Laupäev, 5. november 2016

LEELO LAURITS "Kütioru tillukesed asjad"

Eesti Keele Sihtasutus
Tallinn 2014
83 lehekülge

Ma olin üpris kindel, et Leelo Lauritsa raamatud mulle meeldiksid, kuna olin väga ammu lugenud tema ülimalt võluvaid lühijutte Vikerkaarest. Need lood meeldisid mulle nii väga, et olen mõned korrad ikka guugeldanud, kas ta on mõne raamatu ka välja andnud - see pole asi, mida ma sageli teen, Ann Must tuleb meelde - ja tema on ka minu teada tõlkija ja võibolla ka toimetaja :). No ja näe - lõpuks leidsin ühe paar aastat tagasi ilmunud raamatu.


See raamat oli ilus ja tilluke, ja räägib Leelo enda vaiksest elust talus. Tema muudkui aga istub ja toimetab õues ja naudib koos oma kolme kassiga kogu seda elusat, hingestatud ilu, mida loodus pakub. Palgatööks on tal tekstide toimetamine. Sekka jutustab ta õigete nimedega oma sõpradest, kes on ka kultuuriinimestele puha tuttavad tegelased (mina seda pole, aga uduselt ikka kuulnud olen neist midagi). No mõned kohalikud külatädid ka esinevad tema lugudes.

Hästi vahva, et see raamat jõudis minuni just siis, kui olin ise ka hästi palju mõelnud talus üksi elamisest ja üksinduse viljastavast mõjust, zen olemisest... :)


Lõigukesi:

***

Päevad on nii pimedad, et panen laua kohal laes suure päevavalguslambi põlema ja siis kõik kollased valgused ka, et oleks mitmekesisem valgusevärv, ja siis me siin koos kassidega oleme aknaveerses toanurgas; mina töötan ja nemad zenivad. Mina istun päev läbi ja kassid vahetuvad, kordamööda vedelevad lauanurgal. Nii ma siis mõtlen siin selle peale, et kui vähe ruumi mina tegelikult kasutan ja kui palju ruumi ma kasutan ja kütan oma asjade hoidmiseks ja kiisudele mõnuleda. 
Vaikselt tuli minu sisse selline tasane tunne, nagu oleksin üks tillukene karu ilmaruumi mullikese sees. Ja ämblikud jooksevad üle mu nina ja peavad sidet muu ilmaga.


***

Mu parem kõrv on mitu nädalat lukus olnud.
Mu kunagised koolikaaslased ütlevad, et õngitse oma sisimusest välja, mis see psüühiline asi on, mida sa kuulda ei taha.

Jaa, kui ma päevakeskuses töötasin, läks mu kõrv ka mitmel korral mitmeks nädalaks järjest lukku. Oli suhtlemist nõudev töö. Olin toona samuti (ja nüüdki veel) täiesti kindel, et see on psüühiline kaitse - kõrv on lukus, kuna ma ei taha kuulda.


***
HÄLLILAUL JA KASS


Teki all soojas mõnusalt keras, oli juba hää unesegune olla; äkki tuli kõva häälega mu suust (pea ikka pehme padja peal) unelaulujoru: "Mina lätsi Siidile, Siidile, Siidile ... lammas tegi läll-läll-lää, läll-läll-lää, läll-läll-lää, vett tuuma ma ei lää, ma ei lää, ma ei lää..." Vana kass hüppas rohelise tugitooli seest püsti, tuiskas üle mu toa mu padja pääle, vahtis suurte kollaste silmadega mulle silma sisse.


Aww, mulle väga meeldis see vana, vaikne, sõnu ja kasse täis maailm!

Kommentaare ei ole: