Teisipäev, 27. jaanuar 2015

WILLIAM SHAKESPEARE "King Richard the Second"

Ehk siis Shakespeare'i näidend Inglismaa kuningast Richard Teisest, kes valitses aastatel 1377-1399, kuid näidendis keskendutakse vaid tema valitsemise ja elu viimasele kahele aastale (1398-1399).
See on kolmeteistkümnes näidend minu paksus raamatus. Eelmine oli komöödia "Tõrksa taltsutus" ja tema jantidest hakkan ma juba tüdinema... ma ei tea... need on nii üksluised ja magedad. Tragöödiad ja ajaloolised draamad on märksa huvitavamad ja oluliselt kaunimad. Selles näidendis polnud ka lahingute kirjeldusi, kuigi tapmisi loomulikult ikka... :D
Ma loen neid näidendeid ja ei saa üldse aru, miks keegi oli nõus kuningaks hakkama? Nii palju kukutamisi ja intriige, reetmisi! Kui mina oleks tol ajal kuningliku perekonna pojaks sündinud, siis ma oleks kohe Prantsusmaale kolinud ja seal tillukeses majakeses hiirvaikselt lukustatud ukse taga elanud ja öelnud, et mul on sotsiaalfoobia, misantroopia ja... düsenteeria ka veel :D  Et ma ei hakka mitte mingil juhul mitte kunagi mitte mingit kuningavärki ajama. Ainult kokatädile ja ülemteenrile näitan ennast.

- Richard II -
Nujah.

Näidend algab sellega, et kuningas Richard II juurde tulevad kaks aadlikku õigust nõudma. Kuninga onupoeg Henry Boilingbroke (tulevane kuningas Henry IV) süüdistas üht teist meest ühe kolmanda mehe mõrvas ja kuninga raha pihtapanemises - raha oli olnud mõeldud kuninga sõjaväelaste tarvis.
Kuningas tüdis sellest kemplemisest ja saatis mõlemad maalt välja - süüdistatu igaveseks ja Henry Boilingbroke'i 6 aastaks. Ülikud olid jahmunud, sest Henry B polnud midagi teinud. Küll aga oli teada, et Henry B on inimeste hulgas populaarne.

Henry Boilingbroke'i isa John of Gaunt (ei mina tea, mis tema tiitel oli ja kuidas teda eesti keeles nimetada tuleks), kes on kuningas Richardi onu, jääb haigeks ja kuningas hõõrub rõõmsalt käsi, sest järeltulija on maalt välja saadetud, mistõttu kuningas saab tema maadele ja varadele käpa peale panna. John of Gaunt surebki ja kuningas asub sealt tulnud varade abil korraldama sõjakäiku Iirimaale ja Walesi. Aga rahvas nuriseb, et see vara kuulub ikkagi Henry Boilingbroke'ile.

Kuningas Richard lähebki sõjaretkele ja jätab Inglismaa valvamise oma teise onu, Yorki hertsogi kätesse. Kuna raha on tal ikkagi vähe, tõstab Richard veel lihtrahva makse ja trahvib ülikuid vanade pattude eest ja rahvas nuriseb juba õige valjusti.

Prantsusmaal aga hakkavad ülikud veenma Henry Boilingbroke'i, et ta läheks ja nõuaks oma valdused ja vara tagasi ning - temagi veri on kuninglikust soost - teda toetataks isegi Richard II kukutamisel. Henry laseb end veenda ja läheb Inglismaale tagasi. Paljud sealsed ülikud tulevad vudinal tema poole üle. Kui taevast on näha märke kuninga surma või kukutamise kohta, asub ka lihtrahvas Henryt tunnustama, sest Richard olevat nii või teisiti 'kadunud mees'.

Richard kiirustab nördinult tagasi. Henry ütleb algul, et kui Richard talle tema maad ja varad tagastab, siis tunnistaks Henry teda oma kuningana. Lõpuks aga otsustab, et parem hakkab ikka ise valitsema ja saadab Richardi mingisse lossi (ma arvan) koduaresti. Richardi naine, endine kuninganna aga saadetakse Prantsusmaale.

Henry kroonib end kuningas Henry IV'ks.
Tema hinge piinab hirm, et Richard võiks kuidagi tagasi võimule tulla.
Üks agar ülik tahab Henry soosingusse pääseda ja läheb ja tapab Richardi ära.
Henry tunnistab, et tal on rahulikum, kui Richard on surnud, kuid samas poleks ta mingil juhul soovinud osaleda Richardi mõrvas, mõrv on talle vägagi vastukarva. Ta läheb palverännakule, et oma hinge sellest patust puhastada.

Vaat, selline lugu, aga mulle juhtumisi tõesti meeldis. Neid tema jante lugedes ma olen mõelnud, et kuidas sel sellil küll klassikuks saada õnnestus? :p  Ajaloolised draamad-tragöödiad aga on tõesti ilusad.



1 kommentaar:

Juss ütles ...

Imelik kui kergekäeliselt kuningad 6 aastaks välja saadavad. Nii saab probleemi kaelast ära. Oh seda inimese nurka ajamist ja suures pettuse skandaalis vastutajaks määramist on juba nii palju olnud.