Bye-Bye 2017!

No see mööduvate aastate karussell näib tiirlevat üha kiiremini - alles ma ütlesin teile aitäh, et ikka siin käite mu hullu juttu kuulamas, ja nüüd on sobiv hetk seda taas teha! :)

Aitäh, et olete siin virtuaalmaailmas mu mõtterännakuid kaasa tegemas käinud!

Ma armastan teid, tänan teid, ja soovin tuliselt õnnelikku uut aastat teile/meile kõigile!

Tuhat musi! 😘😘😘 #killing_you_softly

Laura Clery ropp jõululauluke

Ooookei, paistab, et ma ei saa seda teiega jagamata jätta, sest käsi pole nõus kustutama selle linki 'aktuaalsete asjade' kaustast :D

Minu meelest Instagramist leitu on parema kvaliteediga: LINK :) ...

... aga YouTube'ist leidsin sama tempoga ainult alloleva, mille lõpuosale kanaliomanik oma Mõttetu Lõusta peale kleepis. Oleks siis võinud ikka videol ära lõppeda lasta, maivõi... naljatilk!... eputrilla! :p

No ehk näete seda Instagrami-oma ka - ka need, kellel kontot pole.

No kõik on selle juures nii naljakas! :D

Tütarlaps ongi kutselt koomik ja tegelikult väga ilus :)

Laura Clery facebookikonto.

139eurone õppetund

No ostsin endale uue telefoni, kuna eelmise aku hakkas nii kiiresti tühjaks saama, et polnud enam kindel, kas ta üht tervet linnaskäiku vastu peab.

Juba nädal pärast ostu hakkas uus telefon trikke tegema: pilt hangus, st kellaaeg jäi kusagile seisma, patarei täiteprotsent oli vale, puutetundlikkus ei töötanud ja kui ma tahtsin kellelegi helistada, pidin telefonile enne restardi tegema. Aa, ja äratus ka loomulikult ei töötanud, sest kell seisis. Pärast restarti mõne tunni töötas ja siis jäi jälle sama pilti näitama. Ja aku sai veel rutem tühjaks kui vanal.

Detsembri keskpaiku kirjutas Issake mulle, et mind ei saa enam telefonis kätte: kutsub, aga keegi vastu ei võta.

No mul ei helisenud ega näidanud ka vastamata kõnesid.

Mõtlesin, et ei viitsi selle pärast esindusse ekstra marssima hakata, kuna teadsin, et 28. on mul arstiaeg Telia keskuse kõrvalmajas.

Aga päevade kuludes sain aru, et ma olen kangesti rõõmus ja rahul, et mulle helistada ei saa. Väikuga on meil uba ammu kokkulepe, et hoiame FB messengeri lahti ja suhtleme sedakaudu, Mehega oleme ju kogu aeg ninapidi koos ja kui ta läheb poodi ostma midagi, mida on keerulisem valida, siis saan ju telefonile kenasti restardi teha ja mõnda aega peaks siis helin töötama. Mõtlesin, et õige mul seda telefoni üldse vaja! Las jääbki selliseks lombakaks. Kõik kontaktiotsijad võivad ju kirjutada - selle vastu pole mul midagi. Telefonisuhtlusega on nii, et ega nad ikka ei usu, kui võhmalevõttev see minu jaoks on ja ikka helistavad, sindrid. Mul kohe terve ropsu võrra rahulikum, kui saan olla kindel, et keegi ei helista ja seda ma ei teadnudki, sest ma pole sada aastat ilma telefonita olnud - kust ma oleks pidanud teadma, et mul ilma nii palju parem on?

Mu praktiline Vend aga ütles, et mis sa nüüd nalja teed - raha on kulutatud, las teevad ikka korda.

Aga üleeile õhtul panin telefoni laadima ja hommikul märkasin, et kell on ikka õige! Sellist asja pole oma 2 kuud järjest kordagi juhtunud, et kell öö jooksul seisma ei jää. Puutetundlikkus ka töötas, wifi oli olemas, häda ei midagi.

Pärast arsti juures ära käimist läksin siiski esindusse, kus mulle öeldi, et kui telefonil mingit viga ei leita, tuleb mul endal ülevaatuse eest 16 eurot maksta. Ma mõtlesin, et muutugu ma siinsamas lumejäneseks, kui ma sellele telefonile veel kasvõi kopika peaksin kulutama ja ütlesin, et ma siis parem ootan, kuni ta silmnähtavalt vigureid viskama hakkab ja tulen siis uuesti.

Vähem kui 40 minutit peale esinduses ära käimist jäi kell seisma ja kõik muu hangus ka, nagu ikka! :D

Ma arvan, et mulle on lihtsalt kasulik praegu levist väljas olla :P

Olen üsna vaimustunud sellest, kuidas universum minu eest paremini hoolt kannab kui ma ise! :p

Tahaksin olla pealiskaudsem ... :p

ÄGE VEGAN-KUUSK
- mitte meie kodus, muidugi ...

Hellõu, tuvikesed, kuidas pühad kulgesid? :)

Meie oleme siin vist küll terve pisikese põrsa pintslisse pistnud; kogu liha ostsin pakkides, millele oli peale kirjutatud, kui kaua ja kui kuumas ahjus küpsetada - no ja siis küpsetasin umbes 1,5 korda soovitatud aja, sest minu ahi küll nii ruttu valmis ei tee, kui pakenditel kirjas ... või vähemalt meie pere soovib pealt krõbedamat ja seest pehmemat :).

Ma ei jõua järgmist elu ära oodata, et kõik need põrsad, kelle ma selles elus ära söönud olen, saaksid omakorda minu kallal hambaid teritada :D Elu toetagu elu ringkäiku! Me pole sada aastat nii palju pärisliha söönud ja see oli nii nämma, et ma tõesti tahaks juba tagasi anda, kuidagi...

Muidu veetsime pühad suuremalt jaolt vaadates VT'ga X-factori ja American Idoli katseid, ning naerdes andetute ja ülbete osalejate üle. Eks järgmises elus naeravad nemad meie üle, või siis juba selles elus: keegi juba naerab omakorda minu üle ja minul pole õrna aimugi! :D



Eile tekkis mul selline mõte, et panen järjekorda selle, mille tegemine mulle oluline on ja siis vaatan, kuidas mu tegevuste eelistamine tegelikkuses välja näeb.
Minu meelest oli tulemus üllatav ja naljakas, nii et võite juba alustada minu üle irvitamist, et mu karmat veidi tasakaalustada! :) Tänan juba ette ära :p


Tähtsuse järjekorrast jääb välja Väikukas.
Teda ma ei hakka järjestama, sest pole kahtlustki, et talle toeks olemine on nii palju olulisem kõigest muust. Kui me taevatähtede nähtavust võrdleme, siis me ei loe Päikest sinna hulka, sest Päike on midagi hoopis-hoopis muud, kui kõik teised tähed. Nii et VT on nullkohal, või iga teise "tähtsa asja" kõrval kogu aeg.

Nüüd siis tegevused sellises tähtsuse järjekorras, nagu minu arust kena ja normaalne oleks - nagu see minu arust 'peaks' olema.

1. Puhtus.
Näopesu nuustiku ja mikrokiudlapiga igal hommikul ja õhtul, sõrgade ja muude 'kriitiliste kohtade' pesemine iga päev, ülepäeviti dušš, pühapäeviti kuum vann.

2. Enda kenaks tegemine.

Pidžaamade vahetamine kleidi vastu iga päev, küünelakk, meik, juuste kammimine.
Sest nii tunnen ma, et olen päevaks valmis, tugevam ja kardan ootamatusi palju vähem.
Jep!
Esiteks olen ma bimbo ja teiseks - ilma meigita näen ma välja täpselt nagu Onu Bella. Isegi roosa kleit ei muuda seda.
Näiteks kas te saate aru, kummal pildil olen mina, ja kumbal on Onu Bella?

Mina küll vahet ei tee! :D


3. Korras tuba.
Pole mõtet alahinnata seda, kui tugevasti mõjutab meie ümbrus meie vaimset seisundit. Korras tuba on MUST, wait ... selles lauses ei saa inglise keelele üle minna! :D
Okei: korras tuba on, milleta kõik muu õnnestub märksa halvemini kui võiks ja tekitab palju rohkem stressi kui võiks. See on eelmisega sama. Ma pole päevaks valmis, kui mu joogamatil või madratsi kõrval põrandal on sodi-podi-nodi.

4. Päevikud.
Kui ma ei suuda ennast jälgida, siis ma ei suuda mitte midagi hästi teha. Niisiis enesereflektsioonivõime on miski, mis mulle samuti näitab, kui heas vaimses seisundis ma olen. Kirjutamine aeglustab ja rahustab mu mõtteid. Seega on mu päevikutes teinekord ka üsna juhuslikke mahakirjutusi, kuid kui mul on mõistus kodus, püüan ümber kirjutada positiivseid või vähemalt kauneid sõnumeid ja tekste, sest isegi kui sarkasm või vingumine hetkel äge tundub, võib see hiljem osutuda põhjuseks, miks ma selle päeviku selle tsitaadini jõudes lihtsalt minema viskan.
Ooot, see polegi ju nii paha, -- mul neid liiga palju!

Hmmm...

5. Seesama blog siin.
Ma armastan selle blogi atmosfääri! :)
Mu blog aitab mul mõelda, kommenteerijad aitavad mul oma vaadet avardada ja mitmekordistavad rõõmu, mida ma saaksin, kui blogiksin sulgedes kommenteerimise võimaluse. Olen selle peale kunagi aastaid tagasi mõelnud ..., et tahan täielikult oma atmosfääri, ei taha, et keegi väline mu emotsionaalset tasakaalu kasvõi positiivse poole nihutada saab, sest välismõjuga kaasneb mul alati ärevus. Nüüd ma mõtlen, et ... teen, mis tahan igal hetkel! :D Ja kui ma pole kommenteerimise võimalust kinni pannud, siis järelikult on kõik korras. Siiski on naljakas, et hoolimata sellest, et viimastel aastatel on lugejate kommentaarid olnud super-huvitavad ja/või super-kenad, avastan ma ennast ikka gmaili avades kergendatult hingamas, kui kommentaare pole! :D Iga kord ise ka imestan ja naeran enda üle! Sest teie kommentaarid on ju nii toredad! Küll ma ikka olen veider! :D

6. Jooga.
Jälle imeline võimalus ennast paremini-iseendamana tunda.
Ja ikkagi - selleks, et suuta joogat teha, pean ma ennast juba vähemalt neutraalselt tundma. Olen teinud joogat hoolimata sellest, et füüsilist jaksu pole, ja olen seda teinud hoolimata sellest, et mu vaimne seisund ei võimaldanud keskendumist. Mõlemad variandid on täii-ess-tiiii mõttetud! Tulemus on null või tegelikult isegi viib mu enesetunde 'miinustesse'.

7. Meditatsioon
Jälle vahend, mis aitab endale lähemale tulla ja annab kogemuse, et meil on õnneks vaja vaid iseennast ja teadvelolekut. Sellega kaasneb tohutu vabadus ja rõõm.

Miks meditatsioon ja jooga nii taga on?
Sest kui ma ei suuda end meikida ja asju põrandalt üles korjata, siis pole ka joogast ega meditatsioonist tolku.
Ei ole hea mõte neid kaht üle tähtsustada.

8. Laulmine.
Laul teeb rinnad rõõmsaks :D, olete kindlasti kuulnud!

9. Virtuaalseiklused
Igasuguste huvitavate ja naljakate asjade leidmine suure laia interneti pealt, eneseharimine ja teadmiste ringi avardamine. Kahjuks pöördub see mõnigi kord lihtsalt meelelahutuse lõksu jäämiseks.

10. Lugemine
Vaat, teoreetiliselt on see suurepärane asi, kuid tegelikkuses tunduvad raamatud mulle viimasel ajal igavad ja kordusi täis. Internet pakub mulle praegu rohkem, kui on pakkunud raamatud. Siiski, ka lugemine nihutab jälle piisavalt sageli maailmamõistmise piiri edasi. Üks asi, miks ma 2017. aastale kõige rohkem tänulik olen on, et ma lõpuks ometi elan seda tõde, et ma kummardan teiste inimeste personaalsete maailmade ees ja olen tänulik võimalusele nendega kokku puutuda. Iga inimene on omaette maailm,mille kujunemine on omaette imeline lugu, ja iga raamat on omaette maailm. Lõpuks ometi olen õppinud austama seda, et kõigil tunnetusviisidel ja lugudel on oma õigus ja koht maailmas. Paljusus on rikkus - kuni me jätame ära selle sarnasele lainele kruttimise püüu. Kust me võtame, et teine inimene peab oma umbluu-arvamust muutma? Kust me võtame, et meil endal pole arvamust või hoiakut, mis teiste meelest on ogar?
Peaksime olema ausamad ja tunnistama, et teiste inimeste teod ja mõtted ajavad meid närvi hoopis selle pärast, et need ohustavad meie mugavust. Oma mugavusele ja heaolule mõeldes tahaksime me, et teised inimesed opereeriks teistmoodi. Aga ka neil on õigus elada iseendana, ükskõik, mida meie sellest arvame.

Minu lemmikraamat aastast 2017 on kindlasti Nisargadatta Maharadž "Sinu ärkvelolek on uni"  (upss... sain praegu aru, et Issakesele soovitasin seda pealkirjaga "Sinu elu on unenägu" :D :D :D)
Ja kust ma teada sain, et Nisargadatta Maharaj on üldse olemas olnud ja toredaid mõtteid mõelnud, mis minus väga vastu kajavad?
Instagramist! God bless!

Lugesin aastal 2017 läbi 24 raamatut.
Kunagi oli mu keskmine ühes kuus loetud raamatute arv 14, max, mida mäletan - 24. ... Mahtu kasvatas siiski see, et lugesin ka luulekogusid ja sageli mitu õhukest LR'i kuus. Ja üldse - see kõik oli peamiselt ilukirjandus mitte eneseharimine.

11. Mehe abistamine tema töös.
:D - no mis ma oskan öelda. See on mulle enamjaolt küllaltki igav. Peamiselt tõlgin minu jaoks ebahuvitavaid tekste inglise keelest eesti keelde ja õnneks võin seda teha väga lohakalt, sest Mees teeb need kõik niikuinii ümber, tal on pärast insulti palju raskem tõlkida lihtsalt...

12. Toiduvalmistamine.
Ainult siis, kui VT midagi ekstra küsib, teen seda suurima rõõmuga. Muidu ei huvita eriti. Mu mees on 47 ja laps 16 - tehku ise, kui minu keedetud kartul ei meeldi :D #shameless

13. Muu korteri korrashoid.
Jälle - ma ei keela mitte kellelgi koristada. Eks kui köögipõrand talla all naksuma hakkab, siis ma pesen lahjendatud Domestosega kaks korda järjest üle, pesupesemisega olen tavaliselt graafikus, pliiti vahel küürin, nõuderesti kuivatan ja tualeti hoian ka puhta, aga muuga on küll nii, et teen, kui ennast hästi ja jõulisena tunnen. Praegu mitte nii väga, nii et koristan, kui midagi häirima hakkab. Aga koristustööd on mul iga päeva plaanis ikka kirjas! :) Kannan neid nädalate kaupa päevast-päeva edasi lihtsalt :)



Aga nüüd, panen siia järjestuse, mis mu tegelikult välja kukub! :D

Väiku eristaatus kehtib ka tegelikkuses: VT, VT über alles!

1. Mehe aitamine tema töös.
Jah, see on minu jaoks igav, aga ma ei saa rahulikult absoluutselt mitte midagi teha, kui olen Mehele tõlke võlgu.
(Tähtsuse järjekord minu südames: 11.)

2. Virtuaalseiklused
No üsna esimese asjana hommikul tahaks näha midagi, mis mind inspireerib :)
(9. koht esimese tabelis.)

3. Päevikute ja träkkerite kirjutamine ja täitmine.
Naudin seda ja kui ma seda teha ei suuda, ei ole minust eriti muuks ka asja, välja arvatud tõlgete soperdamiseks Mehele ja Instagrami jõllitamiseks.
(4. - noo, see on on enam-vähem tasakaalus :) )

4. Toidutegu.
No kuidas sa ikka tegemata jätad, kui lihtsalt oled pere parim kokk?
(12.)

5. Puhtus.
Kuigi see tundub mulle aja raiskamisena, ma aeg ajalt duši all siiski käin. Vannis käin umbes nii, et kolm korda järjest käin iga nädal ja siis poolteist aastat ei käi üldse. Nägu ei küüri, sest ma ei viitsi viimasel ajal meiki teha - see on suure osa mu elust olnud täiesti elementaarne päeva alustamise rituaal, mis mingit vaeva ei valmista, hoopis meeldib. Aga praegu mitte.
(1.)

6. Minu toa korrashoid.
Praegu ei kuiva riided rõdul ära, nii et kuivatusrest on minu toas. Pesen 4 erinevat masinatäit nädalas, nii et rest on püsti pea kogu aja. Mul pole võimalik praegu oma tuba korras hoida. Aga jah, põrandal ikka püüan asju mitte hoida. Siiski on seal sageli tühjad kruusid ja taldrikud :)
(3.)

7. Jooga.
Kui tunnet pole, siis ennast ei sunni. Sest tulemust sel juhul niikuinii pole!
(7. - pihtas, põhjas! )

8. Meditatsioon.
Sama.
(8. - täpselt!)

9. Laulmine.
Mhmh!
(9.)

10. Blogistamine.
Hee, noh ... ju siis eelpoolnimetatud asjad tunduvad tegelikkuses siiski tähtsamad ...
(5.)

11. Majapidamistööd.
No näed kui tore - ega ma tegelikkuses ka vaevu! :D Autentsus ikkagi! :p
(13)

12. Lugemine.
No enamikul päevadest selleni ei jõua.
(10.)

13. Enda kenaks tegemine.
Haa, naerukoht! :p Ma pean enda korda ja kenaks tegemist nii oluliseks hea päeva alustamise teguriks, aga tegelikkuses - kui ma kõike ei jõua, siis see on kõige vähem oluline. Kõige suurem erinevus kahe tabeli vahel - ideaalis oli see 2. kohal. Paistab, et ma sooviksin tühistele asjadele märksa suuremat tähelepanu pöörata :p Juukseid kammin ma üldse alles siis, kui kodust väljun. Mul on esikukummutis selleks juuksehari, sest tavaliselt ma märkan alles siis, kui jope seljas, et ma pole pärast viimast peapesu juukseid kamminud. Ja praegu ma elan kenasti nn pidžaamades, kuigi duši alt tulles panen kleidi. Kui jooga või magamamineku jaoks riideid vahetan, siis nenedega jäängi ja enam kleiti ei pane - kuni jälle duši alt tulen.

Nii et päris elevust tekitav "tähtsuse järjekordade" võrdlus :D

Ma arvan, et idee tuli mul soovitusest võtta üks paberileht ja kirjutada sellele kõik tegevused, mis sulle rõõmu valmistavad (nt mullivann, lugemine).
Siis võtta teine paber ja kirjutada sellele kõik tegevused, mida sa kas iga päev või üsna regulaarselt teed (nt uudiste lugemine Delfis, tööasjade tegemine kodus).
Seejärel neid kaht nimekirja võrrelda ja võimalusel teha väikesed kokkulepped endaga, et asendad mõne nüridest tegevustest naudingut pakkuvatega.




Aaa, paar mõtet veel X-factorist.

Mõnedki osalemissooviga veidrikud näisid olevat vaimupuude ja/või psüühikahäirega.
Mulle meenub, et kunagi ütlesin, et minu meelest oleks maailm küll lihtsam ja sõbralikum, kui inimesed tuleksid justnimelt sildiga, kus nad oma veidrused ära mainivad - siin ka niimoodi žürii ja televaataja juba teaks, kellel on IQ 73 ja kes on paranoiline sotsiopaat või skisofreenik või alaarenguga nartsissist. Aga muidugi ei saa seda teha, sest siis poleks tegemist meelelahutusega vaid ekspluateerimisega ja see poleks sugugi naljakas. Nii et me jätame sildid viisakusest panemata ja selle tõttu naerame eluks halvasti ette valmistatud inimeste üle ...? Väga huvitav on näha, et veider välimus reeglina tõepoolest tähendab, et inimene laulab väga väga mööda ja teda on naljakas taidlemas vaadata. Mul on raske mõista, kuidas žürii enda eest saladuses hoiab, et veidra kehahoiaku ja šokeeriva välimusega inimesel on väga tõenäoliselt alaareng või psüühikahäire. Ainus asi, mis mulle pähe tuleb on vähemalt Inglismaa puhul see võimalus, et vaesemat sorti rahvas näebki seal üsna veider välja ja nii paljudel on erakordselt halvas seisus hambad... Mina mäletan, et kunagi oli Eestis selline laulusaade ja kui üks keskealine 'murueide tütreke' seal "Edelweissi" laulma hakkas, paljajalu laval sammudes ja kätega kummaliselt taeva poole viibates, katkestas Mihkel Raud selle esinemise kiiresti, kuna sai aru, et selle naise psüühikaga polnud kõik korras ja tema meelest tundus inetu sellise inimese üle telesaates naerda. Väga normaalne reaktsioon! Ja ma arvan, et ka televaatajal POLEKSKI olnud naljakas, kui esineja tuleks lavale ja enne esinema hakkamist oma diagnoosi(d) oleks teatavaks teinud.

Ma mõtlen, et lastele kuluks koolidesse ära empaatiaharjutused.
Näiteks näidataks animafilme, kuidas animelapsed oma mitmesuguste iseärasustega hädas on ja selle järel oleks empaatiaharjutus: räägi või kirjuta lugu näiteks sellest, kuidas sa arvad, et sina ise elaksid, kui oleksid sündinud vaimse alaarenguga, aga inimesed su kõrval suhtuvad sellesse halvustavalt, kuigi sa ei saa sinna absoluutselt mitte midagi parata, et hindad olukordi saamatumalt kui 'parema ajuga' sündinud lapsed ja oled aeglasem. Kuidas su päev kulgeks, mis juhtub ja mida sa tunned?... Ja kindlasti tuleks näidata kiusajate rasket elu ka - kuidas nende kodune olukord ja/või erilise/'katkise' aju olemasolu neid 'kiusab ja piinab'. Kui kõik on kenasti aru saanud, et kiusav laps on hädas ja vajab abi, kaob kiusataval võimalus kiusata, sest teda haletsetakse ja selline tulemus pole tema jaoks enam auru välja laskmise ventiiliks. Saan aru, et mul on teistest inimestest palju lihtsam olla mõistev ja kaastundlik, kuna minu enda IQ ja iseloom varieerub nii hirmus väga tugevasti sõltuvalt sellest, kas ma olen ärevil või rahulik, kui kaua seda ärevust/rahu olnud on ja kas ma võtan oma tablette või üritan mingisuguse absurdse uiu või soovituse tõttu end võõrutada.

Koolipsühholooge võiks olla hästi palju rohkem ja nende juures võiksid juttu ajamas käia absoluutselt kõik lapsed, sest eneseavamine ja -vaatlus on kõigile kasulik. Grupivestlused võiksid ka kohustuslikud olla. Ajaloo- ja geograafiaandmeid saab alati internetist järele kontrollida, aga asja teise inimese vaatepunktist nägema ja teise inimese iseolemise- ja mõtlemisvabadust austama interneti abil niisama lihtsalt ei õpi ...

Veel laulusaatega seoses: inimesed näivad arvavat, et kui sul on mingi anne, siis on sul kohustus sellest oma elukutse teha, aga on inimesi, kelle jaoks selle asja tegemine tööna võtab loomisrõõmu ära.
Näiteks, sul on hea lauluhääl, sa mõtled, et pead saama lauljaks ja ei anna endale arugi, et sa vihkad esinemist. Sa pole esineja ja meelelahutaja, sa armastad lihtsalt laulmist. Sa ei pea selle pärast veel mingeid muid asju tegema hakkama! Aga inimesed kinnitavad endale, et nad on valmis tegelema kaasnevate ebamugavustega nagu kogu korralduslik pool, klientidega suhtlemine jms, et nad vaid saaksid elatist teenida sellega, mida nad armastavad. Mul on sellele kurb mõelda. Näiteks kui mul oli lauluisu, siis mind ei häirinud, kui mulle kuulajad kogunesid (st internaatkoolis või lastehaiglates). Aga kui oli esinemine, siis seda ma ei nautinud mitte kunagi, see oli lihtsalt kohustus või hirmus-kohutav kohustus või ebameeldiv kohustus.

Tegelikult mul on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teemasid, millest kirjutada.
Aga varsti peaks Vend oma pisikeste piigadega saabuma, nii et ma hakkan otsi kokku tõmbama! :)
Tsau-blau! 😘

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale ...

Ma märkan nii sageli tsitaate soovitusega oma elu mitte maha molutada ja unistuste nimel väsimatult tegutseda. Õppida-õppida-õppida! :)

Oma eripärase erakluse ja liikumatusearmastuse tõttu jään ma alati hetkeks mõtlema, et kas see on ikka normaalne soovitus :D - kui meie tahtmine on selge ja kindel, meie eesmärk realistlik ning jõud selleni jõudmiseks olemas, siis me ju niikuinii liiguksime selle poole ja mingit julgustamist/motiveerimist poleks vajagi. Need asjad, mida me tahaks teha, aga hoiame end tagasi, on minu meelest küllaltki kahtlased ..., umbes sellised, et jood end täis ja helistad endisele pruudile/peikale, ise ka ei tea miks, hing kipitab lihtsalt. Et ... parem olekski neid asju mitte teha! Kui sa spontaanselt 'oma unistuse' suunas ei liigu, siis on selleks kindlasti hea põhjus.

Nii ma alati mõtlen, kui selliseid julgustusi näen.

Aga hiljuti pöördus selle soovituse fookus minu silmis, ja nüüd ma saan suurepäraselt aru, mis olukorras minusugune inimene just sellist julgustust vajab: julge mitte teha asju, mida sa teha ei taha.
Ära lepi sellise eluga, mida kõik elavad, kui sulle see ei meeldi.
Ära mine ülikooli, kui ei taha, mis siis, et olid viieline õpilane.
Ära saada jõulukaarte, kui ei taha.
Ära pea jõule, kui ei taha.
Ära mine tööle vaid ela sotsiaalabist, kuigi seda ei peeta viisakaks.
Ära abiellu, kuigi kõik küsivad, millal sa abiellud.
Ära saa last, kui ise ei taha, aga vanemad ei suuda lapselastetuks jäämisega leppida.
Ühesõnaga - ära kunagi tee asju selleks, et teiste silmis normaalne või meeldiv olla.
Pole vaja teiste jaoks raisata oma elu - ela ikka enda rõõmuks!
Enamik asju, mis meil tuju pahaks ajab, on seotud teiste inimeste oletatavate vajaduste ja ootustega.
Näiteks kui me ei viitsi endale süüa teha, siis me lihtsalt ei tee ja ei põe selle pärast! Murrame leivast kannika või sööme mõned õunad. Äkki on meie lapsed ka rõõmsamad, kui ühel päeval saavad leivakannika ja õuna, selle asemel, et me oma väsimust ja pahurust alla suruda püüdes neile korraliku söögi vaaritame, mille ajal lapsed peavad 'munakoortel käima' ja pärast igavesti tänulikud olema?
On nii palju asju, mida me teeme 'laste pärast', aga võibolla lastele meeldiks rohkem, kui me lõdvemalt võtaksime? Mul on küllaltki lähedalt võtta näide, kus rõõmsameelse ja hooletu emaga on lastel palju toredam kui vastutustundliku ja tööka isaga. Kumb siis tegutseb 'laste heaolu nimel'?

(Muide küllaltki teemassepuutumatu faktike: kas te teadsite, et rangete vanemate lapsed õpivad varem ja paremini valetama kui elu kergemalt võtvate vanemate lapsed?)

Igal juhul, minusuguse superväsija jaoks tegutsema-ärgitamine kõlab ohtlikult ja rumalalt (sest suured pingutajad kipuvad välja paistma kurjad!), aga kui selliste ütluste fookust muuta nii, et julge teha seda mida ise päriselt tahad ja unusta teiste inimeste arvamused (kuna isegi siis, kui sa oled väga püüdlik ja ennastohverdav, on kriitika ikkagi garanteeritud :D, sest kriitika tuleneb puhtalt kritiseerija halvast enesetundest ja tujust), siis ma saan küll aru neist üleskutsetest ja loosungitest.

Ära püüdle kõrgemale, aga - püüdle sügavamale!

Igal juhul, kõige ülemise tsitaadi kohta ma tahaks öelda, et ära aja hullu juttu, Robin; ülejäänud kolm aga tunduvad täiesti mõistlikud, kui saavutusteks võivad olla ka loobumised, ärajätmised :)
Üldiselt peetakse "hullumeelset elutempot" praegu normaalseks. Kui su elutempo pole "hullumeelne", siis pead oma ellu mingi katsumuse hankima, sest heaolu = looderlus&lollus.

Samas ma loomulikult tean, et on väga palju inimesi, keda tõesti aitab, kui neid reipalt rohkem pingutama ärgitatakse. Minu jaoks on see nii üllatav ja arusaamatu, et naer tuleb peale :D :D :D,
imeline inimloomuste loomaaed, mis?! :)
Päriselt ka, ma olen rääkinud inimestega, kes ütlevad, et neile on nii suur abi, kui peika või ema ütleb, et sa kindlasti saad hakkama, mine ja tee! Ja ma olen päriselt ka puhtast imestusest naeru lagistanud nende nina ees selle peale ... :D Mulle mõjuks selline asi nagu hoop päikesepõimikusse. Et vähe sellest, et mu kaaslasel on minu võimete (võimed ei võrdu intellektiga!!!) osas illusioonid - kui ma surmavaevaga selle asja ära teen, siis mulle ei loodagi kuuenädalast puhkuseparadiisi, et ma saaksin soojas vahuvannis pöialt imedes taastuda, sest mu kaaslase arust oli hakkamasaamine endastmõistetav. Mis tähendab, et kuristiku järel tulevad uued kuristikud.

Tsurr! I'm out!


- - -

PS, ma tean, et see jutt on müstiku jutt: mitte midagi halba ei juhtu, kui oled lõpetanud elule ettekirjutuste tegemise ja võtad saabuva vastu nagu see tuleb, jäädes iseendaks.
Mis on linnukesel muret - tema loodab Looja pääle.
Kuni inimene usub, et nii ei saa tegelikult elada, ei saagi ta niimoodi elada! Nii see on.

See on nagu ... Teal Swan ütles mingis videos muu seas: "Kui sa arvad, et sa pead tööl käima ja raha teenima, siis sa peadki!" Ja ma mõtlesin, et vau - olen seda juttu kuulnud nii ammu ja nii palju kordi erinevatest allikatest, aga alles nüüd tean, kuidas see on õige. Enne mõtlesin ikka: "AGA ...!"

Kuidas jõuda punkti, kus teadvustad oma absoluutset vabadust, milles su hing ise näitab sulle teed?
Kas sellisesse punkti üldse tasub jõuda?

Ma mõtlen nii: kes ei jõua, sellel järelikult pole vaja (praegu).

Muretseda pole ammugi vaja!

- - -

PPS.

Ma olen tegelt ikka veel haige, mitte lihtsalt unine.

Phäh!

Uimaroimad

Woah, mulle lendas täielik unitõbi selga järsku!
Paar päeva oli tervis kehvapoolne ja siis hakkasin magama 9st õhtul 10-11ni hommikul. Pluss veel paar tunni-pooleteisest sutsu päeva jooksul. Ja kui ma parasjagu ei maga, siis ma pikutan. Ainult Väiku on selline armas jõulujänku, kelle jaoks ma olen alati valmis ärkvel püsima ja eile tegin tema palvel isegi täiusliku kanasupi ... kuigi ma hakkasin mõtlema, et kanasuppi annab niivõrd erinevalt teha, et igaüks, kes seda teeb, teeb selle ilmselt enda maitse järgi täiusliku, kui ta muidugi parasjagu kokku ei hoia - juba maitseroheline on nii kallis, et saad kaks pätsi leiba supi kõrvale osta, kui need peale hakkimata jätta ...

Aga äge on oli see, et kui mul nina tilkuma hakkas, siis mina läksin apteeki ja ostsin allergiarohtu.
Ükski õis praegu küll ei tolma, aga mõtlesin, et poleks ime, kui mu kodutolm ninasõõrmeid ummistama hakkab ...
Alles kui VT mind imelikult vaatama jäi ja küsis, kas ma olen haige, sain aru, et ma ei tunne kohvilõhnagi ja meenus, et mul oli mõned päevad tagasi kurk veidi valus.
Tuleb välja, et ma olen külmetus- või nakkushaigust põdenud nii ammu, et kuigi oli palavikutunne ja kerge kurguvalu, seostasin ma nina tilkumist kohe allergiaga. Ei mäletanudki enam, et haige olla on ka võimalik! Tõesti väga ammu pole olnud ...
Aga kuigi VT pistis kohe plagama, kui kuulis, et ma pole päris terve, on täna tema minust paaaaalju hädisem. Minul vist on möödas...? Ainult unitõbi on jäänud.

Sellega seoses kärbuvad ka päevikusissekanded. Õnneks on mul kena komme tühjaks jäänud laigud siiski hiljem täis kirjutada, kasvõi suvaline lõik raamatust, mida parasjagu loen, kusjuures jätan selle kasvõi poole sõna pealt pooleli, kui leheruum otsa saab.

Ma püüdsin meelega ilma nimedeta kirjutada ja mitte teiste inimeste asjadest rääkida (mõtlesin, et jätan selle jaoks eraldi leheküljed, mida blogi jaoks ei pildista), aga sel päeval läks meelest ära

Ei enam vaevu päevaplaani tegema ... :D

Vot niuksed lood!

Poleks arvanudki, et saan selle postituse tehtud! :D

Mõtlesin, et tasakesi alustan ja kui 'jumal tahab', siis kunagi teabmillal lõpetan :P

Pidasin oma 40. sünnipäeva ära! :)

Olid ajad, mil sünnipäeva pidamine oli endastmõistetav.
Siis tulid ajad, mil see tundus kentsakas: ükskõik, mis sel päeval juhtub, ükskõik, mis tuju sul on - ikka pead oma sünnipäeva "tähistama".
Siis hakkas see tunduma tüütu, sest sel päeval pidid terve päeva olema valmis inimeste kõnesid vastu võtma ja telefoni otsas särama. Nagu mu sünnipäev oleks teiste pärast ja mina sel päeval teiste päralt.
Nüüd tunnen, et see lausa ängistab. No kinkige mulle rahu, kallid sugulased, te ju teate, et armastan rahu ja vaikust üle kõige! :D

Ma mõtlen oma telefoni välja lülitamise peale selleks päevaks...

Hiljuti rääkisime VT'ga, et järgmine kord ostame sushit minu sünnipäeval.
Ja ma hakkasin tundma, kuidas teadmine, et pean 6. märtsil helistama ja sushit tellima, mind juba praegu ettevaatlikuna hoiab, kuigi on ju ilmselge, et ma ei saa praegu hakata selleks tarbeks jõudu kokku hoidma.
Et enda sünnipäeva ilusamaks teha, otsustasime, et tellime selle sushi parem juba kohe ära, ja lausa kõige ahvatlevama komplekti: Shogun, mis maksab 40 eurot - ilusasti iga eluaasta eest 1 euro :D

Kõik oma 16 sushipalli panin kastmesse ja suhu söögipulkadega!
Sain isegi mahakukkunud riisiterad ja mikroskoopilised kurgiribad pulkadega kätte.
Õppisin pulkade kasutamist enne elu esimese sushi ostmist mingi aeg tagasi, aga olin liiga kannatamatu, et nendega süüa üritada. Hiljem plõksutasin harjutamiseks mõned korrad pliiatseid kokku ja kui nüüd mõtlesin, et proovime siis ikka pulki ka - sain asja ruttu käppa! :)
Olime VT'ga mõlemad äärmiselt üllatunud :D

Pilti ka!

Tõstsin arvutilaua üle joogamati, sest nii on kõige toredam kahekesi süüa (Mees ei armasta sushit tõesti kohe üldse!)

Heledama tulega:

 Täitsa nämma, eks?! :)

- - -

Ja noh, ma panin eile üles, kuidas mu päevikulehed hommikul välja nägid,

nüüd saan näidata nende lõpptulemust ...

See, et mingi osa bullet-journali ruudukestest värvimata jäi, ehk jäi tegemata, on täitsa tavaline, ma selle pärast juba ammu enam ei põe ja kohe on parem.

Muidu on nii, et oled väsinud, ja siis oled sinna otsa veel kuri ka enda peale.

Kui lubad endal 'liiga väsinud' olla, siis ei saa üldse kurjaks - ei enda, ega ka kellegi teise peale :)

Muidu ühel hetkel ikka leiad, et miks mina pean üksi rabama? :D

Värvipildid on postkasti pandud reklaamlehtedest :)

Ma kirjutan sageli küllaltki suvalisi meeldivaid asju päevikusse maha, sest kirjutamine rahustab ja aeglustab mind kuidagi vajalikult ja meeldivalt ...

Aga Joseph P. Kauffman, kelle blogiteksti siin tsiteerin, on kindlasti kõige erilisem inimene, keda Instagram mulle tutvustanud on.

Ta kirjutab lehel conscious_collective ning jääb silma tohutu hoolivuse, mõistmise ja armastusega. Tema tekstid on silmatorkavalt läbikogetud ja tunnetatud. Selgemalt kui keegi teine jagab ta oma seisundit, mis on sealjuures eriliselt ilus, puhas ja armastav.

Ta on välja andnud viis raamatut. Häid lõike neist tsiteerib ta oma teadlikkuse-kontol tasuta :)

sest ta armastab inimesi ja soovib pakkuda võimalust iseennast ja elu mõista ja armastada.

.

Mõned nädalad tagasi tuli ta kapist välja.

Ütles, et ei tahtnud seda kaua aega teha, kuid nüüd tundub selle tõsiasja varjamine takistav, 

ta tahab olla aus ja mitte midagi saladuses hoida.

Saan aru, miks ta kõnealust tõika teatavaks teha ei soovinud

 - mina olin absoluutselt rabatud, kui tema saladust kuulsin.

Joseph on ainult 21 aastane.

Jep!

Ma ka ei või! :p

Andestamine - see on imelihtne

Vaevalt olin eilse jõulusoovivihjelaulukese postituse üles pannud, kui uksekell hakkas pikalt, pidevalt ja nõudlikult helisema. Istusin voodis ja mõtlesin, et nii vara küll keegi asja pärast ei tule, see peab mingi hull olema ... Kui see "tili-tili-tili-tili-tili-tili-tili" edasi kestis, hakkasin ma mõtlema, kas uksekell saab lihtsalt heast peast niimoodi lühisesse minna? Kui kõik vaikseks jäi, hiilisin esikusse. Trepikojas tuli põles, nii et ma nägin läbi uksesilma, et seal - pole kedagi.

Okei, hea nali, inimene ei saa parata, kui ta lapsepõlves natuke kentsaka huumorimeelega on...

Siis aga hiilis nurga tagant välja tumepunane vari, naisterahvas, Emmake?
Uksekell hakkas jälle trallama ja mina keerasin meie kaks lukku lahti, ust lahti lükates nägin varju trepikojanuka taha lipsamas ja siis suurt paberkotti uksematil, millel oli trükitähtedega kiri PÄKAPIKK.

Olime Emmakesega nädal tagasi rääkinud, et ma väga sageli külastusi ei saa lubada kellelegi, ning kuna me novembris ja detsembri alguses ka siin kohtusime, siis nüüd jätaks paar kuud vahele. Ta tahtis mulle mingit laenatud asja tagasi tuua, kuigi kinnitasin, et minul seda nüüd küll nii ruttu vaja pole ja lõpuks keelasin otsesõnu.

Emmake on tugev ohvrirollis. Ta tahab olla andja, mitte saaja. Sellisel inimesel on raske mõista, et kui nad tahavad anda (no ikka, et toon laenatu tagasi ja siis muidugi külakostiks ka head paremat), siis andes täidavad nad oma tahtmist. Seega sain talle öelda, et kuna tema tahaks tulla "ainult minu peale mõeldes", siis ma teen talle asja lihtsaks ja keelan.
Sellest oli ainult võita - mina jäin tülitamata ja temal jällegi on teoreetiline võimalus oma motiividele mõelda. Et kui ma keelan, kas see siis ikka on minu kasuks, kui ma ise seda ilmselgelt nii ei näe?

Me oleme hädas oma vajadustega isegi siis, kui me neid endale tunnistame :D - asi võib olla päris hull, kui ei tunnista ka ... Aga me ei tunnista mitte lihtsalt suva pärast, vaid kuna tõde tundub valus. Ma ei tea, miks. Kui tõel olla lubada, siis see on nii palju vähem valus, kui enesepettuse tõttu tekkivad konfliktid. Ego ei lase meil tõde näha, sest ego tahab meid kaitsta teada saamise eest, et me polegi isetud, näiteks. Ego pole mingi kuriloom, ta on lihtsalt lapsikum osa meist. Ego arvab, et tark on endast jätte mulje kui suurest ja tugevast inimesest Ego ei näe, et me ei pea olema mitte midagi muud kui see, mis me juba oleme. Me saame oma ego poole pöörduda nagu lapse poole - hukkamõistu ja häbiga ei saa ego maha rahustada. Sellest pole ju midagi, et meis on ka nõudlikum, isekam ja ebarealistlikum osa: see ongi meile mõnikord abiks olnud - muidu oleks ego juba ammu loomulikku surma surnud.

Tõmbasin koti kiiresti esikusse ja lukustasin kärmelt ukse, kuigi oli ju näha, et Emmakesel polnud sissetungimisplaani.
Läksin ütlesin imestunult voodis istuvale Mehele, et Emmake oli oma kingikotiga, ja siis tegelesin mõnda aega värisemise ja südame kloppimisega.

Ma olen alati vaenulik olnud selle suhtes, kuidas Emmake end uksest ja aknast sisse üritab pressida. Näiteks kui ütled, et kirju enam vastu ei võta ja rääkida ei taha, siis toob sulle 'lihtsalt niisama' üle ukse lille ja kui sa selle paberist lahti keerad, on lillepaberi sisemine külg pikka ja emotsionaalset kirja täis :D - seda ta ei teinud küll mulle vaid Õele :)

Aga eile hommikul tundsin hoopis kurbust. Minu jaoks jäi eraldi see, mismoodi tema seda kavatses - rõõmsa üllatusena - ja mismoodi mina seda tajusin - tülika ja tugevat ärevust tekitava episoodina. Mul oli temast kahju, et ta vajadus sideme järele paneb ta pingutama seal, kus sellel head mõju ei ole. Aastad lähevad ja tal ei tule selle kohta arusaamist, et see, et tema hoolega valib kingid/lilled/toidupoolise, ei tähenda sugugi, et need oleksid oodatud, ükskõik, kui hea valik tehtud on. Ma kujutlesin, millise rõõmsa elevusega ta need asjad mulle varahommikul Valgast siia tassis, ja kuidas see, mille jaoks ta seda rõõmsalt tegi, jäi sündimata. Need olid väga hästi valitud kingid, aga ma ei tundnud üldse rõõmu ega tänu, ainult kurbust ja kaastunnet.

Kuna ma teadsin, kui elevil ta on, soovides teada, kas meile meeldis ja kas oli tore üllatus, siis kirjutasin talle väikese kirja, et ma saan aru, millise tundega ta meile kingipaki tõi. Ma ei saa aitäh öelda, aga ma mõistan teda.

Samas, selle järgi, et kotis oli suhkrupakk, sain aru, et mingi osa temast teab, et see kingitoppimine pole ilus ja ta püüab teha nalja, mille võti seisab päkapikukirjas. Ta hakkab alati 'nalja teesklema', kui teab, et tema tegemised ajavad teistel nina vingu :p
(Aga kirja ma ei suutnud lugeda. Pärast VT luges ja ütles, et see suhkur oli seotud talongiaja meenutusega. Olevat olnud tõesti imelik, võlts naljaviskamise-kiri.)

Hakkasin joogat tegema ja mõtlesin, miks ma küll seekord ennast rünnatuna ei tunne? Tema nina- ja asjadetoppimised on mind alati solvanud ja ärritanud, ma olen tajunud neid tüütuse ja lugupidamatusena, täiesti isekate ja mitteoodatud tempudena.

Ma arvan, et ma tunnen ennast ilusasti aususe tõttu. Ja ka kontrolli-illusioonist loobumise tõttu.
Ma ei püüdnud 'hästi käituda', teda trepikojanuka tagant sisse, kohvile kutsuda või talle tänulikkust teeseldes helistada või tänukirja kirjutada.
Pole mõeldav, et maailmast tuleb vaid meie tujusid ja tahtmisi toetavaid kogemusi. Ja ma olen imestuse ja imetlusega vaadanud, et kuni ma reageerin 100% ausalt, pole enam eriti tähtis, mis juhtub.

Elu tõi minu ellu ühe asja, hommikuse ehmatuse.
Ma võtan seda nagu see on ja ei kohusta ennast tundma midagi, mida ma ei tunne ega keela endal tunda seda, mida ma tunnen, näiteks minul oli totaalne kabuhirm, mu süda kloppis ja käed värisesid veel tükk aega - ja mis siis!? Kes ütleb, et ma ei tohi ennast niimoodi tunda, kui mulle varahommikul ukse taha kingitus tuuakse :D

Samas jälle see, et mina ennast füüsiliselt ja vaimselt halvasti tunnen, pole Emmakese tegu.
Ma ikka ise lihtsalt olen selline.

Millegipärast näen ma seda sündmust kahe eraldi asjana: sellena, mis toimus Emmakese maailmas, ja sellena, mis toimus minu maailmas. Ja ma tõesti näen seda, mida tema enda meelest tegi. Mina aga võin reageerida asjadele nii, nagu see minu maailmas oli, ja seda ilma igasuguse süütundeta. Ja kui pole süütunnet, siis ei teki ka igasuguseid muid ebameeldivaid emotsioone nagu ärritumine, solvumine, pahakspanu... Me kõik elamegi erinevates maailmades. On suur kiusatus püüda neid maailmu ühtlustada ja tavaliselt me teemegi seda terve elu, püüame asjadest ühtmoodi aru saada ja ärritume, kui teisele jääb tema oma nägemus, kuna siis jääb mulje, et üks meist on loll või halb ja suur on hirm, et see võin olla mina :D  Kuid tasuks astuda sammuke tagasi ja kasvõi mitte uskuda, vaid lihtsalt kujutleda, et teise inimese arvamused ja tunded ongi täiesti erinev maailm ja et tal on 100% õigus oma tunnetele, arvamustele ja tõlgendustele. Ja meil on muidugi õigus oma tunnetele. Ilmselt ei saa nii teha, kui spontaanne ärritumise, vastumeelsuse või solvumisreaktsioon on tugev. Sellepärast ma mõtlen, et äkki on abiks seda tahte ja mõistusega meeles hoida: äkki teisel inimesel on õigus oma (sise)maailmale? Äkki me ei pea oma maailmu klappima saama? Äkki jätaks teise inimese maailma lihtsalt kritiseerimata ja võtaks faktina teadmiseks, et see on, nagu on.
See võib tunduda tüütu, kuid samas annab meile nii palju hingerahu.
Me ei pea enam mõtlema, "kuidas ta võis seda mulle teha?"
Me teame, et ta tegi selle endale. Tema enda sisemised liikumised tingisid tema teo või arvamusavalduse. Mitte midagi pole seal meie pärast - ta püüab ennast hoida!
Ja ta tohib ennast hoida!
Isegi kui kaitse-/ründe-/salatsemis-/manipuleerimis- vms taktika on valinud tema väike rumal ego.



Nii et võin endale tunnustavalt õlale patsutada - lõpuks ometi kord õnnestus mul Emmakesele tema kingitustetegemine andestada :D


Mõnikord ma mõtlen hardunult, et täitsa lõpp, kus mul on vedanud - kõigist maailma 7,5 miljardist inimesest saan ma olla just mina! :D

Miks mulle meeldib olla mina?
Ilmselt lihtsalt seetõttu, et tunnen palju armastust.
Pole ka ime, et minu tegemise-mittetegemise kriteerium on: kas see suurendab armastust minus, või vähendab, muudab mu tusaseks, pelglikuks rotiks?
Ja eks seetõttu ma olengi paberitega hull.
Kes siis armastusest lähtub?!


Niisama pildilisa:

Hommikused plaanid:

Emmakese kingitud granaatõunavein:

Jõululauluke

Kas ka teil on jaburaid sugulasi, kes jõludeks raamatuid kingivad?
Aga teie tahaks midagi hoopis kaasaegsemat?

Vaat, ma nägin kena jõululaulukest, mida ma soovitan justnimelt oma taipamatute sugulaste juuresolekul harjutama hakata.
Ei maksa alahinnata alateadvuslike sisendite mõju!



Last Christmas I gave you my heart YAMAHA
But the very next day you gave it away HUAWEI
This year to save me TOSHIBA from tears
I gave it to someone SAMSUNG special





Tuleb välja, et vana nali, aga mina polnud kuulnud ja ... äkki mõni veel pole! :)
Hoian pöidlad pihus, et ikka õnnestuks see vihjevärk teil! :D

Novembri träkkereid

Alles nüüd jõudsin novembri kokkuvõtte kirjutamiseni ja mõtlesin, et pildistan mõningaid träkkereid blogi jaoks ka.

Siin on terviseträkkerid.
November (vasakul, ainult esimene pool on pildil) ei olnud mulle kerge kuu - seda toredam on näha, et detsember (paremal) on märksa vähem-täpiline, ehk vähem hädasid.

Yay! :)

Mul pole võimalik ennast veenda, et peaksin ennast sundima, kui jaksu pole.

Kohe on näha, kui ma endale jalaga tagumikku andmise lõpetan ja endal olla luban.

Novembri energia, stress ja häpiness:

Kõrge tähendab palju, madal vähe.

Novembris träkkisin esimest korda ka erinevaid emotsioone.

Kuna ma nüüd olen stabiilsem, siis seda ma enam teha ei viitsi.

Ülevamal on paremad emotsioonid, allpool halvemad:

Tore näha, et ma pole ühelgi päeval olnud 'tujukas', 'kurb' ja 'suicidal' :D

1. novembril olin vihane ja pidin lausa päeviku välja otsima, et kelle peale ma siis vihane olin?

See oli Issake :D

Püüdsin teda telefoni teel õpetada, kuidas ta saab FB msn-vestlusesse dokumendi manusena juurde panna ja ta lihtsalt tegi omaloomingut, ma ei saanud üldse aru, mille kallal ta nüüd arvutis on ja pidin oma 10 korda ta päris algusesse tagasi juhtima.

Mõlemad ärritusime selle käigus,

aga võin öelda, et telefonikõne lõpus me juba naersime :),

hüvasti jätsime sõbralikult.

Emotsioonid, mida träkkisin, olid:

elevil

õnnelik

serene (no mis see eesti keeles on? päikeseline-rahulik? :) )

rahulik

rahul

mures 

väsinud

hajali

tuim

tujukas

vihane

kurb

ärevil

anguished

overwhelmed

suicidal

Aga nagu ütlesin - kui olen jälle 'mina', siis kaob sellise träkkeri mõte ära, 

nii et detsembriks ma sellist träkkerit ei teinud.

Ja eraldi väljas mõned mu lemmikträkkerid.

Siin kuupäevi pole, need lähevad lihtsalt järjest,

 esimeses reas kuupäevad 1-10, teises 11-20, kolmandas 21-30.

Nagu näha, teen joogat ja mediteerin vähem, kui jutu järgi arvata võiks :D

Aga peavaluträkker on suur üllataja ...

Kas mul kolmandast eluaastast alates üldse nii head kuud on olnud???

Selles mõttes on amitriptüliin ikka imerohi, aga seedimisele mõjub kohutavalt, nagu on näha kõige alumiselt träkkerilt :D (võtke heaks! #TMI) 

:D

Täkkerid on siin siis:

meditatsioon

jooga

loen

peavalu

õues

kõht.

Hüvastijätuks üks ilusa hääle ja harmooniaga naljakas lauluke:

Susanne Sundfør - Undercover

Verse 1]

Don't trust the ones who love you

'Cause if you love them back

They'll always disappoint you

It's just a matter of fact

[Verse 2]

Don't love the ones who trust you

It's just not in your heart

You're a teasing little twister and

They're dancers in the dark, oh, but

[Chorus 1]

I wish I had a lover who'd keep it undercover

We could live our dreams, we'd sail on golden wings

I wish I had a lover, someone who wouldn't bother

To tell me what to feel, to tell me what is real

It's not a lot I'm asking for

[Verse 3]

They'll kiss you in the evening, devils in disguise, and

Love you till the morning then vanish before your eyes

A walking disaster can also master

A graceful posture, but where's the dignity when...?

[Chorus 2]

I wish I had a lover who'd keep it undercover

And we could live our dreams, we'd sail on golden wings

I wish I had a lover, someone who wouldn't bother

To tell me what to feel, to tell me what is real

[Outro]

It wouldn't even matter

If you didn't even bother

To be more than a lover

It wouldn't even matter

If I didn't even bother

To believe in a forever, no

It wouldn't even matter

If you didn't even bother

To be more than a lover, no

It wouldn't even matter

If I didn't even bother

To believe in your forever, no

It wouldn't even matter

If I didn't even bother

To be more than a lover, no, no, oh

Tsau-blau! :)

KrimiMimi

Kui meil veel telekas oli, imestasid VT ja Õde, et kuidas mul on hommikul jooga ja meditatsioon ning õhtul krimikanal I.D, kus näidati 'taaselustatud' tõelisi mõrvalugusid.

Kuna nad imestasid kahe peale kokku piisavalt palju kordi, hakkasingi mõtlema, et võibolla see on tõesti veider, et mulle neid lugusid vaadata meeldib ... Ja kui see on veider - kust see siis tuleb?

Üks vastus tuli väga ruttu, nimelt - jutustaja räägib alati puhtalt, selgelt ja aeglaselt nendes saadetes. See mõjub mulle rahustavalt! Nii palju, kui ma erinevaid politseijuurdluste saateid sellelt kanalilt vaadanud olen, seletavad nad alati onuliku (või tädiliku) aeglase täpsusega, kuidas kõik need värgid toimusid, ja vangistatud kriminaalide sõnavõtud olid ka märksa vähem agressiivsed ja emotsionaalsed kui eesti uudised, seebikad ja jutusaated, kusjuures räägiti märksa 'elulisematest' (heh-heh-hee :) või surelisematest ) asjadest.

Kui ma Õele ja VT'le ütlesin, et mõnusa rahustava häälega räägitakse, tõdesid nad, et hmm!, tegelikult ... nii see tõepoolest on! Aa jaa!

Ma ise aga teadsin, et midagi on veel ...

Ajapikku märkasin, et vahel ei vaata ma neid saateid kuude kaupa, aga siis jälle vaatan mitu päeva järjest neid krimi-reality-lugusid. Ja tasapisi märkasin, et need satuvad ikka just sellistele aegadele, kui olen väsinud ja reaalsus hakkab natuke käest kaduma ...

Hiljuti jälle sellele lainele sattudes ja seda analüüsides sain aru, et teen seda enesehoiatuseks: tuleb jääda mõistetava ja hallatava elu piiridesse - inimesed, kes ennast alla suruvad ja pingutama sunnivad, teevad lõpuks kurje asju, mida nad ise ka tunnistada ei suuda.

Kui me teeme asju, mida me ei taha teha, teeme halva mängu juures head nägu, siis pole ime, kui meil on tunded, mida me tunda ei taha ja mõtted, mida me mõelda ei taha. Me kuritarvitame iseennast. See ei jää karistuseta. Me ise karistame ennast selle eest, et me ei ela endaga kooskõlas. Meie sees on miski, mis nõuab ausust. See võib meie 'võimalusi' elus vähendada, kuid ... päästab meie hinge, ma arvan.

Seda tunnistada-mitte-suutmise huvitavat 'sündroomi' märkasin esmakordselt ja tugevalt Briti teismelise (13 a?) tüdruku Mary Belli lugusid vaadates. Tema tappis kaks väikelast, teda 'inkrimineerivad' andmed olid ülekaalukad ja ta ikkagi jäi endale kindlaks, et tema ei teinud. Hakkasin märkama, et neid 'retsidiviste' on veel, kes ei suuda tunnistada, et nad tegid kuritöö, mille nad tõendusmaterjalile toetuvalt täiesti ilmselt korda saatsid - enamik naised! Ja ma tundsin, et ma saan neist aru. Sageli tõlgendatakse seda erilise külmusena, kuid ma mõtlen, et kui sa oled pikalt oma elu vihanud, abitu olnud ja oma tundeid alla surunud, siis sa hakkad iseennast vihkama -  sest sa ei päästa ennast, aga peaksid!, ennast päästa on sinu kohus! ainult sinu! - ja kaugened endast, libised endal käest. Ja sa pole nõus, et see hulluks läinud tegelane oli 'mina'. See oli midagi õudset ja vastikut, mida sa ei taha ja ei kavatse tunda.

Mary Bell ei tunnistanud ennast süüdi, kuigi mitte mingit kahtlust polnud, et tema need kaks väikelast tappis. Ta pandi vangi, sealt sai ta ühel päeval uue nime ja identiteediga välja. Vanglas oli ta 'eeskujulik' ja ka hilisemas elus oli ta täiesti normaalne täiskasvanu. Vangla oli tema jaoks märksa tervem elukeskkond kui tema vägivalda täis kodu.

Ma mõtlen, et mõned piinatud hingega mõrvarid kasutavad teisi, abituid inimesi aseainena sellele, kes tegelikult peaks surema - neile endile! Ma arvan, et nad vihkavad ennast ja see, keda nad tegelikult tappa sooviksid, on nemad ise, kuid kõigi mõistus ei liigu enesetapu radu. Sellepärast on nad sageli ka hooletud ja räägivad 'usaldusväärsele isikule' oma teost. Politsei arvab sellistel puhkudel, et nad on lihtsalt lollid ja asi pole selles, et nad ise ka arvavad, et peavad karistuse saama. Ma siiski usun, et nad 'selle kõigega' algusest peale püüavad iseennast karistada ja hukata, elimineerida, elust 'välja võtta'.

Ja selle pärast ma raskematel aegadel neid krimidokumentaale vast vaatangi. Ma tahan, et mul oleks meeles, et ei tohi teha mõistlikke kompromisse. Ei tohi ennast retsida selle pärast, et korralikud inimesed käivad lastevanemate koosolekutel ja vastavad ebasõprade kirjadele. Ei tohi teha asju, mis tuska teevad. Me pole norutama, tüdinema ja ahastama tulnud siia maa peale. Elu ei pea olema pikk, aga see peab olema meile sobilik. Kompromissid närtsitavad ja tekitavad inimeses salavimma iseenda vastu, sest ainult inimene ise saab ennast kaitsta ebasobiva tungimise eest tema ellu. Ma mõtlen, et ka pedofiiliajuhtumitest räägitakse nii palju aastaid hiljem selle pärast, et inimene ei suuda leppida, et ta ise jalutas lõksu, et ta ise ei osanud 'puhta nahaga' välja tulla olukorrast, kus teda jahiti. Laps tunneb kaassüüd ja saab aru sellest, kuidas seda olukorda teadlikult ja kavalalt kujundati, alles siis, kui ise täiskasvanu on.

Ei tohi lasta teistel inimestel oma õnne rikkuda, sest - nemad ei saa sulle õnne tagasi anda, kui sa musta masendusse langed. Kui rabad end õnnetuks, ei saa sind aidata need inimesed, kelle nimel sa rabasid. Seega tuleb ise ja üksi oma 'lippu kõrgel hoida' :)

Ma armastan teid, tuvikesed! :) Hoidke ja kaitske ennast, ja armastage end kasvõi ribadeks! :D

Kui minu jõud on napp, siis ma teen ainult neid asju, mille tegemine mulle tuska ei tee.
Saan aru, et selline valik enamiku inimeste ellu ei sobi. Kuid ma arvan, et me ikka liiga vähe ütleme selliseid asju, et "aga kallis - mina olen ka väsinud, kas sa ei võiks ise endale teed teha ja sussid tuua, või äkki ma toon, aga kunagi hiljem, kui ma jälle jaksan!?" :) Äkki minu sugulased-tuttavad on veidrad, aga ma näen sageli sarkasmi seal, kus inimene võiks tunnistada lihtsalt, et ta vajab rohkem puhkust ja ... iseennast. Tal on vaja aega ja rahu, et ennast koguda. Selle asemel lähevad vestlused nii, et "miks sa seda tegid/ei teinud?" - "kuule, ega sa ise ka parem pole!"

Mina näiteks koristasin varem alati kõik ise, aga nüüd ütlen, et kõik tohivad koristada :)
Keda häirib, see koristagu, kui jaksu on! :)
Olen mina rahulikum ja kõik teised ka! :)
Ma ei jäta koristamata mitte sellepärast, et ma arvaks, et mu pere pole puhtaks küüritud vanni väärt, vaid selle pärast, et ma tunnen, et praegu ei saa ennast kahjustamata koristada. Ja kui ma ka koristan ennast kahjustades, maksan ma selle eest mõru irooniaga kätte kunagi.
See on rumal kauduminek.
Parem mitte võtta sealt, kus pole.

Kui sa armastad ennast ja selgitad inimestele oma tegemisi ja tegematajätmisi enda suhtes armastav olemise kaudu, aitad sa ennast ja ka neid - pole üldse tähtis, et jätsid kraanikausi puhastamata või pistsid üksi terve külmkappi jäetud tordi öösel pintslisse.

Muide, mu armsad. Mu kaal on 50 kg täis!!! :)
Ja ma pole selleks üldse pingutanud. :) - Kas mäletate, kuidas ma olen rassinud kaalu tõstmise nimel? :)
Nüüd on see tulnud puhtast enesearmastusest ja endale eluõiguse andmisest, ma arvan :)
Absoluutselt välistatud, et ma sööksin endisest rohkem!!!
Kuidagi muudmoodi on tõusnud see kaal :)
Ma olen nii uhke ja rõõmus enda üle :)

Tsau-blau! :)

... and they have escaped the weight of darkness*

Lasin endale mõned aastad tagasi kinkida Cindy Wigglesworthy raamatu "Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust". Alles paar päeva tagasi hakkasin lugema ja no ... ei ole hea raamat! Kuidagi jube igav on. Üldse ei inspireeri. Pealkiri tundus nii 'minu teema', aga panin puusse selle valikuga.

Kahekümne ühest spirituaalsest oskusest jäi silma ainult kahekümnes: spirituaalselt intelligentsel inimesel on teistele rahustav mõju. Egomängud jäävad tema juures ära. Kõik on selge ja puhas.
See on tore tähelepanek!
Mõnel 'gurul' on ego nii tugev, et üldse ei saa aru, mida tal õpetada on ... - aga näe!, on inimesi, kes räägivad just temaga sama keelt ... - üks järjekordne siiruviirulise maailma imeasju! Midagi ei põlata ära, kõigest on millekski kasu, kasvõi lihtsalt maailmapildi avardamiseks.

Mis mulle veel meeldis oli, et autor puudutas põgusalt seda, et kui oled spirituaalselt 'küllaltki arenenud' inimene, siis hoolid sellest, kuidas teised end tunnevad. Kui aga oled juba 'päris arenenud', siis teed õiget asja isegi siis, kui teise inimese ego matsu saab. Sul on teisest inimesest kahju, aga sa ei lase sellel oma valikut mõjutada. Sa ei pea aitama teise inimese egol püsida (ega, muide, ka vastupidi: sul pole kohustust teise inimese ego eemaldada).
No ütleme näiteks, et ma tulen osturallilt ja saan aru, et ma jala/bussiga ei jaksa oma kaubahunnikut koju lohistada, ning ma otsustan helistada sõbrale, et äkki see tuleks ja tooks mu koju ära. Suhted peaksid olema nii ausad, et sõber saaks mulle öelda, et ta ei taha tulla ja mulle meenutada, et mul on võimalik takso tellida. Võibolla ma solvun, aga selles on süüdi minu enda alusetu eeldus, et teised inimesed peaksid minu huvisid teenima ja see, et ma ei oska ebaisekalt mõelda: ma näen enda vajadust ja seda, et keegi saaks mind aidata, kuid ma ei peatu hetkekski, et mõelda, kas neil ikka on ka endal vajadus ja lausa pool-kohustus see minu vajadus täita. Kui ma natukenegi solvun takso-soovituse peale, siis järelikult ma mingil määral arvan, et sõber PEAKS mulle järele sõitma. Ma ei hoia sõpra oma mõtetes vaba inimesena - mu sõber on mu mõtetes inimesena, kes on (mingil määral) minu teenistuses. See on ekslik mõttelaad, mis toob inimestele palju-palju kannatusi. Iga solvumise puhul tasub endalt tõsiselt järele uurida, miks me arvame, et inimene ei tohtinud käituda nii nagu tema tahtis - pidades silmas omi vajadusi - vaid oleks pidanud käituma nii, nagu meie tahtsime-ootasime?

Ja jälle ... ilmselt saab niimoodi mõelda vaid asotsiaal, kellel pole kahju minevikku jätta inimesed, kelle mõttemustrid nende ellu täiesti ebavajalikke egodraamasid toovad. Ja üldsegi ... kui sa tunned end süüdi, et sõbrale järgi ei lähe ja talle taksot soovitad, siis sõber kuuleb seda su häälest ja võib  tõepoolest  reageerida solvumisega! :D  Kui aga puhtsüdamlikult tunnistad, et tahad 'õudselt magada' praegu, ilma eelduseta, et su sõber solvub/ei solvu (sest sa ei ütle seda sõbra võimaliku reaktsiooni pärast, sa tegutsed ainult endast lähtudes), siis on võimalus, et sõber mõistab ja soovib sulle soojalt magusaid unenägusid :)

Mis aga sellegi raamatu juures nina kirtsu ajas, oli 'jälle-see-pingutamisjutt' :D
Et arenenud inimene jälgib, valvab ja distsiplineerib ennast, kasvatab viisakust nagu lihast.

Räägin sellest vist igas postituses viimasel ajal, aga 'hea olemine' on nii tähtis, et ei saa ka vakka jääda: heaks saab siis, kui lubad endal olla täpselt selline, nagu oled. Sa saad hea olla alles siis, kui sinul on hea. Sa oledki tegelikult hea - kui sa tunned end halvana, siis oled endale liiga teinud! Mõista ennast. Luba endale kõik emotsioonid, mis tekivad. Lohuta ennast, kui oled olnud 'halb'. Armasta ja hoia ennast. Mõista seda, et ka teistel on õigus endast hoolida ja nad võivad seda tehes rumalalt isekad ja täiesti ebaõiglased olla. Teised inimesed ei pea meie enesetunnet teenima - nad on siin enda pärast. Kui nad käituvad halvasti, siis tunnevad nad hetkel, et neil on midagi olulist puudu. Ära võta seda isiklikult. Kui nemad arvavad, et sa peaksid hetkel nende enesetunde ja vajaduste teenistuses olema, siis mõista neid, aga ära allu. Nad näevad ainult oma vajaduste mätta otsast seda olukorda. Vajadus on nii tugev, et sõber võib vihastuda, kui talle meelde tuletad, et sul on omal jällegi selline vajadus, mis läheb tema vajaduse täitmisega vastuollu, või et sa ei saa olla tema poolt, sest - nii nagu sina olukorda näed - su sõber on ise eksinud või ebaõiglane.

Kui sa sead sihiks enda eest hoolitsemise, hoolitsed sa 'kõrvalsaadusena' teiste eest hoopis paremini, kui otse nende eest hoolitseda püüdes.

Ja ärge võtke endale nii palju kohustusi, et ei jaksa oma eluga toime tulla.
Olen üsna kindel, et me kõik tohime elada õnnelikuna, mida iganes kes iganes meie valikutest ka ei arvaks.

Happy is the new rich, nagu öeldakse :)

///
Oot, ma lisan siia vahele parema pildi sellest rohelisest asjandusest - see on märkmik pealkirjaga "A Book Of Nonsense" ehk 'mõttetuste raamat' :)
Sinine süda on mu ainus kee, mida pean amuletiks, see on õige vana ... otsin ta välja, kui tunnen end hõredaks jäämas ... ja kannan vahetpidamata ööl, päeval ja duši all, kuni end jälle tugevana tunnen :)

///



Lõpetuseks üks mu 2017 novembri lemmikalbumitest :) - lihtsaid puhtaid harmooniaid ja vabu häälekesi :)

* "... and they have escaped the weight of darkness" on ühe Olafur Arnaldsi albumi pealkiri.