Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Jõu- ja ilunumbrid

- pinterest -
VT kehalise kasvatuse õpetaja oli nii kena ja ütles paar nädalat ette, et varsti peavad kõik lapsed hindele esitama kolm akrobaatilist numbrit, näiteks sild, spagaat, hundiratas, tiritamm.
Paraku pole VT'l ei jõudu ega painduvust...
Ütlesin talle, et kardetavasti peab ta leppima 'kolmega', mis talle üldse ei meeldinud, kuna jaanuari hinnete keskmine oli tal vahepeal lausa üle 'viie' (see on võimalik seetõttu, et plussid hinde taga tõstavad hinnet 0,1 punkti võrra, nii et 5+ läheb kirja kui 5,1 ja 5- läheb kirja kui 4,9).
Niisiis on ta nõustunud minuga 15 minutit joogat tegema õhtupoolikutel.
Eile oli meil esimene tund.
Nii palju lõkerdamist!
Loodan, et ta siiski jätkab neid veerandtunnikesi minuga, sest juba pärast seda pisikest aega oli näha, et sild tuleb paremini välja - varem ei saanud ta pead maast lahtigi!

Olen muide ise ka väga jäiga seljaga, kuid juba keskkooli lõpus hakkasin end painutama, kuna mul on alati olnud selline ennemuistne arvamus, et meesterahvas võiks soovida olla tugev ja naisterahvas võiks olla nõtke.

Olen aeg-ajal ikka püüdnud VT'd veenda, et jooga kulub talle igati ära, aga isegi kui ta on hakanud seda minuga tegema, siis paari-kolme nädala pärast, kui tohutuvingeid tulemusi näha pole (ja nii ruttu pole, kui teed vaid 15 minutit), tüdineb ära.

Looda siis veel, et eeskujust piisab :D - mina hakkasin joogat tegema juba enne tema sündi ja ta on
- izismile.com -
igas vanuses mind võimlemas näinud.
Luhta on läinud ka lootus, et kui ta joogat teeb, siis ta ise tunneb, kui mõnus see on. Nii paljud jooga-propageerijad lubavad seda, et alusta ja ole mõned nädalad järjekindel ja siis sa juba ise ei raatsi loobuda, sest jooga annab nii mõnusa tunde.

Siiski pean teda valvama ja meeles pidada, et ka joogat tehes on väga võimalik end vigastada ja olen seda ise ka paar korda teinud. Ükskord tõmbasin omal miski liigese jalas ära - need paranevad nii hirmus aeglaselt - ja kõige tobedam lugu oli, kui püüdsin teha mingit plankingu moodi harjutust, ainult et selles tuli keharaskus panna rusikas kätele, sõrmed vastu maad. No mina olen peene kondiga ja mul hakkasid randmed valutama. Kuid ma mõtlesin, et vohh, nüüd treeningi nad tugevaks! Viis nädalat hiljem sain aru, et ma ei jaksa enam kahe käegagi kohvitassi suu juurde tõsta ja kandsin kaks kuud randmete ümber rõhksidemeid, et valust lahti saada.
No pain, no gain! - on üks rumalamaid ja julmemaid ergutuslauseid, mida inimene endale või kellelegi teisele öelda võib.

Üldiselt ma püüan VT soovidesse mitte sekkuda, kuid seda on mul küll raske mõista, et ta ei raatsi kulutada 15 minutit oma päevast, et naiselikum olla :D

Kommentaare ei ole: