esmaspäev, 13. juuli 2015

MIRABAI "Laulud tumedale armastatule"

Mirabai on 15. - 16. sajandi India naislüürik. Oma laulud esitas ta (mõnede õpetlaste sõnul spontaanselt) templis ja kuigi need räägivad justkui inimlikust kirest, on laulude "tume armastatu" Giradhar tõmmu, karjuste seas üles kasvanud ja karjapiigasid hullutanud jumal Krišna :)  Selles polegi midagi nii väga imelikku - ka kristlastest nunnad on ju nimetanud end Jeesuse pruutideks ja ohkinud Jeesuse suunas nagu armuvalus koolitüdrukud :)   Ja bhakti - pühenduva armastuse - traditsioonis on tavaline, et Jumalast lauldakse kiindumusega, mida emme tunneb oma väikese silmatera suhtes või armastatu oma ihaluste objekti suhtes :)

Laulud on tõlkinud Mathura ja tema on ka parim eesti tõlkija, kes selliseid tundeid oskab edasi anda. Tõesti - need laulud tunduvad täiuslikud, nagu polekski tõlgitud vaid kohe niimoodi sündinud, kuigi mõistagi on sama rütmi-värsimõõtu eesti keelde edasi anda väga raske ja tööd on ilmselt olnud palju. Mathura on tõlkimisel keskendunud mitte silpidele ja rütmile vaid tundele, mida need laulud kannavad. Kõike saab öelda mitut moodi ja mulle väga meeldib, kuidas Mathura seda siin on teinud.

Mathura eessõnast:

Nad /Mirabai laulud/ tuletavad meie asisel ja tüliderohkel ajastul meelde, et armastus on suurim väärtus. Nad jagavad meile usku, et siiras alistumine selle jõule pole müüt, vaid saab toimuda ka siin ja praegu niisama reaalselt ja ehedalt kui see on valatud Mirabai õrnadesse ja samas nii jõulistesse eneseväljenduse puhangutesse.

Mira / Mirabai igatseb oma armastatu järele kustumatu ja tüdimatu kirega. Kuigi armastatu end eriti sageli näole ei anna ja tal on ka palju teisi kallimaid-karjapiigasid, on Mira armastus vankumatu, sest juba palju elusid on ta oma "tumeda armastatuga" olnud seotud ja see side on paratamatu.

Need laulud mõjuvad naiivselt, kuid seda enam ehedalt ja imearmsalt :)


***

Kas tuleksid mu juurde, 
uhke kallim?
Ma silmasin su veatut keha.
Mis on mu nimi?
Nimeta mind tüdrukuks, 
kes lahusolekust
on läinud hulluks.
Ööl ja päeval kala peksleb
kalda ääres kuival.
Mira viskleb, 
eemal sinu jalgeist,
ja nimetab sind
Rõõmude Andjaks.



***

/.../

Just sinu heaks kõik olen jätnud -
perest, sõpradest ma olen vaba.
Vaid tunded sinu vastu
on nüüd ainukene vara.

Sa oled elu, oled mulle hing.
Kuis saakski kala kuival ellu jääda!
Olen liidetud nüüd sinuga ma, Giradhar.
Oh, kallim, sulle tahan sängi sääda,

ehkki tuled nõnda harva - 
rohkem püsid eemal.
On selline mu saatus. Kallis!
Mida saaksin öelda...?




***

/.../

Kuhu suundume me nüüd?
Miks tahad sa mind eksitada,
oh, öö värvi arm?
Sa lähened ja eemaldud
kuis iganes sa soovid
ega hinda minu kinke,

kuid tea, et oled minu arm
sa ikka. Elust ellu oled seda.



***

Kuis kohata saaks keegi Jumalat?
Viisteist tundi kohustusi,
ülejäänud üheksa magamist - 
kuis saaks keegi kohata Jumalat?

Hinnaline kingitus võetakse vastu
ja raisatakse ära - see inimelu.
"Pühendage end
tumedale armastatule," ütleb Mira.
Mis tulema peab, tuleb ikka.
- Pinterest -



***

On elu üürike - 
sa ära unusta, et oled teener.
Sama peatselt pudened
kui õis granaatõunapuul.

Kuniks päevi on sul,
too ilmale ilu,
tee teistele head,
ära unusta end.

Ära unusta oma
hinge igavest vara.
Oli ahnus vaid see,
mis siia tõi sind.

Ära unusta surma,
kõiki ootab see rada.
Kõiki ootab see rada...

Mira armastus jääb.

Kommentaare ei ole: