siis ära võta EGA ANNA midagi ja ära oota/eelda midagi.

Meid õpetatakse juba lapsest peale, et heast peast kommi pakkuvad onud on kahtlased ja et tasuta lõunasööke pole, aga andmise eest ei hoiatata... andmist just õhutatakse... Aga see võib sind samamoodi jamadesse mässida nagu võtmine, isegi kui see on "tasuta andmine", väike heategu igas päevas, naerata inimesele, kellel võib olla on halb päev - võibolla on sinu naeratus parim asi, mis temaga sel päeval juhtub ja kogu see muu kahtlane-patroneeriv-armuline jutt...

Tehke ikka seda, mida tunnete, et tahate teha ja andke ja naeratage siis, kui ise tahate, ainult et... siis ei pea keegi teile enam seda ütlema või "igapäevase väikese heateo korras" meelde tuletama - te juba naeratate niikuinii. Onjunii!

😘


PS, oooookei, mul võttis selle asja kirjutamine neli tundi aega. Vahepeal sõin ühe apelsini ja jõin mitu klaasi vett, aga - neli tundi istusin siin ja kirjutasin seda.
Not normal!!!
Võimalik, et ma sel pühapäeval oma insta-lemmikut ei postita, aga kui postitan, siis ühe aasia toidukonto... mu mõtted käivad nuudlisupi ja väikeste kausikest ümber kogu aeg... :D

Black Mirror

Käisin eile Emmakese pool Issakese sünnipäeva tähistamas.
Issakesega koos on Emmake täiesti tore, sest Issake valvab ;)
Sõin sissejuhatuseks hiiglasuure prae ja kuigi istusime koos kella kolmest pärastlõunal kella üheteistkümneni õhtul, ei saanud kõht nii tühjaks, et oleks jaksanud kooki süüa. Koogid tõin koju Väikule.
Limpsisime ka tsiviliseeritult - 8 tunni peale kaks pudelit veini 3 inimese peale.
Aga mina olin muidugi juba kodus kaks siidrit joonud - isegi koos sellega võttis veidi võdisema...

Ma mingil hetkel mainisin, et võibolla nad märkasid, et mul on juba 'krunt all'. Nemad ütlesid, et ei märganud midagi ja Emmake tuletas meelde, kuidas Issakese puhul muusikainstrumendi valik reedab tema seisundi, et mis mul siis oleks see vihjav element?

Ma meenutasin üht kirjanduslikku tegelast, kes kurtis, et kui ta on joonud, ei taha keegi teda vastu võtta, aga kui ta on kaine, siis ei taha ta ise kedagi näha. Et - sellega looga ma vihjan järgmisele: kui te mind näete, siis järelikult olen ma ebakaines olekus :D
See on närvilisematel aegadel kindlasti tõsi... :p

Aga tegelikult oligi väga lõbus õhtu - kõigi jaoks :)



Noh, pärast kaheksat tundi jutustamist mõtlesin, et täna teen vaikse päeva ja võtsin siis lahti soovitatud sarja Black Mirror. (123movies lehel on teine hooaeg ka, aga kolmas on seal praegu vist poolik.)

Oh My Sweet Jesus - see on nii täiuslik!!!
Ülimalt haaravad lood ja futu-kodudes just see valge pind ja klaas, steriilsus, mida mina igatsen.
Ja kui Fargo oli ka põnev, oli see ajuti ikka võigas :D (kuigi õnneks ebarealistlikult ja ülepakutult nagu Kill Bill) ja ma pidin ikka korduvalt silmad kinni panema ja enda rahustuseks ümisema, siis Black Mirrori puhul ma ei tea, kas ma hingan ka - millestki ei taha ilma jääda. Lugu algab ja "mina" kaob! Ma kirjutan endale lühikesed episoodikirjeldused välja, ja kui mul kunagi on vaja oma mõtteid kõrvale juhtida, mida ma raamatute abil enam teha ei oska, siis võtan aga mõne lemmiku siit. Siin on kõik, mis mulle meeldib, kuigi mõnd lugu on painav jälgida ja tean juba ühte, mida ma kindlasti rohkem ei vaata. Kuid see paine on ikkagi maitsekas mu meelest.
Seda sarja on paraku võimatu mitte 'bindžida' :D
Ma arvan, et need toimetused, mis mul homme ees on, teen ma nagu zombi, oodates, et aga jälle edasi vaadata. Lausa tunnen, kuidas mu ajju koguneb mõtlemisainet, mis jääb töötlemist ootama.


Suur-suur aitäh soovituse eest - see on täiuslik! Woooh! :)

Instagramilemmik: Earthpix

Täna näitaks pilte meie armsast maast, mis meid kannab ja kõik meile annab :p
Ja vastu tahab ainult, et me teda hoiaks!

Mulle on hakanud tunduma, et kõik eelkooliealised lapsed peaksid elama maal, ja vanemad inimesed samamoodi. Töölkäija ei saa vist nii palju lõdvestudagi, et leppida enam kui tunniajase sõiduga maalt tööle ja koju ning pärast seda veel niisama loodust imetleda - pool aastast on koju jõudes pime ka juba, nii et töölkäija saab loodust nautida vaid reisile minnes. Ja isegi maal elavad inimesed unustavad ilu enda ümber, see on lihtsalt nende kodu, kus on pool aastast poriprobleem ja vahel tuleb ette ka tüütut lumelükkamise värki, kus üks töö ajab teist taga ning akna taga on kogu aeg "igav liiv ja tühi väli". Siiski ütleb enamik minu tuttavatest maal elavatest inimestest, et linnas küll elada ei tahaks.

Ma mõtlen, et suurtes majades elavatel linnainimestel peaks akende ees olema vähemalt kauni loodusvaatega rullkardinad :D - ehk tekiks rohelust nähes rohkem rahu südamesse ja rohkem tahtmist endale aega võtta, teetassi käes hoides lihtsalt 'tühjusesse' vahtida?

Igatahes jälgin mitut kontot, mis toovad maailma austust ja imetlust tekitava ilu mu Instagramifeedi,
üks neist on earthpix, mis vahendab erinevaid fotograafe.

@juusohd

@andy_best

@dansmoe

@brianstowell 

@qorz

@bokehm0n

Eks linnadki on ilusad, tõesti on!, aga need ei tekita hardumust ja austust, nagu tekitab isegi udune ja rõske loodusvaade. Loodus on alati ilus, ka koleda ilmaga, linn eriti siiski pole :D

Aga sel kontol on ka palju kauned linnapilte...

@ilhan1077

 Need siiski tavaliselt ei võta pikemaks ajaks vaatlema ja mind ei pane ka unistama - loodus küll paneb! :)

Tarbime läbimõeldult, säästame ja hoiame loodust, eksju!?!? :)

💚💙💚

💚

Must järv

Kuulan korduse peal Björki Black Lake'i ja sain järsku aru, et olen vist nukras tujus...
Võibolla lihtsalt seetõttu, et mul on selja taga kolm unetut ööd ja see juba tõesti mõjub enesetundele, süda klopib ja vererõhk on alla 90.

Mõned päevad tagasi pidi Mees teises linnas ära käima.
Ta oli kindel, et saab ise hakkama ja mind väntsutaks kaasatulemine liialt.
Aga paraku kukkus ta seal teises linnas kokku. Mulle helistas arst reanimatsioonist.

Ma olin kindel, et nüüd on uus insult, aga õnneks polnud. Mehe vererõhk, mis on vähemalt teismeeast saadik murettekitavalt kõrge olnud, oli seekord hoopis liiga madal. Hmm.
Igatahes veetis ta öö teise linna haiglas tilguti all ja hommikul tuli üksi bussiga tagasi.
Paistab, et kõik on siiski korras.

VT ütles selle peale, et meie kaks ei tohiks ilma teineteiseta kusagile minna!
Mulle see mõte meeldib! :)
Nii armas on vaadata pensionil olevaid paare, kes igal väiksemalgi asjaajamisel koos käivad - näiteks jalutavad kahekesi postkontorisse, et osta üks kirjamark... :)

Mehe õnnetuvõitu oleku peale mõeldes tegin ootamatu avastuse: ta pole kunagi pahas tujus!
Ta võib mõnel teemal valjuhäälselt nördimust avaldada, aga see pole kunagi minu vastu suunatud ja kui ma võtan uue teema, siis pole hetk tagasi ilmutatud ägedusest enam jälgegi, ta on täiesti mõistlik. Mitte kunagi ei ole ta sellises tujus, et ma peaks hiilima või tema tuju tõttu vaikselt olema, et ennast talle mitte meelde tuletada. Ta ei pauguta kunagi uksi ega viruta asju hooga lauale vms. Ja ma ei mäleta, et ta kunagi oleks minu suhtes hukkamõistvalt väljendunud - ta on alati olnud mõistev.

Igatahes on mul jube hea meel, et ta on endisena kodus tagasi!
Ei teagi, miks ma selline vaikne ja nukravõitu olen...

Our love was my womb but our bond has broken
My shield is gone, my protection is taken

I am one wound, my pulsating body
Suffering being

My heart is enormous lake, black with potion
I am blind, drowning in this ocean

My soul torn apart, my spirit is broken
Into the fabric of all he has woven

You fear my limitless emotions
I am bored of your apocalyptic obsessions

Did I love you too much? Devotion bent me broken
So I remained, destroyed the icon

I did it for love, I honored my feelings
You betrayed your own heart, corrupted that organ

Family was always our sacred mutual mission
Which you abandoned

You have nothing to give, your heart is hollow
I am drowned in sorrows

No hope in sight, of ember
Reckoning eternal pain and horrors

I am a glowing shining rocket
Returning home

As I enter the atmosphere
I burn off layer by layer

Inimbaromeetrid

"There is a concept in biology that certain species, like amphibians, are barometer species.  They are the indicators of the health or inevitable collapse of an ecosystem.  They will be the first to die if something that is unhealthy for the entire ecosystem is introduced.  People like me are the barometers for humanity.  What we cannot cope with, is what is in fact unhealthy for all people.  If we would follow the lead of these ‘barometer people’, by creating the kind of system that is suitable for them, we would by default be creating a world that is suitable for all people on this earth and people would not have to cope with the world.  Instead, they could live."

TEAL SWAN "The Current"

Lustakad jalakesed. Ja hambakesed

Mul on paar unehäiretega seotud kommet, mis teevad minust halva voodinaabri.

Esiteks tekib mu jalgades enne magama jäämist sageli imelik, kihelev tunne, mistõttu ma pean neid raputama, loksutama või kõhuliasendis üles alla kiigutama ja vastu madratsit taguma. See võib kesta üle tunni aja! :D Ma arvan, et see ongi see "rahutute jalgade sündroom", kuigi mina ei pea kunagi voodist üles tõusma ja mööda maja ringi käima, nagu selle sündroomi all kannatajad sageli.

Teine asi on see, et ärkan öösiti mõnikord selle peale, et laksutan hambaid kokku ja seejärel krigistan mõnuga, kusjuures kuigi olen juba pooleldi ärkvel, ei saa ma kuidagi pidama ja siis kuulan ise imestusega pealt, mida asja ma ometi teen? :p

Eile guugeldasin hammaste kiristamist ja sattusin hambaarstide lehekülgedele, kes rääkisid, et selle taga võivad olla hambumusprobleemid ja loetlesid ikka mitmeid. No ma väga loodan, et pole hambumusprobleemid... Ma hambaarstile küll ei kavatse minna ja pole palju aastaid käinud ka. Olen oma hammaste üle üsna uhke :), sest nad on tõesti tublid. Hambaarstid kiidavad, et valged ja tugevad. Mul on isegi kaks piimahammast veel suus - need on küll igavesed lobudikud juba :D, aga nende all lihtsalt pole jäävhambaid ja seetõttu miski pole neid välja lükanud. Hambumuse muutmine peaks ikka jube kallis ka olema... Aga neist artiklitest ma lugesin, et inimene võib oma hambad jäädavalt viltu krigistada '0' - õudne! Kuidas? '0'

Aga sellega seoses lugesin uneapnoe (ehk siis takistatud, liiga pindmise või puuduliku hingamise) kohta. No norskajad on suur riskirühm, aga tuleb välja, et norskamine on ikka neile endale ka ohtlik ja kurnav, kuna uni jääb puudulikuks. Enne insulti kasutas Mees iga päev ninaspreid Otrivin, mida tohib kasutada ainult nädala. Temal läks viie päevaga pudel ja nii palju aastaid. Inimesed, kes temaga ühes toas pidid magama, kurtsid, et ei saanud magada. Mina aga kuulasin palju aastaid, kuidas ta rindkere liigub, nagu ta hingaks sisse ja välja, aga tegelikult olid kõik hingamisteed kinni - kuidagi oli see märgatav - kuni ta siis lõpuks kõõksatas ja päriselt hingas. See oli üsna jube! Ja seda juhtus ikka mitu-mitu korda öö jooksul.

Aga lugesin imestusega, et on selgunud uneapnoe uued riskirühmad. (Ma 'vanadeks' pakuksin norskajad, ülekaalulised inimesed, ja polüübid :D, st inimesed, kelle on polüübid.)
Aga tuleb välja, et uneapnoe ähvardab ka:
- peenikesi naisi ;
- tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse sündroomiga ja muude õpiraskustega lapsi;
- pikkade kaeladega inimesi;
- inimesi, keda beebina ei toidetud rinnaga;
- ärevuse ja depressiooniga maadlevaid inimesi
- no ja kõiki, kes öösiti hambaid krigistavad.

Täiesti pahvikslööv nimekiri! :D

Niisama

Hakkasin oma väikseid märkmikke täitma ja Q&A märkmikus oli 12. veebruari peal selline küsimus:

"What is your biggest obstacle right now?" / Mis on praegu su suurimaks takistuseks?

Ma panen alati paberi nii, et ma eelmise aasta vastust ei näe ja täna vastasin sellele küsimusele nii:

"No obstacles. I do what I want - nothing!" / Ei mingeid takistusi. Teen just seda, mida ise tahan: ei midagi!"

Kirjutasin ära, vaatasin eelmise aasta vastust ("Lack of energy." / Energiapuudus) ja... kuidagi hirmus lustlikuks läks tuju... :)
Jumala eest - rahulolematu saab olla ainult siis, kui sa kavatsed elule ette kirjutada, milline see olema peab. Praegu ma olen rohkem sellises seisundis, et vaatan huviga, millega mind järgmiseks üllatatakse :D, aga ma ei kavatse vastuseisu osutada. And I'm happy! :)

(Ma vastan küsimustele nii eesti- kui ka inglise keeles - nii nagu vastus pähe tuleb.)

---

Täna hommikul aga aitasin Väikut inglise keelega.
Ta saatis mulle juba kell 8 sõnumi, et on kolm tundi püüdnud inkas koduülesandeks antud luuletust teha, aga välja tuleb ainult mingi lasteaialapse lalin.

Oh, mulle meeldib Väikule lullasid teha, sest tema pole nõudlik ei riimi ega rütmi suhtes :D,
peaasi, et kusagil kõlaks mingid riimid, kasvõi keskel :D
See pidi olema valentinipäevaga seotud, nii et armastusest, sõprusest või tunnetest.

Nii et kui olin nõuks võtnud luuletama hakata, siis panin käbedasti paberile kahe salmiga lulla ja teine  salm tuli nii VT moodi, et ma jagaks...

I am but more of a reclusive being,
passion and dramas are not for me.
I love my friends more  when they're not near me
so I grab a book and pour me some tea.

:D

Arvasin, et VT hurjutab mind jälle, et mu 'abistavad pakkumised' jätavad temast halva mulje ("Mõtle mu reputatsioonile!" ütles ta ükskord :D), aga tuleb välja, et seekord olid tema enda 'enesepaljastused' veel tobedamad - ta ütles, et oli katsetanud midagi sellist nagu:
Friends - I don't have many,
'cause I only want money
:'D


Ookei, sellest oli minu variant tõesti parem... :D


---

Siis..., ma hakkasin vaatama mulle lahkelt soovitatud sarju.

Mr. Robot polnud päris minu maitse - väga kibestunud kõik tegelased peale selle narkotibi, kes kohe varsti maha löödi ja siis jäid ainult mingid hädised tigedikud järele :D
Aga mulle meeldis teise hooaja esimese osa 'setting', kus peategelane püüdis oma psüühikahäireid kontrolli alla saada rutiini, askeetliku eluviisi ja pideva päevikupidamise abil. On absurdne, et ta tegi seda väga tumedas rohekashallis toas/kodus :D - mitte ükski hullumaja pole tegelikult hämar ja rohekashall nagu filmides sageli, ja keegi ei teeks selliseks ka oma kodu. Aga muidu - ideaalne elu! :) Selles, et peategelasel oluliselt parem ei hakanud, süüdistaks ma värvi, mille keskel ta elas :)

Ja nüüd ma hakkasin vaatama Fargot, mis tundub väga tore, ja seal mängib ju Bilbo Baggins :D, aga kummaski sarjas ma sci-fi elemente ei märka 😭

Oh, hi there, lil Bilbo! 💖

Aga mul on need teised sarjad ka kenasti kausta salvestatud... Black Mirror ja Stranger Things on vast müstilisemad...
Ei teagi, miks ma just neist tavaelule lähematest alustasin...
Aga kuidagi tuleb need mitte-midagi-tegemise-päevad ju õhtusse saata, nii et ma ei kurda! :D
Trall-lala-lall-laa! :)


---

See on ka hästi tore, et valgemaks läheb kiirelt...

---

Aa, ja kuulge, vaadake selle LINGI alt mõnikümmend sekundit templitantsu - nii äge!


Ja loodetavasti olete uueks nädalaks kenasti puhanud ja valmis! :)
I know I am, heh-heh-hee! :D
😉


- - -

Lisatud paar tundi hiljem...

Mõtlesin, et poputan ennast täna ja asendan oma igalõunases köögiviljakausitäies aurutatud kartulid friikartulitega ja koorevõi majoneesiga... Ja kujutage ette - friikad ei sobinud maitselt porgandi, brokoli ja ubadega üldse kokku! Kes oleks osanud seda arvata '0'...

Instagramilemmik: Anna iPadi-päevikud

Täna tutvustaks jälle üht päevikupidajat, vahelduseks ja seekordseks lemmikuks on Anna, kes peab Instagramikontot Annaslettering.

Ma olin rabatud sellest, kui kindla joonega tema päevikuleheküljed on tehtud. Alguses minimalistlikumalt...

Siis üha kirjumalt, aga ikka ülimalt kindla joonega...

Võttis aega, enne kui ma aru sain, et ta teeb neid päevikuid kuidagi iPadis, kus on vastavad programmid, nii et ta saab kuidagi ... ma ei tea, ühtlustada ja fotosid-pilte kleepida, korrapäraseid geomeetrilisi kujundeid joonistada, paralleelseid sirgeid laitmatult tõmmata, kõike seda värki nihutada - täiustada...
Ta seletas ka, kuidas ta seda teeb, aga ma ei saanud sellest mitte midagi aru :D
Igatahes mulle tundub, et kui ta ise paberile joonistaks, siis tal kogu see kupatus nii korrapärane ei tuleks. Ma alguses arvasin, et need on paberpäeviku leheküljed ja olin täiesti juhmistunud, et... kuidas kellelgi on nii hea ja eksimatu käsi... :)

Millegi poolest on see joone puhtus ikka nii lummav, et kui jälle mõnd uut postitust vaatan, hakkan alati mõtlema, et äkki saaksin mina ikkagi ka pliiatsile ja paberile nii harmoonilisi päevikulehekülgi joonistada...? Aga ma tean, et isegi seda väikeste sakkidega äärejoont teeksin ma 10 minutit :D

See oli siis Anna lehelt Annaslettering.

💙🎕💙

Binge

Kas te olete kuulnud ameeriklaste viskidieedist, millega on ühe nädala jooksul võimalik kaotada 4 päeva?

No vaat, ma kaotasin ka 4 päeva, aga mitte viskiga vaid hoopis sci-fi sarjaga "Extant". Selle aastakümne sari, Halle Berry peaosas ja nagu sci-fi ekraniseeringutele omane - funktsionaalsed ruumid ja kostüümid. Oh, mulle ka nii meeldiks, kui ma saaksin kõik kodinad, mida ma hetkel ei kasuta, seinapaneelide sisse lükata nagu kosmosejaamades ja -laevades, ning istuda tühjas, valges, paksu pehme vaibaga kaetud toas lillevaasi, maali, metsaakna või altari ees... Tegelt see kõik võiks ikka olla mägedes :P, kui ma juba üles lugema hakkasin, mida kõike ma tahan... :D


Mulle on ulme alati meeldinud, aga seda suunda uurides hakkasin sattuma ulmeõudukate peale ja siis hoidsin sellest suure vastikuse ja umbusuga paar aastakümmet üsna täitsa eemale, ainult Asimovite vanu häid raamatuid lugesin üle, ja Düüni jutud meeldivad mulle ka, kõik 6 :), kuigi räägitakse, et aina jamamaks läksid need osad ja Mees loeb üle ainult esimest raamatut... Mulle läheb kõik! Okei, Ursula K. le Guin ka meeldib... Aga raske on praegu uskuda, et ma vaataks kunagi kuulsaid filmisarju, kus tulnukate lõugade vahelt tilgub verd ja ila, või kus zombid möllavad... iuuuuu!
Ma tahaks hoopis teada, millised probleemid on meist targemate ja paremate olenditega asustatud maailmades ja kuidas nad neid lahendavad ja kas on üldse võimalik terve ühiskonnana saada targemaks ja paremaks?

Sarjas "Extant" läks naine 13-kuulisele ühe mehe missioonile kosmosejaama, kust tagasi tulles selgub, et kuidagimoodi on ta vahepeal rasestunud. Selle uudisega peab toime tulema ka tema robootikainsenerist mees. Ka on neil kodus väike armas robotlaps, kes on disainitud lähedust vajama ja oma kogemustest õppima nagu inimlaps, aga areneb ikkagi kiiremini kui plaanis oli, nii et vanemad ei tea, kas olla rõõmsad, või laps lammutustöökotta saata.

Nojah, siis hakkavad segunema juba majandus ja kaitsepoliitika ja teadus ja psühholoogia... Vahepeal tundus, et asi kisub jamaks ja läheb mingiks ajusöömiseks, aga sellest august tuldi kärmelt välja

Sci-fi sarjades on sageli esikohal eetilised ja eksistentsialistlikud küsimused, mistõttu ma vaatan ka neid kus tehakse lolle nalju või pakutakse kõige lihtsameelsematele äratundmisrõõmu pakkuvaid nõkse, meespeaosatäitjad püüavad olla uljad ja sarmikad ja naisosatäitjad... ka, sama! :D. "Extandist" tuleb meelde, kuidas inimene ja inimlapsena välja nägev robot tülitsesid ja valge sile robot vaatas arusaamatuses ühelt teisele, et mis toimub. Olin häiritud..., et milleks tõsise teema juures (et isemõtlev robot ka solvub, kui saab teada, et inimene talle valetas) on vaja see väike tobe nali teha? Kellelgi oli vist igav ja teised ei viitsinud vaielda, sest see kestis 2 sekundit... Üldiselt see sari on magedatest naljadest vaba - suur pluss!

Aga jah... kaotasin 4 päeva selle vaatamise peale...
Ei saa öelda, et väärib vaatamist ja Halle Berry ka kõigi maitse pole, aga ... parem kui viskile kaotada, eh?!?
😉


Kui te teate head sci-fi sarja, siis soovitage! :)
Ma nagunii kavatsen isegi Stargate'i osad üle vaadata, kuigi olen natuke ära hellitatud tänapäeva kinotehniliste võtete poolt ja uduselt mäletan, et Tähevärava esimestes osades olid tehnika ja kivid-kaljud-seinavärgid ikka väga plastmassist lelusid meenutavad... nii et mõnikord ma vaatan täitsa igavaid sarju ainult selle pärast, et seal on neil ilusad puhtad valged ja klaasist ruumid ja läbipaistvad ekraanid... näiteks "Westworldi" vaatasin, kuigi mulle meeldis ainult see, mis "üleval" toimus :D
Westworldis oli Anthony Hopkins, "Extandis" Halle Berry - kuidagi 'kallid' näitlejad sarjade jaoks või mis...? Või hakkab USA sarjade maine paranema?...

Instagramilemmik: vanamoodne Jo Rodgers

Jo Rodgersi pildid on nagu sajanditagusest ajast. Nii palju vanaaegset luksust, mida ei teagi tänapäeval enam eksisteerivat. Aga näe - kusagil ikka! Ja kuna olustik on nii vanamoeline, siis tekib imelik tunne, kui vaadata neid hea kvaliteediga fotosid - tegemist peaks olema hüppega aega, mil ei saanud olla nii teravaid ülesvõtteid. Imestasin ja imestasin, kuni nüüd hiljuti juhtusin tutvustusest lugema, et ta teeb kaastööd Vogue'ile.
Ahhaa! :)

Kadunud maailm, milles elab Jo Rodgers:

Tema võrratu töölaud, mis on ümbritsetud raamatuvirnadega:

"I've had a dutiful morning at my desk, working to the jingle jangle of next-door's Christmas music, which is broadcasting from a (forgotten, I think) radio in the garden. Now I've scooted away my laptop for a break, which is mince pies and a chapter of The Long Weekend by Adrian Tinniswood (wonderful)."

Jutud, mis ta piltide juurde lisab, on alati nii rahulikud ja kenad,

need teevad ta lood veel idüllilisemaks:

"We pitched through the weekend traffic down to Wiltshire on Friday, eating motoring chocolate (long live Cadbury fruit & nut) and listening to the radio. The countryside is covered in frost and wood smoke. We've been taking freezing walks in the mornings, staying out until our teeth chatter, then lolling in front of the fire to think about lunch."

Kas te teadsite, et kusagil sõidavad inimesed siiamaani selliste rongidega?

Väikesed argipäevased võileivad ja koogid...

"When things become sluggish at my desk, it's a treat to abandon the nubby pullover and moccasins for neat clothes, and walk into town for tea. Small sandwiches and chatty friends are invigorating for the spirits."

Ja veel üks kord tema võrratu töölauake:

"It's been raining in London for three days, a listless drip to make everyone damp, with half-wild hair and flapping umbrellas. This morning I've been enjoying a dry stretch at my desk, eating ginger cake with my stockinged feet on the radiator."

See oli muinasjutumaal Inglismaal elav Jo Rodgers.

💚

Ennemuistsed naljajutud

VT sai kirjandustunniks ülesande rääkida oma vanaema või vanaisaga juhtunud naljakas lugu.
Hakkan mina siis meenutama, lugusid meenub küll, aga kõik on seotud alkoholi või seksiga :D
Ei midagi sellist, mida laps tahaks klassi ees ette kanda.

Näiteks kuidas Emmake, kes alkoholi üldse ei tarvitanud, ühel aiapeol lõkke ääres istudes pool pudelit õlut ära jõi ja püsti tõusmise järel hakkas aga tahapoole tuterdama, kuni kõigi kohalolijate rõõmuks prantsatas tikripõõsasse. :p

Või kui me Venna suvisel sünnipäeval tema auks kohe hommikul klaasi vahuveini jõime. Mulle ja Vennale ei teinud see midagi, aga kui Emmake magamistoast allakorrusele jõudis, siis selgus, et ta ei suuda oma kõrge kontsaga kingadel rihmasid kinni panna. No ma panin siis ise ta kingapandlad kinni ja Emmake asus oma poole kilomeetri kaugusel asuvasse töökohta kõndima. Paraku ei suutnud ta ka otse kõndida, nii et ta läks jooksuga, seelik torus järel. :D

Või siis, et Emmake ei saanud Issakest vaadates kunagi aru, kas ja kui palju too võtnud on. Kuid ajapikku ilmnes üks selge muster: kui Issake oli ennast mõõdukalt ära sättinud, haaras ta akordioni ja laulis selle saatel; kui aga pidu oli olnud korralikum, siis akordioni mängimisest ei tulnud midagi välja, nii et Issake saatis end kitarril. See oli ainus asi, mille järgi Emmake Issakese kainusastme üle otsustada oskas.

Või kui Issake orkestriga kolhoosides ringi sõitis, siis pärast oli alati pidu. Ja mõni pillimees tõi järelpeole ka kohaliku näitsiku. Nahistada neil aga kusagil mujal polnud, kui peoseltskonna selja taga. Ja nii üks mees avastas, et kui ta juturingis istudes käe selja taha sirutab, siis saab ta silitada ühe noormehe kaisus pikutava neiu säärt. Noh, silitab ühe korra, silitab teise korra, aga kui ta käe kolmandat korda teki alla suskas, olid noored kohad vahetanud, nii et ta avastas end silitamas meesterahva karvast ja jämedat säärt :D

Või siis kui Issake taris sõbraga purjus orkestrijuhi tema koju. Tänavad polnud tollal päris need, mis praegu, nii et kõnnitee asemel oli kuiv kraav. Taarus siis vanamees 45 kraadise nurga all mööda kraavikülgi alla ja üles, nibin-nabin püsti jäädes ja kui kraav oli ületatud, siis põrutas tunnetest tulvil:
"No küll on ikka ilus see nooruse tuli!"

Või siis kui noored mehed hakkasid ennast kaunil suvepäeval naistesse sättima ja kuna duširuumi majal polnud, siis pesti end aias. Paraku jäi isa sõbra kubemekarvadesse kinni herilane, kes sellest pahandatuna meest hella kohta suskas, nii et naistesse minek jäi tookord ära.

Või nüüd paari aasta tagune lugu, kui Issake murdis voodis külge keerates ribi ning rääkis ja kõndis väga ettevaatlikult. Ma olin siis maal nende juures. Tuleb Issake ettevaatlikult oma toast välja, hoides kõhu ees sangadest Maša väikest punast käekotikest, mille tüdruk oli tema tuppa maha unustanud. Vend märkas pepsilt näpu vahel kõlkuvat kotikest, libistas pilgu üle Issakese ja hüüdis: "Kuhu sa, vana pede, lähed?" Mina purskasin naerma, Vend hakkas ka naerma ja Issake surus naerust vappudes selja vastu kappi, et ribisid vähem 'loksutada'.

Mul endast tuleb meelde ka ainult väikesi möödarääkimisi, näiteks kui ma keskkoolitüdrukuna elasin paar aastat ühe vanapaari juures ja proua keedetud mune oli alati raske koorida. Nii ma siis küsisin ta käest, kas ta mune ikka ehmatab. Paraku polnud tema sellisest asjast mitte midagi kuulnud, nii et ta oli siiralt jahmunud: "No mis lolli juttu sa nüüd räägid, ise suur tüdruk! Mune ehmatama..." ja läks pead vangutades köögist ära... :p

Või siis tuttavate lugu, kes sattusid marti joostes selliste umbvenelaste uksele, kes polnud sellisest kombest mitte midagi kuulnud ja pidid kreepsu saama, kui mingid tondid uksele koputasid ja selle avanedes laulma ja tantsima kukkusid :D - no see tegelikult ei juhtunud meie suguvõsaski...

Ja need lood on kuidagi nii lühikesed ja sääre silitamisest ja purjutamisest nagu ei taha rääkida...
Eks ma siis helistasin Issakesele ja lasin neil Emmakesega mõelda,

Issake rääkis loo sellest, kuidas ta keskkooliõpilasena varasuvisel eksamipäeval kella seierid segi ajas ning kolmveerand kuus kooli lidus, arvates, et kell on pool üheksa. Seda lugu annab pikemalt rääkida.

Ja Emmake pakkus sellise loo, kuidas NLiidu ajal juhtus, et nülitud jänese pähe müüdi nülitud kasse ja Lätis söömas käies luges ta venekeelsest menüüst "vale jänes" ning rääkis hiljem kõigile vastikustundega, et Lätis müüakse kassiliha täiesti avalikult. Hiljem aga selgus, et "vale jänes" on Läti vaste "pikale poisile".

Ma arvan, et ma olen kokku paar-kolm tundi selle kooliülesande kallal pead murdnud ja Emmake ja Issake võivad siia oma tunnid lisada :D
Ja loo rääkimise peale kulub alla minuti!
See on nagu mingi delikatessi valmistamine - immutad, külmutad, vaaritad ja sätid mitu tundi ja siis lõmpsad selle kahe ampsuga alla :D

Väikseid koolikilde

Nüüd, kus VT õpib üksi, olen ma ka tema hinnete osas teadmatuses, sest mul pole põhjust tema koolipäevikusse vaadata. Täna küsis ta minu käest, mis ma arvan, mis ta keskmine hinne praegu on.

Mina kiirelt mõtlemaie, mida ma ta kooliasjadest üldse tean...

No Väiku oli huvitav laps selles osas, et ta püüdis ülimalt hästi käituda, aga tal olid omad veidrused, milles ta järele ei andnud. Kuulas, vaikis, ja tegi samamoodi edasi. Üks nendest asjadest oli väga kummaline pliiatsihoidmine, mille juures ta pöialt ei vaja. Püüdsin seda muuta mina, püüdsid kasvatajad, püüdis tema esimene klassijuhataja, püüdis muuta kunstiõpetuse õpetaja. Kuna tegemist pole halva käitumisega, siis VT'd ei huvitanud. Ta oli kindel, et tal on õigus hoida pliiatsit täpselt nii nagu ta ise tahab.
Ja siiamaani pole sellega probleeme olnud, ta siiski kirjutab sama kiiresti kui teised, aga nüüd - nüüd on kunstiõpetuses kalligraafia ja selgub, et nii nagu VT kirjutusvahendit hoiab, ei tule see kiri absoluutselt välja! Kiri loksub laia ja kitsa joone vahel täiesti suvaliselt. Nüüd teised lapsed kirjutavad ilusasti teksti maha ja VT õpib kalligraafiapliiatsit käes hoidma.

Kalligraafia on ainus osa selle aasta kunstiõpetusest. Muud nad ei tee. Järgmisel aastal (9. klassis) kunstiõpetust enam pole. See hinne läheb põhikooli lõputunnistusele.

Mitte just ... win! :D


Nii. Kehaline kasvatus. Teadagi!


Käsitöö - õmblemine: krae!
Õpetaja juttu VT jälgida ei suuda ja näidist uurides sai ka valesti aru.
Õpetaja käskis üles harutada. VT ütles, et ta tahaks pigem kolme, kui seda uuesti teha.
Õpetaja ütles, et sellise töö eest ei saa kolme panna :D ...........


Aga muidu on Väiku ju tublukene! Nii et ma pakkusin 4,6.


Tuleb välja, et õige vastus oli 4,9.
Ma imestasin, kuidas see saab võimalik olla, aga hindeid vaadates selgus, et kunstis veel hindeid pole pandud, käsitööõpetaja laseb nii kaua ümber teha, kuni saad viie, ja kehalises kasvatuses on VT'l sel veerandil ... viis viit!
Hehe! :) Uskumatu! :)
Hinnetelehel olid ka kommentaarid ja kekaõpetaja komm oli: "Oled väga tubli ja kõvasti edasi arenenud."

Aga minu lemmikkommentaar oli inglise keele õpetajalt: "Oled väga tubli,sõbralik ja töökas,teadmised suurpärased."

Aww! :)

Ja ühes kodutöös sai VT paranduse järgmise rabavalt sõnaosava märkusega: "Järgneb umbmääraste asjade ebamäärane loetelu."
:D

Ma arvan, et see jääb meil koduseks killuks, see on nii tummaks võttev kommentaar :D
Aga ilus! Nagu WOW! Seda ei taha unustada! :)
Järgneb umbmääraste asjade ebamäärane loetelu...
:)
Salapärane! :)



Kui hinded kõrvale jätta, olen ma Väiku koolivärkidega vägagi kursis, näiteks kui ta paar päeva tagasi minu käest küsis, mis ma arvan, kellel tema klassi tüdrukutest on kõige iseäralikum ja järele vaatama panevam naer, siis ma arvasin ära, et see on A.
Ja kui ta küsib, mis ma arvan, mis teemal H oma loovtöö teeb, siis ma mõtlen H organiseerimise-, aitamise- ja sekkumisoskuse peale ja pakun, et valdkond võiks olla psühholoogia.
Õigesti! :)
Mina tantsin võidurõõmutantsu, VT imestab. :)


Nii mõnus, kui valdkonnas, mille peale sa ei mõtlegi, on kõik hästi! :)