Teisipäev, 25. november 2014

Möödunud reede

Kuna õhtul pidime peole minema, puhkasin kenasti ette. Olin ennelõunal veel voodis, kui helistati kusagilt ###st ja küsiti, kas mul on keegi kodus.
Möh?
"Kust te helistate?"
"#dööhh#st."
See ei ütle mulle midagi. Ma vaikin ja mõtlen.
Tõenäoliselt tahavad midagi müüa - tulla kohe praegu minu koju ja müüma hakata.
Kas vajutada kõne kinni?
Lõpuks jõuab kõne-mees selleni, et tal oleks vaja minu aadressil pakk ära tuua.
Ahsoo! Olen kodus küll.


Hiljuti kirjutas mulle üks lugeja, et tahaks pakki saata mulle. Aga temaga kirjutades sain teada, et pakki saab tänapäeval saata lausa ainult telefoninumbrit teades - pole vaja nime ega aadressi! Mingist kojutoomisest küll juttu polnud. Kas nad ise otsivad telefoninumbri järgi aadressi välja? No vaevalt küll!

Pakk toodi ära, ID-kaarti ei küsitud näha, aga digiallkiri tuli anda (küll see tuli kole! :D)
Ja kujutage ette, seal olid VT trennipüksid, mis ma 7-8 päeva varem SportsDirectist tellinud olin, ja minu meelest asub see firma Inglismaal. Ma ütlesin VT'le, et jõuluks ehk saab kätte!

Pakki vaadates sain aru, et see arusaamatu #TÖLL#, kes mulle helistas, oli DHL'i kuller :D


SportsDirect'i soovitas mulle spordiriiete ostmiseks üks blogilugeja, aga ma kõhklen ju iga uue liigutuse eel, nii et jäin kokutama ka selle koha peal, kas ikka tasub endale krediitkaarti teha vaid ühe püksipaari pärast. Aga siis soovitas SportsDirect'i ka VT klassiõde; läksin uuesti sellele lehele ja sattusin keset suuri allahindlusi. Täiuslikuna näivad püksid (suurus laste XL / 13 a) maksid 6 eurot! Lugesin tootekommentaaridest, et kellegi 11-aastasele tütrele olid väikesed... Lootsin küll, et VT peenikestele koibadele on need ikka parajad, sest kui tillukesed need Britlandi 13-aastased neiud ikka olla saavad, aga igaks juhuks tellisin ka naiste XS suurused mustad püksid - need maksid juba 20 eurot. Selleks tuli teha vaid virtuaalne krediitkaart, 64 senti vist oli, kehtib 40 päeva. Väga mõnus! Ei pidanud kusagile minema ega kellegagi rääkima :D



Roosa triibuga püksid on siis laste suurus - ja need olid VT jalas imeilusad, aga ta ei lubanud oma pepu-pilte siia blogisse panna. Tegelikult ei meeldi talle üldse, kui ma tema tagumikust räägin, aga kuidagi see vahel ikka tuleb jutuks :D 
Naiste XS on suur ja jääb kaugemaks tulevikuks. 


Kui VT koju tuli, kalpsasin talle õnnelikult vastu, et - mul on Sulle üllatuuus!..., aga siis nägin ja kuulsin, et ta nuuksub!  Ta teatas, et tal oli nii vilets päev ja tal pole üllatuste tuju, ning tormas oma tuppa.

Kõõlusin ehmunult oma toa uksel ja närisin küüsi, kuni ta tuli ja rääkis, et pidi viimases tunnis riigid rahvaarvu järgi reastama. Ta reastas väiksemast suuremani ja kirjutas selle ka tööle juurde. Aga õpetaja oli öelnud, et tuleb reastada suuremast väiksemani - VT polnud seda tähele pannud. Tööd ära andes ütles VT õpetajale, et ta järjestas väiksemast suuremani, aga õpetaja katkestas, et ta ei taha mingeid vabandusi kuulda.

Selgus, et mõned lollud olid veel valetpidi järjestanud ja õpetaja lubas selle eest 'ühed' panna. Kui poisid küsisid, kas hinnet parandada saab, siis õpetaja ütles, et seda tööd ei saa uuesti teha. VT tööd üle vaadates oli ta üle klassi öelnud: "VT'l ka üks! Olen sinus väga pettunud!" Kogu klass oli sumisenud selle peale, VT oli kivist nägu püüdnud teha.

No ja nii tuligi VT, parandamatu üheline, koju nagu mingi katastroof.


Ma mõtlesin, et sellise asja eest 'üks' panna on ikka jube nõme ja ühelist tööd uuesti teha keelata peaks olema lausa... keelatud! Tean, et ka teised lapsed kurdavad kodus selle õpetaja järskude, sarkastiliste märkuste pärast - sellest oli juttu viimasel lastevanemate koosolekul, kus VT klassijuhataja ütles, et ta peab vaatama ja mõtlema, mida teha annab, sest ta ei saa minna oma kolleegi juurde ja öelda, et too teeb oma tööd valesti. Arusaadav!

Mõtlesin, et kui ma õpetajale oma rahulolematusest teada annan, võib vabalt juhtuda, et VT selle all kannatab. Teisalt - ehk kulub sellele õpetajale ära, et keegi talle mainib, et ta tegutseb seal elavate hingekestega. Hirmust oma lapse võimalusi rikkuda kõik emad ongi vait.

Tundsin end kohutavalt, ei teadnud, mida teha... Lõpuks (so 5 min peale VT'ga rääkimist :p) kirjutasin õpetajale täiesti ilustamata ja pehmendamata kirja...........
- mitte selleks, et asju kuidagi korda-poole saada, vaid lihtsalt et enda seest see  VT'd vaadates-kuulates tekkinud ängistav tunne edasi - või siis hoopis tagasi - saata :(

Kardan, et kirjutasin talle midagi sellist, et olen "vapustatud"..., et minu meelest oli tema käitumine "toorutsev" ja täiesti ebavajalik oli "klassi ees alandada" nii püüdlikku last nagu seda on VT.
Khm.
I know! :(

Igal juhul tulemuseks oli see, et see õpetaja helistas mulle nutu äärel ja rääkis, et see polnud üldse hindeline töö, ja tema on hoopis see HEA õpetaja, kes kunagi ei taha halba hinnet panna, ja tema ei ütleks kunagi VT'le nii ja VT'st on talle ainult rõõmu olnud.
(Selle viimase üle ma ei imesta, VT'l on tema aines 5, 5, 5+, 5+, 5+, sest ta kardab seda õpetajat ja õpib kõik tekstid sõna-sõnalt pähe; tänases kontrolltöös sai ta ka 77 punkti 77'st).

Minu poolest võib mõlemale õigus jääda.
Inimeste reaalsused on erinevad.
Mulle näib see õpetaja küll suti passiiv-agressiivne, aga seda VT juttude järgi ilmselt. Nähvab ära, aga kui talle öelda, et kuule-kuule, nii pole ilus, siis ta ütleb, et ei mõelnud sellega midagi halba ja temast saadi valesti aru. Talle näib äärmiselt oluline olevat, et temal oleks õigus. Mu ema on täpselt selline. Solvab hea meelega :D, aga kui talle kohe vastanduda, on silmad suured, et mis? - mina ei öelnud midagi, või - ajasin sõnad sassi, või - sa oled liiga tundlik, või - sa said valesti aru! Vaielda pole mingil juhul mõtet! Tuleb lihtsalt kinnitada, et 'minu' valu oli ka ehtne, kui ka on nii, et tema on kindel, et ta pole midagi halvasti öelnud.

Olgu, ma oma viimast lõiku üle lugedes saan aru, et usun eelkõige VT'd, kuigi ütlen, et minu poolest võib mõlemal õigus olla :D


Õpetajale ütlesin, et nagu tema on hetkel emotsionaalne, olin ka mina VT'd vaadates väga emotsionaalne, kui selle kirja kirjutasin. Et loeme selle arusaamatuseks, mis sai ära klaaritud. Ja et ma kuulen tema olekust, et ta on väga löödud, ja mul on kahju.
Loomulikult mul tõesti oli temast väga kahju.
Pole just mõnus inimesi nutma panna... :(


Aga päev, mu kullakesed, polnud kaugeltki veel läbi.

K lilled VT'le - imearmsad beežid roosid


Pärast mõningast üksteiselohutamist VT'ga, ja epu-peputamist uute pükstega, saabus külla mu sõbranna.
Tema on selline... sala-maaema. On vaikselt kogu aeg kusagil, aga kui hätta jääd, siis võtab oma tasastesse ligitulekutesse abi kaasa. Seekord koputas ta ootamatult mu uksele (tavaliselt tuleb ikka uksetelefoniga all tuututada) ja astus sisse kahe kümnekilose kotiga.
Kaenlas oli tal lilletuutu VT'le, kuna VT'l oli ju hiljuti (natuke rohkem kui kuu aega tagasi :D) sünnipäev. Ta oli VT'le kingituseks otsinud "Kääbikut".
Miks just seda raamatut?
Ükskord ammu ostsin ma VT'le Pettsoni ja Finduse raamatuid, ise porisesin, et ta võiks pigem "Kääbiku" võtta, sest VT armastab "Kääbikut" küll ja see on isegi meil kodus olemas - aga paraku on see üks Issu vetsuraamatutest, nii et VT ei mõtlegi seda puutuda. Mõnedki raamatud (millest vähemalt kaks on talle kinkinud just seesama mu sõbranna - "Arabella, mereröövli tütar" ja "Alice Imedemaal" & "Alice peeglitaguses maailmas") on VT'l kenasti peidus, et Issu neid supitaldriku kõrvale või toiletisse kaasa ei võtaks :D
Igaljuhul see põgusalt mainitud kääbiku-saaga oli tal meeles ja ta püüdis seda leida, kuid ei õnnestunud.
Kompensatsiooniks andis ta VT'le kaardi 20 euroga (mille peale mina imestasin: "Mis sa sarvikust hellitad?!" - Nukitsamehest- )

Üks kott oli tal täis enda tehtud mahlasid ja hoidiseid. Teises kotis olid poest ostetud salatid, 2 liitrit limonaadi, pooleteisekilone läbikasvanud lihakäntsakas ja muud lihanäksid, hiiglasuur šokolaadikook ja mis seal kõik ära polnud. Ja kas teate, kuidas ta mulle seda toidukuhja põhjendas? Et ta ju kaitses hiljuti oma doktorikraadi ja seda võiks tähistada! Et teeb tööd ja siis veel natuke tööd, et edukat töö tegemist tähistades veel üht peret oma tööga toita. Ja ta teeb seda kõike nii rahulikult ja tasakesi, tundub nagu ei pingutaks ta üldse - ja miks see nii tundub? Sest ta ei näita ega vala oma pingeid välja. Ise ta nimetab end mugavaks inimeseks, aga kui mugav sa ikka saad olla, kui sul on kaks last, suure aiamaaga maja, sa teed nagu muu seas kena käsitööd, töötad õppejõuna ja kirjutad oma doktoritööd ning saad kõik kenasti tehtud, ei ühtegi närvivapustuse virvet kusagil... Ma ei kirjeldaks teda sõnaga 'mugav' :D  Lihtsalt imelugu, et mul selline sõbranna on! Või et selline inimene üldse meil siin pimedas Eestis elab...

Õhtupoole pidime ju Mehega Atlantisesse peole minema ja Mees läks üksi oma ülikonda keemilisest puhastusest ära tooma. Reedel oli just õudselt libe ja muidugi lendas ta kaks korda pikali! Aga koju ta jõudis.

Läksin tordiga köögist oma tuppa ja tee peal vaatasin, et Mees on selline... kahvatu ja õnnetu, lamab silmad kinni diivanil. Huikasin, et äkki ta ei tahagi peole minna?
Tema elavnes veidi ja küsis, kas ma tõesti oleksin nõus minemata jätma? Et tema on valmis minema küll!
Mina ütlesin, et mina oleks ainult tema pärast läinud - ma ise küll mingile peole ei taha minna.
Tuli välja, et tema oleks ainult minu pärast läinud! :D

Niisiis me peole ei läinudki ja K sai rahulikult siin olla, kuni talle uni hakkas peale tikkuma :D
Sõitis teo kiirusel kodu poole, aga kõik autojuhid venisid, nii et kedagi see ei häirinud. Koju jõudis ikka kõksudeta, jumal tänatud!


No vaat... laupäevast kirjutan vast homme, aitab ka tänaseks.

Kommentaare ei ole: