neljapäev, 29. aprill 2010

Kas introverdid on hullud?

Järgnev artikkel on kirjutatud Allen Frances'e poolt ja avaldatud ajakirjas Psychology Today.
Tõlkisin selle ära, sest see on piisavalt kummaline :)

* * *
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) arutleb, kas hakata introvertsust lugema kriteeriumiks mõningate vaimsete häirete diagnoosimisel nende diagnostikamanuaalis Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, mis on üldtuntud nime all DSM-5. APA pakutud inrovertsuse definitsioon on järgmine: tagasitõmbumine suhtlemisest teiste inimestega, mis kehtib intiimsuhetest kuni suhtlemiseni kõige üldisemas mõttes; piiratud tundekogemused ja –väljendused; piiratud võime elu nautida.“ Definitsiooni juurde kuulub ka lause „puudulik võime tunda naudingut või huvi.“

Kui mina oma korporatsioonipäevadel sooritasin populaarse Myers-Briggs Type Indicator® (MBTI®) testi, siis sain ma teada, et introverdiks olemine tähendab seda, et ma ammutan oma energia oma sisemaailmast – ning et selles pole midagi halba. Tegelikult oled sa introverdina heas seltskonnas, kuna umbes pool populatsioonist eelistab samu asju mis meie – nagu mõtlemine, enne kui me midagi ütleme. Kui APA kaasab introvertsuse definitsiooni DSM-5 manuaali, kas ei rõhuta see stigmasid, millega introverdid juba praegu kokku peavad puutuma?

Ärimehena, kes tunneb psühhiaatria valdkonna suhtes lugupidamist, teeb see mind murelikuks. Ma olen mures introvertsust puudutavate väärarvamuste pärast meie ühiskonnas ja töö juures veel eriti. Kui introvertsus muutub vaimsete haiguste diagnoosimise kriteeriumiks, kas ei tekita see siis segadust nende hulgas, kes on oma introvertsusest teada saanud MBTI® ja teiste tavaliste isiksusetestide täitmise teel?

Ma rääkisin just Ph.D. Laurie Helgoega, kes on kliiniline psühholoog ja raamatu „Introvert Power“ (’sisemised jõud’) autor. „Kui introvert on kliinilises depressioonis,“ ütleb tema, „siis on see probleem.“ Ta lisab: „Kui introvert on oma ärevusest kurnatud, on see probleem. Kui introvert kannatab sotsiaalfoobia all, siis on see probleem. Kuid kui introvert on lihtsalt introvert, pole seda inimest küll mõtet haigeks tembeldada. Lõppude lõpuks kehtib see poole kohta inimkonnast.“

Kui APA kasutaks mingit muud terminit introvertsuse asemel, kas see aitaks hoiduda introvertsuse stigmatiseerimisest? Või on minu mureküsimused ülepaisutatud? Kas me räägime õuntest ja apelsinidest? On meil siinkohal tegemist semantilise nägelusega?

Kommentaare ei ole: