Igatahes oli Mees nõus ise minema - VT on parem ilma kui teeb ise midagi :D
Mäletan, et olin lapsena paljudes asjades samasugune, aga raamatukogudes käimine küll nende asjade hulka ei kuulunud, mille ma pigem tegemata jätsin :D
Olin väiksena lugeja kolmes raamatukogus :D - mis parasjagu lähim oli, sealt krabasin.
Aga tänu oma tardunud olekule tean, et tegevusest loobumine ei tähenda laiskust, kui jõu- või mõttekulu pole saadavaga tasakaalus. Keegi ei taha maksta hamburgeri eest 20 eurot, isegi kui hamburgeri-isu on. Sama jõuga - kui tahaksid midagi, aga selle ettevõtmine tundub liiga kurnav/energiakulukas, siis on MÕISTLIK jätta see tegemata. Nii et no complaining minu poolt.
Teada on, et need lähevad kiiresti ja jääb ära see ehmatus, et kui tüütu see lugemine ikka tegelikult on ja kui aeglaselt see läheb :p
Katrin Lusti isikut märkasin ühe artikli järel, kus öeldi, et Inglismaal enda sõnul ajakirjandust harrastav neiu on end kuulsustega samale pildile fotošoppinud, kohtumistest rääkivad artiklid välja mõelnud ja et ta polegi abielus, kuigi väidab, et on Briti härrasmehega paari läinud. Mõtlesin, et milline napakas inimene on nii kade, et hakkab trükkima sellist jama, et noor kena naine mõtleb oma töö ja abikaasa välja?
Nüüd, kus ma tema raamatut lugesin, saan ma aru, et sellised kahtlused võisid isegi tekkida...
Tartu tüdrukul Katrinil oli juba lapsena unistus saada kõmuajakirjanikuks! O_o
Tema soov oli paljastada - ja seda ma tegelikult halvaks ei pea.
Inimesed võivad olla ikka nii ülinõmedad, õelad ja kiuslikud, just mõned 'edukad' inimesed nagu kaotavad kontakti omaenda inimlikkusega ja elavadki laiates ja lollusi rääkides.
Mina pean paremaks inimestest eemale hoida, et neile mitte võimalust anda nõme olla :D, aga ei saa ju kõigilt seda oodata :D Ja ma arvan, et kui teed midagi halba, siis ole valmis ka selleks, et kõik saavad sellest teada. Kui on häbi, siis mine ravi ja hari ennast ja ära süüdista 'paljastajat', kui ise tegid paha asja. Süüdista ennast. Teised inimesed ei pea sinu matslikkust ja õelust peitma ja siluma või andestama ja mõistma kasvõi.
Igatahes otsustas ajakirjandustudeng ja kohalik kõmuajakirjanik Katrin minna Inglismaale ja püüda sealgi saada kõmuajakirjanikuks, ilma et ta isegi rääkinud ja aru saanud oleks sellest keelest (kohalikest aktsentidest) kuigi hästi.
Eneseusk oli sellel noorel neiul täiesti fe-no-me-naalne!
Tundub, et Katrinil peab 'füüsilisel kujul' olema mingi karisma (tekstis see minu jaoks ei avaldunud), sest ta sai tohutult paljudelt inimestelt abi. Samas muutusid just teda Inglismaal abistanud Eestlased õelaks ja matslikuks. Ja see pani ta sageli tobedasse seisu: inimene, kes on sind palju aidanud, on ju su sõber, sa võlgned talle lojaalsuse. Kuid kui ta oma käitumisega mõnitab, kiusab ja alandab sind, mida sa siis teed?... Ei saa ju lasta end alandada ka inimesel, kellele oled võlgu!
Siit algab pisuke prostitutsioon, millega on tuttav paljud ambitsioonikad inimesed: kui sul ikkagi on midagi vaja, siis neelad solvangud alla, pigistad silma kinni ja teed-ütled, mis vaja ja hoiad suu kinni, kus vaja.
Ja kui sa seda rada lähed, siis on avameelsed pajatused piinlikuvõitu.
Kui sa ei vaja teiselt inimeselt midagi, siis saad alati ära minna, oled vaba. Ma alati mõtlen, et kurja inimest tuleb isegi kaitsta selle eest, et ta ei saaks halba teha ega öelda - tuleb ära minna, see on õelutseja enda hingele ka ju parem/vajalik. Ega ta ju kohe uut ohvrit ei leia ja iga halb sõna ... on halb. Parem, kui saab need ära hoida.
Selleks, et saavutada edu ilma alandusteta, peab olema sünnipärast tarkust ja väärikust. Või vähemalt tohutult head õnne / head karmat.
Kõigil ambitsioonikatel inimestel (ma ei hakka siin nimesid nimetama :D) seda pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar