kolmapäev, 25. mai 2016

---

VT tore kehalise kasvatuse õpetaja, kelle suhtumine tundidesse oli "... ja nüüd teeme midagi toredat oma keha ja rõõmsa meele heaks!", läheb ära ja tagasi tuleb õpetaja "liigutage ennast, oinad!"

Eks ma olen kogu aeg VT'd hoiatanud, et lapsepuhkuselt tullakse millalgi tagasi.

Praegune õpetaja rääkis, et talle väga meeldis meie koolis töötada ja ta lootis, et asjad lähevad kuidagi nii, et tal tekib võimalus jääda, aga kahjuks nii ei läinud.
VT klassiõdedel on ka nii kahju...
Paar muud õpetajat on ettevaatlikult väljendanud, et neid ei rõõmusta, et eelmine õpetaja tagasi tuleb ja praegune peab ära minema.

Praegune õpetaja hindab protsessi. Ka temalt võis "nelja" saada, aga seda juhul, kui su tulemus oli halvem/võrdne aastataguse tulemusega. Eelmiselt õpetajalt sai VT "kolmesid", kuna ta vaatab norme, mitte pingutust. Teda üldse ei huvitanud, et VT kaalus (4. ja 5. klassis) sama palju kui pooled koolieelikud, nii et tal polnud 'normidele vastavat' lihasmassigi.

Ükskord tuli VT koolist erksana ja elevil - ta oli hinde peale jooksnud ja jooksmine talle tõesti meeldib. Enda meelest tuhises ta kiirelt kui tuul, andis endast 100% ja oli elevil mõttest, et saab arvestusliku "viie". Ta käis mitu korda minu juures, et ma vaataksin, kas hinne on internetipäevikusse sisse pandud. Lõpuks pandigi - arvestuslik kolm. VT lihtsalt ulgus kaks ja pool tundi - võibolla see on teistele emmedele tuttav asi, aga VT pole kunagi niimoodi käitunud. Meil mõlemal tuleb siiamaani nutt kurku, seda meenutades. Ja vaat, see halastamatu, võitlus-/võistlus-/võiduhimuline naine, kes läks tundides nii äksi täis, et karjus laste peale tunni ajal, tuleb tagasi... Kui ma kuulsin, et ta teismelisel pojal on tõsised käitumisprobleemid, siis ma polnud absoluutselt üllatunud - sel naisel on endal ka käitumisprobleemid, ma ütleks. Aga lapsepuhkuselt tulijale tuleb võimaldada endisele töökohale naasmine - sellega olen loomulikult päri.

Ja VT on endiselt kõige tillem tüdruk klassis...
Jääb vaid loota, et tema viimasel aastal tublisti kasvanud lihasmass võimaldab tal mingilgi määral 'konkurentsis' püsida.

Hea seegi, et oli kaks aastat, mille jooksul miski ei 'mürgitanud' VT jaoks kooliskäimist...

4 kommentaari:

Liis ütles ...

Oh, need kooliteemad...
Minu supertubli laps sai oma ainukese nelja tunnistusele kehalises. Kui ma läksin klassijuhatajalt aru pärima, öeldi et "selle õpetajaga ei saa keegi viit". Ja nii ongi või? Et laps, kes käib neli korda nädalas trennis (judo ja ujumine), ronib sekunditega puu otsa, suudab rattaga sõita 24km päevas ja vaatab telekat pea peal seistes, ei ole tavakooli ESIMESE klassi kehalises kasvatuses viit väärt?
Kes siis on?

karikate emand ütles ...

Hah? Mida? Appike... :(

Marca ütles ...

Oh jah, mullegi meenub kohe mu enda kehalise õpetaja, kes samamoodi normidest lähtus. Üks tüdruk, kes oma ringi läbi jooksis, sai lausa kahe, sest "normi järgi on nii". Kui ma siis õiglushimulisena õpetajaga vaidlema läksin, väites, et see tüdruk ei jõudnud varem iialgi tervet ringi joosta, nüüd ta jooksis ja sai ikkagi kahe - mis signaali see annab? Pinguta, ja see pole ikkagi midagi väärt? Miks ei hinnata arengut? Õpetaja vaatas mind sellise jutu peale täiesti mõistmatult. Mind häiriski selle õpetaja juures kõige rohkem see, et mulle tundus tema käitumine täiskasvanu kohta väga rumal ja lapsik, justkui lihtsalt oma jonni ajamine.
Huvitav on see, et ma ise ei saanud toona aru, miks ma kehalises nii "koba" olen. Ma ei olnud ju ometi paks?! Nüüd saan aru, et ilmselt oli asi samuti kõhetuses ja lihasmassi puudumises, aga seda tõesti justkui ei märgatud.
Ainuke lohutus on see, et tegelikult on kehaline niivõrd ebaoluline aine, et kehv hinne selles ilmselt su elus edasijõudmist oluliselt ei mõjuta (va seda, et kogu oma ülejäänud elu ei taha sa spordist kuuldagi - eesmärk, mis sellel ainel kindlasti olla ei tohiks). Ma ei kujuta ette, et keegi jääks näiteks kuldmedalist ilma nii, et kõik ained on viied, aga kehaline kolm?!

karikate emand ütles ...

Jah, see on tõesti nii, et see hinne tõesti ei loe - jumal tänatud.
Sellest me oleme ka kõik need aastad rääkinud ja päris viimasel ajal on VT hinnete osas üleüldse kuidagi maha rahunenud :) Varem võis ta mitu korda päevas käia vaatamas, kas ta keskmine hinne on üle 4,9 või alla, et siis teaks, kas tuleb rohkem pingutada :D


Probleem jääb selles osas, et see õpetaja mõjub halvustavalt - see teeb tunnid ebameeldivaks. Ja VT on väga tundlik ka selles osas, kui kellestki teisest halvasti räägitakse või kellelegi teisele nähvatakse.

Ikka saadetakse lapsed linna-võistlustele ja kui praegune õpetaja kehvema koha puhul lohutas, et teinekord läheb paremini, siis eelmine/'tagasitulevane' õpetaja kurjustas, et mis teil viga oli, et niimoodi mängisite? No võtab ju tuju ära? Keegi ei mängi ju võistlustel meelega viletsasti...

See tagasi tulev kehalise õpetaja on hea näide sellest, kuidas tuleviku nimel pingutamine inimese hapuks teeb :D - tuleb ikka käesolevat nautida, mitte end tuleviku võimaliku/loodetava edu nimel piitsutada :D

Ma loodan, et VT võtab vastu selle õppetunni ja rakendab seda ka oma elus :)