Lugesin Scientific American'i artiklit neurofüsioloogilisest mälu korrigeerimisest. Ehk siis seda tehakse füüsiliselt, aju närvirakke stimuleerides, mitte hüpnoosi teel. Kui me näeme, millised ajurakud mingi mälestuse meenutamise puhul aktiveeruvad, siis pääsemegi mälestuse kallale nokitsema - näiteks närvisignaali edastust blokeerima või hoopis 'mälupilti' kunstlikult aktiveerima..
Õnneks ma selle meetodi tulemuslikkusesse eriti ei usu.
Mõneti tundub ju positiivne, kui saad unustada vägivaldsed vanemad, läbikukkunud tööprojekti või vägistamise, mis mõjuvad õnnetundele ja eneseusule, või hoopis luua kunstlikke positiivseid 'mälestusi' aga samas -
hüpnoterapeudid ja psühhoanalüütikud näevad vaeva nimelt selleks, et välja kaevata varjatud mälestused, sest need mõjutavad meid ikkagi ja tekitavad arusaamatuid hirme või fiksatsioone. Hüpnoterapeudid lähevad lausa eelmiste elude kallale, kui praeguse elu kogemused ei selgita, miks inimene tunneb hirmu ja ärevust või teeb endale miskil kombel karuteeneid... Millegipärast on oluline oma valusad kogemused läbi töötada, mitte unustada. Ikka on oluline kooskõla tõega, kooskõla iseendaga, integrity.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar