Mutionu maja

Täna pidi Issake nii umbes pooleks tunniks läbi astuma - on korraks läbisõidul.
Läksin ilusasti vara magama, et kenasti välja puhata - ja ärkasin öösel 1.30!
Sest see on ju nii kohutav - peaaegu talumatu - et pooleks tunniks tuleb külla mu isa, kellega ma olen alati väga hästi läbi saanud! Täiega sööb unevõimaluse ära, mis siis, et 4 unetabletti sai võetud. Kolmest unetunnist on ju küllalt (arvab ilmselt mingi osa minust)!

Vaatasin YouTube'ist dokumentaalfilme kanalilt Real Stories ja siis hakkas pea rämedalt valutama. Kõige õudsemad valud algavad mul kuklast ja viimastel aastatel jääb tavaliselt mitu-mitu kuud selliste peavalude vahele, lapsena olid need küll väga sagedased ja teismelisena igapäevased. Selliste valude vastu ei saa kunagi vähem kui 8 tableti 500milligrammise paratsetamooliga ...


Aga see-eest --- täna öösel sain äkitselt aru, mis on see seletamatu tunne, mis takistab mind mõnikord kodust välja minemast või suhtlema nõustumast ja mul on hea meel, et pärast kümmet aastat on mul oma saikile lõpuks mingi muu vastus kui see, et "ei, minu meelest ma ei karda midagi..., ma ei tea, mis see on!"

See on selline ootamatult ilmuv emotsionaalne seisund, mis tõkestab sind, kui oled nõustunud tegema midagi, mida su 'tegelikkus' või olemus mingil põhjusel tegelikult õigeks ei pea. Su mõistus ütleb, et tuleb ära teha, aga kui tegemise aeg kätte jõuab, siis käsi ei tõuse. Sellist asja nagu tahtejõud pole sinu sees järsku lihtsalt olemas! Krõks ja kadund!

(Selle tunde puudumine on sageli suure materiaalse edu saladus :D)

Vanasti oli kombeks kassipoegi uputada. Usun, et mõnedki uputajad avastasid alles järve ääres, et ei suuda seda teha ja lasid väiksed mäuksud metsa peale laiali, kuigi seal võis neid oodata pikaajalisem hirm, külm ja surm. See pole mõistuslik otsus, käsi hakkab lihtsalt tõrkuma ja kõik.

Või siis palub hea sõber enda eest politseile valetada - sa lubad, aga kui aeg käes, ei saa sa valetamisega hakkama. Kuigi armastad oma sõpra ja hoolid temast. Pead alla andma, kuna miski sinus ei lase lihtsalt valetada. Sa ei saa - ja kõik!

/Džiisus ... Mulle torkas pähe, et mul on see tegelikult vastupidi - mul keelatakse rääkida, aga mina ikka räägin! :D 
Ma ei saa aru saladuste pidamise mõttest ... Kõigil on ju hea, kui me kõike teame - siis me oskame arvestada juu!??!??!?! 
Ilmselt on asi selles, et ma ei saa aru häbenemisest, olles ise täiesti häbitu ... seda on mulle kohe mitu inimest öelnud ... nende hulgas VT. Kui ta on paremas tujus, nimetab ta minu häbitust "sa elad süda peopesal kõigile pakkuda".

Ime et ma üht viimase kolmveerandaasta stressorit olen siin blogis varjatuna hoidnud, sest ma armastan Probleemset Isikut ja ta nii kenasti palus ja ma saan täitsa aru ja ükskord, kui keeld vananeb, siis ma niikuinii räägin :)))/

Enda pealt mäletan väga hästi, kui Vend ja Z hakkasid tõesti lahku minema, ja ma ühel hetkel ei suutnud Z'd enam näha, kuna lahkuminekumelus oli just tema see, kes muutus destruktiivseks ja hoolimatuks. Ma arvan tänase päevani, et Z oli imeline kingitus isegi mulle, sest avardas mu maailma hästi suure kärinaga ja ma tegelikult ise tunnetan pigem Z teguviisi loomulikkust. Tema elas ennast välja, Vend oli mõistlik, pingutav (+pinges), aga see tegi võimalikuks upsakas olemise.
Ja see on midagi, mida me ei tohiks olla.
Kui me tunneme end ülbe ja upsakana ja meile tundub, et võime kellelegi ülalt alla vaadata, siis on meiega lood väga pahasti. Pole võimalik käituda nii hästi, et oleks õigustatud teistele inimestele ülalt alla vaatamine. See on tundeelu äärmiselt kahetsusväärne rike! :D
Ei no ... tegelikult, tõsiselt. Pead hell olema enda vastu, kui leiad end upsakana ... - oled väga katki!
Ja oleks parem endale tunnistada, et oled katki ning tunnistada oma valu ja sellega tegeleda. Asi pole kunagi teise käitumises, kui meie tormitseme. Asi on selles, et tekkinud olukord käib meil üle jõu. Tähelepanu tuleb suunata endale, mitte üleolekutunde tekitajale.
Kuid lähemate suhete puhul oleks hästi hea, kui me - olles enda jaoks raskuspunkti selgeks mõelnud - saaksime seda jagada ka inimesega, kelle käitumine või suhtumine meis selle üleoleva-ennastõigustava vastikustormi tekitas.
Kui sa oled suur, tark ja tugev, siis on teiste inimeste suhtes pigem embamise ja kaitsmise tunne - täitsa ükskõik, kui 'lollid' nad on - me teame, et me ei tea nende reaalsusest midagi.
Sellest tundest on alati õige lähtuda, seda ei tule maha suruda.
Pole võimatu elada tundega, et iga inimene on ime/jumala esindaja, millega me ise üks oleme. I'm just sayin'  ...

///Ahh, jälle vahejuttu: kusagilt juba vähemalt kuu aega tagasi lugesin, et kellegi psühhoterapeudist onu oli rääkinud, et suhtel on on alati lootust jätkuda, kui pole välja kujunenud põlastus partneri suhtes. Kui me tunneme põlgust oma partneri vastu, pole enam midagi kokku lappida. 
... Ikka tõuseb meelde ...
Tundub veenev!///

Ja ikkagi, oma väikeste tütarde juurest lahkunud ja pidevat unustuspidu pidav Z oli see, kellele ma otsa vaadata ei saanud, sest tema tütred olid nii tillukesed ja väga igatsesid emmet. Ja Vend oli pakkunud, et üürib Z'le tema lemmiklinnas Viljandis korteri, kus Z saaks lastega olla, kuni Vend töötab ja nädalavahetused oleks Vend veetnud lastega ja lasnud Z'l pidutseda. Kuid selleks hetkeks tahtis Z ainult pidu ja vabadust.

Ma ei saanud selle olukorraga hakkama ja kuigi olin ise ta külla kutsunud, avastasin alles siis, kui ta juba Tartus oli, et ma ei saa/suuda teda vastu võtta (eks kutse ja tuleku vahepeal oli ka igasugust jama juurde juhtunud).

Vaat, täpselt seesama tõrge, et ei saa ja kõik, on mul sageli ka kodust väljumise ja suhtlemise ees.
Nagu see oleks VÄGA VÄGA VÄGA vale, mida ma nüüd hakkan tegema.
Sisemus mässab! Teeb liikumatuks, suretab mu välja nagu oleks robotiaku tühjaks jooksnud suurest pingest.
Ja ma olen täiesti kindel, et seda tõrget TULEB kuulata, isegi kui me selle põhjusest ja dünaamikast päriselt aru ei saa.

Nii et näksigu seda! :D Saik, ma mõtlen.
Olen kogu aeg rääkinud, et see pole hirm. Ma ei karda välja minna. Ma ei karda inimesi. Ma lihtsalt ei saa. Võibolla on asi lihtsalt selles, et see kurnab mind. Võibolla saja aasta pärast on täiesti ilmne, mis seisund see selline on.

(Ma nüüd tunnen end peaaegu pioneerina LOL :p)

Ma tean, et olen rääkinud, et armastan väsinuna vaadata krimidokumentaale, kuna need on alati hästi selgelt, piisavalt aeglaselt ja äärmiselt rahustava häälega räägitud lood :D
Aga ma ei tea, kas ma seda mainisin, et neid vaadates mõtlen ma alati, et ka mina võiksin olla see kurikael, kes hakkab arvama, et tuleb kellegi kael kinni pitsitada, et 300 dollarit saada, kui ma väga endast mööda elaks ja väga pikka aega. Või näiteks medõde, kes salaja vanurite tilgutisse 'elukustutavaid aineid' lisab, sest puudu on arusaamine, kas elu on siis õigupoolest oluline või pole ... Ma usun, et enamik neist vihkab ja põlgab iseennast ja tahaks tegelikult ennast tappa aga kannab selle teiste peale üle.

Ja muide, samas on lugusid ka "kurjamitest", kes võtavad tellitud mõrva eest raha vastu, aga ohvriga silmitsi seistes avastavad enda suureks üllatuseks, et nad ei suudagi seda teha!!!
Vaat siis! Nemad pole veel katki murtud.
Nad ikka veel kusagil sügaval usuvad, et elul on mingi mõte ja väärtus.
Kui elad pidevalt püüeldes, pingutades ja kompromisse tehes, ilma armastuseta, ilma usuta armastuse 'ilmumisse', siis elu pole enam tähtis. Ei enda ega teiste.

Ma pole 100% kindel hetkel, aga mulle tundub, et inimene, kes teistest ei hooli, lõpetas endast hoolimise juba palju varem. 
Noo, ehk ...: oma teiste tänasiste mõtteavalduste taga ma täitsa seisaks, aga seda ma pole veel läbi tunnetanud, esimese ropsuga tundub see küll nii ja siia alla käivad minu meelest ka kõik sotsio- ja psühhopaadid ja nartsissistid. Üks asi on tegelik enesehinnang ja teine on (ka enda ees) etendatav enesehinnang.
Kui sa pole ärgas, on lihtne ära kaduda selle "fake it till you make it" mängu sisse. Mõned inimesed on distsiplineeritud ja tasakaalukad, ning nemad saavad tõesti hakkama, aga kõik ju pole! See kahjuks siiski pole nii, nagu tugevad inimesed arvavad, et sa võid käituda nii nagu otsustad. Ja et halvasti käituv inimene on teinud otsuse nii käituda.
Näiteks mina olen näinud stressi kasvades sellist üllatavat asja, et mingid nõmedad mälestuskillud, millele pole aastaid mõelnud, lihtsalt hakkavad stressiperioodil meenuma ... nagu ... 40 korda päevas! Siis läheb elu rahulikumaks ja need mõtted/kogemused jälle ei meenu aastaid ja sa oled täitsa kindel, et need lood on läbi seeditud ja minevikku jäänud. Ja siis jälle stress ja tere hommikust, nõmedad mälestused! Hahh! See aju oma nõmeda keemiaga! Bhfff! :D

---

Oma tavapärase musiemotikoni asemel jätaks täna teid enda eest musitama eriti nummi suukorviga kutsa! :D Tilluke video Instagramis.

Byyyeee! :)

Üks saikoloogiline vaatepilt

Valentinipäeva puhul pakkus YouTube mulle suhtedraamasid :D
Üks neist kutsus avama ja oli selline mõnus!..., mingis jutusaates intervjueeriti "lahkuminekuspetsialiste". Ma ei tea, kes oli see USA mees, aga selles saatelõigus põhiliselt sõna võttev Esther Perel on Belgiast pärit psühhoterapeut. Ta rääkimisstiil oli nii mõnus jälgida, ise ka ilus inimene ja ... vaatasin seda saatejuppi lausa kolm korda (viimasel korral tegin espetšiaalselt teie jaoks märkmeid ;).
Nii et pakun ka teile vaatamiseks.



Kes vaadata ei viitsi või inglise keelest aru ei saa, siis räägin paar oma lemmikkohta.

(Eelsõnaks veel:
Mulle meeldib ausalt öeldes, kui inimesed 'lahmivad' selles mõttes, et teevad mingi rohmaka kaheksjaotuse, mille peale miljon erandit kohe kisa tõstaks, kui jutuotsa oma kätte saaks. Kuid need on sellised rusikareeglid, mis kehtivad nii sageli, et elu on kergem, kui sa nendega arvestad.
Kui vestleja on nii delikaatne, et hakkab kõigist halli-roosa-beeživarjunditest rääkima, siis pole jutul otsa ega äärt ja lõpuks ei saagi midagi öeldud.)

Tema siin ütleb, et valetavad nii mehed kui naised, kuid nad teevad seda erinevalt.
Mehed kipuvad valetama suurustades, hoobeldes, juurde pannes - naised aga vähendades ja maha salates.
See tundus stuudiopublikule nii nutikas tähelepanek, et Perelit tunnustati aplausiga, mis teda üllatas ja naerma ajas :D

Truudusetuseks saab tänapäeval lugeda nii paljusid asju, et sellest on saanud üks segane supp.
Mis siis teeb truudusemurdmise nii valulikuks reetmiseks?
Põhimõtteliselt otsus teha midagi, mida pead partneri eest saladuses hoidma.
Täitsa loogiline.

Samas on truuduse ja monogaamia mõiste ajas muutunud.
Kunagi abielluti, kuniks surm meid lahutab - nüüd ollakse abielus, kuni armastus üle läheb.
Vanasti abielluti ja siis seksiti esimest korda - nüüd abiellutakse ja lõpetatakse teiste inimestega seksimine.
Vanasti tähendas monogaamia seda, et terve elu veedeti ühe partneriga - nüüd on monogaamia see, et oled eri eluperioodidel erinevatele partneritele truu.

Miks inimesed petavad?
See tekitab nii meestes kui naistes uue energiapuhangu ja virgutava elav-olemise-tunde.
See on tunne, mida inimene vajab enda sees.
Ei pea olema nii, et suhtes on midagi halvasti - inimhing tihtipeale ei talu tuima rühkimist läbi elu.

Petmisest on võimalik üle saada ja kõige olulisem asi selleks näib olevat, et 'paha peal' käinud partner ei marginaliseeriks petetud partneri valu. Et ta ei püüaks oma teo tähtsust vähendada ega vastusüüdistustega rünnata. Põhimõtteliselt ta peab jagama haavatud partneri valu ja seda temaga koos kandma. See ei tähenda muide, et ta peab kahetsema oma seiklust! Ta võib olla aus selles osas, mida see talle andis. Aga ta peab mõistma ja tähtsaks pidama valu, mida tema tegu ta partnerile tegi - siis on suhtel veel lootust.



Ma mõtlen, et võibolla polnudki see jutt nii huvitav - mulle lihtsalt meeldis vaadata, kuidas see naine reageeris, ärksalt, avalalt ja tundlikult ilma kokutamise ja vingerdamiseta. Arukas ja meeldiv inimene :)
Byyye! 😘

Suts pilte

Oma laua korrashoidmisele olen ma mõneks ajaks käega löönud.

Mis te arvate, mis raamatut ma (jälle) loen? :)

See algab nii: 

"So you're all set for money, then?" the boy named Crow asks in his characteristic sluggish voice."

Mulle kingiti kunagi selline päevik, kus iga aasta 365 (või 366) päeva kohta on üks küsimus.

14. jaanuari küsimus on: kas sa oled järgija või liider.

2016 vastasin, et valin, keda toetan ja siis olen toetaja hoopis.

2017 vastasin, et järgija.

2018 on minust järsku liider saanud omast arust :D

Igasugused väikesed märkmeplokid ...

Alumisel kolmes suuruses lehed allkirjadega: notes, scribbles, nonsense :)

See rippuv asi on uur, kett pole näha.

Ostsin selle Õele kingiks aga kodus nägin, et sellel saab küll seierite asendit muuta, aga - see ei käi!

Ongi vist lihtsalt kaunistuseks mõeldud ...

Eks ta oli kahtlaselt soodne ka - 6 eurot :)

Igatahes ma seisvat kella ei hakka kinkima, 

toppisin selle kettipidi raamatute vahele ja vaatan ja rõõmustan ise :D

Ükskord toodi meile värvilisi juustusid ...

Need nägid välja nagu plastiliin ...

Ma armastan hirmsasti friikartuleid ...

õnneks teised meie peres neid ei taha, nii et ma saan alati terve ahjupannitäie endale.

Kuna nii suurt taldrikut meil pole, kallan need ahjuvormi (pildil) või tainasegamiskaussi.

Kord kingiti mulle kaks ülihea kvaliteediga vesivärvimärkmikku.

Paraku ei saanud mina aru, et need just vesivärvimiseks on ja kribasin sinna tintekatega asju ...

Alles siis, kui hakkasin Instagramis joonistavaid inimesi jälgima nägin, 

et nad kasutavad selliseid narmendavate servadega pabereid ja

ostavad neid umbes nii, et kolm 15*15cm suurust lehte, sest need on nii kallid ...

Noh, parem hilja, kui mitte kunagi, eks?

Ja kuna ma joonistada ei oska, siis tötsutan sinna vesivärve ja kirjutan tsitaadid peale.

Ee ... kui välguga teen, jäävad värvid valed, kui välgu maha võtan, jääb tekst uduseks.

(ilma välguta)

(välguga)

Ongi pildid otsas! :)

Aga tahtsin veel jagada sellist vahvat mõttetera Wayne Dyerilt: 

Eks ma olin sellest va külgetõmbeseadusest arusaamisega hirmsat moodi kimpus.

Olin kindel, et nii see nüüd küll ei käi, et visualiseerid midagi või mõtled keskendunult millelegi

 ja tõmbad selle niimoodi oma ellu.

Inimesed üldse ei teagi, mida nad tegelikult vajavad ja nende soovid on omavahel konfliktis.

Aga selle mõttega, et sa ei tõmba oma ellu mitte seda, mida sa tahad või end arvad tahtvat, 

vaid seda, mis sa ise oled - sellega olen küll täiesti nõus.

See on küll viis külgetõmbeseaduse toimimiseks.

Sa pead olema see, mida sa tahad.

Sa pead elama seda elu, mida sa tahad.

Teekond ja eesmärk olgu ühtsed.

There is no other way.

Bye-bye! 😘

Päevakohaselt :p

Allikas: Instagram / The Hook

Bye-bye ...

Ma juba ammu ei arva, et pikk abielu on positiivne näitaja.
Inimesed on nii erinevad - see võib tähendada tarkust ja headust, aga samas ka lihtsalt üksindushirmu, armukadedat klammerdumist, soovi, et teine koos sinuga sama supi sees oleks, eneseväärikuseprobleeme, argust, juhmust, ettevõtlikkuse puudumist, valelikkust ...

Ja kujutage ette - ikka on mul kurb, kui keegi lahku läheb.
Ja ma isegi ei tea, miks. Suhtega on seotud selline mõnus sünergia, kus 1+1=3 ... ja kui lahku minnakse, on seis umbes selline, et -1+(-1)= -5 kuni -2 (viimane heal juhul). Sellised imetehted :p
See tähendab, et lahku läinud inimesed ei saa lihtsalt oma elu edasi elama hakata, vaid peavad natuke aega ennast taastama ja üles ehitama.

Ja samas ma usun, et nii nõme, kui see mõte ka lahkuminekuperioodil tunduda võib: on üsna suur tõenäousus, et me tuleme sellest kriisist välja varasemast vingemana ning kuigi me tõenäoliselt ei rõõmusta oma läbielamiste üle: kui me peaksime valima 'vana enda' ja 'uue enda' vahel - me valiksime selle uue, kes me oleme pärast seda lahkumineku ja üles-ehitamise kogemust.

Nagu ... iga suhe toob kaasa avardumise, sest sa püüad enda maailma ühitada teise inimese maailmaga ja avardad seega oma piire (mis alati pole hea, aga pärast oled endas kindlam - mul on paari lapsepõlvepeikaga (ja ma käisin alati endast märksa vanematega) küll olnud nii, et mina olin kindel, et ei taha ja nemad olid kindlad, et ma ei tea veel, mida ma tahan ega taha, kuna ma pole veel proovinud, nii et ma siis lõpuks igaks juhuks proovisin ja ausalt - mul on üks mälestus ainult, mille puhul mu etteteadmine vale oli: ma arvasin, et ma ei taha sõita lumisesse metsa teed jooma, aga tegelt oli see tore! :D Mis siis, et vastik ja külm oli ja oota, tegelikult mulle ei meeldinud seal metsas olla - kõnd auto juurest kännu juurde oli pikk ja mul tõesti oli külm enam vähem kogu aja, sest mul olid liiga õhukesed saapad, aga näe - hiljem mäletan seda käiku kenasti. Hea lõhn oli lumises männimetsas ja me leidsime jäätunud jõhvikaid! :) ).

Ükskõik, kui palju me seda teadvustame - me ikkagi tahame selle elu jooksul laiendada oma teadlikkust (expand our consciousness). Seda teeb hoogsa jõnksuga nii suhtesse astumine kui ka lahku minemine. Me saame erilise intensiivsusega teadlikuks iseendast=teistest=maailmast.

Selles mõttes on lahkuminek meile alati kasulik ja lausa väga! :)

Niisiis tervitan kõiki lahkujaid ja lahkunuid ja te ise teate, et leiate oma ürgse ilu, jõu, võimu ja igavese ilutule selliste eluepisoodide käigus! :)

PS, ma ei hakka lahku minema ... Niisama jäi kusagilt kripeldama :p

Hehe! :)

Allikas: Instagram / multidimensionalqueen

Niisama uudu-juttu

Veebruar on selline kentsakas kuu olnud, pigem heade muutustega, aga energia on kuidagi kadunud. Mõnel päeval teen teise blogi 4 piltpostitust ja aurutan kartulid ning ongi kogu selle päeva energia otsas. Pikutan ja mõtlen, et saan sellest jaksu juurde, kuid ei pole ega tule.
Aga kuna muutused on garanteeritud ja tagant järele paremini arusaadavad, siis ma ei põe ka. Lihtsalt Mehele ja VT'le vahel märgin, et pole päris mina ise, et nad mult pestud peeglite taolisi imesid ootama ei hakkaks :D


Mõned päevad tagasi käis mul Vend külas, ajasime juttu, mängisime kaarte, jõime õlut ja sõime makaroni-singivormi.

Kuna olen viimase paari aasta vältel nii paljudes asjades arvamust muutnud või täpsustanud (põhimõtteliselt süvendanud teooriaid praktika suunas ehk tõestanud praktikaga oma teooriate 'töövõimet' :) ), rääkisin tallegi asjust, mille kohta juba teadsin, et talle pole omased need mõtted - aga ei peagi ju, eksju, siin on see koht, kus andja, kui ta saab anda, on tänulik. Toppima ei hakka, nii kaotavad kõik! Aga kui seemnete õhkupuistamine sind vaeseks ei tee, siis miks mitte, ma mõtlen :) Ei või iial teada, kus ja millal need idanema hakkavad või lihtsalt kaalutavaid võimalusi avardavad! :)

Rääkisin vabadusest olla see, kes sa oled.
Et kui sa puhtsüdamlikult ütled, miks sa ei taha teist teenindada (teenet teha), siis teine saab aru. Ja sellest, kui ohtlik suhetele on teha teiste jaoks asju, mida sa teha ei taha, aga mõru meelega ikkagi teed ning seejärel esimesel võimalusel oma pinged täiesti vales kohas ja ebaõiglaselt üle reageerides välja valad. Ja teisele jääb õigus, et oled 'hüsteeriline' ja 'kontrollimaniakk'. Oleneb kuhu sündmuse ajalised piirid seada, eks!?
Sellest, et pole mõtet olla teiste peale vihased, kui nad meie nägemust ellu ei aita viia, sest neil on oma nägemus (näiteks nägemus otsustamisvabadusest) - mida ilmselgelt jälle meie ei toeta, muidu konfliktikohta poleks.
Rääkisin sellest, kuidas nähes kedagi kellegi peale pahaseks saamas mõtlen ma kohe: miski on sellele vihastujale liiga raske; mis see on? Kuidas vihastujat aidata või lohutada? (Sest eks igaüks mõistetavalt kurvastab, kui tal on nägemus, mille teostumine satub ohtu - mõte, et ehk poleks pidanud ootusi 'ehitama', ei tule sellel hetkel pähe. Kui inimene näeb, et jääb ilma millestki, mida ta lootis saada, siis - me ju tegelikult oskame talle kaasa tunda!, me ju saame aru, et see on teisele ebameeldiv, aga see ei tähenda sugugi seda, et tal olekski õigus oma tahtmist saada. Meil on võimalik õppida kaastundlikult ei ütlema!)
Ja seetõttu ma soovitaks kõigil ise pahaseks saades kohe enda käest uurida: mis on mulle selles olukorras liiga raske? Teise inimese käitumine tegelikult ei puutu asjasse. Me vihastume, kui tekib tunne, et me 'ei käi olukorrast üle', asi väljub meie kontrolli alt, me ei saa hakkama.
Kuidagi ... me eelistame pigem viha väljendada kui endale tunnistada, et hakkame jänni jääma - meil pole jõudu ja/või oskusi selles olukorras toimetulekuks ...
Imelik!

Ja äkitselt meenus mulle, et aastaid tagasi, võibolla isegi oma eelmises blogis nentisin, et ma pole hea ja abivalmis sõber, mis on halb, sest oleme ju siin maa peal üksteisele toeks olemiseks olemas ...
Ja sain aru, et enam ma küll ei arva, et peaksin teiste isude järele oma ajurakke pingutama, südant valutama, lihaseid liigutama ja pekke võdistama ...
Nagu --- ole nii hea, et ma armastusest vastan hea teoga, mis minust ponnistusteta välja voolab, eks! :D
Punnitama ma ikka ei hakka!
Kui pole 'vaba jõudu' ega ka (nii palju) armastust, mis abistavaks teoks spontaanse jõupalagu annaks, siis vilju ei nopi! Sest pole aeg!
Mulle tundub, et mõnikord inimesed raputavad tühja puud ja kurjustavad, et õunu pole, aga peab olema, sest kaks kuud tagasi oli!
Ja puu, vana togu, on ka kuss, ei ütle välja, et "vabandage, aga ma olen praegu ju tühi ja paljas, ärge solgutage mind!," sest seda mainekaotust ei saa ju kuidagi välja kannatada :D

Igatahes olin üllatunud, et miskohas see muutus abistamise olulisuse osas siis toimus ja sain aru, et inimeste aitamine on minu meelest siiski endiselt hea, kuid aitamist väärivate olukordade nimekiri on läbi teinud radikaalse kärpimise ja muunduse, kusjuures otsustajaks on ainult kõhutunne! Kuna inimesed tahavad jube palju mõttetuid asju, siis see juba ongi nende aitamine, kui neid panna mõtlema, kas neil tõesti on vaja joosta siia-sinna ja saada igalt poolt igasugust värki? Neid abistamast keeldudes ja oma keeldumist selgitades aitan ma neid rohkem, kui nendega koos rassima minnes.



Mõnikord, kui ma Väikuga räägin ja kuulan tema selgitusi selle kohta, miks teda koduväline suhtlus ei huvita, hakkab mulle ka korraks tunduma, et maailm on üks äraütlemata iseäralik paik, millega tegemist ei tasu teha :D
Konfliktid! (Väiku on küll reeglina nende pealtvaataja ja -kuulja..., mida ta ise kogenud on - mõlemas rollis - on lubaduste murdmine, nendest asjadest ta lihtsalt ei saa ega saa üle ... väike veidru :) )
Mis ajab tülli?
Kas ikka jälle lihtsalt see, et me millegipärast arvame, et peame üksmeelel olema ja pole nõus igale inimesele tema oma ruumi ja muutumissuunda ja -kiirust jätma?
Jah, me ei saa seda teistele lubada, sest see segab meil oma eesmärkide saavutamist.
Ja jälle - kas meie eesmärgid ikka peavad olema seatud nii, et see eeldab teistelt, vabadelt inimestelt, meie pilli järgi tantsimist?

Küllap see nii on, et koos saab ette võtta märksa suuremaid asju kui üksi.
Aga ma pole kindel, kas enamikku neist asjust ilmtingimata peab ette võtma? ...
Vaadates, kui halvasti inimesed "koos" rühivad, ei tundu see eriti eluterve ... ning mulle näib, et just selle tõttu, et inimesed on kurnatud. Nad on nii palju pidanud enda vajadused hülgama (põhimõtteliselt: ennast hülgama, et teine inimene end ebamugavalt ei tunneks), et teha teiste jaoks asju, mida nad enda jaoks ei jaksaks teha, et nad ärrituvad teisal väikeste asjade (nagu lapsed :D) peale.


Aga kui Väiku ära, oma tuppa läheb, siis ma näen asju jälle enda kaudu ja saan aru, et asi pole selles, et inimesed on imelikud. Need on need 'kihid' - kogemuste ja järelduste lademed, mis suhtluses välja paistavad. Inimesed on pingul, hoiavad end koos, hoiavad oma nägu, sest nad usuvad, et seda on vaja teha... Ja kuidas usud, nii on.


Ma arvan, et on võimalik ilma konfliktideta maailm.
Selleks piisab uskumisest, et iga inimene on vaba ja ta on täiesti ainulaadne ja sealjuures muutuv võimete ja vajaduste 'kogum'. Pole mõtet midagi eeldada ja teistelt ootama hakata - inimene muutub ajas ja tal on selleks õigus. Et ... tuleb natuke kiirust maha võtta ja lõpetada inimeste nägemine rollitäitjate ja vahenditena, õppida nägema rollist täiesti läbi - seal on isiksus, inimene, meie ise!
Pole kerge siin pidevalt muutuva iseloomuga maailmas ebapüsivaid asju ehitada ja neile toetudes ja lootes ringi saperdada, aga me püüame nii vaprasti!
Ja me ei pea, tegelikult. Me lihtsalt püüame teha seda, mis tundub meile parim - praegu. Ja me paneme puusse, kuna aega pole, jaks saab otsa ja infot on liiga palju. Aega enda kogumiseks ja järelemõtlemiseks - pole! Ja nii võid endast jumal teab kui kaugele eksida.


Ma mõtlen, et kõigepealt võiksid inimesed ikka kenasti läbi saama õppida ja alles seejärel võtta ette suuremad projektid nagu riigipiiride väljaehitamine ja muu selline värk! :D


Kusjuures - me peame neid hulludeks, kes keelduvad oma olemuse juurest eemale astumast ja ühiskonnas elamiseks nõutavasse rollikostüümi pugemast!

Aga ma mõtlen: mis siis, et hulluks peetakse - ole ikka läbinisti sina ise ja maailm hakkab tasapisi kohanema! :) Kuidas saaks maailm pärisinimeste pärisvajaduste järele olla, kui pärisinimesed on rollimaski taga peidus?

Väiku on aastaid end sugulaste eest oma tuppa peitnud, sest "tal pole millestki rääkida" ja talle ei meeldi, kui teda varjamatult vahitakse ja silmaga tema tagumiku kasvamist mõõdetakse :p - sellest võib aru saada ja mina ütlen alati: "Oleks tore, kui sa ikka tere ütlema tuleksid mingil hetkel, aga kui ikka ei taha, siis pole vaja." Viimasel ajal on ta aga mõneks viivuks seltskonda tulnud - mis on küll nii tore muutus! :) - olen ise hästi rahul ja õnnelik tema üle praegu - ta maadles mul siin tõsise läbipõlemise ja inimpõlgusega, eks see vist ole teatud loomujoonte ja vanuse puhul paratamatu...
Vennale ta ka seekord ennast ikka ilmutas ja armas on vaadata, kuidas Vennal on iga kord siiralt hea meel teda näha - särab üle kogu näo - isegi kui VT silmi pööritab ja suud virildab :D
Pärast Venna lahkumist märkis VT, et talle ei meeldi külalised, sest inimesed on alati hoopis 'teisel lainel' kui meie. Ja suhtlemiseks tuleb

mõlemale sobiv lainepikkus välja kruttida. Aga 'meie lainel' on alati mõnusam, nii et meie hea enesetunne alati väheneb külaliste tõttu. Me nagu laotaks patju, mida isegi ei vajata, sest külaliste meelest pole nende seisundil midagi viga, aga meie Väikuga ei tahaks sellised olla --- mis on jällegi küll endastmõistetav, sest meie olemuse ja kogemuste 'reaktsioonist'/'väljundist' ei saakski kuidagi tulla kedagi muud kui need, kes me oleme :p Ei saa ilma vaimset-psüühilist teekonda läbi tegemata lihtsalt teleporteeruda kusagil välja valitud arenguteejupil. See oleks jälle nagu maski pähe tõmbamine lihtsalt - sisu ei vastaks välisele.

Tunnen nii suurt ... 'koostunnet' (ha!), kui mõtlen, et kuidagi peame me kõik hakkama saama eluga olukorras, kus näilisele on pandud nii suur rõhk, kusjuures sisemine on nii palju väärtuslikum ja ainus, mis meid õnnelikuks teeb... On nii palju võimalusi panna inimest end ebakindlalt tundma, see on ... üle mõistuse! Me sirutame käe maski poole, sest tunneme, et peaksime end tundma teisiti kui me tunneme. Me usume, et on õige käitumine ja imelik käitumine, ning me püüame võimalusel õigesti käituda ja mõtlemegi selles võtmes, kas ma olin normaalne või imelik? - enda moodi olemine ei tulegi pähe. Kritiseerimispelguses tundub mask hea mõte! See on kindlasti kiirem olukorra leevendaja kui 'maailma äralahendamine' enda jaoks. Kuid maski ette tõmbamise asemel võiksime enda peale ladestunud jamakihte hoopis endalt heita.
Ja mõelda, et me ise oleme need, kes üksteist ebakindlaks teevad, panevad üksteist tundma väheväärtuslikuna!...
Isiksuse pihta käivast kriitikast pole mitte keegi paremaks inimeseks saanud, paraku.
See ei inspireeri mitte kunagi mitte kedagi.
Ma arvan, et negatiivset tunnet kerkimas tõustes oleks hea eemalduda sellega seotud tekstist või inimesest, kui häiritus on nii tugev, et hakkab väljundit otsima halvustavas kommentaaris või märkuses. Me hoiame nii eelkõige iseennast, aga muidugi ka teisi.
Ennast hoides me hoiamegi teisi.
Kui nii ise käituma hakkasin, nägin seda järsku hästi palju - inimesi, kes seda teavad ja teevad, kes on tõeliselt hoolivad ja kaastundlikud ja ütlevad ilusti hoolivalt "Ei!", kui neis ei teki vastutulelikku reageeringut teise inimese ettepanekule. Nad käituvad teistega hellalt ja mõistvalt, olles ometigi alati 'enda poolt'!


Praegu ma tunnen, et energiapuudusest hoolimata olen kohal, olen kodus, mitte midagi pole puudu või valesti, kõik on täpselt nii nagu peab, maailm on täiuslik, inimene imetlusväärne oma visaduses ja vapruses. Juba pikka aega tunnen nii, ja kuna kõik muutub, siis tõesti peatun vahel, et tänutundel veidi võimutseda lasta, enne kui hetkel teadmata sündmuste järel või kogemuste tõttu maad võtab tont teab mis seisund :)

P.S.
Nägin jälle 'alarmeerivat' meemi, õieti alarmeeriv oli, et see nii palju tänusõnu sai.
Meemi sisu oli umbes selline: "Ära unusta, et vaid kuue kuu pärast võid olla hoopis teises olukorras ja seisundis, milles sa oled praegu!" Reaktsioonid olid, et "ahh, nii väga loodan", "just seda mul täna kuulda vaja oligi" jms.
Ma h/oiataks!
Selleks, et meeldida endale kuue kuu pärast, peaksid sa meeldima endale täna.
On pöörane arvata, et õnnelikkus ise hakkab peale.
Hea elu tuleb endale teha täna, ja endale meeldiv inimene tuleb olla täna. Ainult midagi olles saame seda luua. Give it a go! :) Pingutamisega loome tulevikku, kus meil tuleb pingutada. No ausalt! :D
Luv ya! 😘

Lisatud päev hiljem:
 aa, näe, sattusin sellesama teksti peale kontol, mida ma isegi ei jälgi! Saan pildi juurde panna! :)



P.P.S
Ma ei taha tunduda patroneeriv, kuid küllap mõne lugeja maitsele see juba niimoodi on. Mul pole selle üle hea meel - pole tore kelleski ärritust tekitada ... nii et ma loodan, et üldiselt mu jutt kannab siiski armastuse ja hoolimise tundevarjundit, mitte näägutamise ja nämmutamise oma! :D
Jään teie mõistvusele lootma! :)
Bless you, beibs! 😘