esmaspäev, 3. aprill 2017

Mis kaunid etteheited ...

Rääkisime eile Väikuga autentsusest ja sellest, kas ja millal on vaja hoida lahus oma avalik nägu ja kodune nägu; kas me tegelikult suudame elu/lapsi/alluvaid paremini kontrollida, kui me käitume 'nagu vaja', või võime jääda loomulikuks ja ausaks.

VT nentis: "Sina vist oled kõigi oma nõrkustega 'kapist väljas', sinu avalik nägu on täpselt seesama, mis kodune nägu."
Siis juba uurivalt ja etteheitvalt: "Sa vist üldse ei häbene mitte midagi?"
Päris etteheitvalt: "Sa oled täiesti häbitu!"

Mina ei raatsi midagi öeldagi, istun ja naeratan üliõnnelikult :D


Minu meelest on see ideaalne, kui me ühest küljest õpime oma mõtteid, tundeid ja tegusid / tegematajätmisi mõistma ja mitte häbenema, ning teisest küljest - püüame mitte teha ja öelda neid asju, mille ilmsikstulek meile piinlik oleks.



Siia otsa nümfomaaninaljake, mille ma üht Oscar Wilde'i ütlust otsides netist leidsin:


Kommentaare ei ole: