Pühapäev, 4. august 2013

Kunstnikud ja luuletajad...

Eile käisime VT'ga mäkdoonaldsis üle väga pika aja


VT kvalifitseerus veel 'lapseks' ja sai endale õhupalli :D

Tagasiteel torkas ta selle pulga mulle tagataskusse ja ma lollitasin kõndides, nagu tõstaks see iga sammu juures mu tagumikku taeva poole. Ühtäkki purskab VT naerma nii, et kukub või käpuli ja ma saan aru, et ta on juba ammu mult selle palli taskust ära võtnud, ja mina kõnnin tagumikku hüpitades ringi nagu ulluke :D

Pall lendas meil pulga otsast ära, ristmikule. Kuna me enam väga väikesed tüdrukud pole, siis polnud meil mure palli, vaid pahaste autojuhtide pärast. Pall veeres ühe seisva auto ette ja kui tuli roheliseks läks, sõitis auto selle katki. AGA - ta viivitas enne sõitmahakkamist ja kui pauk käis, viipas käega näitamaks, et tal on kahju. NIIII armas! Pigem olnuks tal põhjust meie peale pahane olla.

Kui koju tulime, siis vaatasime filmi "Amelie", VT tantsis mulle :D ja me joonistasime teineteist.
Tantsu ja portreepilte VT ei lubanud siia panna. Me ei oska kumbki joonistada ja portreed tulid üpris peletislikud :D

Aga panen siia VT joonistatud Corps Bride / Laibast Pruudi pildi - see laibake tuli küll väga tõetruu välja, nagu see nukk seal animafilmis oli.




VT Laibast Pruut meenutas mulle, kuidas tulin juuni lõpus isa juurest maalt ja leidsin Mehe laua kõrvalt printeri pealt huvitava mapi.



Kuna Mehel mitte kunagi pole midagi uut ja huvitavat, sobrasin selle kohe läbi.

Selles olid erinevas vanuses laste joonistatud looduspildid.






Ilmselgelt polnud need VT tehtud, seepärast küsisin talt, mis need on?

Ta ütles, et issi töö juures oli mingi kampaania, mille raames lapsed joonistasid...


Kui Mees koju tuli, otsustasin teda veidi narrida ja nentisin:
"Näen, et oled siin veidike joonistanud...?"

Ja tema vastab mulle ilmsüütu tõsidusega:
"Kuule, mõtlesin jah, et oleks aeg end kunstis teostada.
Esimese näituse materjal on juba koos!"

...ja naeratab rõõmsalt ja häbelikult...

:)
Nii nunnu!

Meenub, et just selliste naljade pärast peavad mõned inimesed mu Meest halvaks suhtlejaks. Nende arust pole võimalik aru saada, kas ta teeb nalja või elabki sellises maailmas. Pean ütlema, et üldiselt kipuvad need rumaluste pea-aegu-uskuma-jääjad olema naised.

Näiteks üks kord, kuid meil veel VT'd polnud, rääkis Mees ühel sünnipäevapeol, et 'karikate emandale' hirmsasti meeldivad lapsed ja ta käib meie kodu lähedal lasteaia aia taga neid pidevalt vahtimas. "Mõnikord ei piirdu ta ainult vaatamisega," seletab Mees, "vaid soodsat juhust kasutades varastab mõne lapse ära ja toob meile koju. Algul olid kasvatajad kangesti pahased, aga nüüd on nad juba harjunud ja teavad, kust otsida, kui mõni laps jälle kaduma on läinud."

No kesse usuks sellist juttu!?

Aga naised üle laua jäid vaikseks ja silmitsesid mind ettevaatuse ja pisukese kaastundega, nii et pidasin vajalikuks vahele segada ja õiendasin, et Mees teeb ju nalja.

Ja kas nad ohkasid kergendunult ja naeratasid? 
EI! 
Nad vaatasid Mehe poole, et tema kinnitaks mu sõnu. Nad arvasid, et ehk ma lihtsalt häbenen ja salgan. Tüdrukust, kes võõraid lapsi varastab, võib igasuguseid valesid oodata, onju!
:)




3 kommentaari:

Manjana ütles ...

:)
Ma olen oma lapsele samasuguste juttude rääkimise selgeks õpetanud. alguse sai sellest, et mulle ei meeldi, kui inimesed küsivad küsimusi, mille vastus on neile teada ja siis ma vastangi üle võlli valedega. Kuna laps on selliste juttude rääkimises juba osav ja ma kipun aegajalt naiivne olema, siis usun ma ise ka vahest kui ta mulle täielikku jama ajab.

tegelt kontrollivad sellised jutud seda, kas inimene üldse mõelda ja juttu analüüsida oskab, või teeb suu lahti aint selleks, et midagi öelda. aga, jah, neid uskuda on mõnikord lihtne, eriti kui ei süvene...

karikate emand ütles ...

Haha! :)
Sama siin! Ma ka millegipärast unustan, et laps on nii tark küll juba, et kui tema jutt tundub imekspandavalt imeväärne, siis see ilmselt on naljajutt :D

Maire ütles ...

Appi kui naljakas :)