Mul oli kunagi superlahe emakeele-kirjandusõpetaja, kellel olid väga jõulised arvamused.
Kirglikud inimesed on alati põnevad ja eriti tore on, kui nad ei tee seda viga, et arvavad, et nende tunnetatud tõde peakski laienema üle ilma ja tema - hüüdnimega Mure Maik - oli just selline supervõimas ja väga armastatud õpetaja.
Igatahes tema suust kuulsin ma esimest korda mõtet, et kui inimene on endaga rahul, siis ta areng peatub.
Tundsin kohe, et see on täitsa vale, aga mul polnud tollal seda va argumenteerimisauru.
Nüüd ma mõtlen, et kui inimene, arenedes, mingil hetkel peaks soovima millegi pärast oma arengut peatada ja jääb vaimselt suletuna kinni hoidma 'praegusest elust', siis võib areng, jah, huugama jääda, nagu käivitatud auto, millel on potentsiaal edasi liikuda, kuid keegi ei vajuta gaasipedaalile..., aga üldiselt ma arengu seisma jäämisesse ei usu. No kesse usuks! :D Punnita seal ühe koha peal olla palju tahad, aga ükskord keegi kasvõi müksab su liikuma, või liigud tasapisi ikkagi nii, et ei kavatse seda märgata. Mina igal juhul paigalseisu ei usu, kuigi suur hirm hoiab meid kindlasti kohal kinni, kui meil on kavatsus vales suunas end liikuma sundida - ja jumal tänatud selle hirmu eest! Loen Instas nii palju loosungeid selle kohta, et kõige rohkem arendab meid asi, mida me kõige rohkem kardame. Oh, jumal küll, pole seda vaja uskuda! Ükskõik, kas asi on karjääri-hariduse vallas või kuulub pigem romantika kilda - hirm annab märku, et mõtleme minna vales suunas, puntra-poole. Kui me tahame teha midagi kaelamurdvat aga 'õiget', siis tunneme elevust, mitte vastikust-hirmu. Ega 'kõhutunne' ei valeta!
Mu lemmik juutuuber Teal Swan postitas hiljuti video: Integration - The True Mission of God.
Põhiliselt ta seal kinnitas, et 'Jumal' on armastus ja armastus on osadus. Kui me kedagi/midagi armastame, siis tahame selle endasse võtta niivõrd, kui see on võimalik. Seega ei viibuta jumal meile pilvepiirilt näppu ja ei manitse 'korralik' olema, vaid armastab meid 100% täpselt sellisena, nagu me oleme, koos kõigi nende omadustega, mida me ise enda puudusteks loeme.
Ja ka inimene ise, kui tal on tugev enesekaemus=arusaam jumalikkusest, oskab armastada ennast üleni.
Aga miks enamik meist siiski ei oska ennast niimoodi armastada?
Ma arvan, et armastus eeldab suurt mõistmist ja kaastunnet. Kui me aga oleme enda suhtes kaastundlikud, siis avastame, et meil on raske sundida end tegema asju, mida me teha ei taha. Selleks, et oma kohustusi täita, peame me sageli enda vastu halastamatud olema. Efektiivsuse ja eneseväärikuse nimel säilitatakse kriitilisus enda suhtes - ja seega väga sageli paratamatult ka kriitilisus ümbritsevate inimeste suhtes. Kui meie peame ennast pingutama, siis hurjutame ja põlastame neid lillelapsi, kes alati lähevad kergemat teed. Teiste inimeste lihtsa-elu valik kõigutab meie arusaama pingutamise vajalikkusest ja me mõistame ullikesi hukka, isegi kui nad on silmnähtavalt õnnelikumad kui meie - millest võiks ju järeldada, et nad on millestki paremini aru saanud. Õnnelik = tark. Me ise valime tulemuse olemisele, sellel on ränk hind ja seega me soovime, et teised oma valikutega meie eluviisi valideeriksid.
See viimane lõik läks nüüd Teali jutust täitsa mööda, aga oli tema videost siiski inspireeritud.
Ma ei saa öelda, et valige tulemuste asemel õnn/elu hetkes.
Ega kust mina tean, kuidas ja kustpoolt see õnn teiste inimeste õuele tuleb...
Aga mu enda kogemus ütleb, et mida ausam ja järeleandlikum ma oma tahtmiste-mittetahtmiste osas olen olnud, seda õnnelikum, kindlasti. Ja hästi lahe, et ka VT seletas täna sel teemal pikalt, et parem on teistele öelda, et 'aga ma ei taha seda teha', kui ära teha ja siis vastikult käituda, et teine tunneks, et tegi sulle oma palvega liiga :D
Autentsus on ikkagi õnnelikkuse võti, aga kas me julgeme seda kasutada ...?
Eks igaüks peabki seda ise otsustama.
Võibolla ongi liiga vara!
Mida mina teiste inimeste teekonnast tean?!
Igal juhul - katsuge elada nii, et te ei sahmerda selle nimel, et saaks kunagi hiljem õnnelik olla! :)
Ja ikka-ikka, püüdke leida viis kallistada oma vea-mälestusi!
Ärge unustage, et te ei teinud midagi valesti ja ei tee ka edaspidi.
Elu on müsteerium - imetlege seda. Ärge püüdke seda kontrollida!
Luv ya! 💖
pühapäev, 30. aprill 2017
teisipäev, 18. aprill 2017
Memento mori
Elusuurune mustast obsidiaanist kolju
opaalist hammastega.
Päris spooky! :p
Siit: Instagram / Gem Skull Sculptures And Jewelry
esmaspäev, 17. aprill 2017
Solitude
Leidsin ühe mõnusa artikli Tiibeti budistlikust erakmungast Shabkar Tsogdruk Rangdrolist (1781-1851), kes esmalt õppis, siis koopaeraklust harrastas ja lõpuks ringi kolas ja inimesi tüütas õpetas.
Mõned päevad varem leidsin temalt imeilusa laulukese, aga selle salvestasin kusagile, kust see nüüd üles leidmist ootab :P
Shabkar developed ten "benefits of living in isolated places," based on the "King of Samadhi" sutra:
- one's activities will be fewer
- one will be far removed from noise and distractions
- one will be free from quarrels
- one will be free from harm
- one will not let obscuring emotions increase
- one will not create causes for discord
- one will always enjoy perfect tranquility
- one will keep one's body, speech, and mind under control
- one will live in a way that is conducive to liberation, and
- one will quickly reach complete freedom.
"There is no way to fully describe the benefits of solitude," concludes Shabkar.
Allikas: siin.
Oo, üksildased mägikoopad - millal mina kord teieni jõuan ... :D
pühapäev, 16. aprill 2017
Dharma Bum
Kuna VT spordikott läks katki ja mina tõin talle poest liiga koleda asemele, siis läksime täna koos Eedenisse uut kehalise kasvatuse kotti ostma. Ühe koha peal oli tee liiga kitsas, nii et kõndisime üksteise järel, st mina ees, VT järel.
Kui tee jälle kõrvuti kõndida lasi, ütles VT: "Mul on jalad ja tagumik nagu ühtlased, aga sul on peenike-peenike-peenike jalg ja siis järsku - bdgpfhhh! - pekiplahvatus tagumiku koha peal!"
OMG :D
Tänan, tütreke!
:D
Kui tee jälle kõrvuti kõndida lasi, ütles VT: "Mul on jalad ja tagumik nagu ühtlased, aga sul on peenike-peenike-peenike jalg ja siis järsku - bdgpfhhh! - pekiplahvatus tagumiku koha peal!"
OMG :D
Tänan, tütreke!
:D
neljapäev, 13. aprill 2017
Sushid püsti!
Väiku tegi sel nädalal prantsuse keele eksami: esmaspäeval kirjaliku osa ja täna suulise.
Sel puhul tõin talle jälle sushit! Ta on juba mõnda aega selle järele igatsenud.
Aga edaspidi püüan kusagilt selle matikese hankida, mille abil ise teha saab.
Ma pole ausalt öeldes väga osava käega, aga ... ma mõtlen alati nii, et kui ma panen söödavad asjad kokku, siis tulemus ju lihtsalt peab süüa kõlbama, kui see ka väga nägus pole :D
Ma pole mitte kunagi aru saanud, mida ameerika filmides tähendab, et keegi ei oska süüa teha. Et võetakse amps, tehakse hirmus nägu pähe ja võibolla sülitatakse suutäis isegi salvrätti. Et mis seal nii jubedat saab olla? Inimesed joovad isegi lahjendajata viina! :D Kuidas on võimalik makaron juustuga teha söögikõlbmatuks? Unustades makaronid enne ära keeta? :D
Mul endal on hästi vähe asju, mida ma ei suuda süüa. Meelde tulevad tšillipipraga oad - ma ei saa värsket ingverit ja ükskõik millist tšillit süüa. Ükskord ostsin kogemata punaste ubade konservi tšilliga. Mõtlesin, et kui juba ostsin, siis pistan kinni ka, kuigi ei maitse. Pool purki sõin ära ja olin kolm tundi külma higiga kaetult põrandal pikali tundes, et kohe oksendan, aga kahjuks ei õnnestunudki... Aga pekk kartuli või leivaga - no problem! Klimpidega mannapuder on üks õudne asi, aga kui muud poleks, siis ma ütleksin endale, et klimbid on keetmata jäänud nisuterade klomp ja poleks hullu. Nisuteri ma olen närinud küll... ma tean, millisena ta kasvab ja puha :D
Aga veel tahtsin kirjutada sellest, et mulle on viimase kuu aja jooksul tundunud, et Instagram kuidagi haagib mu ise jälgima inimesi, kes võiksid mulle huvi pakkuda. Kogu aeg tundub, et olen mõnd kontot vähemalt üks kord juba 'unfollownud', või siis mäletan küll, et tema hakkas minu täiesti tühja kontot jälgima - ilmselgelt soovides lihtsalt minu tähelepanu oma kontole tõmmata, aga ma arvasin, et ma EI hakanud seda jälgima. Mind hakkab iga päev mitu inimest Instas jälgima (no 5 ikka), ja iga päev võtab sama palju inimesi end maha, sest nende soov oligi vaid endale tähelepanu tõmmata. Ja see on ok. Aga tõesti, viimasel ajal on mul tunne, et näen oma feedis kontosid, mida ma pole tahtnud vastu jälgima hakata. Üks joogamees hakkas kahe nädala jooksul neli korda mu konto jälgijaks ja sama palju võttis maha ka, kui mina tagasi ei follownud, et siis end uuesti märgatavaks teha. HULL! 0_0
Aga täna nägin harilikku tibi oma feedis, mäletan, et tema hakkas mind jälgima ja mina teda mitte. Mõtlesin nagu ikka, et äkki olen ma erakordselt kobakäpne, aga kui end tema kontolt unfollowsin, siis nägin, et ta konto on privaatne. Ja ma 100% kindlasti pole ühtegi privaatset kontot jälgima hakanud, sest kes olen mina, et heita pilk teiste inimeste privaatsesse ellu.
Juba ülepäeviti võtan end mõnelt kontolt maha, mida ma enda meelest ei tahtnud jälgima hakata ja ei hakanud ka...
Kuna kommenteerin suht palju, siis saan aru, miks mulle nii palju (l)ootusrikkaid jälgijaid tuleb, kes end mõne päeva pärast minu jälgijate hulgast maha võtavad - inimestele on jälgijate arv ja kommentaarid olulised. Mõni, kes saab ligi sada kommentaari ja mitu tuhat laiki iga postituse peale, vastab ikkagi enamikule kommentaaridest eraldi, mis on Eestiga ja blogidega võrreldes ju täiesti tavatu - eestlasest blogija ei pruugi mitte midagi öelda oma kahe kommentaari peale ja me keegi ei pea seda imelikuks. Eestlane olla on ikka rahulik ja hää! :D Kui elad mujal ja ei ütle "suurimad tänud!!!" iga heasoovliku kommentaari peale, siis peetakse kohe upsakaks :D
Aga kui keegi instagrammer loeb ja on sama asja üle omaette imestanud, et millal ta veel seda või toda täiesti kogemata jälgima hakkas, siis teadke, et te pole üksi! :D
Musiiid! :)
*
Džiisus, jälle üks jutt ununes täitsa rääkimata.
Kuna mul pärast duši all käiku nahk alati kipitab - hoolimata ohtrast ihupiimaga lödistamisest, siis käisin täna apteegis vaatamas, kui palju need apteegidušigeelid siis kallimad on tavalistest. No ikka jube palju kallimad olid, neli kuni jumal teab kui palju kordi! Jääb ära! Ma katsun nii hakkama saada, et enne duši alla minekut hõõrun end mandliõliga sisse ja pärast kasutan tavalist ihupiima. See ei võta nahakipitust ja sügelust päriselt ära, aga on oluliselt parem kui ainult dušigeel ja ihupiim.
Aga ostsin oma hommikused rohud välja, 112 päeva normi, ja see maksis 1,27. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda - alles taheti Cipralexi eest mult ligi 70 eurot (nüüd on mul sama toimeainega aga teise nimega rohi). Selgus, et mul on 100% ravimisoodustus nüüd!
Ei noh, see on küll lahe! :)
Sel puhul tõin talle jälle sushit! Ta on juba mõnda aega selle järele igatsenud.
Aga edaspidi püüan kusagilt selle matikese hankida, mille abil ise teha saab.
Ma pole ausalt öeldes väga osava käega, aga ... ma mõtlen alati nii, et kui ma panen söödavad asjad kokku, siis tulemus ju lihtsalt peab süüa kõlbama, kui see ka väga nägus pole :D
Ma pole mitte kunagi aru saanud, mida ameerika filmides tähendab, et keegi ei oska süüa teha. Et võetakse amps, tehakse hirmus nägu pähe ja võibolla sülitatakse suutäis isegi salvrätti. Et mis seal nii jubedat saab olla? Inimesed joovad isegi lahjendajata viina! :D Kuidas on võimalik makaron juustuga teha söögikõlbmatuks? Unustades makaronid enne ära keeta? :D
Mul endal on hästi vähe asju, mida ma ei suuda süüa. Meelde tulevad tšillipipraga oad - ma ei saa värsket ingverit ja ükskõik millist tšillit süüa. Ükskord ostsin kogemata punaste ubade konservi tšilliga. Mõtlesin, et kui juba ostsin, siis pistan kinni ka, kuigi ei maitse. Pool purki sõin ära ja olin kolm tundi külma higiga kaetult põrandal pikali tundes, et kohe oksendan, aga kahjuks ei õnnestunudki... Aga pekk kartuli või leivaga - no problem! Klimpidega mannapuder on üks õudne asi, aga kui muud poleks, siis ma ütleksin endale, et klimbid on keetmata jäänud nisuterade klomp ja poleks hullu. Nisuteri ma olen närinud küll... ma tean, millisena ta kasvab ja puha :D
Aga veel tahtsin kirjutada sellest, et mulle on viimase kuu aja jooksul tundunud, et Instagram kuidagi haagib mu ise jälgima inimesi, kes võiksid mulle huvi pakkuda. Kogu aeg tundub, et olen mõnd kontot vähemalt üks kord juba 'unfollownud', või siis mäletan küll, et tema hakkas minu täiesti tühja kontot jälgima - ilmselgelt soovides lihtsalt minu tähelepanu oma kontole tõmmata, aga ma arvasin, et ma EI hakanud seda jälgima. Mind hakkab iga päev mitu inimest Instas jälgima (no 5 ikka), ja iga päev võtab sama palju inimesi end maha, sest nende soov oligi vaid endale tähelepanu tõmmata. Ja see on ok. Aga tõesti, viimasel ajal on mul tunne, et näen oma feedis kontosid, mida ma pole tahtnud vastu jälgima hakata. Üks joogamees hakkas kahe nädala jooksul neli korda mu konto jälgijaks ja sama palju võttis maha ka, kui mina tagasi ei follownud, et siis end uuesti märgatavaks teha. HULL! 0_0
Aga täna nägin harilikku tibi oma feedis, mäletan, et tema hakkas mind jälgima ja mina teda mitte. Mõtlesin nagu ikka, et äkki olen ma erakordselt kobakäpne, aga kui end tema kontolt unfollowsin, siis nägin, et ta konto on privaatne. Ja ma 100% kindlasti pole ühtegi privaatset kontot jälgima hakanud, sest kes olen mina, et heita pilk teiste inimeste privaatsesse ellu.
Juba ülepäeviti võtan end mõnelt kontolt maha, mida ma enda meelest ei tahtnud jälgima hakata ja ei hakanud ka...
Kuna kommenteerin suht palju, siis saan aru, miks mulle nii palju (l)ootusrikkaid jälgijaid tuleb, kes end mõne päeva pärast minu jälgijate hulgast maha võtavad - inimestele on jälgijate arv ja kommentaarid olulised. Mõni, kes saab ligi sada kommentaari ja mitu tuhat laiki iga postituse peale, vastab ikkagi enamikule kommentaaridest eraldi, mis on Eestiga ja blogidega võrreldes ju täiesti tavatu - eestlasest blogija ei pruugi mitte midagi öelda oma kahe kommentaari peale ja me keegi ei pea seda imelikuks. Eestlane olla on ikka rahulik ja hää! :D Kui elad mujal ja ei ütle "suurimad tänud!!!" iga heasoovliku kommentaari peale, siis peetakse kohe upsakaks :D
Aga kui keegi instagrammer loeb ja on sama asja üle omaette imestanud, et millal ta veel seda või toda täiesti kogemata jälgima hakkas, siis teadke, et te pole üksi! :D
Musiiid! :)
*
Džiisus, jälle üks jutt ununes täitsa rääkimata.
Kuna mul pärast duši all käiku nahk alati kipitab - hoolimata ohtrast ihupiimaga lödistamisest, siis käisin täna apteegis vaatamas, kui palju need apteegidušigeelid siis kallimad on tavalistest. No ikka jube palju kallimad olid, neli kuni jumal teab kui palju kordi! Jääb ära! Ma katsun nii hakkama saada, et enne duši alla minekut hõõrun end mandliõliga sisse ja pärast kasutan tavalist ihupiima. See ei võta nahakipitust ja sügelust päriselt ära, aga on oluliselt parem kui ainult dušigeel ja ihupiim.
Aga ostsin oma hommikused rohud välja, 112 päeva normi, ja see maksis 1,27. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda - alles taheti Cipralexi eest mult ligi 70 eurot (nüüd on mul sama toimeainega aga teise nimega rohi). Selgus, et mul on 100% ravimisoodustus nüüd!
Ei noh, see on küll lahe! :)
kolmapäev, 12. aprill 2017
Telesarjad
Ma siin õhtuti ikka pikutan arvuti kaisus ja vaatan Internetist mõnd sarja ja nüüd olen kenasti bindžimata hakkama saanud, yay! :D
Aga üks sari on kummitama jäänud ja tahaks seda põgusalt tutvustada, sest mina polnud sellest küll mitte midagi kuulnud - tuli lihtsalt sci-fi sarju otsides ette, nimelt The OA.
Algab see nii, et järsku ilmub välja 7 aastat varem kaduma läinud noor naine. Kaduma minnes oli ta pime - nüüd äkitselt näeb. Ta on oma kadununa veedetud aja osas üpris kidakeelne ja annab vahel vastuseid, millest ei saa aru, mida ta silmas peab ja kas ta pole ehk vahepeal suurest šokist mõnevõrra juhmistunud. Tasapisi hakkab lugu hargnema ja see on üks äraütlemata iseäralik lugu tõepoolest. Muusika toetab loo kulgu suurepäraselt ja annab sellele sügavust. Viimase osa ajal tuli isegi nutt peale - see oli nii ilus lihtsalt - ja ma tegelikult eriline nutusilm pole, ainult uudised ajavad nutu peale, aga neid ma juba ammu ei vaata :D
Veel teeb sarja eriliseks kaasstsenarist ja peaosaline Brit Marling. Tema on igas rollis selline ebamaine tegelane, tundub, et maailma mustus libiseb ta pealt lihtsalt maha. Ilus ja huvitav tüdruk.
Seda sarja küll soovitaks, kuid praegu on vist saada ainult esimene hooaeg (8 osa), ma ei tea, kas teine hooaeg on üldse kusagil eetrisse jõudnud juba.
Päris sci-fi see nüüd just pole, pigem mystery, aga näis, kuhusuunas teisel hooajal asjad käänavad.
Teine sari, mille ka ilusasti lõpuni vaatasin, kõik 4 hooaega, oli Continuum.
See on ajarändude, eetilis-moraalsete küsimuste ja vastutusega tegelev sari.
2077. aastast sopsab koos revolutsionääridega 2010. aastasse üks naissoost korravalvur, kes püüab siin revolutsionääride minevikumuutmisplaane nurjata, aidata kaasaegsel politseil kaasaegseid kurjameid tabada, ja siiski tagasi oma aega, oma pere juurde saada.
Siin on palju toredaid tehnikavidinaid ja ma pole veel ära tüdinenud sellest, kui ebaloomulikult kiiresti telesarjade IT-geeniused kogu info tänavakaameratest ja muust andmekuhjast välja kougivad :D, kuigi see on absurdne. Lisaks toredad nutikad vidinad ja leiutised, millega politseitädi tulevikust tuli, nagu arvutikiip peas, mis ise analüüsib silmaga nähtavat ja annab olulistest leidudest teada, näeb läbi seinte ja analüüsib vestluspartneri bioloogilisi signaale, et teha kindlaks valetajad :D
Nii tore, kui politseil olekski sellised abivahendid!
Või noh, võib-olla ka mitte, sest teatavast kipuvad sellised asjad rikaste pättide pättuste tegemise abivahendiks saama kiiresti...
Tegemist on Kanada sarjaga ja peategelaseks jälle imeilus naine - Rachel Nichols.
Eile õhtul hakkasin vaatam sarja Sense8, aga ma olin vist juba nii unine, et suurt ei mäleta :P
Seal on kaheksa eri maailmanurkades elavat tegelast, kes mingil põhjusel näevad üksteisest ja ühest hullumeelsena näivast, nende kõigiga kuidagipidi seotud tädist ilmutusi-nägemusi. Kas sellele ka piisavalt huvitav mõte leitakse, ma veel ei tea :)
Aga The OA'd julgen küll soovitada, see on midagi üsna teistmoodi :)
Continuum on täiesti tavaline sci-fi-polizei-sari. Täitsa kõlbab vaadata ja on paar tõesti vahvat tegelast, aga ei midagi erakordset.
Aga üks sari on kummitama jäänud ja tahaks seda põgusalt tutvustada, sest mina polnud sellest küll mitte midagi kuulnud - tuli lihtsalt sci-fi sarju otsides ette, nimelt The OA.
Algab see nii, et järsku ilmub välja 7 aastat varem kaduma läinud noor naine. Kaduma minnes oli ta pime - nüüd äkitselt näeb. Ta on oma kadununa veedetud aja osas üpris kidakeelne ja annab vahel vastuseid, millest ei saa aru, mida ta silmas peab ja kas ta pole ehk vahepeal suurest šokist mõnevõrra juhmistunud. Tasapisi hakkab lugu hargnema ja see on üks äraütlemata iseäralik lugu tõepoolest. Muusika toetab loo kulgu suurepäraselt ja annab sellele sügavust. Viimase osa ajal tuli isegi nutt peale - see oli nii ilus lihtsalt - ja ma tegelikult eriline nutusilm pole, ainult uudised ajavad nutu peale, aga neid ma juba ammu ei vaata :D
Veel teeb sarja eriliseks kaasstsenarist ja peaosaline Brit Marling. Tema on igas rollis selline ebamaine tegelane, tundub, et maailma mustus libiseb ta pealt lihtsalt maha. Ilus ja huvitav tüdruk.
Seda sarja küll soovitaks, kuid praegu on vist saada ainult esimene hooaeg (8 osa), ma ei tea, kas teine hooaeg on üldse kusagil eetrisse jõudnud juba.
Päris sci-fi see nüüd just pole, pigem mystery, aga näis, kuhusuunas teisel hooajal asjad käänavad.
Teine sari, mille ka ilusasti lõpuni vaatasin, kõik 4 hooaega, oli Continuum.
See on ajarändude, eetilis-moraalsete küsimuste ja vastutusega tegelev sari.
2077. aastast sopsab koos revolutsionääridega 2010. aastasse üks naissoost korravalvur, kes püüab siin revolutsionääride minevikumuutmisplaane nurjata, aidata kaasaegsel politseil kaasaegseid kurjameid tabada, ja siiski tagasi oma aega, oma pere juurde saada.
Siin on palju toredaid tehnikavidinaid ja ma pole veel ära tüdinenud sellest, kui ebaloomulikult kiiresti telesarjade IT-geeniused kogu info tänavakaameratest ja muust andmekuhjast välja kougivad :D, kuigi see on absurdne. Lisaks toredad nutikad vidinad ja leiutised, millega politseitädi tulevikust tuli, nagu arvutikiip peas, mis ise analüüsib silmaga nähtavat ja annab olulistest leidudest teada, näeb läbi seinte ja analüüsib vestluspartneri bioloogilisi signaale, et teha kindlaks valetajad :D
Nii tore, kui politseil olekski sellised abivahendid!
Või noh, võib-olla ka mitte, sest teatavast kipuvad sellised asjad rikaste pättide pättuste tegemise abivahendiks saama kiiresti...
Tegemist on Kanada sarjaga ja peategelaseks jälle imeilus naine - Rachel Nichols.
Eile õhtul hakkasin vaatam sarja Sense8, aga ma olin vist juba nii unine, et suurt ei mäleta :P
Seal on kaheksa eri maailmanurkades elavat tegelast, kes mingil põhjusel näevad üksteisest ja ühest hullumeelsena näivast, nende kõigiga kuidagipidi seotud tädist ilmutusi-nägemusi. Kas sellele ka piisavalt huvitav mõte leitakse, ma veel ei tea :)
Aga The OA'd julgen küll soovitada, see on midagi üsna teistmoodi :)
Continuum on täiesti tavaline sci-fi-polizei-sari. Täitsa kõlbab vaadata ja on paar tõesti vahvat tegelast, aga ei midagi erakordset.
teisipäev, 11. aprill 2017
Pudi
Mulle nii meeldib see ülehoolitsev e-aeg, kus arstiaja kohta selle lähenedes teavitus saadetakse.
Kolmapäeval (homme) kell 12 on mul aeg, eile tuli selle kohta e-kiri ja täna, hetk tagasi, tuli mobiilisõnum ka veel.
Vanasti mul tekkis aja lähenedes üha kindlam veendumus, et olen selle niikuinii endale valesti üles märkinud. See ebakindlus kasvas nii suureks, et paar tundi enne arstiaega hakkasin ma mõtlema, et pole üldse mõtet minnagi! :D Aga niipea kui mõtlesin, et helistaks siis registratuuri ja küsiks üle, tekkis jällegi tunne, et kuidas ma siis ikka valesti kirja panin! :p
Hakkan riietuma - jälle mõtlen, et nagunii sai valesti kirja, parem oleks mitte minna ja lolli mängida seal arstikabineti ukse taga :D
Aga nüüd - saan ühe kirja, võrdlen märkmeid - kõik õige!
Saan teise kirja - jälle, hoolikalt võrdlen oma märkmiku andmeid sõnumi sisuga.
Kõik õige! Eksimisvõimalust pole.
Huhh! :D
Ja veel mulle nii meeldib VT kool!
Õpetajad räägivad sageli seiku ja kogemusi oma elust, mida mulgi kodus huvitav kuulata :D
Ja kui ma eile soovitasin Väikul lugeda "Krahv Monte Cristot" selgus, et kaks õpetajat on juba lastele seda raamatut tungivalt soovitanud, kusjuures kumbki polnud emakeele-kirjandusõpetaja!
- - -
VT küsis minult eile, et kuidas see saab niimoodi olla, et mõnede oma sõpradega pole vahel mitte millestki rääkida, kuigi nende elud on ju nii teistsugune maailm, millega tutvudes saaks iga nurga peal "ohhoo!" imestada, aga mind tunneb ta läbi ja lõhki ja ikka jutustame iga päev ja kogu aeg on huvitav.
Hee, ma pole ise nagu selle peale kunagi mõelnudki, et kuidas me siis muudkui jahvatame ja jahvatame - teemad ja arvamused peaksid ammu juba 'otsas' olema...
Küllap siin on ikka lihtsalt avatus ja usaldus mängus, et teistega jutt otsa saab...
Jälle punkt avaluse kasuks! On huvitavam!
- - -
Ma vaatan, et me kõik oleme hakanud omletti erinevalt sööma.
Mees: 2 muna, majonees, leib-sai kõrvale.
Mina: 1 muna basiilikupulbriga, hapukoor, kaks viilu leiba kõrvale.
VT: 3 muna, kaks viilu kuiva leiba.
- - -
Avastasin endale kimbu eelarvamusi.
Mõtlesin üle pika aja oma kunagise naabritüdruku peale, kellel nagu ei läinud eriti hästi tollal, Mina kolisin tema kõrvale alles 15aastasena, tema oli mõned aastad vanem, aga kuidagi tõrjutud kohalike seas millegi pärast, mis jäi varasemasse aega. Ta sai lapse ja peika ei andnud üldse näole ... Siis elas ta veidi eemal mingi alkohoolikuga...
No vaat, lõin tema nime FB'sse nagu iga stalker teeb ja nägin, et ta tütar on nii suur ja ilus ja elavad Soomes ja mõtlesin just, et näed kui tore, neil läheb siiski hästi, kui nägin, et tütar on oma FB tutvustusse pannud mingi piiblilõigu tähise (st lõik ise polnud kirjas, aga midagi sellist nagu Matteuse 12.23) - ja ma kohe mõtlesin, et oi, paistab, et midagi on siiski pahasti.
Hakkasin ise ka selle mõtte üle imestama ja sain aru, et mul ongi selline arvamus, et kui tänapäeval noor inimene on aktiivselt ja avalikult kristlane, nii et see nende Insta ja FB kontodel välja paistab, siis on nende elus midagi vussis, nad on 'alahoolitsetud', 'vähearmastatud', hirmunud ja/või kurvad.
Teine mõte:
homoparaadid täiega rikuvad homode mainet, jättes neist mulje kui kerglastest liputajatest.
Samamoodi rikuvad veganite mainet teiste inimeste pitsapiltide all räuskajad, kes hakkavad raevukalt rääkima lehmade vangistamisest, vägistamisest ja nende laste röövimisest ja tapmisest.
Ma mõtlen vahel, et kas need inimesed ikka üldse on tegelikult veganid, või nad lihtsalt leidsid mingi sildi, mille all ennast teistest paremaks pidada ja teisi halvustada? Võiks arvata, et kui inimesel on nii väike kontroll oma emotsioonide üle, siis ta ei suuda kontrollida ka seda, mida ta suhu paneb.
VT klassiõed vaatavad seda prooviabielu-saadet ja VT on siis ka vaadanud - kusagilt Internetist.
Ta ütles, et üks tüdruk seal armus esimesse kolmest prooviabikaasast ja temaga koos olemise ajal sõi kõike, aga kui saabus teine, kes on elukutselt kokk, siis tüdruk avastas järsku, et ta ei söö igasuguseid asju, nii et kokapoiss ei saanud teda oma oskustega õnnelikuks teha. Aga kui piiga korra purjutas, siis vitsutas küll vorstikesi, nii et seda nägu :D
Mulle tundub, et need raevukad veganid peavad olema sama tüüpi piprad! :D
Aga teleka vaatamisest veel selline lugu, et mul kukkus kunagi teleka tagant juhe ära ja ma ei märganud. Mõtlesin, et hea küll, telekas läks katki ja mitu päeva hiljem tolmu pühkides alles sain aru, milles asi. Püüdsin juhet tagasi panna, aga selleks oleks tulnud telekas ette kallutada ja mul polnud piisavalt pikki käsi, et õlaga telekat toetada ja juhet sinna tagasi toppida.
Mõned nädalad hiljem võtsin oma kolmest puldist (telekas, videomakk, digiboks) patareid välja ja tõmbasin juhtmed pikendusest välja, et ma nagunii ei vaata.
Ja üleeile tõi VT oma kolm pulti ka minu tuppa. Et tema ka pole paar kuud telekat vaadanud ja pole mingit isu seda ka tegema hakata. Nii et võtsin ka tema omadel patareid välja ja tassisin aga kõik puldid esikusse karpi, teleka aga viisin elutuppa. Panin budapildi jälle keskele, teen kunagi ka pilti, aga täna on väga pime ja ma tahaks seinale kleebitud asju veidi ümber tõsta, kuid pole veel otsustanud, kuidas - ei leia vist sümmeetrilist paigutust, millest on kahjuvõitu :)
Vaatasime, et kui tahame sama kiiret ja tugevat internetti, siis pole eriti vahet, kui me telekanalitest ametlikult loobume, nii et paketi jätame ikkagi samaks, kuigi nüüd üldse keegi telekat ei vaata, need pole enam isegi elektrivõrku ühendatud. Välja arvatud köögi oma, tegelikult... Ei tea, kas ma ulatungi seda välja tõmbama...? Peab vaatama.
Vaat, selline elu meie metsas :)
Kolmapäeval (homme) kell 12 on mul aeg, eile tuli selle kohta e-kiri ja täna, hetk tagasi, tuli mobiilisõnum ka veel.
Vanasti mul tekkis aja lähenedes üha kindlam veendumus, et olen selle niikuinii endale valesti üles märkinud. See ebakindlus kasvas nii suureks, et paar tundi enne arstiaega hakkasin ma mõtlema, et pole üldse mõtet minnagi! :D Aga niipea kui mõtlesin, et helistaks siis registratuuri ja küsiks üle, tekkis jällegi tunne, et kuidas ma siis ikka valesti kirja panin! :p
Hakkan riietuma - jälle mõtlen, et nagunii sai valesti kirja, parem oleks mitte minna ja lolli mängida seal arstikabineti ukse taga :D
Aga nüüd - saan ühe kirja, võrdlen märkmeid - kõik õige!
Saan teise kirja - jälle, hoolikalt võrdlen oma märkmiku andmeid sõnumi sisuga.
Kõik õige! Eksimisvõimalust pole.
Huhh! :D
Ja veel mulle nii meeldib VT kool!
Õpetajad räägivad sageli seiku ja kogemusi oma elust, mida mulgi kodus huvitav kuulata :D
Ja kui ma eile soovitasin Väikul lugeda "Krahv Monte Cristot" selgus, et kaks õpetajat on juba lastele seda raamatut tungivalt soovitanud, kusjuures kumbki polnud emakeele-kirjandusõpetaja!
- - -
VT küsis minult eile, et kuidas see saab niimoodi olla, et mõnede oma sõpradega pole vahel mitte millestki rääkida, kuigi nende elud on ju nii teistsugune maailm, millega tutvudes saaks iga nurga peal "ohhoo!" imestada, aga mind tunneb ta läbi ja lõhki ja ikka jutustame iga päev ja kogu aeg on huvitav.
Hee, ma pole ise nagu selle peale kunagi mõelnudki, et kuidas me siis muudkui jahvatame ja jahvatame - teemad ja arvamused peaksid ammu juba 'otsas' olema...
Küllap siin on ikka lihtsalt avatus ja usaldus mängus, et teistega jutt otsa saab...
Jälle punkt avaluse kasuks! On huvitavam!
- - -
Ma vaatan, et me kõik oleme hakanud omletti erinevalt sööma.
Mees: 2 muna, majonees, leib-sai kõrvale.
Mina: 1 muna basiilikupulbriga, hapukoor, kaks viilu leiba kõrvale.
VT: 3 muna, kaks viilu kuiva leiba.
- - -
Avastasin endale kimbu eelarvamusi.
Mõtlesin üle pika aja oma kunagise naabritüdruku peale, kellel nagu ei läinud eriti hästi tollal, Mina kolisin tema kõrvale alles 15aastasena, tema oli mõned aastad vanem, aga kuidagi tõrjutud kohalike seas millegi pärast, mis jäi varasemasse aega. Ta sai lapse ja peika ei andnud üldse näole ... Siis elas ta veidi eemal mingi alkohoolikuga...
No vaat, lõin tema nime FB'sse nagu iga stalker teeb ja nägin, et ta tütar on nii suur ja ilus ja elavad Soomes ja mõtlesin just, et näed kui tore, neil läheb siiski hästi, kui nägin, et tütar on oma FB tutvustusse pannud mingi piiblilõigu tähise (st lõik ise polnud kirjas, aga midagi sellist nagu Matteuse 12.23) - ja ma kohe mõtlesin, et oi, paistab, et midagi on siiski pahasti.
Hakkasin ise ka selle mõtte üle imestama ja sain aru, et mul ongi selline arvamus, et kui tänapäeval noor inimene on aktiivselt ja avalikult kristlane, nii et see nende Insta ja FB kontodel välja paistab, siis on nende elus midagi vussis, nad on 'alahoolitsetud', 'vähearmastatud', hirmunud ja/või kurvad.
Teine mõte:
homoparaadid täiega rikuvad homode mainet, jättes neist mulje kui kerglastest liputajatest.
Samamoodi rikuvad veganite mainet teiste inimeste pitsapiltide all räuskajad, kes hakkavad raevukalt rääkima lehmade vangistamisest, vägistamisest ja nende laste röövimisest ja tapmisest.
Ma mõtlen vahel, et kas need inimesed ikka üldse on tegelikult veganid, või nad lihtsalt leidsid mingi sildi, mille all ennast teistest paremaks pidada ja teisi halvustada? Võiks arvata, et kui inimesel on nii väike kontroll oma emotsioonide üle, siis ta ei suuda kontrollida ka seda, mida ta suhu paneb.
VT klassiõed vaatavad seda prooviabielu-saadet ja VT on siis ka vaadanud - kusagilt Internetist.
Ta ütles, et üks tüdruk seal armus esimesse kolmest prooviabikaasast ja temaga koos olemise ajal sõi kõike, aga kui saabus teine, kes on elukutselt kokk, siis tüdruk avastas järsku, et ta ei söö igasuguseid asju, nii et kokapoiss ei saanud teda oma oskustega õnnelikuks teha. Aga kui piiga korra purjutas, siis vitsutas küll vorstikesi, nii et seda nägu :D
Mulle tundub, et need raevukad veganid peavad olema sama tüüpi piprad! :D
Aga teleka vaatamisest veel selline lugu, et mul kukkus kunagi teleka tagant juhe ära ja ma ei märganud. Mõtlesin, et hea küll, telekas läks katki ja mitu päeva hiljem tolmu pühkides alles sain aru, milles asi. Püüdsin juhet tagasi panna, aga selleks oleks tulnud telekas ette kallutada ja mul polnud piisavalt pikki käsi, et õlaga telekat toetada ja juhet sinna tagasi toppida.
Mõned nädalad hiljem võtsin oma kolmest puldist (telekas, videomakk, digiboks) patareid välja ja tõmbasin juhtmed pikendusest välja, et ma nagunii ei vaata.
Ja üleeile tõi VT oma kolm pulti ka minu tuppa. Et tema ka pole paar kuud telekat vaadanud ja pole mingit isu seda ka tegema hakata. Nii et võtsin ka tema omadel patareid välja ja tassisin aga kõik puldid esikusse karpi, teleka aga viisin elutuppa. Panin budapildi jälle keskele, teen kunagi ka pilti, aga täna on väga pime ja ma tahaks seinale kleebitud asju veidi ümber tõsta, kuid pole veel otsustanud, kuidas - ei leia vist sümmeetrilist paigutust, millest on kahjuvõitu :)
Vaatasime, et kui tahame sama kiiret ja tugevat internetti, siis pole eriti vahet, kui me telekanalitest ametlikult loobume, nii et paketi jätame ikkagi samaks, kuigi nüüd üldse keegi telekat ei vaata, need pole enam isegi elektrivõrku ühendatud. Välja arvatud köögi oma, tegelikult... Ei tea, kas ma ulatungi seda välja tõmbama...? Peab vaatama.
Vaat, selline elu meie metsas :)
pühapäev, 9. aprill 2017
Kunstnikepaar
Vaat, hakkasin eile jälle oma kaustu korrastama, ikka selles lootuses, et saab ohtrasti kustutada, ja leidsin kausta kunagiste lemmikute piltidega. Ma mõtlen, et kuigi mina ise neist ära tüdinesin (arvasin isegi, et ma juba ammu ei jälgi neid, aga nende lehti avades nägin, et ikka olen jälgija - pole nagu märganudki nende pilte paar viimast kuud oma feedis), meeldisid nad mulle kunagi nii palju, et tõmbasin omale ligi 50 pilti arvutisse imetlemiseks ja ehk meeldib siis kellelegi veel :) ja mu süda saab rahulikum, kui teen selle postituse ära ja kustutan "sex is art" kataloogi oma arvutist sootuks :)
Väga stiilne leht on küll, keegi seal on hea fotograaf :)
Tegemist on kunstnikepaariga, naispool Sally Mustang, meespool Mitch Gobel.
Neil on sageli pilte kaunitest vegan-roogadest ja vähemalt Sally tegeleb ka joogaga, nii et alguses tundus, et täitsa 'minu inimesed'.
Väga stiilne leht on küll, keegi seal on hea fotograaf :)
Tegemist on kunstnikepaariga, naispool Sally Mustang, meespool Mitch Gobel.
Neil on sageli pilte kaunitest vegan-roogadest ja vähemalt Sally tegeleb ka joogaga, nii et alguses tundus, et täitsa 'minu inimesed'.
Nojah, neil on palju üsna Instagrami heade tavade piiri peal olevaid alasti- või poolalastipilte.
Algul tundus see mulle kena, kuidas nad püüavad juurutada arusaamist, et alasti kehad ja ka seks on midagi ilusat, mida me peaksimegi teadlikult nautima ja mitte häbenema.
Nad panid piltide kõrvale ka väikesi seksijutukesi üles ja ruttu sigines nende juttude taha link nende uuele portaalile Sex is Art, kust sai jutukesi edasi lugeda. (Ma seda ei viitsinud, aga piltide kõrvalt lugesin meelsasti.) Küllaltki vähe aega pärast lehe avamist (nädal? 10 päeva?) tegid nad selle lehe tasuliseks - 5 AUD sisenemine.
Inimesed hakkasid nurisema, mis on alati absurdne.
Jumal küll!
Keegi ei sunni sind ostma midagi, millest sa ei hooli. Ja samas pole kellelgi õigus midagi tasuta nõuda.
Kuid see lugu oli ikkagi kuidagi inetuvõitu, sest juba alguses seda lehte tutvustades nad ütlesid, et mingitel 'infotehnoloogilistel' põhjustel tuleb lehele minna krediitkaardiga, kuid muretseda pole vaja - see on tasuta. Ja siis, väga ruttu, enam polnud.
Nad selgitasid küll väga ilusasti, et nad panevad oma piltidesse ja töösse väga palju aega ja pühendumist ning nad leiavad, et on õiglane, et nad hästi välja tulnud asja eest raha küsivad.
Ilmselt aga olid nad sellest vaenulikkuse koorist ehmunud ja solvunud, sest emotsioonidest tulvil hakkasid nad ühel hetkel ajama umbes sellist juttu, et on nälgivad kunstnikud ja...
see läks nüüd küll juba liiale ...
Kunagi tundus just Sally mulle hästi aval, aga pärast seda segadust nagu ei oskagi enam nautida nende pilte ja millegipärast ei satu nägema ka :)
Aga ikkagi - vana armastuse nimel!
Usun, et nad on tegelikult andekad, ilusad ja toredad inimesed ning see on üpris ülekohtune, et nad minu silmis niimoodi poriga kokku said ja jäidki, aga mis teha...
Mu suhtumine on selline nagu ise tahab! :D
Nende Sex is Art lehekülg ka, erootilised pildid peaksid tasuta olema, jutu kohta ma ei tea, ei viitsi vaadata.
laupäev, 8. aprill 2017
Inimesed meie elus
Ma olen mõelnud, kui "mõttetuid" ja ebameeldivaid inimesi mu elus on olnud, ja et see idee, et me peaksime kõigilt meie elus olevatelt inimestelt midagi õppima, on täiega solvav :D, sest ...!
Ja et kindlasti pole kõik nii täpses seoses välja rihitud, et kõik inimesed, kes kohtuvad, on õpetamas kõiki, keda nad kohtavad..., aga
samas sain alles täna aru, kui kohutavalt palju mind on aidanud Venna ja Z lahkuminek.
Mu Vend on see inimene, kes püüdleb ideaali poole. Pühapäevahommikused pannkoogid, talvised jalutuskäigud metsas, sõidud mere äärde, igal asjal oma koht, kes kasutab, see puhastab, ilus, korras, teadlik elu. Superisa! Hooliv kaasa, kes ei ropenda, pole labane, vahel harva napsutab, aga kui korra kolme aasta jooksul purju jääb, siis häbeneb silmad peast ja külvab naise kingitustega üle.
Ilus ka veel! :D
Musklis ja sale.
Z ütles, et kui ta Venda esimest korda nägi raamatukogus, kus Z töötas, siis ta mõtles, et see on kõige ilusam mees, keda ta elu sees näinud on.
Nii et täiuslik mees! :)
Ja Z - naerusuu, tohutu süda, tohutult avar ja kõikelubav elunägemine, ilu, tugevus, julgus, seiklushimu.
Olen kindel, et ta ei karda mitte midagi.
Ta on nagu leegitsev süda :)
Ja mu täiuslikul Vennal 'õnnestus' ta ebakindlaks ja õnnetuks muuta.
Just selle pideva "teeme kõik ilusti ja muudkui aga areneme ja räägime" suhtumisega.
Vend on selline... "ehitaja", Z on pulbitseja - jõgi, mis iga käänaku peal uue elu avastab ja seda vaimustusega tervitab.
Seda kurbmängu kõrvalt vaadates oli mul nii palju lihtsam (kuigi tervelt kaks aastat võttis ikkagi aega!) jõuda arusaamisele, et me - iseenesest, täpselt sellisena nagu me just praegu oleme, oleme täiuslikud. Sellest, mis me oleme, on küllalt. You are enough! Me ei pea mitte kunagi mitte kellegi ees ega mitte millegagi oma olemasolu õigustama või seda kuidagi välja teenima. Sellel, mis me oleme, on tekkimislugu ja põhjus ja see lugu on võibolla kurb, aga kindlasti ilus ja sügavalt puudutav. Kui me ise näeksime kõiki oma kujunemise harusid, siis me tormaksime ennast kallistama ja ütleksime endale, et oleme kõige ilusamad inimesed maailmas. Nagu ka kõik teised! Meiega on kõik korras, kõik on hästi! Ja teistmoodi pole!
Seega see hirmus kurb lugu minu suguvõsa harus ehk suguharus :p aitas mind jube palju.
Polegi siis vist ime, et ma olen nende suhte peale nii palju mõelnud - see aitas mul iseennast selgemaks saada.
Siit ka mõtlemisainet teistele inimestele: kui te ise või teie sugulased või psühholoog teid häbistab/häbistavad, et mõtlete liiga palju teiste inimeste probleemidele, millega teil midagi pistmist pole, siis ärge üldse uskuge! Me ei mõtle asjadele, millega meil pistmist pole! Teiste inimeste elud huvitavad meid, sest nende näidete abil, nende mõista püüdmise abil, püüame luua selgust enda ellu.
Teine variant on, et mõtleme teistele, kuna enda elu on liiga õudne! :)
Sageli saame alles hiljem aru, kudapidi see sedapuhku oli...
Nii või teisiti - me mõtleme just selle peale, millele meil vaja on mõelda! See võib olla asendus, kuid siis meil ongi hetkel aseainet vaja. Kõik on ok! Kõigeks on oma aeg.
(((Keda huvitab, siis Z töötas vahepeal 3-4 nädalat Tallinnas, aga ta lasti lahti, sest ... :D Eestis ei hoita tööl inimest, kes oma vigadele osutamise peale naerma puhkeb :D.
Ikkagi, ma arvan, et igaühe ellu - kas nüüd just töö- ja pereellu, see on natuke raskem küsimus? :D - kuluks selline elav ja tuline ime ära nagu Z. Kui ma peaksin kahe käe peal üles lugema asjad, mille eest ma praegusele elule kõige tänulikum olen, siis Z top 10 hulgast ei puuduks! Kuigi ma endiselt temaga ei suhtle :D.
Kus Z praegu on ja mis ta teeb, seda ma isegi ei tea, pole paar nädalat nagu uurinud.)))
Siis umbes kuu aega tagasi juhtus selline asi, et ma mõtlesin, et oo... ma olen kogu aeg mõelnud, et mida paganat ma Emmakese pealt küll õppima peaksin? Ma tahaks enam vähem igas asjas tema vastand olla. Ja siis järsku mõtlesin, et Emmakesele pole keegi piiride kohta nii karme ja valusaid õppetunde andnud kui mina. Et äkki on asi lihtsalt niipidi, et Emmakesel on väga vaja just selliseid õppetunde, mida minusugune asotsiaal ja kompromissitu inimene saab pakkuda lämmatajale. Ja kujutage ette, ma avasin arvutis Instagrami ja seal oli esimese pildikesena just selline mõte, et kui meile näib, et me kontaktist midagi ei õpi, siis võibolla olime hoopis meie selles suhtes väärtusliku õppetunni andja.
Nii et... kõik ikkagi võib olla tihedamas seoses, kui ma siin vahepeal mõtlesin..., et kui täpselt seda kangast ikka kududa annab? Kas ikka kõigi elus on iga sekund täpselt välja arvestatud selliseks, mida tema areng vajab? Äkki siiski? :)
Ja siis ma veel mõtlesin sellele, et ma ei suuda kujutleda, et mõni narkootiline aine saaks anda suurema õnnetunde, kui mina siin vahepeal niisama molutades kogen. (Iga päev, põhimõtteliselt. Praegu ka! :D)
Ja sealt edasi, et ma olen alati arvanud, et naine vajab selleks, et elu tunduks õnnestunud, kasvõi üht sellist suhet mille puhul ta tunneb, et enam õnnelikum ja lähedasem olla ei saagi! Keegi pole kunagi olnud õnnelikum!
Aga et kui ma praegu, niisuguse tundega, mis mul praegu on, oleksin näiteks 20-aastane, siis ma küll suhet ei tahaks. Iga suhe on kaasa toonud mingeid kõikumisi, aga praegu olen ma stabiilselt väga õnnelik. Ja ilmselt on naisi, kes on kogu aeg üksi õnnelikumad kui suhtes.
Seega ma olen eksinud, kui olen arvanud, et üksiolemine on ilusate ja tarkade naiste needus ja tuimade totside paratamatus. See seisund, mis mul viimastel kuudel olnud on ---- ma ei tahaks seda mitte millegagi ohustada :D. Pigem tahaks lausa hoiatada, et kui te olete õnnelikud, siis vaadake suhtlemisega ette! :D
Aga saan aru, et see on rumal.
Raske on näha enda tee eelolevate käänakute taha.
Ja kui see on nii, et meie ellu tulevad just need inimesed, keda meil sel hetkel vaja, siis ... jääb soovitada ikka pigem avaliolekut, aga mitte klammerdumist või kiindumist, sest kõik kaob, miski pole püsiv, kõik muudab seisundit ja me ei tea, kui kiiresti...
Isegi mõistus võib kaduda! :D
:D
D:
*_*
Sorri selle viimase, sobimatu pildi pärast - ma avastasin mingid ülivanad pildikataloogid oma Documents kaustast :D
Luv ya! 💋
Ja et kindlasti pole kõik nii täpses seoses välja rihitud, et kõik inimesed, kes kohtuvad, on õpetamas kõiki, keda nad kohtavad..., aga
samas sain alles täna aru, kui kohutavalt palju mind on aidanud Venna ja Z lahkuminek.
Mu Vend on see inimene, kes püüdleb ideaali poole. Pühapäevahommikused pannkoogid, talvised jalutuskäigud metsas, sõidud mere äärde, igal asjal oma koht, kes kasutab, see puhastab, ilus, korras, teadlik elu. Superisa! Hooliv kaasa, kes ei ropenda, pole labane, vahel harva napsutab, aga kui korra kolme aasta jooksul purju jääb, siis häbeneb silmad peast ja külvab naise kingitustega üle.
Ilus ka veel! :D
Musklis ja sale.
Z ütles, et kui ta Venda esimest korda nägi raamatukogus, kus Z töötas, siis ta mõtles, et see on kõige ilusam mees, keda ta elu sees näinud on.
Nii et täiuslik mees! :)
Ja Z - naerusuu, tohutu süda, tohutult avar ja kõikelubav elunägemine, ilu, tugevus, julgus, seiklushimu.
Olen kindel, et ta ei karda mitte midagi.
Ta on nagu leegitsev süda :)
Ja mu täiuslikul Vennal 'õnnestus' ta ebakindlaks ja õnnetuks muuta.
Just selle pideva "teeme kõik ilusti ja muudkui aga areneme ja räägime" suhtumisega.
Vend on selline... "ehitaja", Z on pulbitseja - jõgi, mis iga käänaku peal uue elu avastab ja seda vaimustusega tervitab.
Seda kurbmängu kõrvalt vaadates oli mul nii palju lihtsam (kuigi tervelt kaks aastat võttis ikkagi aega!) jõuda arusaamisele, et me - iseenesest, täpselt sellisena nagu me just praegu oleme, oleme täiuslikud. Sellest, mis me oleme, on küllalt. You are enough! Me ei pea mitte kunagi mitte kellegi ees ega mitte millegagi oma olemasolu õigustama või seda kuidagi välja teenima. Sellel, mis me oleme, on tekkimislugu ja põhjus ja see lugu on võibolla kurb, aga kindlasti ilus ja sügavalt puudutav. Kui me ise näeksime kõiki oma kujunemise harusid, siis me tormaksime ennast kallistama ja ütleksime endale, et oleme kõige ilusamad inimesed maailmas. Nagu ka kõik teised! Meiega on kõik korras, kõik on hästi! Ja teistmoodi pole!
Seega see hirmus kurb lugu minu suguvõsa harus ehk suguharus :p aitas mind jube palju.
Polegi siis vist ime, et ma olen nende suhte peale nii palju mõelnud - see aitas mul iseennast selgemaks saada.
Siit ka mõtlemisainet teistele inimestele: kui te ise või teie sugulased või psühholoog teid häbistab/häbistavad, et mõtlete liiga palju teiste inimeste probleemidele, millega teil midagi pistmist pole, siis ärge üldse uskuge! Me ei mõtle asjadele, millega meil pistmist pole! Teiste inimeste elud huvitavad meid, sest nende näidete abil, nende mõista püüdmise abil, püüame luua selgust enda ellu.
Teine variant on, et mõtleme teistele, kuna enda elu on liiga õudne! :)
Sageli saame alles hiljem aru, kudapidi see sedapuhku oli...
Nii või teisiti - me mõtleme just selle peale, millele meil vaja on mõelda! See võib olla asendus, kuid siis meil ongi hetkel aseainet vaja. Kõik on ok! Kõigeks on oma aeg.
(((Keda huvitab, siis Z töötas vahepeal 3-4 nädalat Tallinnas, aga ta lasti lahti, sest ... :D Eestis ei hoita tööl inimest, kes oma vigadele osutamise peale naerma puhkeb :D.
Ikkagi, ma arvan, et igaühe ellu - kas nüüd just töö- ja pereellu, see on natuke raskem küsimus? :D - kuluks selline elav ja tuline ime ära nagu Z. Kui ma peaksin kahe käe peal üles lugema asjad, mille eest ma praegusele elule kõige tänulikum olen, siis Z top 10 hulgast ei puuduks! Kuigi ma endiselt temaga ei suhtle :D.
Kus Z praegu on ja mis ta teeb, seda ma isegi ei tea, pole paar nädalat nagu uurinud.)))
YAY! 🙋🍀
:p
Siis umbes kuu aega tagasi juhtus selline asi, et ma mõtlesin, et oo... ma olen kogu aeg mõelnud, et mida paganat ma Emmakese pealt küll õppima peaksin? Ma tahaks enam vähem igas asjas tema vastand olla. Ja siis järsku mõtlesin, et Emmakesele pole keegi piiride kohta nii karme ja valusaid õppetunde andnud kui mina. Et äkki on asi lihtsalt niipidi, et Emmakesel on väga vaja just selliseid õppetunde, mida minusugune asotsiaal ja kompromissitu inimene saab pakkuda lämmatajale. Ja kujutage ette, ma avasin arvutis Instagrami ja seal oli esimese pildikesena just selline mõte, et kui meile näib, et me kontaktist midagi ei õpi, siis võibolla olime hoopis meie selles suhtes väärtusliku õppetunni andja.
Nii et... kõik ikkagi võib olla tihedamas seoses, kui ma siin vahepeal mõtlesin..., et kui täpselt seda kangast ikka kududa annab? Kas ikka kõigi elus on iga sekund täpselt välja arvestatud selliseks, mida tema areng vajab? Äkki siiski? :)
Ja siis ma veel mõtlesin sellele, et ma ei suuda kujutleda, et mõni narkootiline aine saaks anda suurema õnnetunde, kui mina siin vahepeal niisama molutades kogen. (Iga päev, põhimõtteliselt. Praegu ka! :D)
Ja sealt edasi, et ma olen alati arvanud, et naine vajab selleks, et elu tunduks õnnestunud, kasvõi üht sellist suhet mille puhul ta tunneb, et enam õnnelikum ja lähedasem olla ei saagi! Keegi pole kunagi olnud õnnelikum!
Aga et kui ma praegu, niisuguse tundega, mis mul praegu on, oleksin näiteks 20-aastane, siis ma küll suhet ei tahaks. Iga suhe on kaasa toonud mingeid kõikumisi, aga praegu olen ma stabiilselt väga õnnelik. Ja ilmselt on naisi, kes on kogu aeg üksi õnnelikumad kui suhtes.
Seega ma olen eksinud, kui olen arvanud, et üksiolemine on ilusate ja tarkade naiste needus ja tuimade totside paratamatus. See seisund, mis mul viimastel kuudel olnud on ---- ma ei tahaks seda mitte millegagi ohustada :D. Pigem tahaks lausa hoiatada, et kui te olete õnnelikud, siis vaadake suhtlemisega ette! :D
Aga saan aru, et see on rumal.
Raske on näha enda tee eelolevate käänakute taha.
Ja kui see on nii, et meie ellu tulevad just need inimesed, keda meil sel hetkel vaja, siis ... jääb soovitada ikka pigem avaliolekut, aga mitte klammerdumist või kiindumist, sest kõik kaob, miski pole püsiv, kõik muudab seisundit ja me ei tea, kui kiiresti...
Isegi mõistus võib kaduda! :D
:D
D:
*_*
Sorri selle viimase, sobimatu pildi pärast - ma avastasin mingid ülivanad pildikataloogid oma Documents kaustast :D
Luv ya! 💋
kolmapäev, 5. aprill 2017
Riisipaber
Ma olen viimasel ajal hakanud sageli nägema selliste fantastiliste 'pirukate' pilte:
Tundub, et selliste lahedate rullide keeramiseks kasutatakse riisipaberit.
Wiki ütles, et riisipaber on üldnimetus Aasiast pärit, erinevast taimsest materjalist tehtud lehekeste jaoks. Mõistagi armastavad seda eriti veganid ja ka kasutatud pilt on pärit vegani Insta-lehelt:
See riisipaber on küll asi, mis võiks hästi kiirest hästi laialt levida ja seetõttu sama odavaks muutuda, kui kõige odavam makaron :D Mõnus oleks oma toidud pirukana naha vahele keerata, eriti porgandisalatid, riis köögiviljadega ja sellised muidu igavavõitu asjad...
Kui ma olin laps, siis ma olin raamatuhull ja söögiajad olid mulle tohutuks piinaks, kui pidin koos teistega sööma, sest raamatut muidugi kööki tuua ei tohtinud. Kuigi Emmakesel võttis söögi laualepanek sageli nii kaua aega, et ahastus tuli peale.
(Emmake on meil ajaneelaja. Ei ole võimalik asju teha nii kaua, kui tema tegi. 6 tundi pesi nõusid, 4 tundi keetis suppi, kusjuures isegi piima-riisisupp (kolmele-neljale inimesele) võttis vähemalt 2 tundi aega. Mitte keegi pole jälile saanud, kuidas ja kuhu tal aeg kaob!)
Kui aga olin üksi või Issakesega, siis sain süües lugeda ja kui ma muidu olin närva isuga, siis niimoodi raamatu kõrvale süües sõin täitsa normaalsed portsud, ei pannud tähelegi. Vaat, selliste pirukajuntsude sisse saaks terve päeva toidu kenasti pakkida ja siis ülejäänud päeva nosimisele ja lugemisele kulutada...
Muide, kas keegi teist veel on elanud nii, et igaõhtuse lahtiriietumise ajal on hetk, kus avastad, et käed väsivad, sest oled juba pikemat aega hoidnud oma pluusi kaela juures, aga pole saanud seda üle pea tõmmata, kuna see katkestaks lugemise? :D
Muu lahtiriietumine käis nagu unes, aga selle koha peal jäid toppama...
Mul endal said need ajad VT sünniga täielikult mööda, ma ei suuda enam niimoodi keskenduda, pole ühtainsatki korda raamatusse ära kadunud enam, aja-auku kukkunud, kus ei tea, kui palju minuteid või tunde võib vahepeal mööda läinud olla.
Ma ootan huviga, kas see võime Väiku iseseisvudes taastub? :)
A no kui ei taastu, saab ilma ka.
teisipäev, 4. aprill 2017
Kuidas ma sandi iseloomuga olin
Olen siin viimasel ajal heaolutundest hubisenud... Sellest kirjutades olen maininud ka halvemaid aegu, mil ma olen nähvanud või irooniline olnud. Olen mõelnud ka näidetele, aga peale ühe, millest kunagi ka kirjutanud olen (ja võimalik, et rohkem kui üks kord), ei tulnud nagu mitte midagi meelde. Nii et viimaste kuude jooksul on mu peas korduvalt keerelnud küsimus, et kuidas minu meeleolulangusteaegne halb iseloom siis üldsegi avaldus, kui jätta kõrvale see, et ma ei viitsinud mitte midagi teha (aga tegin kordades rohkem kui praegu!) ja lohistasin ennast mööda seinu ringi, silmad aukus ja lillad...
Ahsoo, see 'ära kasutatud' näide oli selline, et ütlesin Mehele, kes oli toidupoes kenasti ära käinud ja pani külmutatud toidud jääkappi, külmasõbralikud toidud külmkappi ja kuivained kuivainekappi, et "Mis sa neist asjadest ära topid - tead ju, et ma hakkan kohe süüa tegema!"
See oli minu enda meelest nii kohutav ja alatu, et ma ei tundnud ennast isegi süüdi :D
See nagu... ei tulnudki minu seest.
Kohe, kui olin selle välja öelnud (ja endiselt vingus tujus, mitte vabandav) mõtlesin endale, et "Drop dead, bitch!" aga kuidagi ... tuimalt. Sest see oli minu meelest andestamatult loll asi, mida öelda ja vot, ongi kõik põhjas! :p
Ja minu meelest juhtus seesama asi üks kord veel - sama märkus!
Mingi napakas jama lipsab suust välja..., mida pole nagu mõelnudki...
Lihtsalt olin nii väsinud kogu aeg, et asjade kappidest välja võtmine oli päriselt ka suur suur asi.
Kui mina poes käisin, siis jätsin kotid esikusse ja 'koomasin' paar tundi voodis. Alles siis tõusin üles ja panin asjad ära.
Ma olin ikka enam vähem liikumisvõimetu, gravitatsioon oli minu jaoks viiekordne. Tolmuimeja toru edasi tagasi liigutasin kogu kehaga.
Imelik, et ma ise aru ei saanud, et see pole lihtsalt "mõnel on rohkem energiat, teisel vähem, mõnel ülipalju, teisel - minul - pole pea üldse".
Aga vaat, ei saanud.
No aga tahaks nagu teisi lugusid ka siia kõrvale..., aga ei tule mitte!...
Aga eile juhtus selline lugu, et mulle tuli täpselt meelde, kuidas ma sandi iseloomuga olin :)
Nimelt tuli VT koolist, seekord oli ta nõus sööma makarone (prae)sibula ja vorstiga, ning hakkas kapist endale piima võtma. Ukseriiulil oli kaks piimapakki. VT katsub esimest - natuke on sees. Katsub teist - täis, kinnine pakk. VT jääb hetkeks kõhklema.
Ja ma tean mida ta mõtleb: "Piimapakilõpud on kahtlased. Tahaks piima, mis on kindlasti värske. Aga lõpp tuleb enne ära juua. Aga ... piimapakilõpud on kahtlased. Ei tea, kas ma ikka tahangi üldse piima?"
Ja mina ütlesin julgustavalt: "Võta sa uus piim, ma kallan selle lõpu omale kohvi peale."
Aga "paha mina" oleks hoiatavalt ja järsult märkinud: "Vana tuleb enne ära juua, kui uue kallale lähed! Kes sinu meelest need pakilõpud ära peaks jooma?"
Ja ma saan aru, et see tundub pigem õiglane kui lubamatult järsk, paha inimese jutt.
Aga mitte minu maailmas.
Kuidagi on nii, et kui ma ütlen midagi, mis pole mõistev ja julgustav, siis ma ise lihtsalt ei ela seda eriti üle :D
Olen hellik, see on selge.
Siin ma kindlasti kompromissi ei taha teha. Ja ei tee.
Pole mina.
Ma mõtlen nii, et kui me elaksime mitte 90, vaid näiteks 900 aastaseks, ja saaksime lapsed mitte 20, vaid 200 aastastena, siis me oleksime alati hellad ja toetavad oma laste vastu/suhtes, sest me oleme juba nii palju näinud, kuidas karmus lihtsalt ei tööta, stressi suurendamine meie lastes ei too head tulemust. Kui me oleksime 200 aastased, siis me teaksime, et mitte midagi meiega ei juhtu, kui peaksime lusikatäie piima pakipõhjast kas ise jooma või kraanikaussi kallama. Palju tähtsam on, et elusatel inimestel oleks hea, et nad tunneksid end armastatuna. (Vahemärkusena - Oo, kui tore, et ma inglise keeles ei blogi - praegu oleks siin tõenäoliselt mõni võitlev vegan, kes minuga hävitavalt kurjustaks, et ma sama ka lehmale ei soovi. Kusjuures ma ju soovin, ainult et piima tahaks, ja mul on ainult hea meel, kui laps joob. Asendajad (peale selle kahtlase kaerapiima) on ju jube kallid kõik!) Kahjuks me elame nii lühikese elu, et avaram pilt ei jõua veel moodustuda ja mingid ülimõttetud asjad hakkavad kiirustades ja stressates jube tähtsad tunduma. Fookus kaob või pole see isegi jõudnud tekkida.
Igatahes, saan aru, et need asjad, mida ma "nähvasin", need "mürgised ütlused" on enamjaolt sellised asjad, mida võib õiglaseks pidada ja tavaliselt peetaksegi. Võibolla kuuluksid need 'märkused' isegi "hea kasvatuse" juurde, mis on väga irooniline - ma juba keskkoolis mõtlesin, et "hea kasvatus" on ilmselt pöördvõrdeline sellega, kui hästi laps end ise tunneb :D
Mida kunstlikum, treenitum, enda autentsest olemise viisist eemaldatum laps, seda paremini kasvatatud...
Igatahes, mina tunnen/tean, et pehmus on minu stiil ja ma tahan pigem surra, kui oma last rangusega kasvatada. Kõik, mida ma teha saan, on aidata tal olukorda paremini mõista - kui ma muidugi isegi mõistan, aga teise vaatepunkti tavaliselt ikka saan anda. Ma tahan, et ta ise teeks otsused ja kui need lahknevad sellest, mida mina oleks otsustanud, siis ma tunnen veidi uhkust - kogu see jutt, mis me räägime, kõik need tunnid iga nädal - kuid ma pole tema mõttemaailma allutanud :)
Tema on palju kriitilisem kui mina - nii enda kui minu suhtes.
Aga tema võib! :)
Ta on ju nii palju noorem ka. :)
Samas järjekindel tuleb väikese lapsega ikka olla ja ka mina olin.
Mina näiteks mitte kunagi ei lasknud VT'd, toit pihus ja lõug pudrune, laua äärest minema.
Ja teised asjad... :)
Aga VT oli mulle just sobiv laps - talle meeldis, et ma alati rääkisin, miks me teatud asju ei tee ja teisi teeme, mitte lihtsalt ei öelnud, et "tee nii!" või "ära tee!". Oli selline rõõmus ja hea lapseke :)
Ahsoo, see 'ära kasutatud' näide oli selline, et ütlesin Mehele, kes oli toidupoes kenasti ära käinud ja pani külmutatud toidud jääkappi, külmasõbralikud toidud külmkappi ja kuivained kuivainekappi, et "Mis sa neist asjadest ära topid - tead ju, et ma hakkan kohe süüa tegema!"
See oli minu enda meelest nii kohutav ja alatu, et ma ei tundnud ennast isegi süüdi :D
See nagu... ei tulnudki minu seest.
Kohe, kui olin selle välja öelnud (ja endiselt vingus tujus, mitte vabandav) mõtlesin endale, et "Drop dead, bitch!" aga kuidagi ... tuimalt. Sest see oli minu meelest andestamatult loll asi, mida öelda ja vot, ongi kõik põhjas! :p
Ja minu meelest juhtus seesama asi üks kord veel - sama märkus!
Mingi napakas jama lipsab suust välja..., mida pole nagu mõelnudki...
Lihtsalt olin nii väsinud kogu aeg, et asjade kappidest välja võtmine oli päriselt ka suur suur asi.
Kui mina poes käisin, siis jätsin kotid esikusse ja 'koomasin' paar tundi voodis. Alles siis tõusin üles ja panin asjad ära.
Ma olin ikka enam vähem liikumisvõimetu, gravitatsioon oli minu jaoks viiekordne. Tolmuimeja toru edasi tagasi liigutasin kogu kehaga.
Imelik, et ma ise aru ei saanud, et see pole lihtsalt "mõnel on rohkem energiat, teisel vähem, mõnel ülipalju, teisel - minul - pole pea üldse".
Aga vaat, ei saanud.
No aga tahaks nagu teisi lugusid ka siia kõrvale..., aga ei tule mitte!...
Aga eile juhtus selline lugu, et mulle tuli täpselt meelde, kuidas ma sandi iseloomuga olin :)
Nimelt tuli VT koolist, seekord oli ta nõus sööma makarone (prae)sibula ja vorstiga, ning hakkas kapist endale piima võtma. Ukseriiulil oli kaks piimapakki. VT katsub esimest - natuke on sees. Katsub teist - täis, kinnine pakk. VT jääb hetkeks kõhklema.
Ja ma tean mida ta mõtleb: "Piimapakilõpud on kahtlased. Tahaks piima, mis on kindlasti värske. Aga lõpp tuleb enne ära juua. Aga ... piimapakilõpud on kahtlased. Ei tea, kas ma ikka tahangi üldse piima?"
Ja mina ütlesin julgustavalt: "Võta sa uus piim, ma kallan selle lõpu omale kohvi peale."
Aga "paha mina" oleks hoiatavalt ja järsult märkinud: "Vana tuleb enne ära juua, kui uue kallale lähed! Kes sinu meelest need pakilõpud ära peaks jooma?"
Ja ma saan aru, et see tundub pigem õiglane kui lubamatult järsk, paha inimese jutt.
Aga mitte minu maailmas.
Kuidagi on nii, et kui ma ütlen midagi, mis pole mõistev ja julgustav, siis ma ise lihtsalt ei ela seda eriti üle :D
Olen hellik, see on selge.
Siin ma kindlasti kompromissi ei taha teha. Ja ei tee.
Pole mina.
Ma mõtlen nii, et kui me elaksime mitte 90, vaid näiteks 900 aastaseks, ja saaksime lapsed mitte 20, vaid 200 aastastena, siis me oleksime alati hellad ja toetavad oma laste vastu/suhtes, sest me oleme juba nii palju näinud, kuidas karmus lihtsalt ei tööta, stressi suurendamine meie lastes ei too head tulemust. Kui me oleksime 200 aastased, siis me teaksime, et mitte midagi meiega ei juhtu, kui peaksime lusikatäie piima pakipõhjast kas ise jooma või kraanikaussi kallama. Palju tähtsam on, et elusatel inimestel oleks hea, et nad tunneksid end armastatuna. (Vahemärkusena - Oo, kui tore, et ma inglise keeles ei blogi - praegu oleks siin tõenäoliselt mõni võitlev vegan, kes minuga hävitavalt kurjustaks, et ma sama ka lehmale ei soovi. Kusjuures ma ju soovin, ainult et piima tahaks, ja mul on ainult hea meel, kui laps joob. Asendajad (peale selle kahtlase kaerapiima) on ju jube kallid kõik!) Kahjuks me elame nii lühikese elu, et avaram pilt ei jõua veel moodustuda ja mingid ülimõttetud asjad hakkavad kiirustades ja stressates jube tähtsad tunduma. Fookus kaob või pole see isegi jõudnud tekkida.
Igatahes, saan aru, et need asjad, mida ma "nähvasin", need "mürgised ütlused" on enamjaolt sellised asjad, mida võib õiglaseks pidada ja tavaliselt peetaksegi. Võibolla kuuluksid need 'märkused' isegi "hea kasvatuse" juurde, mis on väga irooniline - ma juba keskkoolis mõtlesin, et "hea kasvatus" on ilmselt pöördvõrdeline sellega, kui hästi laps end ise tunneb :D
Mida kunstlikum, treenitum, enda autentsest olemise viisist eemaldatum laps, seda paremini kasvatatud...
Igatahes, mina tunnen/tean, et pehmus on minu stiil ja ma tahan pigem surra, kui oma last rangusega kasvatada. Kõik, mida ma teha saan, on aidata tal olukorda paremini mõista - kui ma muidugi isegi mõistan, aga teise vaatepunkti tavaliselt ikka saan anda. Ma tahan, et ta ise teeks otsused ja kui need lahknevad sellest, mida mina oleks otsustanud, siis ma tunnen veidi uhkust - kogu see jutt, mis me räägime, kõik need tunnid iga nädal - kuid ma pole tema mõttemaailma allutanud :)
Tema on palju kriitilisem kui mina - nii enda kui minu suhtes.
Aga tema võib! :)
Ta on ju nii palju noorem ka. :)
Samas järjekindel tuleb väikese lapsega ikka olla ja ka mina olin.
Mina näiteks mitte kunagi ei lasknud VT'd, toit pihus ja lõug pudrune, laua äärest minema.
Ja teised asjad... :)
Aga VT oli mulle just sobiv laps - talle meeldis, et ma alati rääkisin, miks me teatud asju ei tee ja teisi teeme, mitte lihtsalt ei öelnud, et "tee nii!" või "ära tee!". Oli selline rõõmus ja hea lapseke :)
Sellel pildil ei ole VT, lihtsalt üks võõras numpster! :)
💜
esmaspäev, 3. aprill 2017
Üks mõte
Panin just oma teise blogisse pilte üles, aga mõtlesin, et üht võiks siiski mõtteainena jagada ka sellises blogis, mida teised inimesed ka loevad :D, nii et siin see on:
Autorit mina küll välja ei loe.
Eks ma olen leierdanud sel teemal juba küllalt, aga inimesed minu ... kaugemas läheduses ...? :D ei taipa sellst justkui midagi ja ka internetis kolades jääb mulje, et inimesed üldiselt püüavad heategude tegemise harjumuse kujundamise kaudu heaks saada.
Millal saab inimene heaks?
Ma arvan, et siis, kui ta ise tunneb, et ta on hea, tahab head, mõtleb head.
See aga tuleb endaga tegelemisest, mitte maailma paremaks muutmisest, või õieti: kui inimene endaga tegeleb - ausalt, aupaklikult ja hellalt -, siis ta ühel hetkel vältimatult tunneb end hästi, heana, ja elab otsekohe ka heas maailmas ning maailm saabki parem.
Hea olemine - nüüd juba ka teiste vastu - lihtsalt juhtub. Sellega pole üldse vaja eraldi tegeleda.
Aga seda ma ei tea, kas palju suhtlev ja paljude inimestega kohtuv inimene saab seda saavutada, sest inimesed ajavad meid ju närvi :D
Ma arvan, et üksi metsas inimene ei viitsi näiteks ropendada...
Enamik ropendab selleks, et teistele teada anda, et nüüd on ta tõeliselt pahane või tige :p
Ilma vägisõnadeta teised ei usu ju, võtavad kergelt...
Ja tasapisi jõuab vandumine ka sisekõnesse, näiteks kui internet jukerdab või midagi maha ajad...
Väiku avaldas eile arvamust, et ropendavad inimesed on ebanormaalsed, lausa haiged.
Mind hakkas huvitama, et kui geisid on, ütleme, 10% ja ropendavaid inimesi 80%, siis kumbad on tema meelest normaalsemad/tavalisemad? Võiks ju olla, et ropendajad, sest nende esinemissagedus on nii suur ja ka esinemissagedust võib ju normiks pidada - kui 80% inimestest midagi teeb, siis see on ju norm.
VT leidis, et homoseksuaalne inimene on ikka palju normaalsem, olgu pealegi haruldasem.
Eeldusel muidugi, et ta ei ropenda :D
Autorit mina küll välja ei loe.
Eks ma olen leierdanud sel teemal juba küllalt, aga inimesed minu ... kaugemas läheduses ...? :D ei taipa sellst justkui midagi ja ka internetis kolades jääb mulje, et inimesed üldiselt püüavad heategude tegemise harjumuse kujundamise kaudu heaks saada.
Millal saab inimene heaks?
Ma arvan, et siis, kui ta ise tunneb, et ta on hea, tahab head, mõtleb head.
See aga tuleb endaga tegelemisest, mitte maailma paremaks muutmisest, või õieti: kui inimene endaga tegeleb - ausalt, aupaklikult ja hellalt -, siis ta ühel hetkel vältimatult tunneb end hästi, heana, ja elab otsekohe ka heas maailmas ning maailm saabki parem.
Hea olemine - nüüd juba ka teiste vastu - lihtsalt juhtub. Sellega pole üldse vaja eraldi tegeleda.
Aga seda ma ei tea, kas palju suhtlev ja paljude inimestega kohtuv inimene saab seda saavutada, sest inimesed ajavad meid ju närvi :D
Ma arvan, et üksi metsas inimene ei viitsi näiteks ropendada...
Enamik ropendab selleks, et teistele teada anda, et nüüd on ta tõeliselt pahane või tige :p
Ilma vägisõnadeta teised ei usu ju, võtavad kergelt...
Ja tasapisi jõuab vandumine ka sisekõnesse, näiteks kui internet jukerdab või midagi maha ajad...
Väiku avaldas eile arvamust, et ropendavad inimesed on ebanormaalsed, lausa haiged.
Mind hakkas huvitama, et kui geisid on, ütleme, 10% ja ropendavaid inimesi 80%, siis kumbad on tema meelest normaalsemad/tavalisemad? Võiks ju olla, et ropendajad, sest nende esinemissagedus on nii suur ja ka esinemissagedust võib ju normiks pidada - kui 80% inimestest midagi teeb, siis see on ju norm.
VT leidis, et homoseksuaalne inimene on ikka palju normaalsem, olgu pealegi haruldasem.
Eeldusel muidugi, et ta ei ropenda :D
Mis kaunid etteheited ...
Rääkisime eile Väikuga autentsusest ja sellest, kas ja millal on vaja hoida lahus oma avalik nägu ja kodune nägu; kas me tegelikult suudame elu/lapsi/alluvaid paremini kontrollida, kui me käitume 'nagu vaja', või võime jääda loomulikuks ja ausaks.
VT nentis: "Sina vist oled kõigi oma nõrkustega 'kapist väljas', sinu avalik nägu on täpselt seesama, mis kodune nägu."
Siis juba uurivalt ja etteheitvalt: "Sa vist üldse ei häbene mitte midagi?"
Päris etteheitvalt: "Sa oled täiesti häbitu!"
Mina ei raatsi midagi öeldagi, istun ja naeratan üliõnnelikult :D
Minu meelest on see ideaalne, kui me ühest küljest õpime oma mõtteid, tundeid ja tegusid / tegematajätmisi mõistma ja mitte häbenema, ning teisest küljest - püüame mitte teha ja öelda neid asju, mille ilmsikstulek meile piinlik oleks.
Siia otsa nümfomaaninaljake, mille ma üht Oscar Wilde'i ütlust otsides netist leidsin:
VT nentis: "Sina vist oled kõigi oma nõrkustega 'kapist väljas', sinu avalik nägu on täpselt seesama, mis kodune nägu."
Siis juba uurivalt ja etteheitvalt: "Sa vist üldse ei häbene mitte midagi?"
Päris etteheitvalt: "Sa oled täiesti häbitu!"
Mina ei raatsi midagi öeldagi, istun ja naeratan üliõnnelikult :D
Minu meelest on see ideaalne, kui me ühest küljest õpime oma mõtteid, tundeid ja tegusid / tegematajätmisi mõistma ja mitte häbenema, ning teisest küljest - püüame mitte teha ja öelda neid asju, mille ilmsikstulek meile piinlik oleks.
Siia otsa nümfomaaninaljake, mille ma üht Oscar Wilde'i ütlust otsides netist leidsin:
pühapäev, 2. aprill 2017
Õnn
Mõnikord ma olen nii tohutult õnnelik ja siis ma mõtlen, et tahaks, et kõik inimesed oleksid sama õnnelikud, aga siis ma mõtlen, et äkki kõik ongi - ja ainult mina mõtlen, et see on midagi väga erilist :D
Aaaanyway, ma loodan, et te olete õnnelikud, tõesti õnnelikud! :)
Õnnadinunnadi trallallaaa... :D
Aaaanyway, ma loodan, et te olete õnnelikud, tõesti õnnelikud! :)
Õnnadinunnadi trallallaaa... :D
Instagramilemmik: erak, askeet, poeet Sage Jonesy
Mu 'jagatavad lemmikud' hakkavad otsa saama, sest ilmselt ei huvitaks teid budistlikke tekste avaldavad kontod ja niisama-valgustajaid ei saa kohe mitte soovitada, sest seal on üks tera kümne haigutama ajava sõnumi kohta :D
Ja üldse - ma siiski vaatan rohkem pika jutu ajajaid kui pildipostitajaid. Isegi oma kümnete päevikuid pildistavate lemmikute puhul loen alati ka teksti läbi - kui ma muidugi üldse Instagrami vaatan, iga päev ei vaata.
Võibolla ma edaspidi ei tutvusta neid igal nädalal vaid ainult siis, kui keegi lummab :)
Veel, tunnen, et teiste inimeste piltide jagamine on igati ok, kui nad autorina ära nimetan, aga teiste tekste on kuidagi kentsakam postitada.
Täna seda siiski teen, sest üks metsas kolav lüürik on selline unustamatu tegelane.
Sage Jonesy fotod olid pikalt mustvalged või pigem isegi hallid, sest teravus oli tugevalt maha keeratud. Minu arusaamist või mäletamist mööda on ta umbes 28 aastane noormees, kelle tekstid pakuvad sõnu, mida ma ei tunnegi - see on alati intrigeeriv - ja mille rütm on lummavalt aeglane, võibolla veidi leinavgi...
Aga millalgi viimastel kuudel on ta teinud sellise usaldusliku hüppe, et on 'intiimsuhtesse sulpsanud', ja nii kena on näha, kuidas ta fotod heledamaks ja isegi värviliseks on hakanud muutuma :)
Kuid see varasemgi osa pole hale nagu pole kunagi hale see, kui inimene endale sobivat elu elab ja selles osas kompromissitu on.
Nii et minevikust oleviku suunas - mõned tekstid ja pildid :)
| | • [To Astir the Path] • | |
| | • [A mercurial visage] • | |
| | • [A Soft-pedal] • | |
Ilusad pildid ja lüürilised arutlused instagrammija Sage Jonesy lehelt.
Ja üldse - ma siiski vaatan rohkem pika jutu ajajaid kui pildipostitajaid. Isegi oma kümnete päevikuid pildistavate lemmikute puhul loen alati ka teksti läbi - kui ma muidugi üldse Instagrami vaatan, iga päev ei vaata.
Võibolla ma edaspidi ei tutvusta neid igal nädalal vaid ainult siis, kui keegi lummab :)
Veel, tunnen, et teiste inimeste piltide jagamine on igati ok, kui nad autorina ära nimetan, aga teiste tekste on kuidagi kentsakam postitada.
Täna seda siiski teen, sest üks metsas kolav lüürik on selline unustamatu tegelane.
Sage Jonesy fotod olid pikalt mustvalged või pigem isegi hallid, sest teravus oli tugevalt maha keeratud. Minu arusaamist või mäletamist mööda on ta umbes 28 aastane noormees, kelle tekstid pakuvad sõnu, mida ma ei tunnegi - see on alati intrigeeriv - ja mille rütm on lummavalt aeglane, võibolla veidi leinavgi...
Aga millalgi viimastel kuudel on ta teinud sellise usaldusliku hüppe, et on 'intiimsuhtesse sulpsanud', ja nii kena on näha, kuidas ta fotod heledamaks ja isegi värviliseks on hakanud muutuma :)
Kuid see varasemgi osa pole hale nagu pole kunagi hale see, kui inimene endale sobivat elu elab ja selles osas kompromissitu on.
Nii et minevikust oleviku suunas - mõned tekstid ja pildid :)
***
| | • [To Astir the Path] • | |
My love, it is because I know you cannot lie, that I should not trouble you with the truth.
Should a harm that I may not defend, ever come your way in the form of only questions, I fear, you'd be safest in returning such interrogation with a blank revere.
I dare not further rattle your dreams, while the rest of the world boils with anger towards these; I shall find myself alone, this I do know ...but if loving you but once is given the proper hoist to host, let it be that I will always carry these beyond the chambers where others
only ever left their ghost
—§ ∆ Ǥ ع
***
***
| | • [A mercurial visage] • | |
Time has always been a fickle mistress, we start out thinking we have so much of it, as if it can be stretched to fit our insatiably large appetites, desires, or needs; as if, she of all things, doesn’t find herself depleted & vanishing with each grain that trickles within the glass we claim of as our own being…
When I look back to reflect, within the courtesies of introspection, I am confidently reminded on how the past, present, & future reflections
Each invite degradation & advancements alike–
All disseverances aside, I consider still what I started with & without here within the allowances of time, the opt to traverse on this path forward, in each chapter
— Love, Life, & Belief —
all of which have defined my own Character at one stage or another, Who I was & what I un-hesitantly, desire to become.
How truly frightening it seems, to otherwise, live like a machine, forgetting or even squandering
to be gifted the time & what this truly means
To Live, To Love, or To Treasure–
the moments we have here to simply exist & breathe
—§ ∆ Ǥ ع
***
| | • [A Soft-pedal] • | |
It's been a few solid wintry months.
Relational Highs & lows, as frequent as the spring has thawed an eager heart of snow.
A catharsis of seasonal complexities;
poured into one cup, yet nurturing enough for two.
But one, one heavy dosage of Youth's reminders, rearing like a present bruise, mixed & turned about as a cocktail of future proof, proof enough that we are only as capable to swallow the truth or heal, as we allow ourselves to.
I've remained without a significant tie for so long, that I've had to entirely relearn what it means to not champion the companionship in being akin to the feeling of something overwhelmingly lonesome.
It's been such a long duration of time spent single or alone, that I've had to readjust every step & take an entirely different approach.
I've rarely ever uplifted my excitement to a viewable place, always subtly quiet hints, winding around the details of what has actually been & what shows from the demurely hands of my own existence;
Yet the truth is, for the first time in a long while, I feel fulfilled, not with enamor or the quick fizzed poetics of infatuation, but with a gentle press of reticence & all that I have longed for since, in those times of deeply needed silences.
Differences & Similarities retained
with hindsight & tongue,
when I myself see, the reflections of
her troubles & her love
—§ ∆ Ǥ ع
#chasingharshlight
||Thank You Everyday, For being the Young Woman you continually become & are, I am proudest to say, you hold the firmest place anyone has ever held in my Heart @piannakeys||
***
Ilusad pildid ja lüürilised arutlused instagrammija Sage Jonesy lehelt.
Tellimine:
Postitused (Atom)