Hommikul kell kaheksa ta helistas ja palus mul, kui teda vaatama tulen, ta riided kaasa võtta.
Mina - teades, et ta koju igatseb - võtsin seda kui emotsionaalset toetust, et kui riided on kohal, siis on kojusaamine justkui näiliselt võimalikum ja seega lähemal, kuigi juba eile oli teada, et intensiivist välja kirjutatakse ta ei varem ega hiljem kui järgmise nädala neljapäeval.
Ja esialgsete plaanide kohaselt koju ta veel ei saa...
Nojah, tulin siis riietega kohale ja tema uurib rahutult koridori piiludes, kus on E&E - abielupaar, kes ka täna kahe paiku Meest vaatama tulema pidi. Mina siis seletan, et vast nad ikka tulevad, varsti-varsti, ja siis Mees teataski, nagu muu seas, et lähme siis koos neljakesi ära.
Kuna ta ei räägi praegu väga hästi, siis ma pole kunagi kindel, mis ta õieti ütles ja pean alles korduvate üleküsimistega välja selgitama, mis mõtted tal peas on - nii ma ei saanud tükk aega aru, kes kelle ja millega kuhu mida peab tegema minema... Kui aru sain, oli Mehest nii kahju. Ma ei saa ju teda koju võtta, aga tema seda ei usu. Ta vaatab minu poole nagu laps kõikvõimsa emme poole, et kallis emme, ma ju tohin koos sinuga koju tulla? sa ei jäta ju mind üksi siia koledasse haiglasse? Ja ma kardan, et Mehele tundub, et ma lihtsalt ei hooli temast piisavalt, et lasta tal koju tulla...
 |
| izismile.com - miks sa teed seda mulle? - |
Ta ütleb, et tal ei ole seal mitte midagi teha.
Et ta sureb ära seal...
Oeh!
Seda hullem, et praegu on nädalavahetus ja tõepoolest mingit teraapiat ei toimu, ainult vererõhumõõtmised ja tilguti, mis vist küll enam ei vii veeni rohtusid vaid lihtsalt vedelikku. Tobe oli Mehele rääkida, kuidas haiglas pakutakse talle hoolt, mida mina kodus pakkuda ei saa, kui ma ise ka tean ja näen, et nädalavahetusel seal ikkagi suurt midagi ei toimu... Loomulikult on tal igav, sest lugeda ta ei saa ja ta on terve elu suur lugeja olnud.
Rõõmsama poole pealt: iga päev on paranemist märgata olnud ja Mehe sõbrad on väga osavõtlikud :)
Kõik helistavad kõigile ja mina olen ka hästi palju telefoni otsas istunud, kuid antud juhul see pole mind häirinud, kuigi ma telefoni muidu eriti ei armasta... Ma ise helistan ikka ainult mingi probleemi korral...
Ja kõige toredam on see, et lõpuks õnnestus mul kätte saada Mehe poolvend, huhh!
Millegipärast polnud tema numbrit Mehe telefoni-märkmikus ja Mehe Facebooki ma sisse ei saanud - ta vend on aga mingi teise nimega, nii et mina teda sealt niisama otsida ei osanud...
Vend helistas kohe tagasi ja tundus hästi sümpaatne ja asjalik... mina nägin teda viimati oma 13 aastat tagasi, kui ta oli alles paras marakratt :D Oh, mul on kohe nii suur kergendus, et sain Mehe lähima sugulase ikka kätte lõpuks. Mõtlesin juba, et pean pastakaga kirja kirjutama, sest nende pere saatis meile jõulukaardi ja ümbriku taga oli saatja aadress kenasti olemas.
Aga meie VT'ga küpsetasime hommikul muffineid ja ajasime maja mõnusat lõhna täis.
Veel tõin hommikul raamatukogust "Linalaka ja Rosalinnu/Rosalinda/Rosalinde" ja "Suure Maalritöö" ja kui E&E olid mind haiglast tagasi toonud, siis lugesin need mõlemad VT'le ühe jutiga ette nagu kunagi ammu, kui ta oli veel õige väike ja me elasime 'vanas kodus'.
'Praegune kodu' tundub Meheta kuidagi eriti vaikne ja suur... (ja puhas :D).
11 kommentaari:
Ja mul on tunne,et kirjutatakse minu isast,sest just täpselt nii see kõik oli,punktipealt,kaasa arvatud kojukippumine,plaanid ja kõik-kõik ! Võib -olla selle vahega,et tema sinna jäigi. Sest inimesel,kel eluaeg kaasasündinud kõrge vererõhk,vajutati see "normaalseks" ja sellest aitas...
Räägi arstidega, äkki saab teda näiteks üheks päevaks-ööks koju tuua. Äkki teeks see talle head.
Olge tugevad!
Jah, mulle on ka alati tundunud, et see, mida ma siin loen on raamat, aga mitte elu.
Ma tahaks ka koju. Järelikult paraneb.
Olge vaprad!
Skarabeus,
lugesin venna saadetud insuldi-nõustamise-leheküljelt, et 1/6 inimestest saab millalgi elu jooksul insuldi! Appi-appi! 0_0
Usun, et meie lugu toob paljudele mälestusi silme ette ja võibolla on mõnele ka hoiatuseks: kõrget vererõhku ei maksa ravimata jätta, kui ka endal pole sellist tunnet, et väljakirjutatud ravimid midagi muudaksid. Ja siis veel... kõik need teised elustiiliga seotud ohud...
Aga see, et mõne inimese jaoks on haiglaselt kõrge vererõhk normseisund - ups, jah :(
Ilmselt võimalik, aga asi, millega arstid ilma ettehoiatuseta ei oska arvestada...
Aitäh, Manjana :)
Ma homme räägingi arstiga sellest... aga mul on üks muremõte: kui ma Mehe koju võtan, siis ei saa ma teda miski nipiga enam kusagile haiglasse tagasi, kuni ta teadvusel on.
Ja kas ma tohikski teda haiglasse sundida?
Ma ju tean suurepäraselt tema seisukohta, et igal inimesel peab olema õigus tegutseda oma tervist kahjustavalt ja elu ohtu seadvalt. Ma tean, et kui ta oleks ise kõndija, siis ta kõnniks haiglast ära ja ei läheks mingile taastusravile. See pole haige ja hädise, turvaliste koduseinte vahele igatseva inimese seisukoht tema puhul. Teda nii või teisiti ei huvita uue insuldi risk või surmaoht või see, et haiglas paraneb ta kiiremini ja täielikumalt. See tõesti ei huvita teda, ta tahab koju oma asjade juurde ja usub (ning ma arvan, et õigusega), et küll ta tasapisi paraneb niigi!
Mina muidugi tahaks, et ta paraneks võimalikult palju... Lisaks... ega mina ei taha neid öid, kus ma kuulatan, kas ta veel hingab. Mingi aeg oli tal kombeks öösel vanni ronida ja sinna magama jääda. Ma mõtlesin, et ma saan infarkti teda passides. Õnneks paisusid veearved mingiks hetkeks varasemaga võrreldes kolmekordseks ja siis ta jäi mind uskuma, et ta põhiliselt ikkagi magab seal vannis, mitte ei "värskenda ennast". Vaat, tõsiselt, ei mina taha selliseid öid ise oma otsusega endale kaela tõmmata.
Seetõttu aga muretsen - kas ma olen isekas, kui ma tal "haiglast põgeneda" ei aita?
Kui aga arst lubab ta koju kas üheks ööpäevaks või ka pikemaks perioodiks, siis kindlasti nii teeme, ja eks siis ole näha, kuidas edasise raviga jääb, hehe! Eks homme vast kuulen :)
Aitäh, Soodoma :)
<3
Pai ja hoian teid oma palvetes.
Väga kena Sinust, Luize, aitäh! :)
Ilusat aastalõppu ja õnnerikast uut aastat! :)
Seda viimast soovin ka kõigile teistele, kes veel lugema satuvad ;)
Kuidas teil läheb?
Ole vapper! Ja kiiret paranemist su mehele!
Aitäh, Sinilind! :)
Liis,
minu meelest läheb hästi.
Mehel käib palju külalisi, teda poputatakse kinkide ja maiustustega. Nii paljud sõbrad helistavad mulle ja mõned pakuvad ka kõikmõeldavat abi, mida ma pole seni küll vajanud, aga väga armas ikkagi. Aint VT on kurvake, kuna kardab elumuutusi.
Mehe tervis paraneb pisitasa. Koju teda siiski kuidagi veel võtta ei saa.
Sellegipoolest, mina olen rahul ja rõõmus :)
Väsinud ainult, natukene! Palju ringiliikumist ja suhtlemist...
Kui minu ämmal insult oli, siis mu mees tahtis teda jõuluks koju tuua, aga minu sisetunne ütles, et ei või. Inimene ei ole vahetult peale insulti päris ise. Mõni kindlasti rohkem, mõni vähem, aga ma olen kogenud, et inimese isiksus muutub kuidagi teiseks. Mina ei julgenud ämma koju tuua, kuigi ta seda lausa nõudis. Ma muidugi üldse ei tea, mis või kuidas teil on, aga mina jätaks mehe haiglasse just niikauaks kui arstid teda seal hoida tahavad. Kasvõi igaks juhuks. Koju kippumine niivõrd vahetult peale insulti annab pigem märku ebaadekvaatsusest, mis on ka loomulik sellises olukorras.
Sa paistad rahulik ja tasakaalus - soovin sulle vastupidamist ja selget pead, sest tean omast käest, et see olukord pole mitte kerge. Aeg on see, millel tuleb nüüd lasta kulgeda, ilma, et ise liialt sellele kulgemisele vahele segaks. Olge tugevad! Kalli ja pai!
Aitäh hääde soovide eest, Maire.
Ja ma arvan sellest kojukippumisest ja kojuvõtmisest ise samamoodi. Jään ka arste usaldama selles asjas - seda enam, et olen juba näinud, et Mees ei saa teha neid asju, mida ta oma sõnul teha suudab.
Postita kommentaar