reede, 30. aprill 2010

JONATHAN GLANCEY "Arhitektuur"


Silmaringi teatmik väga ilusate ja ohtrate illustratsioonidega. Lausa piinlik, et nii paljude illustratsioonide kõrvale oleks veel rohkem soovinud, sest mõned kuulsate ehitiste kirjeldused olid ilma pildita - oh seda ahnust!

Alustati algusest ja see oli väga muljet avaldav: Uri tsikuraat, savitellistest "kõrghooned" Jeemenis, kuninganna Hatšeptsuti tempel Egiptuses - need meenutavad kaunist kolmeosalist ulmesarja "Düüni lapsed", kus keisri lossi hiiglaslikud saalid olid täis oranži päikesevalgust ja laiska tuult, mis kollakaid kardinaid hõljutas.

Antiikajast avaldasid muljet hoopis kaljude sisse raiutud kambrid või lossid. Renessanss oma sümmeetriaihaga meeldib mulle rohkem kui päris klassika, tundub mulle selle raamatu lugemise järel.

Keskaegsed India templid on vapustavad ja Jaapani klassikalised hooned on kaunid olenemata sajandist, mil nad ehitati.

Mošeedest meeldis kõige rohkem väga omapärane neljakandilisel alusel paiknev spiraalselt üles keerlev Samarra tsikuraat Iraagis. Mööda spiraali saab üles jalutada, tehes viis ringi vastupäeva. Ja mulle meeldivad mošeede uste teravkaared.

Romaani ja gooti arhitektuurinäited on võimsad, kuid (võibolla sellesamas asjaolu tõttu) näivad kuidagi külmad. Barokk on kena, rokokoo kisub teinekord naeruväärseks, nagu püütaks korraga sõita hobuse, härja ja sea seljas...

Mis puutub nüüdisaegsetesse hoonetesse, siis mulle meeldivad puhtad valged seinasuuruste akendega modernsed kodud ja hiiglasuured ökomajad, kus on sees aiakesed, purskkaevud jms.

Juugendist eraldi ei räägitud... see on muidu mu lemmikstiil, kui nii interjöör kui eksterjöör on puha juugend. Kui mind rokokoo puhul liiga paljude kujundite ja värvide kasutamine häirib, siis art deco puhul tundub see soe ja nunnu :), ei teagi miks...

Kommentaare ei ole: