Ilmselt olen ma keskmisest järeleandlikum ema.
Väike Tüdruk ei oska nii mõndagi, mida ta ea poolest osata võiks - sest ta ei taha seda õppida ja mina teen ainult ettepanekuid ja jagan soovitusi, aga sundida mulle ei meeldi - sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :)
Mulle tundub, et kui laps peab tegema asju, mis talle ei meeldi, siis peagi tundub talle, et ta peab elama elu, mis talle ei meeldi - kes seda tahaks?
On täiesti
võimalik, et kõik need lapsed, kes oma trennide üle praegu kräunuvad ja Väikese Tüdruku vabadust kadestavad, on suurena õnnelikud, et neid sunniti trennides käima, aga ma tean
kindlalt seda, et Väike Tüdruk leiab koolipäevad juba iseenesest piisavalt kurnavad olevat ja ei taha mitte mingisse trenni minna.
Ja ma ei muretse.
Seda enam, et asjad muutuvad, alati.
Näiteks eelmisel talvel ei lubanud Väike Tüdruk oma tuba õhutada - - - sest kaks suve varem oli palju sääski olnud, mis teda magada ei lasknud, irw...
Jutt sellest, et hilissügisel, talvel ja varakevadel pole mingeid sääski, ei aidanud absoluutselt.
Noh, ma siis tuulutasin salaja, kui ta koolis oli, aga tegelikult oleks ööseks tulnud ikka aken irvakile jätta. Kui ma seda paar korda püüdsin teha, oli Väike Tüdruk äärmiselt solvunud :p
Aga sel sügisel ei ole ma talle isegi meelde tuletama pidanud - ta leiab ise, et toas on umbne õhk ja hoiab akent veidi aega lahti.
Ja nii on olnud päris mitme asjaga.
Ja täna
lugesin Daily Mailist, et mitte ainult liigne karmus, ähvardamine ja karistamine ei tee lapsest kaaki, kes kakleb, poppi teeb, valetab ja varastab, vaid nii võivad mõjuda ka kodused majapidamistööd, mis tunduvad lapsele liiga rasked. (Artiklis on selliste 'negatiivsete' majapidamistööde juures öeldud "mis on liiga rasked või ohtlikud" - ma ei kujuta ette, milline majapidamistöö võiks lapsele ohtlik tunduda, aga olgu pealegi... - no võibolla aknapesu kõrgemal kui 1. korrus...).
No vaat - mina usun seda täiega. Kui ikka pead tegema asju, mida vihkad, siis vihkad päeva ja ema ja elu ja teisi lapsi... tülitsemine on siis ok, sest maailm tundub nagunii omadega sealsamuses olevat - tundub, et rõõmurullid lihtsalt ei tea elust midagi, tegelik elu - see on üks häda ja viletsus teise otsas. Ma pean väga loomulikuks, et laps, kes käib käsu peale trennides, hoiab väsinuna vendi-õdesid ja teeb majapidamistöid, mis talle huvi ei paku, tunneb et tema elu on talt röövitud ja muidugi teeb see tigedaks.
Aga võibolla see ka pole nii ja ma 'ärahellitan' oma numpsikut lihtsalt selle pärast, et oleksin tahtnud, et mind oleks omal ajal niimoodi ära kuulatud ja poputatud :D... ja võibolla teen talle ainult kahju, AGA - vähemalt olen talitanud oma südame/kõhutunde järgi ja see on ikkagi lõpuks kõige tähtsam.
Pilt izismile.com
PS, ma igaks juhuks täpsustan, et sellega ei taha ma sugugi öelda, et lapsi ei tuleks trennidesse panna, sest nad nad nagunii ei taha - oh, kaugeltki mitte!, mõnigi laps on mingi ala entusiast ja väsib sellest harva ja lühikeseks ajaks või isegi üldse mitte - ma lihtsalt ... ikka endast räägin ja ennast vabandan välja, et ma siin sellist 'siidikäpakest' kasvatan :D
