Nutulaulunutsakud

Mulle mõnikord siiani mingite blogide tõttu kirjutavad spirituaalsete huvidega inimesed, ja kui naised on on armastavad, enda elu jagavad ja soojad ka oma valudest rääkides, siis mehed on kuidagi 'ennast-tõestavad', kuigi kellegi pole seda vaja.


Minu meelest on just hea, kui keegi kirjutab 'poolpika' kirja oma seosest sinu/minu tekstiga, kuid ei taha tingimata suhtlema jääda. Ja minu meelest on ÕUDNE, kui emb-kumb kirjavahetusepooltest eeldab, et nüüd hakataksegi rääkima.

Olen nüüd sagedamini rääkinud inimesega, kes mu blogi kaudu leidis ja kellega varem suhtlemast keeldusin. Lihtsalt mu elus oli ja on ka praegu selline koht, et ma ei saa olla kindel, millised tunnid pävast ma endale saaksin, nii et elan valverežiimil ja "milleiganes-võibolla-juhtumist" oodates saan oma aega KULUTADA. Sest see oleks niikuinii teiste-jaoks-valmisolekuseisund, see pole minu aeg nii või teisiti. Nagu need ... jooksjad stardirajal, põlv maas. 

Ja mu spirituaalsed kirjasõbrad on hädas "vaimselt mitte-arenenud" inimestega, et kuidas küll ometi hakkama saada selles küündimatus maailmas ja teisi mõistma panna, mis neil on mõistetud ja ... ma ... mingil hetkel lihtsalt ei suuda nendega rääkida, kuigi näen neis ka ilu ja 'humility' (mulle ei meeldi eestikeelsed vasted). 


-----------

mmp'le, vastik vastus (13. okt.)

Kõik on kõik.

Emotsioonid tohivad olla. Emotsioonide, nälja- ja külmatunde olemasolu ei tähenda, et on vaja inimkeha sees see ületada.

Nietzsche ei pane oma nööri-metafooriga mööda, ta oli väga tundlik mees oma kultuuri sees. Lihtsalt nöör ja mõlemad nööriotsad on ühenduse/nööri kaudu/tõttu samad, mõistus näeb erinevust ja vajab eristamist -- me ei taha kuulda, et teised inimesed näevad meid molluskina, inimesel on sotsiaalpsühholoogiline vajadus mitte olla põlatud.

Ma arvan, et mina arenesin hopsuga, kui rahunesin piisavalt oma emotsioonide osas. Kui saad aru, et võid võid ka väga vaimsena jahmuda,  ebameeldivalt üllatuda, solvuda, arened suure ropsuga edasi. Olen näinud nii paljusid inimesi andestamise ja mõistmise "ülesande" kallal nämmutamas. Autentsus ehk oma psühholoogilis-füüsilise keha lubamine annab võimaluse suuremal reaalsusel ilmneda. Kuid mul on tunne, et on pühamehi, kes saavad ka teisi inimesi avada, kuid muidugi mitte loengute kuulajaid, vaid väga intensiivselt intiimsetel kohtumistel. Ma arvan, et on võimalik puudutusega inimese psühhoenergeetikat tohutult järsult muuta ja pole midagi, mida saaks tänuks vastu tuua ja ----- pole iialgi vajagi, ka see meister/guru tõstis inimest spontaanselt. Ta reageeris õige olemise kohaselt. See polnud tegu, see polnud kingitus, see oli olemine -- selle pühamehe õige olemine.

Kõik on alati kõiges ja kõik on alati korras --- JA --- emotsioonid, ka negatiivsed, käivad selle kõige juurde, mis alati korras on.


Tundub, et Sa püüad ja püüdled nii palju, kui kõik on juba kohal ja olemas -- Sul tarvitseb vaid see vehkimine lõpetada.
Ja Sinu puhul eriti: Sa "PEAD" mõtlema selle peale, miks Sa välja sirutud, vastukaja otsid.
Täielikult unusta mure oma väärtusliku sõnumi kaotsimineku pärast --- seda ei saa iialgi juhtuda. Kõik on alati kõiges. Universumi algusest selle lõpuni. Sina ja Sinu jälg ei saa iial kaduda! Rahune maha, ära muretse, mure on ego.

Mina ei ela praegu askeetlikku ja püha elu, kuid ma ELAN. Ma olen kõik, kogu mina, kogu kõik!
See ei tähenda, et mul pole emotsioone või et ma ei söö liha- ja piimatooteid. Minu armas Nisargadatta Maharaji suitsetas ja sõi liha -- ta ütles lihtsalt, et tema keha tahab seda, nii et ta lähtub sellest.

(Seda Nisargatta ei öelnud, aga kui kedagi või midagi kuulata, siis ikka oma keha. Meie keha ei valeta meile kunagi! Inimesed, filosoofiad, 'poliitikad', meedikud, kapitalism võivad. Aga keha ei saa seda MEILE teha! (Teistele küll.) Austa oma keha "see on hea"/"see pole hea" otsuseid, kuid mitte ilmtingimata kestva oopiumiuima või orgasmi mõttes :D )


Kui spirituaalseid inimesi intervjueeritakse, siis mõnikord neilt küsitakse, kas nad on "valgustunud" :D ...
See on sageli kuidagi piinlik olukord ...
Ettevaatlikumad inimesed nimetavad end kulgejateks/teelolijateks...

Ma arvan, et kui Sa oled õnnelik ja tänulik oma elu elades, kuid vikatimehe ilmudes lähed temaga samuti tänuliku ilusa rahuga kaasa misiganes elusekundil, siis sa tegelikult oled juba "teisel kaldal" ja pole enam kulgeja.
Ei ole tähtis, mis sinust surres maha jääb. Ei ole tähtis, kes su juustuhaisuses ja kakatriibulises mustas pesus või päevikutes songib. Kõik on kõiges. Kõik on kõik. Kõik on korras. Mitte keegi ei pea mitte midagi tahtma ega vältima, sest see juba niikuinii on neis. Kõik ON.

Muretse vähem! :D