Reede, 28. november 2014

DAVID MITCHELL "Cloud Atlas"

Ehk siis maakeeli "Pilveatlas". Olen seda kunagi eesti keeles ka lugenud, aga vist pole blogis kommenteerinud... Seda raamatut on pea võimatu 'tutvustada', sest kõik ilukirjandusest huvitatud inimesed on seda juba ammugi lugenud.

Tegemist on põneva lugudepõimikuga sellest, kuidas kõik on kõigega seotud. See seos võib ilmneda kiiresti - näiteks päästad ära karanud orja elu ja tema päästab vastutasuks sinu oma. Või siis ilmneb see varjatumalt ja pikema aja jooksul - näiteks elab inimene oma elu nõrgemat ekspluateerides, temaga manipuleerides ja majanduslikku kasu taga ajades, aga kärsatab omaenda jalgealuse läbi ja peab kosmosesse pagema.

Mulle aga sünkroonsused meeldivad, väikesed äratundmised, pisikesed nüansid (kasvõi komeedikujuline sünnimärk), mis seovad esmapilgul täiesti erinevaid inimesi ja teemasid.


Esimese loo kangelane on mr. Ewing - habras ja üllameelne noor mees, kellele taipamine, et mitte sugugi kõik tema ümber pole õilsad härrasmehed, tuleb pikkamööda ja valuliselt. Tema "sõber", "doktor" Henry peaaegu tapab ta pikkamisi mürgitades, et saada kätte tema oletatav varandus. Härra Ewingi päästjaks saab laevajänes Autua, kelle tema oli omakorda varem hukkamisest päästnud.
Aeg: 1850 AD

Teise loo minajutustaja on noor musikaalne elunautija Robert Forbisher, kes on oma isa toetusest ilma jäänud. Ta sõidab vist Belgiasse ühe andeka kuid mitte väga tuntud, ja süüfilisega seotud tüsistuste tõttu töövõimetuks muutunud muusiku juurde abiliseks ja õpipoisiks. Toimub mitu armudraamat, Roberti musikaalsus leiab väljundi sekstetis "Pilveatlas" - pärast oma teose kirja panekut laseb noormees end maha, olles kindel, et ta tuleb taas ja kõik kordub, see pole millegi lõpp.
Aeg: 1931 AD


Kolmandas loos võitleb ajakirjanikuneid suure korporatsiooni vastu, kes loodusest ja inimesest hoolimata tahavad läbi kärsatata tuumajaama, et inimesed rohkem bensiinikütusele mõtleksid. Või midagi sellist. Kes seda enam mäletab? :D
Aeg; 1985 AD


Neljandas sokutab üks naljavend omaenda lihase venna, kes küll on üks äraütlemata tüütu nadikael, petukombel hotelli asemel vanadekodusse, kust ta siis efektselt põgeneb.
Aeg... mh, no tänapäev... 2010, näiteks!


Viiendas tõestab üks kloon, et nemad on ka inimesed ja neid ei tohiks niisama heast peast seebiks keeta.
Aeg... ma ei teagi... ütleme, et umbes 2200?


Kuuendas on Maailmalõpp juba toimunud ja suurem osa inimesi on üpris metsikud, elavad vitstest ja savist hüttides ja räägivad maamehe-murrakut. Siiski on säilinud ka grupike tsiviliseeritud inimesi, kuid emakese Maa pind on nii radioaktiivne, et nad teavad, et kogu oma tarkusele vaatamata surevad nad välja. Intuitiivse loodusrahva ja tehnoloogiliselt targa rahva oskuste kokkuliitmisel saadetakse kosmosesse abipalve ja viimased ellujäänud planeedilt Maa viiakse sõbralike kosmikute poolt ümberasumisele taevastesse kõrgustesse.
Aeg pole vist sedapuhku tõesti teada... aga no 2600 näiteks?


Ilma ühe loota poleks teist, kõik on omavahel seotud.


Vaatasin üle lugemise ajal tehtud märkmed, ja meenus, et kõige rohkem nautisin lauset, kus enesetappu kirjeldati väljendiga "the change in my existential status" :D
Aww!
Miauu!
:D

Kommentaare ei ole: