Hakkan träkkima

Kuna ma muutsin päevaplaani ja olen küllaltki uimane ja ülesöönud praegu, siis hakkan oma aega 'träkkima', et teaks muudatusi teha. Näiteks kui ma kella viiese lugemise ajal alati magan, siis tasub sellest lihtsalt loobuda. Jne.

Selleks teen endale sellised lehed, kus vasakul on kavandatud päev ja paremale siis tuleb tegelik ajakasutus. Erinevuste kiireks märkamiseks on mul värvikoodid ka.

Mõtlesin, et said üsna selged pildid, aga ei (*kratsib pead).
Mitte ei viitsi uuesti pildistada ja lõigata ja zuumida, nii et jäävad sellised nirakad.
Plaan ise sai muidugi ka mahatõmbamisi (ülevalgendamisi) täis, aga see käib elu tavapärase muutlikkuse juurde, eks!? :)


Et siis plaan on selline:

Võibolla on teil võimalik seda suuremaks saada, sellel hiire parema klahviga klõpsates ja klikkides "ava pilt eraldi lehel" vms... Mul see mõnikord töötab, mõnikord mitte.

Üleval on siis kuupäev ja asjad, mida ma ei tohi ära unustada. See on loetamatu, ma tean. Aga noh, eks seal on õunakook ja pesupesu ja väikest koristamist jaVT abistamist.

See on siis oletatav või kavandatud päev.
Kuna minu uned on täiesti ootamatuid vigureid tegevad olendid, siis mina jälgin absoluutselt kõiki 24 ööpäevatundi võrdselt, sest tegelikkuses võin ma mida iganes mis iganes kellaajal teha. Siuksed lood.

Mu laud ka veidi lähemalt: see on tääääpselt samasugune nagu alati.
Siin ka 3 pooleliolevat raamatut, mille lugemine on ka päevaplaanis:
Pessoa "Rahutuse raamat", Prousti "Swann's Way" ja Bhagavad Gita.

Ja kaugemalt ka, selline karnevali moodi lauake :)

Ongi kõik, peaksin praegu Prousti lugema... ups! :) Bye! :)

Järeldused

Teate, armsakesed, aitäh nii kenasti ja delikaatselt oma arvamusi jagamast selle mu viimase toidujutu peale. Ja ma ei kujuta ettegi, kui kohutavalt tüütud need jutud paljudele teist juba olla võivad :D, et ... kuidas saab söömine nii raske olla, jumal küll!?

Aga mõnikord on hea kuulda teiste suust ka asju, mida ise kaalud... eks!?
Ma tunnen, et tänu teie kommentaaridele juba tegin või saan teha järgmised plaanid.

1. Ma jätkan oma nuumdieeti, sest olen niimoodi tugevam.
2. Jah, ma hakkan lubama endale 4 tundi rohkem und, kui see liha ja munaga dieet mulle (alguses?) nii raske on.
Tegin endale uue päevaplaani, mis algabki alles üheksast. (Praegu on mul isegi kell 9 raske tõusta, kuid ma siiralt usun, et see muutub.) Sain aru, et selle asemel, et oma hommikust meditatsiooni taga nutta, võiksin lihtsalt korraks eemalduda ja vaadata, mis olukord on. Ja olukord on selline, et hetkel on mul rohkem und vaja ja mõned asjad tahaks kindlasti hommikul selge peaga ära teha, nii et meditatsioon ei mahu kuidagi. Pealegi, ma ei suutnudki vahepeal mediteerida, sest mulle tundus, et kui ma liha söön, siis on see lootusetu - ja kohe oligi! :D
3. Nihutasin hommikusöögi kümne pealt 12 peale.
Ma pole kunagi suutnud kohe pärast ärkamist süüa ja olen veendunud, et osa raskusest, mida terve päeva tundsin, oli just sellest varahommikusest šokist, mis mu ikka veel magusasti magav kõht sai, kui banaani-maasika-keefiri asemel kolm tundi enne õiget aega üks rammus võileib sinna plartsatas.
Kui ma tõusin 6-7, oli kella kümnene hommikusöögiaeg täpselt sobiv, aga kui ma ärkan pool kümme, siis enam vähem kohe vitsutama kukkuda oli väga harjumatu ja pole ime, et mu šokeeritud kõht tegutsemast loobus. :)
4. Üllatus - kui tulin selle peale, et muna pealt sool ära jätta, on need leivad veelgi paremad! Ma ei kujuta ette, miks, aga nii on. No ma panen sidrunipipart (kus on sool ka minu meelest) kurgi ja tomati peale, ning majoneesis on ju ka soola - pihvidest rääkimata, nii et muna tegelikult vajab ainult piprahunnikut :)


Õde küsis juba pekipilte näha! :D
Ma kardan, et esialgu näen ainult mina ja - ma tunnen käega üle oma õlavarre libistades, et see on suurem ja pehmem :D, aga arvan, et teised ei näe veel.


Igatahes, aitäh, et te nii kenasti oma arvamust avaldasite ja ikka veel viitsite kaasa mõelda selle teemaga, kuigi minu toidueksperimendid kipuvad lühikeseks jääma ja kindlasti ei võta ma sageli kuulda 'mõistuse häält' vaid elan/söön nagu hetkel tahan.

Tõttöelda ma ei teadnudki, et ma tahan pontsum olla :p - Õde hakkas tõesti end nuumama selleks, et kondid tagasi tõmbuksid, aga mina olin enda välimusega täitsa rahul, tahtsin hoopis tugevam ja energilisem olla. Lihtsalt esikupeeglist mööda käies olen ootamatusega märganud, et nägu läheb naerule senisest kaarjamat puusa nähes :)

Suur-suur aitäh, et olete toeks olnud! Ja pole minuga "toorutsenud"! :D  Tõesti! :) Ma leian, et see on teist uskumatult kena. Mulle eriti ei meeldi, kui mind sõimatakse või hurjutatakse :D
Muskadii! xx :)

Kahtlased projektid

Mul on ikkagi pooleli mitu asja, kuigi ma tunnen, et selleks, et normaalselt elada, pean ma projektid lõpetama.

1.

Vetsu lammutanud onud sinna tagasi ei tulnud ja jätsidki plaadid seinast ära.
Meil on õnnestunud kaks välja lõigatud plaati tagasi toppida, aga üldiselt on poti taga ikkagi tühik, kust vahivad vastu torud ja seinatäitematerjal jms.

Ma mõtlen nii, et see on väga palju parem minu esialgsest ettekujutusest, et sein koputatakse täies kõrguses maha. Nüüd on ikka sirgelt lõigatud augud! :) Pole päris nii, nagu oleks pomm plahvatanud.


Ja veel ma mõtlen, et kui see on ikka väga kole, ja kui need plaadid on tagasi pandavad, siis äkki mu Vend külla tulles leiab, et uih, võeh, see tuleb korda teha - ja teeb! :D
Kui ei, siis ei - hullu pole! :)

2.

Sain oma telefoni uue akuga parandusest tagasi ja ...
see ei pea ikkagi üle kahe ööpäeva vastu ka siis, kui ma ei räägi. Üldiselt ma kasutan äratuskella, vaatan mitmesuguseid teateid-teavitusi ja kirjutan VT'ga FB Messengeris.

Telefon on ostetud kaheaastase järelmaksuga ja veel pole aastatki täis :D

Samas tore, et sain teada, mis asjad need filtrid on ja omal nahal (näol) järele proovida.
Näiteks irl ei läheks ma postkastist lehte ka tooma ilma meigita, aga selle telefoni järgi näen ma ilma meigita välja nagu lapsuke! (Jätsin telefoni poolt default pakutud "ilu tase 5" peale - ei tea, mis see 10 veel teinud oleks? Status: hambad pesemata, juuksed padjased, no make-up whatsoever).

Igatahes ma oleksin üliväga üllatunud, kui see telefon kaks aastat välja veaks.
Ja VT'l on sama telefon (Huawei 8P Lite vms)!
Suht nõme oleks osta uued telefonid ja maksta veel vana eest :D
Kuid sinnapoole see asi kisub, VT'l on ka akuprobleemid.


3.

Olen tegelikult juba kolm nädalat teinud sellist eksperimenti, et mida iganes ma muidu ka söön - igal hommikul (kella 10 paiku) ja igal õhtul (kella 6 paiku) söön ma lisaks ühe suure topeltvõileiva, mille vahel on (hapu)kurk, tomat, pihv, muna, sibul ja sinep, soolad-piprad.

Me õega rääkisime - ta on tervisliku taimetoidu peal ka hirmsat moodi alla võtnud. Tegelikult küll vaid mõned kilod, aga tal on selline keha, et nägu läks jube õhukeseks, rangluud ja mingid kondid õlanukkidel, mida teistel inimestel üldse olemaski pole :D, tikuvad välja. Jube! Ja ma mõtlesin, et kui tema hakkab end teadlikult nuumama, siis mina ka!

Pealegi vaatasin ma tollal just neid Supersize vs Superskinny saateid ja nägin, et kuigi kõhnad osapooled alguses nutsid oma priskeid portsjoneid vitsutades, siis pea-aegu kõik tunnistasid 3-4 päeva kandis, et kõht hakkab juba ise tühjaks minema! No mina olen üldiselt selline isude ori, aga nüüd ma mõtlesin, et ma ju võin edaspidigi süüa kõike, mida ise tahan, aga vaat, nüüd söön muna ja pihviga leiba selle kõige juurde!

Ma olen selliseid katseid nii palju teinud, kuid millegipärast ei tulnud mulle pähe ühtki sööki, mida ma niimoodi suudaks iga päev süüa. Nüüd proovisin neid võileibu ja avastasin, et kui see teha väga krehvtine, siis see maitseb mulle väga - ka kaks korda iga päev.

Nagu ikka on probleem selles, et pean Kogu Aeg sööma. Selline tunne on.
Mul on tunne, et pole hingamiseks ruumi mul kõhupiirkonnas.
Aga olen suutnud süüa oma kaks võileiba ka õunahunnikute, õunakookide ja kartuli-võihunnikute vahele.

Lootsin, et see katse näitab, kas mul tuleb lihast ja munast energiat juurde.

Kahjuks korduvad vähemalt esialgu vanad mustrid - ma magan oluliselt rohkem ja olen oluliselt uimasem.
Nagu talveunes karu.
See on üsna õudne.
Ma olen kurb!

Samas, mulle väga meeldib, mis see mu välimusega teeb! :)
Näen kahte lisandunud kilo oma puusadel :)
Ka näole tulevad lisakilod ainult kasuks! :)
I LIKE! :)

Hetkel kavatsen veel vähemalt 10 päeva vastu pidada, kuigi see, et ma kogu aeg magan on üliväga masendav. Ma küsin endalt kogu aeg, kas see, kui ma magada ei suutnud, oli siis parem?
Vaat, ei oskagi öelda.
Ma ei julge seda endalegi tunnistada, aga tundub, et ma eelistaks praegusele 13-tunnisele ööunele kasvõi 2-tunnist.

Plusspoolelt - ma ei vaja enam seinte ja mööbli tuge, kui ma püsti seisan. Mul ei kao pilt eest ja pulss ei hüppa 160 peale lihtsalt sellest, et ma voodist välja tulen.

Aga see uni on hirmutav. Mul pole üldse mitte millegi muu jaoks aega kui koristamiseks, söögitegemiseks, vitsutamiseks ja VT'ga rääkimiseks.

Tont teab, kuhu see eksperiment omadega jõuab.
Ehk muutub veel midagi?

Nüüd lähengi teen endale vapralt veel ühe kohvi ja päeva esimese võileiva...

Võte nr 2

Leidsin vana märkmiku vahelt dateerimata lehe, millel seisab pingetest vabanemise vormel.

***

Kui ma lähen pingesse

Mõtle, mis see on, mida ma selles olukorras tahan?
Näiteks:
- tahan bussile jõuda ja kardan, et ei jõua;
- vaikust;
- et keegi oma lubaduse täidaks; ...

Ja nüüd loobu sellest soovist.

Surrender!
Expect nothing, accept anything.
Luba reaalsusel olla, ära kontrolli.

***

Mmm. Asotsiaalile tõesti sobib, ülemusele ja perepeale vast mitte nii väga...? Või on mingi võimalus 'tegutseda taotlemata' ka tänapäeva maailmas, tavalist elu elades?

Millise kännu kõrvalt see käbi sai korjatud?

Nagu ma kusagil varem mainisin, käis VT oma sünnipäevarahadega ise kampsunit ja raamatut ostmas. Ma ei arvanud, et üksiminek on eriti hea mõte, sest VT on selles faasis, kus tundub ebaviisakas minna poodi, vaadata ringi ja mitte midagi osta. Mul oli kunagi sama tunne, ma täitsa mäletan veel! See kadus alles ülikooliajal! Aga noh, kui Väiku on otsustanud vapper olla, siis ma keelama ei hakka, eks, ainult pakkusin mitu korda, et läheme ikka koos, aga tema tahab teha harjutusi iseseisvaks eluks ja hea küll siis...

Lõpuks läks ta poodidesse eriti raskel ja väsitaval päeval - neil oli pärast tunde tutvumisretk Riiamäel asuvas sõjaväekoolis (või mis iganes see seal on). Ja alles pärast seda poodidesse.

Mu Õde naeris, kuuldes, VT ettevõtmisest, et kuna VT on niisugune, et mille riiulist välja tõmbad, pead ka ära ostma, siis loodame, et ta ei komista ja ei kuku nt meestepükste hunnikusse - muidu tulebki kurvasti koju, meestepüksid kotis, sest need jäid esimesena pihku ... :p

Väsinud VT valis siiski täiesti kena kampsuni H&M poest ja erinevalt minust suutis fookusesse jääda ja vaadata, et poleks detaile, mis talle ei meeldi, st nööpe, triipe, paelu, lukke jms :D

Värv talle endale meeldib - samblaroheline. 

Mina pole selle värvi fänn, aga mul pole ka pruune juukseid.

Nii et kampsuniga läks küll hästi!

Raamatupoes läks VT'l natuke halvemini, sest ta oli liiga väsinud, et terves poes ringi vaadata ja otsida psühholoogiat, eetikat, loodusteadusi ja ajalugu - ta hoidis esimesele korrusele ja ühele seinapoolele, nii et kohtus vaid uudiskirjanduse ning eesti- ja ingliskeelse ilukirjandusega. Sellepärast tuli ta koju järgmiste raamatutega:

Mul õnnestus korraks ära unustada, et ilmselt ta ei jaksanud terves poes ringi vaadata ja nii vajus mul algul küll suu lahti, et lapsel on terve pood nina ees ja ta valib sellised kummalised raamatud! :D

Kellesse see laps küll läinud on?

Aga siis tundus loogiline - need olid uksest sisse tulles 'esimeses seinas'. Ilus ilukirjandus pakub VT'le huvi ja sõjakoolis ta alles käis. Väga loogiline valik, kui mõtlema hakata! Ja kui sõjapsühhiaatria ei paku mulle mingit huvi, siis seda parimat Euroopa 2015. aasta ilukirjandust tahtsin küll ise ka lugeda :)

Paraku hakkas VT selle raamatuga mu tuppa jooksma, et ta leidis sealt jälle ühed ... väljaheitehunnikud ja peenisepundid - viimaseid oli seal nii mahalõigatult kui küljeskõlkuvatena. Et nagu igas loos. Kuni ta siis jõudis esimese ilusa, peenise- ja essuvaba looni, ja selle oli kirjutanud eestlane, Rein Raud. Kui kena temast! :D

Ma ei suutnud tänitamata jätta: "Miks sa ei kuula oma emmet, kes sulle kogu aeg räägib, et kui sa ilusat kirjandust otsid, siis loe klassikuid, kes on sündinud 19. sajandi lõpus või varem!" Sest ma olen talle mitu aastat püüdnud selgeks teha, et ilukirjanduse mõistel pole iluga midagi pistmist ja 20. sajandi olulised (post)modernistlikud tähtteosed, mida juba võib hakata klassikaks nimetama, sest kõik kirjandushuvilised inimesed on neid lugenud, võivad olla üpris rõvedad. Nii et vanad klassikud! Sajand tagasi ja veelgi varem ilmunud teosed! Ei usu see laps mind! :D

Aga psühholoogiateemadel talle nämmutada meeldib ja ta kannab mulle sageli ette arutlusi, mis mulle rõõmu teevad. Nagu näiteks: "Kui keegi mind solvab, siis ma ei mõtle mitte "miks ta mind solvas?" vaid "miks ma solvusin?"" 

See "miks ta mind solvas?" on meil juba lasteaias läbitud faas. Et kõik, kes käituvad halvasti, tunnevad ennast halvasti, ja neile tuleb kaasa tunda ja neid võimalusel aidata - kui see ohtlik pole :). See oli tal juba nelja aastaselt täiesti selge.

Ma ise sain vist käppa maailma kõige lihtsama õunakoogi tegemise.

Segan kokku kruusi jahu, veidi soodat ja küpsetuspulbrit.

Teises nõus 2 muna, pool kruusi suhkrut, veidi alla poole tl soola ja 100 g sulatatud võid.

Nüüd segan need kokku ja kaabin võiga määritud ringikujulisse klaasvormi. Patsutan enam vähem ühtlaseks.

Raputan otse taigna peale tublisti kaneeli, sest kui ainult õunte peale panna, tuleb hirmus tume.

Siis kallan sinna otsa suure kuhjaga supitaldrikutäie puhastatud, üsna õhukesi õunaviile, sobran laiali ja vajutan taigna sisse.

Peale jälle kaneeli.

Ja siis (minu ahjuga igatahes) 50 minutit keskmisel plaadil 180 kraadi juures.

Mõistagi ei sobi nii teha, kui tahad külalistele rabavalt kaunist kooki pakkuda - siis tuleb üritada ühesugused õunaviilud lõigata ja neid kaunilt paigutada :D, aga meil on plekilised ja vahel ussitanud õunad, nii et mingeid ühesuguseid õunalõike pole mõtet tegema hakata, nii et mina lihtsalt kallan need ebaühtlased jubinad taignale ja sobran laiali. Õunte puhastamine ei lähe kiirelt, aga kõik muu küll!

Üksildusevastane võte ja muud jama :)

Leidsin just Instast:

(Umbes siis: 

Kui sa tunned end üksildasena, siis kustuta tuled ja pane õudusfilm käima.

Mõne aja pärast sulle enam ei tundu, et sa oled üksi.)

:D

---

Torudevahetus käib siiani. Tualetis jäeti miski vaht kuivama ja seetõttu on plaadid seinast ära. Ei oska veel ette kujutada, kuidas lõpuks jääb, praegu on selline:

Wc potti kokku pannes jäeti veevajutusnupul osa vahelt ära, aga paistab, et töötab ka ilma...

(Enne oli nii...)

Täna põhimõtteliselt tullakse köögi kallale.

---

Istusin eile enne VT kojutulekut terve päeva YouTube'is ja vaatasin TEDx Talk'e.

Üks psühhiaater rääkis ajuskännidest. Et psühhiaatrid on ainsad arstid, kes ei heida pilkugi haigele organile ja ravivad oletatavat haigust patsiendi jutu järele. Tema ja samameelsete teadlaste grupp hakkas tegema ajuskänne mitmesuguste psüühika ja käitumishäiretega inimestele ja nad ei vaadanud mitte neurokeemiat vaid aju neuronite ühendusi ja ajuaktiivsust (verevoolu kontsentreerumise järgi). Nad leidsid, et paljude käitumishäiretega inimeste puhul aitas mitte niivõrd kognitiivne teraapia, kus sind õpetatakse teistmoodi asju nägema (ma ise arvan sellest ka iga aastaga järjest halvemini! - see toimib hästi ainult korras aju ja biokeemia puhul!!! ehk põhimõtteliselt täiesti tervete psühholoogi juurde jõudnud inimeste puhul), vaid füüsilise aju ravimine (neuronitevahelise ühenduse taastamine ja turgutamine, ilmselt) või tsüsti väljavõtmine vms. Käitumine, ajukeemia ja isegi füüsiline aju on nii tihedalt seotud, et me absoluutselt ei kujuta ette, kui suure pingutuse peaks ajukahjustusega inimene oma käitumise kontrollimiseks tegema. Jällegi, me arvame, et tegemist on mõtlemise või hinnangu veaga, aga tegemist on teismoodi ajuga ja sellepärast ei toimi ka pragamine ja juhendamine.

Seesama mees rääkis veel, et kinnismõtetega inimestel on ajuaktiivsus (vist oli) frontaalkorteksis ehk eesmises ajukoores oluliselt suurem, nii et neile on julm öelda, et lihtsalt ära mõtle, kui nende aju toimib hoopis teisiti ja huugab meie omast hoopis ägedamalt. 

Mulle väga meeldis seda kuulda, sest mina olen ka mõelnud, et "ära mõtle!" on sama hea öelda kui "ära külmeta!" Ma olen täiesti kindel, et mõlemat on võimalik teha, aga MILLISE ENERGIAKULUGA? Kui palju selleks tuleb ennast treenida?

"Ära lihtsalt mõtle sellele" on sama hea öelda, kui "juhi verevool frontaalkorteksist (näiteks) käelabadesse". Ma olen kindel, et seda on võimalik teha. On võimalik lõpetada painavale asjale mõtlemine ja oma käed soojaks mõelda. Aga see ei käi "lihtsalt" isegi nendel inimestel, kelle füüsiline aju ei kaldu 'obsessima'/'kinnismõtlema'.

Üks naine rääkis, et ülikoolieas hakkas ta kuulma hääli. Mõistagi jõudis ta psühhiaatri juurde ja sai skisofreeniadiagnoosi ja ravimid, kuid miski talle sealjuures üldse ei meeldinud ja tasapisi asus ta oma häältega tutvuma ning sai lõpuks aru, et tal on piinavaid allasurutud mälestusi ja tema hääled soovivad teda nende kogemustega kokku viia, terviklikuks teha. Nüüd leiab ta, et hääled aitavad teda. Need ilmuvad välja, kui ta on liigse enesesalgamisega tegutsenud.

Üks mees rääkis, kuidas häälte kuuljatest saavad hõimukultuurides šamaanid. Hääli kuulma hakkanud nooruk viiakse kokku vanema šamaaniga, kes teda sellest kogemusest terve mõistusega läbi aitab ja õpetab enda hääli nö 'lugema'.

Siis kuulasin palju minimaliste, kes rääkisid, kuidas me ise oma elu keeruliseks teeme ja muutume oma asjade ja tegevuste orjaks, st näiteks hakkame arvama, et me oleme vähem väärtuslikud naised, kui me ei küpseta, või et kõik aiasaadused tuleb ära korjata ja purki-pudelisse panna, sest... Mina näen ka kõrvalt, et aed on kõige suurem ikestaja. Ma pole veel kohanudki aiamaaga inimest, kes lihtsalt naudib värsket kraami. Kõik oigavad oma õuntepaigutuse peale ja kurdavad, et üle-üle-üleeemise aasta moosid on veel söömata, aga teevad ikka juurde - kuigi moosi keegi ei taha!

Minu isa on täpselt samasugune.

Ta on juba 76 aastane, mahla- ja veiniteopäevad on talle tõesti rasked, ta on pinges, aga ta tunneb, et "aed kohustab" teda seda kõike tegema...

Üks tore Tai mees, minimalist või no-spender rääkis, kuidas tema riidedki on enamjaolt pärit külalistelt, kes on enda omad maha unustanud :D Ta oli üldse nii armas ja naljakas, tema aktsent tuli jutule ainult kasuks. Ta rääkis armsalt, kuidas me eksime arvates, et meil on seda, teist või kuuendat vaja, muudkui muretseme (endale asju), rahmeldame täiesti ebavajaliku ja üleliigse kallal ning unustame elu nautida.

Üks teine rääkis hästi selgelt, rahulikult ja lihtsalt, kuidas

- selle, mida me elust saame, määrab meie meel, mitte olud;

- meie kogemuse määrab ära see, millele me oma tähelepanu suuname;

- meie elukvaliteeti ei määra ära mitte see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja 'kuidas' me oleme.

Nii et veetsin päeva küllaltki meelelahutuslikult, kuna mul on täiesti võimatu oma asjadele keskenduda, kui töömehed sisse-välja käivad - ma isegi ei ürita. Eks täna teen sama, aga täna kavatsen ma Instagramis luusida :) - ma juba alustasin! :)

----

Ooooooot, ma lisan kohe ühe mõtte.

Soovitatud videote veerus paremal oli mul kogu aeg üks tillukese lapse näoga ratastoolimehe jutt sellest, kuidas õnnelikuna elada.

Ma ei viitsinud seda vaadata, sest teate mis: ma arvan, et ratastooliinimesed ongi õnnelikud, sest nad on ainukesed, kes tohivad puhata, kui nad on väsinud ja kelle puhul teised ei eelda, et nad on alati (või vähemalt natukese aja pärast) valmis neile töö- ja ajamahukat teenet tegema!

Mõni '5' on teistest tähtsam

Olen täna VT'ga FB Messengeri kaudu sõnumeid vahetanud, et ta ei unustaks enne koju tulekut kooli tualettruumi kasutada jne :D  Veel pidime seletama, miks ma valisin tema sallile teatud arvu silmuseid. Loogiline oleks olnud üks silmus vähem, arvutasin valesti ja mõtlesin, et servas üks lisanduv parempidine silmus näha ei jää ja... Aga tema pidi õpetajale seletama, miks ta nii valis (:D) ja siis konsulteeris kärmelt minuga :D
Reeglina me koolipäeva jooksul ühendust ei pea.

Tõttöelda pole ma sellel õppeaastal vaevunud ka tema internetipäevikut eriti vaatama - ainult kui ta kehalises hinde saab, sest iga 'kolme' eest saab ta ju šokolaadi! :D
Paraku pole tal neid sel veerandil rohkem õnnestunud saada ja šokolaadid ootavad minu sokisahtli tagumises nurgas...

Aga kuna ma täna juba temaga tihedalt vestelnud olen, siis viskasin juba pilgu ka sisevõrku ja nägin, et inimeseõpetuses oli täna vaimse tervise teemaline tunnikontroll ja VT oli selle saanud arvestusliku 5+ ('tavalised hinded' on kahvatud, 'arvestuslikud hinded' tumedad ja paksud). Inimeseõpetus on ilmselt selline aine, kus reeglina ainult 'viisi' pannaksegi, aga ... teatud põhjustel oli mul sellist rammusat hinnet sellisel teemal niiiiiiiii tore näha :)
Et... vaimne tervis kontrolltööga kontrollitud ja saab hindeks 5+.
Naiss! :)

Tegelikult on VT isegi solvunud, kui selgub, et ma pole kolm nädalat tema kooliasjade vastu huvi tundnud :D
Täna ma saan vähemalt näidata, et olen kursis ja valmis kiitma kukkuma! :D


- - -


Vetsu lammutavad onud on nii kenad, et püüavad mingeid juppe vahetada alumise ja ülemise korteri kaudu, et meie sein võimalikult puutumatuks jätta. Praegu on seal kaks lõikeauku plaadiruutusid mööda - see on siiski midagi muud, kui lihtsalt kuvaldaga kogu seina purustamine. Aga eks lõpptulemust tuleb veel mõnda aega oodata.