kolmapäev, 11. oktoober 2017

Külgetõmbeseadusest ja autentsusest

Ma leian end vahel taas mõtlemas sellele, et kuidas see ikkagi nii on, et inimene elab rahulikult oma elu, aga siis järsku 'tõmbab ligi' mingi häda, mis pöörab ta elu täiesti peapeale? Kui inimene elab ennast hävitavalt või riskirikast elu, siis on ootuspärane, et temaga midagi juhtub, aga kui oled aastaid oma eluga rahul ja siis juhtub mingi jama, mis sulle täieliku põntsu paneb, siis näeb see küll saatuse näpuvea moodi välja.

Ma mäletan sellist aega, mil mulle tundus, et minu ellu tulevad inimesed, kes viisakate eemaleajamiste peale minema ei lähe ja ebaviisakas ma tollal olla ei suutnud, nii et jäin täitsa tusaselt suhtlemagi mõnega :D

Kui hakkasin endale rohkem iseolemist lubama, siis järsku enam ei tundunud äraütlemine ebaviisakas. See, et teine inimene pettub või solvub, ei pruugi üldse tähendada, et mina olin ebaviisakas. Lõppude lõpuks ei peagi inimesele meeldima kui sa selle asemel, et teha, mis talle on hea, teed seda, mis on hea sulle aga talle mitte. No muidugi ta saab pahaseks ja võib seda isegi üle mängida, et sind süütunde kaudu manipuleerida, aga selle kõik on võimalik jätta tema mängumaale, isegi kui tema arvab, et see toimub teie ühises ruumis.
Ma leian, et hea nipp on õppida vihasele ja/või manipuleerivale inimesele päriselt kaasa tundma. Pole kerge käia oma vajadustega inimeste seas ringi ja otsida kedagi, kes neid täidaks ja kui sellist ei leia, siis petta kedagi neid vajadusi täitma ..., jätta teisele mulje, et mingil põhjusel on endastmõistetav, et ta käitub nagu meil on vaja, ajada teine segadusse, nii et ta ehk teeb, mis me tahame ja kui ei tee, jääb talle karistuseks vähemalt süütunne :D

Ja ennäe imet - kui ma enam ei olnud süütunde kaudu manipuleeritav, "ei tõmmanud" ma enam seda üritavaid inimesi ligi!
Või on ikkagi lihtsalt nii, et ma lihtsalt ei lähe õnge enam, aga samasuguseid inimesi ikka ligi tõmban ja see, et ma neist nüüd mööda libisen, lihtsalt näib tõestavat, et ma selliseid enam külge ei tõmba.

Siiski mõtlen huviga, et kui ma olen autentne ja ilusasti õppinud oma kehapingete pealt lugema, kuhu minna ja kust ära minna (ka vaimses-emotsionaalses mõttes), siis kuidas ma üldse peaksin teada saama, kas külgetõmbeseadus ehk ikkagi toimib? Kui ma valin enda jaoks ainult head või neutraalsed asjad, siis see ju näib niimoodi, et ma enam ei tõmba jama külge. Kuidas ma tean, kas mu 'vibratsioon on tõusnud' või ma lihtsalt olen iseteadlikum ja enesekesksem?
Ja teistpidi - kui sa pole autentne ja reguleerid ennast vastavalt situatsioonile ja inimestele, kellega sa kohtud (mis on enam-vähem vältimatu, kui sa just minusugune asotsiaal pole), siis kuidas sa saaksidki teada, mida sa külge tõmbad?
Autentsus näib olevat ainus väljapääs segadusest/ebakõlast, kuid siis on see teadlik valik ja külgetõmbeseaduse kehtivust ei saa tõestada ega ka ümber lükata.

Mul on kavas mingis elus see küsimus lahendada :D, praegu on juurdlemisperiood, millele peaks järgnema inkubatsiooniperiood (kus see mõte enam teadvuses ei tiksu) ja siis loodetavasti saabub ka 'ahhaa-periood'! :D

Põhimõtteliselt on nii, et autentsus töötab niikuinii - täielikult sõltumata sellest, kas külgetõmbeseadus toimib või mitte.
Pragmaatiline oleks see külgetõmbe-teema täielikult rahule jätta, sest elus see midagi ei muuda, kuivõrd isegi kui see toimib, teeb ta seda puhtalt ja ainult alateadvuse tasandil. Teadvuse tasandil toimib see ainult sel määral, mil määral meie teadlik meel on alateadvusega 'sama meelt'.
Aga kuna nii paljud huvitavad inimesed sellest räägivad ja sellesse usuvad, siis tahaks nagu ikka rohkem teada, selgeks saada :)

Kommentaare ei ole: