Kuhu sai mu ikigai?

Loen üht kena väikest raamatut, kus püütakse avada jaapanlaste pika ja õnneliku (?) elu tagamaid. Olulisim asi õnnestunud eluks on jaapanlaste meelest "ikigai" - kui sa leiad oma ikigai, siis võid üsna kindel olla, et elad väärtusliku ja õnneliku elu.

Ma ise olen seda ikigai-skeemi nii palju näinud, et mõtlesin, et kõik ammu teavad seda peast, aga Issake ja Vend polnud sellest miskit kuulnud (kumbki ei veeda oma vaba aega internetis) ja ma mõtlesin, et panen oma blogisse ka, kuigi ega ma eestikeelset leidnud ega oska seda ka ise teha.

Ikigai on siis põhimõtteliselt inspireeriv ja tegutsema innustav elu mõte.
Kus kohtuvad see, mida sa armastad ja see, mida maailm vajab, sünnib missioon.
Kus kohtuvad see, mida maailm vajab ja see, mille eest sa saaksid palka, sünnib kutsumus.
Kus kohtuvad see, mille eest sa saaksid palka ja see, mis sul hästi välja tuleb, sünnib amet, elukutse.
Ja kus kohtuvad see, mis sul hästi välja tuleb ja see, mida sa armastad, sünnib sinu kirg.

Ja keskel, kus kogu see kupatus kokku saab, asubki ikigai.

Mulle sellised skeemid meeldivad, kuigi ma ise jään juba kõige välimise ringirea juures kimpu, mis siin veel ikigaist rääkida! :D

Raamat ise on välimuselt kaunis ja toonilt meeldiv ja rahustav, kuid sisult täiesti lage. Autorid püüavad paljude intervjuude abil tungida jaapanlaste pikaealisuse saladusse, ja eks need tegurid on kõigile teada:
- kvaliteetne toit, kusjuures end ei õgita viimse piirini täis (mis minu peal ei tööta - mina pean end iga kord täitsa täis puukima, "normaalselt süües" hakkan kohe kaalu kaotama);
- üksteise aitamine, ühiskondlik tegutsemine ja tähelepanu;
- rahulik kulgemine;
- looduse lähedus;
- mõttestatud ja naudingut pakkuv tegevus/töö ja
- 7-9 tundi und.
Ah, ja muu selline...
Ma pole seda raamatut veel läbi saanud, aga ega ma sellest pikemalt kirjuta.
Sisu nagu pole, aga toon on soe ja hooliv - pole ebameeldiv lugeda, mõni raamat võtab ju lausa ägama ja mul on väga raske asju pooleli jätta... :D
(Süütunne - jälle! :D)


Panen siia suurelt raamatu pildi ka - kas pole kena! :)
Ma olen harva mõnest raamatukaanest nii sisse võetud! :)

Väike mõte armukadedusest

Ja see pole isegi minu mõte - VT tõi selle teema minu tähelepanu alla.

Nimelt et just need inimesed, kes püsisuhtes olles ka teistega flirdivad ning seda nii olemuslikult, et teevad seda ka sõna otseses mõttes partneri kõrval seistes, on needsamad inimesed, kes sulle igas olukorras teatavad, et tegemist on sinu probleemiga, ja mitte lihtsalt ei keera sulle selga, vaid halvustavad su näo kõigepealt täis. Põhiliselt - kui sa ei kannata välja, et mees sinu kõrval kellelegi teisele naeratab, siis tegele üksi kusagil oma enesehinnanguprobleemiga, sest inimestele naeratamises pole midagi halba, ja see on ainult sinu probleem, mida peaksid suuresti häbenema ja mitte kunagi enam kuuldavale tooma.

Üsna peen manipulatsioon... ja väga eluline pildike...

Paneb lihtsalt mõtlema, kust VT seda teab?...

Ma usun, et mina olen küll paar korda elus sellise inimesega käimist peaaegu alustanud :D ja kindlasti palju selliseid aegsasti maha kandnud, sest kõigiga flirtiv mees on minu silmis nõrguke, selline... Piinlik on vaadata, kui rahul ta endaga on :), game on! Chillax, baby!... :D
Aga need on mälestused lapsepõlvest, hehhehhee.

Veel üks asi, mida flirtijad sageli oma püsisuhtele ütlevad on, et nood on lihtsalt liiga armukadedad (jälle - viga on teises, mitte flirtijas). Alles uues suhtes, kus mees/naine ei tekita sinus enda suhtes kahtlusi vaid on meelsasti aval ja avatud, on sul võimalus teada saada, et sa polegi armukade, vaid too "eelmine inimene" ikka käituski kangesti kahtlaselt :D

Eks vist on hea, et VT oma järeldused internetist või sõbranjedelt saadud info põhjal ära teeb, aga... teismeliste resoluutsus tüüpide liigituses on naljakas! :)

Ma ikka juba aastaid soovitan talle, et kui üldse abielluda, siis naisega - nad saavad vastakuti osavõtlikud olla ja üksteise eest kenasti hoolitseda. Lapsi pole maailma niikuinii juurde vaja. Ja ma loen praegu üht Jaapani raamatut ja siin üks pikaealine ütles just, et tema on nii vanaks elanud tänu sellele, et tal pole lapsi! :D Ma ei kuule seda sugugi mitte esimest korda.
Ega ühtegi loogilist põhjust laste saamiseks polegi.
Pea eranditult on lastega peredes vähem vaba aega, raha, rohkem tervisejamasid kamba peale jne...
Aga tunded on selles asjas nii tugevad enamikul, et ratsionaalne mõtlemine esimesel võimalusel seljatatakse ja ... kes ei tahaks titasid nuusutada ja kallistada...? :) neid naeratama ja kilkama panna? :) Beebimaagia töötab täistuuridel! :)

Aaaaaaaaaaga kuidas ma armukadeduse juurest beebide juurde jõudsin, seda ma küll ei tea..
Tikk-takk?
:D

***

Üks õige mõte armukadedusest...

Keegi peab ikka surema, eks? :D

Kas armastus või armukadedus...

Eemalehoidmisest

Kuna olen inimeste enesetundest väga mõjutatav, siis on mul masenduses inimestega suheldes kaks valikut - kas nende tuju tõsta või ise masendusse langeda.
Mõistagi püüan pigem teiste tuju tõsta, kuid see võib olla nii raske, et pärast olen ikkagi töss :D, aga noh - vähemalt see inimene lahkus kergema meelega, nii et...

Siiski... kui ma olen kellegagi mitu korda kokku puutunud ja iga kord pean tema meeleolu kallal rassima, sest endale ma sellist meeleolu lubada ei kavatse, siis hakkan neid inimesi vältima - mul lihtsalt pole nii palju energiat. Võite ise arvata, kas need inimesed loobuvad minuga kontakti otsimisest, kui ma vedu ei võta :D

Niisiis, üldiselt ma mõtlen, et kui mõni mu hea tuttav langeb pikaajalisse depressiooni, siis ma pean temast eemalduma, see on enesekaitse.

Aga muidugi on mul (suur!) süütunne.

Ma ei saa kellegi depressiooni olematuks teha, kuid ühe kena õhtu aeg-ajalt ju saaks talle võimaldada...

Ei saa ju kõigi hädas inimeste juurest kiiremas korras minema kihutada...


Issakese ja Vennaga seoses taas sellesama asja peale mõeldes sattusin üleeile ühele lookesele Buddhast, kus oli järgmine lõik.

"The bhikkhus of Kosambi had formed into two groups. One group followed the master of Vinaya and the other followed the teacher of the Dhamma and they were often quarrelling among themselves. Even the Buddha could not stop them from quarrelling; so he left them and spent the vassa, residence period of the rains, all alone in Rakkhita Grove near Palileyyaka forest."

Tõlkes:
"Kosambi bhikšud (mungad) olid jagunenud kahte leeri. Ühed järgisid Vinaya õpetlast ja teised Dhamma õpetajat ning nad tülitsesid sageli omavahel. Isegi Buddha ei suutnud panna neid tülitsemisest loobuma, nii et ta lahkus nende juurest ja veetis vihmaperioodi üksinda Palileyyaka metsas, Rakkhita koopas."


Ma ei raatsi seda teksti kinnigi panna - see on mu arvutis kaks ööd-päeva lahti olnud... :)

Kui isegi Buddha ei suutnud inimeste tumedat meelt muuta, siis miks peaksin mina end süüdistama, kui püsivalt raskemeelseid inimesi vältima hakkan?
Anyway, see on väga lohutav! :)
Ja ma hoian seda teksti arvutis lahti nii kaua, kui ma selle täielikult omaks võtan... (või kuni arvuti hangub)! :)


- - -

Lisatud õhtul...

Ma olen nii palju mõelnud, et kindlasti valgustöötajad eksivad, kui nad ütlevad, et iga jama, millega me kokku puutume, ongi justnimelt meile võitlemiseks või uppumiseks/langemiseks kaela saadetud.
Ma ikka mõtlen, et... vastikud inimesed on ikka eemaldumiseks, mitte ninapidi ligi minemiseks.
Või pole?
Ma ise olen küll täitsa kindel, et me ei pea võõrastesse jubedustesse sekkuma ainult selle pärast, et meie tee kohtub sellega...

Aga no kui juba Buddha metsa jookseb võõraste inimeste võõraste probleemide eest, siis võin mina seda ammugi teha ja mitte kordagi enam jääda uskuma seda, et teiste inimeste probleemid on ka minu probleemid juba ainult selle pärast, et teised inimesed oma probleemiga minu teele tulid, ehk universum saatis need mulle kaela - muidu ma poleks kohtunud nende inimestega.
Näiteks, kui ma ei vääri probleeme, siis ka minu kolm venda ja õde, isa, ema, tädi ja täditütred, nende mehed-naised ja kõik muud, kes oma muret mulle kurta võiks, on alati probleemideta, sest MINA ei ole probleeme ära teeninud.
See ongi naeruväärne, aga katsu sa seda mõnele tänastele valgustajatele öelda!
Kunagi ei usu enam seda.
Ärge teie ka uskuge!

Te ei pea iga teele jääva virtsaloigu sisse sukelduma uskudes, et see sinna teie pärast tekkis!

Ämber

Mõned päevad tagasi käisid mul külas Issake ja Vend.
Oli plaanis veidike veini juua ja siis pidada maha mõned saskutuurid (s.o kaardimäng).


Kõigepealt tuli Issake.
Ütles, et väga kauaks ei jää. On halvasti maganud, kuna kukkus Emmakese pool klapptooliga pikali ja nii kui külge keerata üritab, ärkab valu pärast üles.
Oli üleni selline tõsine ja sünge. Eks ta on praegu Tartus Emmakese pool, et Vend ja Z saaksid Virumaal plaane teha, kuidas nad elukest edasi sätivad. Et siis ta on paariks nädalaks oma kodusest kabinetikesest eemal...
Ja pealegi võtab Issake küllalt tõsiselt oma tõlkimisi, mida ta küll justkui teeb enda lõbuks, aga... mine tea? milleks selline stress ja tõsidus siis? Praegu loen tema viimast tõlget - India lugu "Samskara", mis räägib katkust ja hinduistidest, kes teevad asju, mida nende seisus ei luba ja siis piinlevad, et kas, mil määral ja millal tasuks oma patte välja rääkida ja/või heastada... Oli täitsa huvitav lugu, algas hoogsalt ja põnevalt, kuid lõppes põdemisega ja seda viimast olen ma viimasel ajal liiga palju kuulnud/näinud.

Õhtu poole tuli vend. Jõi pool pudelit õlut ja siis kukkus vett kaanima. Ütles, et viimasel ajal ei suuda ta üldse alkoholi tarbida. Selle asemel, et lõõgastuda, hakkab tal halb.

Eee, jaaa... Mul on nii ka olnud suure stressi aegadel, kui kõik on minu õlul. Siis psüühika ei luba end lõdvaks lasta.

Õhtu vältel muudkui ponnistasin, et veidi nende meelt kergendada ja Vend vähemalt mingi maa tuli kaasa, aga Issake üldse mitte.

Nüüd ma olen sellest luhtaläinud energiatööst täiesti kurnatud ja kõige hullem on veel see, et millalgi pean Issakesega veel kokku saama, et talle üle vaadatud tõlge tagasi anda.


Ma olen ikkagi üsna harjunud sellega, et suudan inimeste tuju tõsta...
Olen kohanud üksikuid inimesi, kes on nii tuimad ja "rasked", et mina neid "up lift'ida" ei suuda, neist hoian hoolega eemale, sest sest muidu saan osa nende raskemeelsusest ja tuimusest ning selle endast väljapühkimiseks läheb ka vaja sellist energiat, mida mul tuima ja raskena üldse polegi.


Issake naeris ja naeratas ainult siis, kui rääkis vennalastest :) - see oli armas! :)


Noh, see, et blogida suudan, on hea märk! :)
Enam ma järelikult NII surutises ja rusutud pole.
Puhh! :)

Seda ja teist

Kirjutasin endale juba ammuilma välja ühe Shakespeare'i tsitaadi, aga viimasel ajal olen seda sotsiaalmeedias palju kohanud, see on: "Armasta kõiki, usalda väheseid, ülekohut ära tee kellelegi."

Mulle näib, et inimesed mõtlevad PIGEM, et usalda alguses kõiki, armastus kingi vähestele.
Tegelikult on "kõiki" nii lihtne armastada... - palju lihtsam, kui inimesi ükshaaval :-)
Täitsa mõistatus, miks neid inimesi on nii vähe, kes tunnevad ja tunnistavad, et nad armastavad kõiki oma 'kaaskulglasi' ja hoolivad sellest, et neil hästi läheks.

***

Veel üks huvitav mõte, mida nägin Instagramis oli: "Soovin teile rõõmu (joy) - see on kontrolli(vajaduse) vastand."

Mõtlesin, et mina küll selle peale poleks tulnud, et rõõmu vastand on kontrollivajadus. Kurbust ikka peetakse rõõmu vastandiks ju...
Aga...
Juhtumisi läks mu Venna abielu 'porisema' just täpselt sellise vastanduse tõttu: Z oli läbinisti muretu ja organiseerimatu, Vend tahtis, et kõigest oleks ülevaade ja tegutsetaks optimeeritult. Venda ajasid kõige rohkem närvi sellised asjad, et ta helistab linnast ja küsib, kas on midagi vaja tuua - Z ütleb, et ei ole. Jõuab Vend siis 32-35 kilomeetri kaugusele maakoju ja selgub, et lapsel on palavik ja vaja oleks palavikusiirupit. Z lahendab asjad jooksu pealt, tal on lõputult energiat ja väga vähe pretensioone. Kui laps kompostiämbri sisuga mängib, siis Z ainult naerab :D, kui lapsed Issakese potiistandusest sildid välja kisuvad ja Issake üle aastate korralikult pahakeks saab, siis Z naerab tema kurjustamist kuulates tema nina all end kõverasse :D - seda potilugu kuulsin ma mõlemalt! :D Issake oli ikka veel pahur ja Z rääkis seda nii, et ma ise ka siiamaani naeran meenutades, kuidas Poppa pahameel talle nalja tegi :D. Z jaoks pole üldse imelik jätta nädala nõud pesemata, nii et kes tahab potti, peseb endale. Kes tahab puhast kahvlit, peseb endale - milles probleem? Kui sa ei taha omale kahvlit pesta, siis söö võileiba! :D Vend aga soovis olla kindel, et lapsed saavad oma hommikupudru ja sooja söögi, ravimid ja mähkmed ei saa otsa jne. Mis hommikupudrusse puutub, siis Z magas nagunii alati kella kümneni :D, teda ei häirinud absoluutselt mitte miski. Puhta südametunnistusega inimese muretu, rahulik uni ;)!

Ja.
Täna peaks Z Austraaliast tagasi Eestisse jõudma.
Ta oli ära 9 kuud.
Mul elevusest juba kolm päeva hambad plagisevad :D
Ei tea, kas väiksem, Leenu, üldse mäletab teda?
Kas sõna "emme" üldse tähendab talle midagi?

Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis nüüd saama hakkab.

Ühest küljest mulle tundub, et nende väikesed tütred on nii imetoredad, ilusad, kiinduvad, kallilembesed ja vahvad, et pole võimalik, et Z raatsib veel üks kord nende juurest ära minna.
Teisest küljest... koos nad nagu elatud ei saa (???) ja Vend ei taha tüdrukuid kindlasti käest anda. Tema meelest oli kohutav, et kui ta tüdrukud üleelmisel suvel nädalavahetuseks Z juurde viis, polnud Z lastele midagi söömiseks varunud. Z maailmas - kui selgub, et süüa pole, siis jalutame poodi, eks!?! Milles probleem? King kadus ära? Suvel võib ka paljajalu käia - kui king mõne päeva jooksul välja ei ilmu, siis võib ju uued osta! Vend nägi selles kõiges hoolimatust. Aga minu meelest oli Z lihtsalt tugeva inimese moodi muretu ja kindel, et igast takistusest hakatakse üle ronima selleni jõudes, Vend pidas takistustel juba kaugemalt silma peal ja arvestas nendega juba ette. Optimeeris jõu- ja rahakulu.

Ei saa nagu öelda, et ühel on rohkem õigus kui teisel...
Ma ise olen paraku küll täpselt samasugune kui mu Vend :p, lihtsalt ma näen ka Z maailmapildi õigsust ja ilu.

Kunagi rääkisin hästi palju Vennale ka, et midagi kohutavat ju ei juhtu ("Pole juhtunud!" parandas tema) ja Z maailmal ei puudu oma võlu. Pealegi, mis õigus on temal oodata Z't vastutustundliku täiskasvanuelu elamist (Venna moodi elamist), kui tal endal pole mingit kavatsust (Z moodi) muretuks muutuda? Miks tema võib teiselt oodata enda arvamuste üle võtmist? Vend arvas, et tema moodi on lihtsalt mõistlikum ja ÕIGEM elada. Aga need asjad ei käi üldsegi "õiguse järgi", tuleb ikka teise inimese olemusega arvestada. Loogika, kasulikkus ja mõistuspärasus pole sugugi ainsad asjad, mille järgi me oma elu sätime - ja ei peagi olema.



Ei tea, kas neile mõeldes, aga kolm viimast päeva kummitab mul praktiliselt lakkamatult Sibylle Baieri laul The End, mis räägib lahkuminekust liigutava lihtsuse ja armsusega. Ärkan üles ja enne kui mõistus pähe tuleb, juba laulan seda oma peas. Segan suppi ja laulan kogu aeg sama joru... Ootan õhtul voodis und ja ümisen mõttes... It's the end, sweet friend of mine...

it's the end, friend of mine

it's the end, friend of mine time is over where we could simply say I love you now you opened the door leave me crying trying to embrace you again trying to face this damn situation man I can't It's the end, friend of mine It's the end, sweet friend of mine dear friend, I cannot tell the reasons why
we started well good time,
give me some wine when you open the door you seem hurt,
don't try to speak a word to me what on earth could really go wrong with you and me? yet its the end, friend of mine it's the end, sweet friend of mine time seems to be over where we could simply say I love you now you opened the door I feel cold why can't I hold you in my arms told you that life is short but love is old it's the end, friend of mine it's the end, sweet friend

Üks mu veidraid vaateid

Käisin just poes.
Lift näis kusagil kinni-lahti loperdavat, nii et tulin jala alla. Kui olin viimast korda trepist keeranud ja jõudmas "fuajeesse" (ee, mul pole meeles, kuidas seda postkastidega kohta argipäeviti kutsutakse), rääkis seal üks harjaga ringisolberdav mees. Arvasin, et räägib kellegagi liftiuksel, järgmisel sekundil tundus see veider ja siis sain aru, et ta räägib minuga.

"Ma käisin enne koristamas seda kõrvaltrepikoda, sama maja, aga sealpool, kõrvaltrepikoda..."

Eh?

"Ja ma vaatasin, seal postkastide juures olid ühed tüdrukud...
... tüdrukud kaotasid oma jõulukaardid ära, kaks jõulukaarti."

Ää, mida?

Ja siis ma sain aru, et tegemist on tööle võetud ilmselge puudega isikuga.
Ma aeglustasin sammu, naeratasin ja ütlesin "Tere!"

(Ta rääkis tõesti väga kiiresti, nii et minu "tere!" ei tulnud sugugi hilinemisega.)

Ta uuris, kas ka mina jõulukaarte saadan.
Ma ütlesin, et sel aastal mitte.

Ta vajutas mul ukse lahti ja küsis: "Aga interneti teel ikka tervitate?"
Astusin uksest välja, naeratasin talle viimast korda ja ütlesin: "Jah, interneti teel ikka."
Tema naeratas ka.



Ja ma mõtlen juba tuhandendat korda, et miks me silte nii väga kardame?
Me suhtume võõristusega "imelikesse inimestesse". Aga kui me saame teada, et inimesel on vaimupuue või psühhiaatriline häire, siis kohe rahuneme, saame aru, et meie oleme siin see tugev ja toetav pool.

Minu meelest oleks küll elu kõigile suhtluses osalejatele nii palju kergem, kui meil ripuks kaelas sildid:
"Mina ärritun kergesti."
"Kipun teisi süüdistama."
"Olen aeglase taipamisega."
"Palun ära räägi minuga valjult ega kiiresti."
"Vihkan jokutamist ja aja raiskamist."
:D

Ma näen laste pealt, et kui seltsi tuuakse kerge puude või vaimse häirega laps, siis teda võõristatakse, aga kui lastele kohe paljastada see "saladus", mida lapsed nagunii suurepäraselt tajuvad, et tegemist on nõrgema lapsega, kes vajab rohkem kõigi soojust, kannatlikkust ja abi, siis võib (olenevalt grupist) võõristamine ja kiusamine täielikult ära jääda. Ja see üldjuhul ei jää ära, kui lapsed ise mõistatama jätta.

(Vähe sellest, et puudega lapse vajadustest rääkida - iga päev peaks rääkima üldse kõigi lastega sellest, et kurjad sõnad ja halb käitumine teevad meile haiget ja me kõik peaksime püüdma üksteist aidata ja toetada.)

Kui me Mehega paar nädalat tagasi mingite vanade tegemata rahaasjade pärast juriidilises nõustamises käisime, siis mina ütlesin küll kohe ära, et palun mulle puust, punaseks ja pikkamisi, sest stressiolukorras kukub mu IQ 70 palli allapoole ning sestpeale tundsin end palju turvalisemalt :D. Ja Mehe kohta ka muidugi andsin esimese asjana teada, et tal on raske puue, raske kuulata, raske aru saada. Kaardid ikka lauale kohe :) Ma usun, et see võõristus, mida tuntakse sel ajal, kui püütakse välja raalida, mis veider miss Hüsteeria von pluss Vaimupuue siin minu ees istub, on palju suurem kui see mõistetav ettevaatlikkus, mida tuntakse inimese vastu, kes on oma puudused ja piiratuse lagedale ladunud.


AGA!

Antud teema puhul tean ma hästi, et mingil põhjusel see maailmale ei sobi.

Saan selle vaate koha pealt aru, et mitte maailm pole veider, vaid paraku, jällegi, mina :P

Ma usun, et küpseid ja hästi kohanenud inimesi on võibolla 30 % ja ülejäänud tunnevad ennast millegipärast seda turvalisemalt, mida rohkem on neil endil mulje või illusioon, et teised usuvad nende 'normaalsusesse'.

Ja siis on muidugi Väikesed Küünikud, kes ei usu mitte kellegi normaalsusesse :D

Mulle näib see siltide kartmine sama mis "fake it 'til you make it!" (mis pole hää mõte mu meelest), aga lõpuks on nii, et igaüks peab ikka elama nii, et süda on võimalikult rahul...

Muahh! :)

Mõtetepusa

Nägin Instagramis umbes sellist mõtet, et kui sa kogu aeg nurised ja virised, siis pole inimestel sinu jaoks aega. 
Väga õige!
Keegi vastas, et ma tean, ma tean, ma tean, aga oma kurbusest rääkimine pidi ju südame kergemaks tegema?
Hmm, kah õige...


Eile tahtis VT mulle näidata miski "küünikute klubi" videot, luges mulle ette, miks künism on õige ja sobilik mõttelaad ja üldsegi - küünikuteks kutsuvad idealistid realiste. Ehhee, nojaa, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et ma olen seda kõike juba kuulnud.

Kuigi ma tavaliselt nõustun vaatama videosid, mida VT mulle näidata soovib, ma sellest künismivideost keeldusin. Temavanusele ja noorele kirglikule inimesele üldse, künism sobib. Minu vanuses hakkab see juba rõhuma, käristama ja tundub rumalavõitu, kuna selle abil ei saa midagi mõistlikku teha. Minuvanused peaksid juba püüdma toetada ja üles ehitada, mitte niisama kiunuma, et kõik on mõttetu ja vastik ja me oleme kõik ühh-ühh-üksindusse mõistetud, nagu Muhv :D. Samas mõni jääbki elama nagu peksasaanud koer ja mis parata, kui ta pole õigel ajal meile kõigile vajalikku tuge saanud, nii et kasvab täitsa täis, aga ilma künismita püsti ei seisa. See on nagu veele jäätumine - ilma jäätumiseta vajud laiali, aga vaat jääpurikana püsid terve talve koos! Aga nii elad ka igaveses talves, paraku...


Mul on olnud ka teemasid, mida kogu aeg veeretan ja üle neist nagu ei kasva... Samas on suur hulk neid teemasid, mis ühel hetkel enam ei huvitanud.
Künismiga võiks olla samamoodi.

Ühel IG lehel räägitakse pidevalt sellist juttu, et kas sa tunned end viimasel ajal rahutu ja kurnatuna? Kas tegemised ebaõnnestuvad ja suhted on sassis? Selleks on hea põhjus. Et tuleb see muutus ja too muutus ja enne päikesetõusu ongi kõige külmem ja pimedam. Hea küll, aga kui kaua see lohutamine ja need koledad, ilusa uuestisünnini viivad muutused kestavad? Mulle tundub, et seal lehel muud juttu polegi, kui et pidage vastu, teie kannatused(= tundlikkus) näitavadki, et olete uue maailma väärilised. Ja kuude kaupa niimoodi! Ja alati on paar tuhat 'laiki' ja kümneid, kes vastavad, et aitäh, just seda mul oligi kuulda vaja! :p  Kõrvalt vaadates tundub, et selle lehe tegijad ja lugejad-vaatajad ei saagi mustast august välja. Et no... kui sealkirjutatu on vaimse arengu märgiks, siis mulle paluks midagi hoopis muud!

Meenub keegi Hallo, Kosmose taimetoitlasest saatekülaline, kes rääkis, et taimetoit ei sobi kõigile - tema sõber on kaks aastat taimetoitlane olnud ja läks vistrikke täis selle peale. Kui ta sõbrale ütleb, et kuule - sulle ei sobi ju see toit, lõpeta see jama!, siis sõber vastab, et mürgid tulevad välja. Aga kui kaua need "mürgid tulevad"? Kindlasti mitte kaks aastat, asi on muus.

Ma olen ikka mõelnud, et negatiivsete mõtetega kimpus inimest ei näi aitavat tähelepanu mujale juhtimine. Oma leina (ma nimetan leinaks iga hoopi, mis ego saab :D) või hirmudega tuleb tegelda - on väga kahjulik endale mingeid mõtteid lihtsalt keelata, kuna nad pole justkui kasutoovad. See on valearusaam pealegi. Need painavad, kummituslikud mõtted on meil seepärast, et oluline õppetükk on läbi töötamata. Kui me nendega õigesti ümber käime, siis need mõtted ON kasutoovad.

Aga minul on olnud nii, et kui ise olen depressiivne, siis loen depressiivseid või resigneerunud kirjutisi, loen-loen-loen, kuni olen üleküllastunud ja lihtsalt ei viitsi selle nutuse jamaga enam tegeleda. Jõuan iseenesest punkti, kus urisemine, torisemine ja enesehaletsus tundub naeruväärne ja igav - tegelikust elust täitsa mööda.

Aga mis siis saab, kui inimene ei küllastu, vaid jääbki possutama enda ja teiste inimeste muremõtete sisse?
Ma ei kujuta ettegi!
Olen ikka mõelnud, et tuleb lausa sundida ennast piinavast teemast mõtlema ja sellest rääkima/kirjutama, sest nii saab see kõige kärmemalt liiga ära leierdatud, lahterdatud niipalju, kui me hetkel oskame, ja hakkab tüütama. Olen mõelnud, et kõigil inimestel on nii. Aga äkki pole?!

Sest ma arvasin väga palju aastaid, et kõik inimesed on oma partneri enesetunde-eksperdid, kui see neid vähegi huvitab, ja "rääkida-rääkida-rääkida" tuleb alles siis, kui sa keeldud vaatamast oma partneri poole ja siis on nagunii kõik hukas juba. Ma tõesti arvasin, et oma partneri suhtumine on sulle nagu kaela kallatud ja inimene peab tegema kõva tööd, et MITTE TEADA, mis tema partneri peas ja hinges toimub. Alles mõned aastad tagasi hakkasin empaatidest kuulma ja sain aru, et teiste inimeste meeleolu oma kehas ja hinges tundmine pole kõigil inimestel ühine omadus...


VT künismihuvi on siiski midagi, mis mind vaikseks teeb, kuigi saan hästi aru, et see mõtteviis sobib 15-aastasele suurepäraselt.
Keeldusin küünikute videot vaatamast ja kuna VT 'nõudis', ka põhjendasin, mida ma künismist arvan. VT kurvastas, nagu ma oleks tema armsamat materdanud.
Ma ütlesin talle, et tema vanuses on künism sobilik ja võib olla hea vahend maailma asjade üle otsustamisel, kuid kui ta 35-aastasena ikka veel kirglik küünik on, siis ... on ta raisanud 20 aastat oma elust :D
Nagu ... oeh, kes? äkki Pessoa  ütles, et meil peaks oleme häbi oma aastataguseid kirjutisi lugeda ja kui pole, siis on väga kole lugu, sest ilmselt pole me aasta jooksul kuigi palju arenenud! :D


Aga mis siis võiksid olla märgid sellest, et me oleme arenenud?
Ma arvan, et avameelsus, hoolivus ja õnnelikkus.
Arenenud inimene peaks kindlasti olema aus, aga seda teistest hoolival moel. Ja mis õnnelikkusesse puutub, siis nii enda kui ka teiste elu vaadates saab üha selgemaks, et õnne ei taga mitte mingisugused saavutused  või verstapostid. Õnn on 'välistest faktidest' küllaltki sõltumatu. Küll aga tundub mulle, et palju kergem on õnnelik olla siis, kui surm pole sinu jaoks kõige viimane või kõige halvem asi... Ma küll mõtlen, et pigem suren kui teen seda või toda, sest mul on kindel kavatsus õnne püüda ja ma tean, et see on võimatu, kui ma end 'segamini' ajan, ennast kaotan.


Trall-lall-laa,
ei oska juttu lõpetada ma :D

Tsau-blau! xo :)