Teisipäev, 30. august 2016

Tavalisi tobedusi

Mul on viimasel päevadel meeles mõlkunud mitmed tobedused, mida me aja jooksul öelnud ja teinud oleme. Need pole eriti geniaalsed, aga kuidagi armsad ja ... kummitavad.
Panen kirja, siis enam ei kummita.
Teada ja proovitud värk.


- - -

Kui VT oli kolme aastane, kinkisin ma talle armsa roosa pehme jänku.

VT pani talle ilusa nime - Tragöödia.
:D

Veel üks tore nimi oli Särafiina. See läks mängukassile.

- - -


Mamma matustel oli hetk, kus igaüks võis Mammat meenutada.

VT võttis üsna ootamatult sõna - ta oli Mammat näinud ainult kaks korda elus.
Ta rääkis, et Mamma oli "impressiivne" :D kuju, kuna ta tegi ja jõudis nii palju, kuigi elu oli raske.

Hiljem küsis ta minult, miks mina midagi ei öelnud.

Ma vastasin, et mul ei tulnud midagi muud pähe, kui et "See, keda jumalad armastavad, sureb noorelt!" Aga seda ei sobinud kuidagi öelda, kuna Mamma oli surres 88 aastane.
Mind ennast ajas nii naerma, aga VT kortsutas kulmu :p


-

Veel pani mind pikka aega kõkutama kujutlus, kui hauakividel oleks kirja "Gone but never forgotten" asemel kiri "Gone but never forgiven".

- - -


Ükskord duši all mõtisklesin selle üle, kuidas mõned inimesed alustavad teadlastena ja siis lähevad esoteerikuks üle.

Järsku kõlas mu peas selgelt ja rahulikult hääl, mis ütles:

"Geeniusest hullumeelsuseni on ainult üks samm - ja nii mõnigi selle sammu ka astub!"

See oli nii ootamatu ja ajas mind veel terve päeva naerma. Just see rahu ja kindlus, millega see lause kõlas.

Tegelikult ma arvan, et mitte ilmtingimata kogemused ei pööranud neid teadlasi esoteerikuteks, vaid need olid inimesed, kes algusest peale tundsid huvi paravaldkonnas toimuva suhtes ja otsisid sellele kinnitusi. Ja kes otsib, see leiab.


- - -

Kui ma suvel Õe ja Issakesega maal olin, märkasin, kuidas me naeru "pikendame".
Keegi teeb nalja ja kõik hakkavad naerma.
Seejärel vaatavad näiteks Issake ja Õde teineteisele otsa ja naeravad koos, mina naeran üksi.
Siis vaatame mina ja Issake üksteisele otsa, naerame teineteisele näkku, ja Õde naerab üksi.
Siis naerame mina ja Õde omavahel, ja isa naerab üksi.
Ja siis veel natuke koorisnaeru.

Aga see oli armas :)

Näed, rohkem ei tulegi praegu meelde.
:)

2 kommentaari:

Kylli ütles ...

Oi, see "gone but never forgiven" on hea :D

karikate emand ütles ...

Heheh, see tuli mul pähe, kui Õde rääkis, et ema oli talle öelnud, et mamma matustel tundis ta (Emmake siis), et kellest nad küll räägivad - temal küll sellist Mammat polnud!