Eile käisime Väikese Tüdrukuga perearsti juures. Tahtsin näidata ühte sünnimärki, mis minu arvates suuremaks läheb... Arst aga ütles, et tema ei oska sellest midagi arvata, et parem oleks minna naha-arsti juurde.
Ehh, ma ju ütlesin talle, miks me tuleme - oleks võinud ju kohe öelda, ma poleks ennast sinna vedama hakanudki...
Aga ju ta on nii pühendunud arst, et kasutab ära iga võimalust oma patsiendikesi näha :)
Nii et Väike Tüdruk sai kaalutud ja mõõdetud ja üle kuulatud (stetoskoobiga muidugi).
Kuna Väike Tüdruk pole mul ennast jupp aega kaaluda ja mõõta lasknud, sest ta ei taha enda suuremaks kasvamisest midagi kuulda, siis oli ka mul tore teada, et ta on nüüd 133 cm pikk (minust vaid 31 cm lühem) ja kaalub 24 kg.
Vererõhu mõõtmisel tekitasid tema peenikesed randmed parajat furoori, nagu ikka, kuid rõhk sai ilusasti mõõdetud ja oli korras.
(Siinkohal meenub mulle anekdoot peenutsevast abielupaarist...
Naine: Mis sa arvad, kallis, kas ma tekitan selle kleidiga peol suurt furgooni?
Mees: Ma ei tea, ma pole selles asjas kompliment.)
*
Mu enda kaal valmistab mulle ka viimasel ajal üllatusi. Nüüd kaalun ma juba 42,n kg. Vanasti ei suutnud ma sellise kaaluga püstigi seista, nüüd on kõik oki-doki. Viimati kaalusin ma nii vähe 9 aastat tagasi, paar nädalat pärast Väikese Tüdruku sündi, kui energia oli kõik ära kulutatud, aga piimatööstus möllas täie hooga ja nii ruttu ei suutnud ma enda keha jaoks vajalikke kalorisi sisse süüa - siis ma küll roomasin, laps kaenlas, mööda mööblit ringi...
Kehal on mingi normaalkaalu punkt, mida ta ilma ponnistusteta hoiab. Võibolla on see mul langenud lihtsalt, ja pole vaja muretseda. Tegelikult on mul suur magusaisu küll olnud. Ka tee ja kohvi sisse olen hakanud 1 tl suhkru asemel 2 panema... Kõhnemaks ka justkui jäänud pole... kui, siis näost ainult :S
Ikkagi mõneti masendav, sest hommikused tabletid, mida ma võtan, peaksid mulle 3 kg juurde andma. Järgmise nädala pühapäeval saavad tabletid otsa, praegu pole raha uusi osta - mis ma siis kaaluma hakkan? Ja kas ma üldse paigast liigun või jaksan leemekulpi liigutada?
Mh!...
2 kommentaari:
Naine: Mis sa arvad, kallis, kas ma tekitan selle kleidiga peol suurt furgooni?
Mees: Ma ei tea, ma pole selles asjas kompliment.)
'
Mulle aga meenub kunagine töökaaslane,kellel oli froteerätiku asemel trofeerätik...:D
KA MINU LAPSEL OLI SELJA PEAL ÜKS SÜNNIMÄRK JA ME LÕIKASIME SELLE TOHTRI SOOVITUSEL SAMAS VANUSES ÄRA,SEST EDASPIDI NÜHKINUKS SEDA IKKA JA ALATI RINNAHOIDJA ÄÄR.
(Mis pagan mul on nende tähtedega kogu aeg!vabandust)
Mul on emal ja vennal selline sünnimärk selja peal - loodan, et vähemalt venna sünnimärki rinnahoidja ei hõõru, heh-heh-heh! :)
Aga VT'l oli jala peal ja selline lame. Pahaloomuline sünnimärk ei pea üldse kõrge olema, aga kui kuju ja suurust muudab, siis tuleb ette vaadata. Sõbrannal oli nõelaotsasuurune sünnimärk poole aastaga nii 3-4 mm laiuseks kasvanud - ja oligi halvaloomuline!
Postita kommentaar