Käisime täna VT'ga miljonis poes, et osta talle uueks kooliaastaks teksased ja mõned pluusid ja kingi ka tahtsime. Päris kindlasti pole ma kunagi ühe päeva jooksul nii palju poode läbi käinud, sest enda jaoks ei teeks ma seda ilmaski ja varem pole ka VT sellist pikka poetiiru teha soovinud. Lõime laiaks kogu raha, mida VT hakkas kunagi peegelkaamera jaoks koguma, ja eks ma panin omalt poolt juurde ka, sest teksaseid ja pesu oli tal tõesti ka minu meelest vaja. Kõndisime jala linna ja jala tagasi, ma usun, et tippasime ringi oma 8 kilomeetrit. Tavaliselt olen ma sellise asja peale kaks päeva voodis pikali ja mõte ka ei liigu - nüüd aga puhkasin kolme tunniga välja! No ma ei jõua ennast ära õnnitleda, et ma riskisin proovida kohustuslike jalutuskäikudega lõpu tegemist - ma olen ikka nii palju tugevam. Ja ikka - ikka veel üllatunud ka! :D Sest mulle on väiksest peale räägitud, et olen kidur ja kahvatu, uni ka jukerdab kõvasti, peavalud ka - nii et õueskäik on MUST! See tundus loogiline. Ma uskusin seda üle kolmekümne aasta. Hoolimata sellest, et jalutuskäigud ei paistnud kümnete aastate jooksul ei mu unedele ega peavaludele mitte mingisugust mõju avaldavat. Lihtsalt uskusin, et asi oleks veel hullem, kui ma õues ka ei käiks. Aga võta näpust. Keha soove tasub ka teinekord kuulata ja keha polnud mul rõõmus, kui ma selle õue lükkasin.
But its over now.
Veel olen ma uhke selle üle, et ma ei ostnud endale üht pastapliiatsitki, kuigi käisime ka kirjatarvetepoes VT'le musti pastapliiatseid ostmas. Tavaliselt on meie poeskäigud sellised, et mina näen kümneid asju, mis mulle meeldivad ja VT muudkui kirtsutab ninakest :)
---
Kui eile duši alt tulin, kuulsin meie rõdupleki pealt kolinat/kobinat. Olin rätikuväel, nii et palusin VT'l vaadata, ega naabrite kass alla ei kukkunud. VT nihverdas end vastumeelselt mu tuppa. Ärgitasin teda ikka vaatama minema ja lõpuks ta läks - vaatas ukse pealt rõdule ja teatas, et meie poole kass igal juhul ei kukkunud. Utsitasin teda rõdult alla vaatama ja siis selgus, et tema ikka ei julge kassilaipa vaadata. Selle aja peale, kui ma kapist puhtad riided otsisin ja selga sain, polnud rõdu all kassi haisugi. Lootsin, et ta ainult komistas ja sai ikka kusagilepoole rõdule vupsata, aga täna pole terve päeva teda näha olnud. Hmm. Varjupaiga lehel tema pilti ka pole... Kohe muretsema paneb, kus ta on. No kui ta alla kukkus, siis ilmselt jäi terveks. Korrus on meil küll kuues, nii et... ei teagi. Loodan seda miisut peagi ikka näha, kuigi seni muretsesin selle pärast, et ei saa rõduust sel suvel lahti hoida, sest see väike suller hiilib imevaikselt sisse ja sätib end mu laua alla voodipeatsisse, aga mul on paraku allergia...
---
Lehest lugesin, et paljud inimesed on viimastel päevadel piiritajaid koju võtnud, kuna ei tea seda, et kui nad maha sopsavad, tuleb nad õhku visata, sest nende tiivad on nii pikad, et nad ei saa sileda maa pealt lendu tõusta. Taipasin kurvastusega, et ka VT ei tea selliseid asju. Mina leidsin ka asfaldile joonistades platsilt pääsukese, kui olin 6-8 aastane. Võtsin ta pihkudesse ja tundsin, kuidas ta süda kiiresti tiksus. Ta ei teinud häältki, kössitas vaikselt mu pihus. Läksin igaks juhuks muru kohale ja viskasin ta õhku - kenasti lendas ära :)
Nii tore! :)
Isegi linnas elavad emmed(-issid) peaksid oma lastele loomade ja looduse kohta võimalikult palju rääkima. Taipasin murega, et ma ise pole seda teinud...
Nüüd siis rääkisin vähemalt sellest.
:)
pühapäev, 29. mai 2016
reede, 27. mai 2016
LLOYD JONES "Mister Pip"
Paapua ja Uus-Guineas (sealkandis?) asuval saarel on käimas kodusõda. Kõik noored mehed on külast lahkunud, enamik ühinenud partisanidega. Mitu kuud on kool suletud olnud, kuid siis otsustatakse, et küla ainus valgenahaline mees, mister Watts hakkab neile miskitlaadi tunde andma, kuigi tal polnud vastavat haridust. Suuremalt jaolt luges ta lastele ette Charles Dickensi "Suuri lootusi". Lapsed olid võlutud. Raamat pakkus neile uut ja paremat maailma, omalaadi paralleelset reaalsust.
Ettelugemiste suurimaks fänniks ja peategelaseks on 14-aastane külatüdruk, Matilda. Tema isa läks neli aastat varem Austraaliasse tööle ja ema on kibestunud, et mees on neid siduvast elust eemaldunud ja valgete elu omaks võtnud. Ema tundus uhke, vaidlushimuline ja tõrges inimene... Aga kui hetk tuli, siis ta valis surma, et tütart ei vägistataks. Ma pole kindel, kas see oleks igal juhul õige valik olnud... Aga nii nagu see siin raamatus välja kukkus - tütar jäi tõepoolest puutumata ja ema oleks tõenäoliselt nagunii tapetud, kuna tal oli meeste käitumise kohta kobisemist - tundus loogiline. Pealegi - nii tähtsates olukordades sünnivad otsused ise, sa ei peagi neid tegema.
Tegelased on elavad ja lugu haarav. Inimesed oma suurte lootuste ja suurte pettumustega...
Kuna tegemist on sõja ja tillukese abitu külaga, juhtub ka koledaid asju, kuid õnneks pole need liiga kisendavaks kirjutatud.
Väga huvitav, et eile loetud "Minevike Müüja" tegeles lugude jutustamisega - ja see raamat samuti.
Eelmises raamatus pahandas minevike looja/müüja kliendiga, kes pidevalt uute lugude järgi tuli, et "kas ma olen sul mingi Šeherezade või?" Siin jutustab mister Watts/ mister Pip kuus ööd järjest sõjardite rahustamiseks 'oma elulugu', mis ta on kokku klopsinud lastele lihtsustades ette loetud "Suurte lootuste" sündmustest, oma elust ja neist paljudest lugudest, mida rääkisid kooli lastele maailma tutvustama kutsutud külanaised.
Matilda ja tema emps:
Ma magasin oma empsiga ühes toas, ja tol ööl pimedas küsisin temalt, kas isa oli õnnelik mees. Ta vastas: "Õigel ajal küll mitte kunagi, aga pärast joomist tavaliselt ikka."
*
Mu emps ei naeratanud piisavalt. Kui seda juhtuski, siis tuli see pea alati võidurõõmust. Või siis naeratas ta öösel, arvates, et on päris üksi. Mõteldes kippus ta nägu vihaseks minema, otsekui võiks mõtlemine osutuda laastavaks, vahest isegi lõppeda tema alandamisega. Ka keskendudes muutus ta nägu vihaseks. Õigupoolest nägi ta suure osa ajast vihane välja. Mina arvasin ikka, et see tuleb tal mu isa peale mõtlemisest. Aga ega ta kogu aeg ka saanud isast mõtelda.
: )
Kui nummi! :p
Minu Vanaema oli ka selline naine, kes arvas, et mõelda ei tasu, tuleb kätel käia lasta. Mõtlemine võrdus tema meelest vist hädaldamisega :D, sest kui mõtlema hakata, siis on elu üks hädaorg ja pole hädadel ei lõppu ega ka mõtet.
*
Ta ütles mulle inetusi. Ma olin sääsk. Olin puuk koera perses. "Mis sul viga on, tüdruk. Kas sul omal varju pole, millega mängida?"
(Kas ma pean täpsustama, et minu Vanaema mulle selliseid asju ei öelnud? Mõistagi ei tulnud mul ka kunagi mõttese tema sabas löntsida ja teda tüüdata.)
Aga Matilda ema ei püütud tegelikult halva tegelasena näidata. Tal olid oma tõekspidamised ja nõrkused lihtsalt.
*
Lastele külakooli juttusid rääkima tulnud tädi (toon selle katkendi ära, kuna tema räägib minu lemmikasjast - vaikusest):
Üks teine naine, kes käis mu emaga samas palveringis, tuli meile headest kommetest rääkima. "Headest kommetest annab märku vaikus," ütles ta. "Kui mina alles kasvueas tüdruk olin, siis mõisteti vaikuse all neid räbalaid, mis jäid maailmast järele pärast arveteklaarimisi kõigi pärglima kikaste ja koerte ja generaatoritega. Suurem jagu meist, lastest, ei teadnud, mida vaikusega peale hakata. Mõnikord ajasime vaikuse segi igavusega. Aga vaikus on paljude asjade jaoks hea - magamiseks, oma Jumala juures olemiseks, jumalasõnast mõtlemiseks.
Ja veel," lisas ta, viibutades sõrme meie, klassis istuvate tüdrukute poole, "hoidke eemale neist poistest, kes ei oska vaikusest lugu pidada. Kisajatel poistel on muda hinge põhjas. Mees, kes tunneb tuuli ja oskab paati juhtida, saab aru ka vaikusest, ja küllap tajub ta ärksamalt Jumalagi lähedust. Muid näpunäiteid ma ses asjas teile, tüdrukutele, anda ei taha."
:)
neljapäev, 26. mai 2016
JOSE EDUARDO AGUALUSA "Minevike müüja"
Eile, kui VT'le raamatukogututvustust tegin, võtsin endale ka paar juturaamatut.
Eilse väljaskäigu (käisime ka apteegis ja poes) järel lubasin endale täna täieliku voodipäeva... Ilmselt on vahe tavalise päevaga eelkõige psühholoogiline, sest elan oma voodis nagunii alati umbes 22 tundi ööpäevas. Eks tänagi käisin väljas nii palju, et tolmuimejaga oma tuba üle tõmmata, keeta kartulid ja makaronid ning puhastada VT'le puuvilju. Püstiolekut tuli kokku umbes 40 minutit. Ise olen rahul ;)
"Minevike müüja" on lugu mehest, kes koostab soovijatele võltsminevikke, otsib pilte nende 'esivanematest', ajaleheartikleid jms. Võltsminevikke tahavad tavaliselt kõrgete sihtidega inimesed, kelle minevik jätab soovida kas puhtuselt või kirkuselt.
Peagi hakkavad inimeste ja minajutustajast geko tegelikud, vale- ja kunstmälestused segunema. Juhuslike kokkusattumustena paistnud sündmused ei pruugi seda olla. Jagatud unenäod arendavad ärkvel kogetut edasi ja aitavad võtmetegelasi ehk paremini mõista kui nende vahel ilmsi peetud vestlused.
Raamat oli armas, lihtne ja väga lühike, üsna poeetiline või maagiline, ilusti kirjutatud ja tõlgitud...
Samas ei rabanud. Mul ei tekkinud tunnet, et see on kohutav, et ma selle aastanumbri sees vaid mõne üksiku ilukirjandusteose olen läbi lugenud nagu mõnikord pärast hea raamatu lugemist tekib. Et jumal küll, ma olen kogu aeg voodis - võiks siin ilukirjandusse sukelduda igal hetkel, kui ma pole VT'ga või kadunud oma pähe... Aga siis hakkan kirja panema, mida ma kindlasti iga päev teha tahan: soe söök, jooga, meditatsioon, iga päev mitu tundi VT'ga, Meest aitan tema tööga ja muidu ka ... kirjadele tahan vastata, dušš, massaaž..., laulmine on veel tähtsam kui jooga..., kui telekas on mingi sci-fi sari, siis vaatan, eriti kui on veidi military, nagu oli Lahingulaev Galaktika. Ja noh, arvestades minu suurt vajadust meditatsioonile lisaks eri tegevuste vahel niisama pöidlaid keerutades lakke vahtida, siis ei tule mõttest ülejäänud elu lugedes veeta, midagi välja. Need kaks tundi, mis mu päevaplaanis lugemise jaoks määratud on, istub VT reeglina minu juures :p... ja VT on tähtsam, ma ei hakka teda mingite kindlate tundidega piirama.
Aga noh, kui on tühja aega, mis tahab viitmist, siis see raamat sobib väga kenasti.
Paar pisikest katket:
Uue mineviku soovija pajatab:
Kodugeko, eelmises elus inimene, mõtiskleb võimalikele mõrtsukatele julgelt ust avama läinud majaperemeest vaadates:
:)
Eilse väljaskäigu (käisime ka apteegis ja poes) järel lubasin endale täna täieliku voodipäeva... Ilmselt on vahe tavalise päevaga eelkõige psühholoogiline, sest elan oma voodis nagunii alati umbes 22 tundi ööpäevas. Eks tänagi käisin väljas nii palju, et tolmuimejaga oma tuba üle tõmmata, keeta kartulid ja makaronid ning puhastada VT'le puuvilju. Püstiolekut tuli kokku umbes 40 minutit. Ise olen rahul ;)
"Minevike müüja" on lugu mehest, kes koostab soovijatele võltsminevikke, otsib pilte nende 'esivanematest', ajaleheartikleid jms. Võltsminevikke tahavad tavaliselt kõrgete sihtidega inimesed, kelle minevik jätab soovida kas puhtuselt või kirkuselt.
Peagi hakkavad inimeste ja minajutustajast geko tegelikud, vale- ja kunstmälestused segunema. Juhuslike kokkusattumustena paistnud sündmused ei pruugi seda olla. Jagatud unenäod arendavad ärkvel kogetut edasi ja aitavad võtmetegelasi ehk paremini mõista kui nende vahel ilmsi peetud vestlused.
Raamat oli armas, lihtne ja väga lühike, üsna poeetiline või maagiline, ilusti kirjutatud ja tõlgitud...
Samas ei rabanud. Mul ei tekkinud tunnet, et see on kohutav, et ma selle aastanumbri sees vaid mõne üksiku ilukirjandusteose olen läbi lugenud nagu mõnikord pärast hea raamatu lugemist tekib. Et jumal küll, ma olen kogu aeg voodis - võiks siin ilukirjandusse sukelduda igal hetkel, kui ma pole VT'ga või kadunud oma pähe... Aga siis hakkan kirja panema, mida ma kindlasti iga päev teha tahan: soe söök, jooga, meditatsioon, iga päev mitu tundi VT'ga, Meest aitan tema tööga ja muidu ka ... kirjadele tahan vastata, dušš, massaaž..., laulmine on veel tähtsam kui jooga..., kui telekas on mingi sci-fi sari, siis vaatan, eriti kui on veidi military, nagu oli Lahingulaev Galaktika. Ja noh, arvestades minu suurt vajadust meditatsioonile lisaks eri tegevuste vahel niisama pöidlaid keerutades lakke vahtida, siis ei tule mõttest ülejäänud elu lugedes veeta, midagi välja. Need kaks tundi, mis mu päevaplaanis lugemise jaoks määratud on, istub VT reeglina minu juures :p... ja VT on tähtsam, ma ei hakka teda mingite kindlate tundidega piirama.
Aga noh, kui on tühja aega, mis tahab viitmist, siis see raamat sobib väga kenasti.
Paar pisikest katket:
Uue mineviku soovija pajatab:
"Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mulle arulagedalt otsa ja ütles: "Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku." Ta pidas silmas oma sadat eluaastat, ja see kõlas, nagu räägiks ta mingist katastroofist, millestki, mis oli talle alles paar minutit tagasi kaela sadanud. Vahel on mul sama tunne. Mu hinge painab liigne minevik ja tühjus. Tunnen end nagu see vanamees."
Kodugeko, eelmises elus inimene, mõtiskleb võimalikele mõrtsukatele julgelt ust avama läinud majaperemeest vaadates:
Oma eelmises elus tundsin ma taolisi inimesi. Nad võpatavad, kui tuul puuokstes sahistab. Kardavad prussakaid, rääkimata politseist, advokaatidest ja muidugi hambaarstidest. Aga kui metsalagendikule ilmub lohe ja avab lõuad ja purskab tuld, lähevad nad sellele paljakäsi vastu. Häirimatud, külmad kui inglid.
:)
kolmapäev, 25. mai 2016
Mul pole midagi selga panna, ehk elu teismelisega
Lubasin täna VT'ga raamatukokku minna, et talle näidata, kust millist teaduskirjandust leida ja kus on need kohad, kus ta võib kartmatult oma paberite ja raamatutega konutada, kuhu kasutatud raamatud panna jne...
Hakkasin siis riidesse panema.
Kui ma tavaliselt panen selga lihtsalt selle, mis eelmiselgi korral :D, siis nüüd on ilmad tunduvalt soojenenud, nii et võtsin õhukese lendleva pluusi.
Käisin sellega kodus natuke aega ringi ja sain aru, et tuul lehvitaks mu kõhtu.
VT ei lubaks mul selle pluusiga tulla.
Võtsin õhema, puuvillasest niidist kootud valge pitskampsuni, kolmveerandvarrukatega.
Olen nii käinud küll ja küll, aga rinnahoidja paistis veidi läbi ja VT ei lubaks seda.
Mis meil veel on?
Kleidituju ka nagu pole...
Valge pluus, kassidega.
Panen selga. Mulle meeldib, aga mõtlen, et VT naeruvääristaks suuri kasse täiskasvanud inimese pluusil.
Tavalist t-särki mina ei pane õue. Need on magamiseks. Minus ärkab naine, kui ma tavalist t-särki vaatan :D Nope!
Lõpuks leidsin t-särgi, millel on armsamad varrukad ja kaelus, mõned nööbid ka ees ja krooge rindade all. Sellele pidin ka nabapluusi alla panema, kuna valgest t-särgist paistab ju ka rinnahoidja läbi.
Seda VT ütles juba varem, et ma kindlasti madalad jalanõud paneks.
Ma panen helepruunid/beežid, kott on helebeež...
No ma jään lootma, et olen igati laitmatult riides, nii et ei tõmba ei halva ega heaga kellegi tähelepanu :D
Ma ei mäleta, et ma elu sees niimoodi asju selga passinud oleks kui nüüd lapsega raamatukokku minekuks :P
Ma olen küll huvitatud sellest, et ma poleks ehmatavalt kole/sureva luige moega, aga riided siin minu meelest erilist rolli ei mängi. Peaasi, et mingi moeröögatus pole. Ja ma eelistan valget ja halli. Kodus ma, jah, kannan kõrvadega kapuutsikampsuneid, aga seda ma tean ise ka, et 40-aastane inimene ei peaks sellises rõivas kodust väljuma :p
Samas mäletan, et mina häbenesin ka oma ema moevalikuid vahel, ja kuna mul aega on, siis võin ju VT'le seda meelehead valmistada? Aga imelik on ikka, kui aastaid pole seisnud selle probleemi ees, et mida selga panna :p ja siis loobid lapse tõenäolisele kriitikale mõeldes pluuse voodile...
Samas, kui mõtlema hakkata, siis see küsimus on vist enamjaolt seotud sellega, et mida teised arvavad või sobilikuks peavad... Minu puhul see significant otter on siis VT.
Ee, jah, need krooked nööpide kõrval ja kaeluse ümber ei jäänud vist näha..., aga nad igal juhul on seal. Mul pole mõtet kümmet pilti teha ka, sest olen proovinud ja minu omad tulevad kõik ühesugused.
Igal juhul täna on selline pidulik päev, et ma lähen toast välja. Loomulikult VT jaoks, enda jaoks ei hakkaks. Tegelikult olen maikuus kaks korda varem ka õues käinud - ikka VT vajadusi täitmas.
Lisatud tunnike hiljem...
VT pole ikka veel koolist koju jõudnud ja ma hakkasin siin mõtlema, et muidugi tahaksite te ka väljapraagitud hilpe näha :D
Aga palun!
Hall pluus on see, millega ma seni käisin. See on üllatavalt soe, nii et tänaseks enam ei kõlba.
Kirju pluus see, mida esimesena proovisin - kõhuliputaja.
Alumisel pildil siis pitskampsun ja kassidega pluus.
Fotoaparaadis oli veel üks pilt - kaerahelbeküpsistest.
Tuli ühel õhtul magusaisu, kargasin püsti, segasin asju kokku, aga taigen ei hakanud kleepuma vaid pudises. Nagu müslit tõstsin plaadile! Küpsised tulid parajad käkerdised, nii et tegin pilti, et vaadake ja imestage, mida suure näljaga süüa tuleb... :D
Pärast vaatasin internetist, et kaerahelbeküpsised tulevad enamikul sellised krobelised käkid.
Ma mõtlesin, et saan enda omade üle veel aastaid naerda... :p
Väga head olid küll...
Hakkasin siis riidesse panema.
Kui ma tavaliselt panen selga lihtsalt selle, mis eelmiselgi korral :D, siis nüüd on ilmad tunduvalt soojenenud, nii et võtsin õhukese lendleva pluusi.
Käisin sellega kodus natuke aega ringi ja sain aru, et tuul lehvitaks mu kõhtu.
VT ei lubaks mul selle pluusiga tulla.
Võtsin õhema, puuvillasest niidist kootud valge pitskampsuni, kolmveerandvarrukatega.
Olen nii käinud küll ja küll, aga rinnahoidja paistis veidi läbi ja VT ei lubaks seda.
Mis meil veel on?
Kleidituju ka nagu pole...
Valge pluus, kassidega.
Panen selga. Mulle meeldib, aga mõtlen, et VT naeruvääristaks suuri kasse täiskasvanud inimese pluusil.
Tavalist t-särki mina ei pane õue. Need on magamiseks. Minus ärkab naine, kui ma tavalist t-särki vaatan :D Nope!
Seda VT ütles juba varem, et ma kindlasti madalad jalanõud paneks.
Ma panen helepruunid/beežid, kott on helebeež...
No ma jään lootma, et olen igati laitmatult riides, nii et ei tõmba ei halva ega heaga kellegi tähelepanu :D
Ma ei mäleta, et ma elu sees niimoodi asju selga passinud oleks kui nüüd lapsega raamatukokku minekuks :P
Ma olen küll huvitatud sellest, et ma poleks ehmatavalt kole/sureva luige moega, aga riided siin minu meelest erilist rolli ei mängi. Peaasi, et mingi moeröögatus pole. Ja ma eelistan valget ja halli. Kodus ma, jah, kannan kõrvadega kapuutsikampsuneid, aga seda ma tean ise ka, et 40-aastane inimene ei peaks sellises rõivas kodust väljuma :p
Samas mäletan, et mina häbenesin ka oma ema moevalikuid vahel, ja kuna mul aega on, siis võin ju VT'le seda meelehead valmistada? Aga imelik on ikka, kui aastaid pole seisnud selle probleemi ees, et mida selga panna :p ja siis loobid lapse tõenäolisele kriitikale mõeldes pluuse voodile...
Samas, kui mõtlema hakkata, siis see küsimus on vist enamjaolt seotud sellega, et mida teised arvavad või sobilikuks peavad... Minu puhul see significant otter on siis VT.
Ee, jah, need krooked nööpide kõrval ja kaeluse ümber ei jäänud vist näha..., aga nad igal juhul on seal. Mul pole mõtet kümmet pilti teha ka, sest olen proovinud ja minu omad tulevad kõik ühesugused.
Igal juhul täna on selline pidulik päev, et ma lähen toast välja. Loomulikult VT jaoks, enda jaoks ei hakkaks. Tegelikult olen maikuus kaks korda varem ka õues käinud - ikka VT vajadusi täitmas.
Lisatud tunnike hiljem...
VT pole ikka veel koolist koju jõudnud ja ma hakkasin siin mõtlema, et muidugi tahaksite te ka väljapraagitud hilpe näha :D
Aga palun!
Hall pluus on see, millega ma seni käisin. See on üllatavalt soe, nii et tänaseks enam ei kõlba.
Kirju pluus see, mida esimesena proovisin - kõhuliputaja.
Alumisel pildil siis pitskampsun ja kassidega pluus.
Fotoaparaadis oli veel üks pilt - kaerahelbeküpsistest.
Tuli ühel õhtul magusaisu, kargasin püsti, segasin asju kokku, aga taigen ei hakanud kleepuma vaid pudises. Nagu müslit tõstsin plaadile! Küpsised tulid parajad käkerdised, nii et tegin pilti, et vaadake ja imestage, mida suure näljaga süüa tuleb... :D
Pärast vaatasin internetist, et kaerahelbeküpsised tulevad enamikul sellised krobelised käkid.
Ma mõtlesin, et saan enda omade üle veel aastaid naerda... :p
Väga head olid küll...
---
VT tore kehalise kasvatuse õpetaja, kelle suhtumine tundidesse oli "... ja nüüd teeme midagi toredat oma keha ja rõõmsa meele heaks!", läheb ära ja tagasi tuleb õpetaja "liigutage ennast, oinad!"
Eks ma olen kogu aeg VT'd hoiatanud, et lapsepuhkuselt tullakse millalgi tagasi.
Praegune õpetaja rääkis, et talle väga meeldis meie koolis töötada ja ta lootis, et asjad lähevad kuidagi nii, et tal tekib võimalus jääda, aga kahjuks nii ei läinud.
VT klassiõdedel on ka nii kahju...
Paar muud õpetajat on ettevaatlikult väljendanud, et neid ei rõõmusta, et eelmine õpetaja tagasi tuleb ja praegune peab ära minema.
Praegune õpetaja hindab protsessi. Ka temalt võis "nelja" saada, aga seda juhul, kui su tulemus oli halvem/võrdne aastataguse tulemusega. Eelmiselt õpetajalt sai VT "kolmesid", kuna ta vaatab norme, mitte pingutust. Teda üldse ei huvitanud, et VT kaalus (4. ja 5. klassis) sama palju kui pooled koolieelikud, nii et tal polnud 'normidele vastavat' lihasmassigi.
Ükskord tuli VT koolist erksana ja elevil - ta oli hinde peale jooksnud ja jooksmine talle tõesti meeldib. Enda meelest tuhises ta kiirelt kui tuul, andis endast 100% ja oli elevil mõttest, et saab arvestusliku "viie". Ta käis mitu korda minu juures, et ma vaataksin, kas hinne on internetipäevikusse sisse pandud. Lõpuks pandigi - arvestuslik kolm. VT lihtsalt ulgus kaks ja pool tundi - võibolla see on teistele emmedele tuttav asi, aga VT pole kunagi niimoodi käitunud. Meil mõlemal tuleb siiamaani nutt kurku, seda meenutades. Ja vaat, see halastamatu, võitlus-/võistlus-/võiduhimuline naine, kes läks tundides nii äksi täis, et karjus laste peale tunni ajal, tuleb tagasi... Kui ma kuulsin, et ta teismelisel pojal on tõsised käitumisprobleemid, siis ma polnud absoluutselt üllatunud - sel naisel on endal ka käitumisprobleemid, ma ütleks. Aga lapsepuhkuselt tulijale tuleb võimaldada endisele töökohale naasmine - sellega olen loomulikult päri.
Ja VT on endiselt kõige tillem tüdruk klassis...
Jääb vaid loota, et tema viimasel aastal tublisti kasvanud lihasmass võimaldab tal mingilgi määral 'konkurentsis' püsida.
Hea seegi, et oli kaks aastat, mille jooksul miski ei 'mürgitanud' VT jaoks kooliskäimist...
Eks ma olen kogu aeg VT'd hoiatanud, et lapsepuhkuselt tullakse millalgi tagasi.
Praegune õpetaja rääkis, et talle väga meeldis meie koolis töötada ja ta lootis, et asjad lähevad kuidagi nii, et tal tekib võimalus jääda, aga kahjuks nii ei läinud.
VT klassiõdedel on ka nii kahju...
Paar muud õpetajat on ettevaatlikult väljendanud, et neid ei rõõmusta, et eelmine õpetaja tagasi tuleb ja praegune peab ära minema.
Praegune õpetaja hindab protsessi. Ka temalt võis "nelja" saada, aga seda juhul, kui su tulemus oli halvem/võrdne aastataguse tulemusega. Eelmiselt õpetajalt sai VT "kolmesid", kuna ta vaatab norme, mitte pingutust. Teda üldse ei huvitanud, et VT kaalus (4. ja 5. klassis) sama palju kui pooled koolieelikud, nii et tal polnud 'normidele vastavat' lihasmassigi.
Ükskord tuli VT koolist erksana ja elevil - ta oli hinde peale jooksnud ja jooksmine talle tõesti meeldib. Enda meelest tuhises ta kiirelt kui tuul, andis endast 100% ja oli elevil mõttest, et saab arvestusliku "viie". Ta käis mitu korda minu juures, et ma vaataksin, kas hinne on internetipäevikusse sisse pandud. Lõpuks pandigi - arvestuslik kolm. VT lihtsalt ulgus kaks ja pool tundi - võibolla see on teistele emmedele tuttav asi, aga VT pole kunagi niimoodi käitunud. Meil mõlemal tuleb siiamaani nutt kurku, seda meenutades. Ja vaat, see halastamatu, võitlus-/võistlus-/võiduhimuline naine, kes läks tundides nii äksi täis, et karjus laste peale tunni ajal, tuleb tagasi... Kui ma kuulsin, et ta teismelisel pojal on tõsised käitumisprobleemid, siis ma polnud absoluutselt üllatunud - sel naisel on endal ka käitumisprobleemid, ma ütleks. Aga lapsepuhkuselt tulijale tuleb võimaldada endisele töökohale naasmine - sellega olen loomulikult päri.
Ja VT on endiselt kõige tillem tüdruk klassis...
Jääb vaid loota, et tema viimasel aastal tublisti kasvanud lihasmass võimaldab tal mingilgi määral 'konkurentsis' püsida.
Hea seegi, et oli kaks aastat, mille jooksul miski ei 'mürgitanud' VT jaoks kooliskäimist...
reede, 20. mai 2016
Elu paberil
VT teab, et mulle igasugused 'paberiasjad' meeldivad, nii et alati, kui teda mõni kirjutusvahend, kleeps või paberasi enam ei rahulda või enam huvi ei paku, toob ta selle ära viskamise asemel igaks juhuks mulle. Poolikud pliiatsikomplektid võtan kenasti vastu, lootes nendega tõepoolest midagi kunagi ära värvida vms, ka katkise sirkli võtsin endale ja parandasin selle super attack liimiga, naiivsed-romantilised pildikesed kleebin hea meelega mõnda oma märkmikku, aga eks sinna hulka satub paberisi, millega mina ka ei oska midagi peale hakata - näiteks üllatusmunade sisupaberid :p, aga isegi neid olen oma plänneritesse või päevikutesse kleepinud :p
Aga nüüd vedeles mu niigi 'segasevõitu' laua peal juba kuu aega üks kleebitavate kalliskivide komplekt: kuus korda neli värvi. Nunnu asi oli, aga ei tulnud pähe, mida nendega teha.
Ja täna järsku - oo, mis mul siin on! ma teen endale ka 'kristallimandala'-elulille.
Tadaa!
Aga nüüd vedeles mu niigi 'segasevõitu' laua peal juba kuu aega üks kleebitavate kalliskivide komplekt: kuus korda neli värvi. Nunnu asi oli, aga ei tulnud pähe, mida nendega teha.
Ja täna järsku - oo, mis mul siin on! ma teen endale ka 'kristallimandala'-elulille.
Tadaa!
Kõik 'kristallid' kulusid täpselt ära!
Tore ju! :)
:p
Vaatasin, mis pildid mul mai kaustas veel on - nagu ikka: porgandi-peedisalat ja paberid.
Viimaseid natuke näitan...
Ma mõnikord illustreerin ka oma juttu :D
Siinsed kaks pilti on kleebitud.
Ja veel näen, et pildistasin oma seesamiõli.
Hoian seda siin voodi kõrval ja kasutan päeva jooksul niisutajana
ja pärast duši all käimist masseerin sellega jalataldu.
Olen nüüd proovinud elada ka kätekreemita.
Kätele hõõrutud õli tundub ikka hoopis teistmoodi kui kreem ja et oma paberisi
mitte õlipaberiteks muuta, kasutan pärast käte õlitamist kindaid. Ega see mugav ole,
aga kindlasti kasulikum kui poe ihupiimad ja kreemid, eksju...
neljapäev, 19. mai 2016
Veerevad võluvad päevad...
Elu on viimasel ajal kuidagi eriti lill olnud :)
Elan ikka rõõmsas uskumatuses ja segaduses sellest, kui väga õueskäimisest loobumine on mulle energiat vabaks jätnud. Ja need igapäevased südamekloppimistest köötsuvajumised on täiesti kadunud ühe erandiga - sõin ühel päeval pool suurt pakki Cheetose maisikrõpse ja pärast seda oli jälle nii halb, et püsti seista ei saanud. Aga see on hea, kui keha nii tugevalt rämpsu tõrjub. Ise ka mõtlesin, et mis mul arus oli, et seda sodi suhu ajasin :p
Ja ma olen olnud nii rahulik ja tüüne, helgemeelne, et VT kusagil nädal aega tagasi iga kord koolist tulles küsis, kas ma olen unine :D, sest ma olin nii tasane. Nüüd on ta juba harjunud :) ja eks ma sulan tema sädinat kuulates tasapisi üles ka :)
Ja varem hakkas mul selg pärastlõunati valutama (kui olin lõunasöögi teinud, võibolla koristanud ja valmistusin poodi minema) - nüüd pole seda olnud nädalate kaupa!
Aktiivsena hoian end joogat tehes ja värsket õhku hingan kohvitassiga rõdul.
Eks ma iga päev mõtlen, et pean selle elevandiluust tornis elamise lõpetama, aga kui ma küsin endalt miks?, mida ma sellega võidan?, siis jään jänni ja lükkan 'väljamineku' edasi.
---
Loen praegu pisitasa üht joogaraamatut ja seal on kirjeldatut arvukate teadusuurimuste järeldust, et jooga aeglustab ainevahetust.
Võibolla selle pärast ma üpris vähese söömaga olengi?
Rääkimata sellest, et ma ei kulutagi eriti palju energiat.
Ja kui kulutan, siis taastan selle vaikuse ja puhkuse, mitte toiduga.
---
Instagrammist lugesin, et empaatide roll maailmas on negatiivse energia endasse imemine (absorbing negative energy). Hau naiss! :P
Polegi siis ime, et ma ei taha õue peal 'käsna mängimas' käia ja püsin kenasti kodus, kus "triibulisse patja pea / surume ja tundub meile / inimesed kõik on head".
---
Klassi lõpuosa on VT'le raske.
Esiteks ei saa ta õmblusmasinaga hakkama ja mina ei oska teda siin kuidagi aidata, sest mina omal ajal ka ei saanud :p Iga kord, kui mulle niidirullide peale (ja alla) panekut näidati, mõtlesin ma, et nalja teete või? :D Ma peaks selle meelde jätma? :D Üles ja alla, paremale ja vasakule, sinkadi-vonkadi? :D
No can do.
Kahjuks teeb VT jaoks asja veelgi keerulisemaks see, et ta on issult pärinud kehva ruumilise mõtlemise, nii et ta ei saa aru, mispidi ta asja õmblemiseks sättima peab jne... Ka matemaatikas on praegu just ruumiliste kujundite teema ja kui mina näen sopilise kujundi peale vaadates kohe ära, kuidas see tuleb osadeks lahutada, et saaks pindala ja ruumala arvutada, siis VT jääbki vahtima ja imestama, et kuidas sellele krõnksule lähenema peaks, kui see pole tavaline risttahukas. Ei oska aidata ka, kui vastus on enda meelest silmaga näha.
Aga see kõik on nii tühine selle kõrval, et kodu on praegu paradiislik paigake, kallistuste ookean.
Vähemalt siin on kõik juba pikemat aega soe ja rõõmus.
---
Minu viimaste päevade repeat-beat: Maarja Nuut "Veere, veere päevakene":
Loodan, et ka teil on kõik mõnusasti ja et te hoiate end hellasti :)
Elan ikka rõõmsas uskumatuses ja segaduses sellest, kui väga õueskäimisest loobumine on mulle energiat vabaks jätnud. Ja need igapäevased südamekloppimistest köötsuvajumised on täiesti kadunud ühe erandiga - sõin ühel päeval pool suurt pakki Cheetose maisikrõpse ja pärast seda oli jälle nii halb, et püsti seista ei saanud. Aga see on hea, kui keha nii tugevalt rämpsu tõrjub. Ise ka mõtlesin, et mis mul arus oli, et seda sodi suhu ajasin :p
Ja ma olen olnud nii rahulik ja tüüne, helgemeelne, et VT kusagil nädal aega tagasi iga kord koolist tulles küsis, kas ma olen unine :D, sest ma olin nii tasane. Nüüd on ta juba harjunud :) ja eks ma sulan tema sädinat kuulates tasapisi üles ka :)
Ja varem hakkas mul selg pärastlõunati valutama (kui olin lõunasöögi teinud, võibolla koristanud ja valmistusin poodi minema) - nüüd pole seda olnud nädalate kaupa!
Aktiivsena hoian end joogat tehes ja värsket õhku hingan kohvitassiga rõdul.
Eks ma iga päev mõtlen, et pean selle elevandiluust tornis elamise lõpetama, aga kui ma küsin endalt miks?, mida ma sellega võidan?, siis jään jänni ja lükkan 'väljamineku' edasi.
---
Loen praegu pisitasa üht joogaraamatut ja seal on kirjeldatut arvukate teadusuurimuste järeldust, et jooga aeglustab ainevahetust.
Võibolla selle pärast ma üpris vähese söömaga olengi?
Rääkimata sellest, et ma ei kulutagi eriti palju energiat.
Ja kui kulutan, siis taastan selle vaikuse ja puhkuse, mitte toiduga.
---
Instagrammist lugesin, et empaatide roll maailmas on negatiivse energia endasse imemine (absorbing negative energy). Hau naiss! :P
Polegi siis ime, et ma ei taha õue peal 'käsna mängimas' käia ja püsin kenasti kodus, kus "triibulisse patja pea / surume ja tundub meile / inimesed kõik on head".
---
Klassi lõpuosa on VT'le raske.
Esiteks ei saa ta õmblusmasinaga hakkama ja mina ei oska teda siin kuidagi aidata, sest mina omal ajal ka ei saanud :p Iga kord, kui mulle niidirullide peale (ja alla) panekut näidati, mõtlesin ma, et nalja teete või? :D Ma peaks selle meelde jätma? :D Üles ja alla, paremale ja vasakule, sinkadi-vonkadi? :D
No can do.
Kahjuks teeb VT jaoks asja veelgi keerulisemaks see, et ta on issult pärinud kehva ruumilise mõtlemise, nii et ta ei saa aru, mispidi ta asja õmblemiseks sättima peab jne... Ka matemaatikas on praegu just ruumiliste kujundite teema ja kui mina näen sopilise kujundi peale vaadates kohe ära, kuidas see tuleb osadeks lahutada, et saaks pindala ja ruumala arvutada, siis VT jääbki vahtima ja imestama, et kuidas sellele krõnksule lähenema peaks, kui see pole tavaline risttahukas. Ei oska aidata ka, kui vastus on enda meelest silmaga näha.
Aga see kõik on nii tühine selle kõrval, et kodu on praegu paradiislik paigake, kallistuste ookean.
Vähemalt siin on kõik juba pikemat aega soe ja rõõmus.
---
Minu viimaste päevade repeat-beat: Maarja Nuut "Veere, veere päevakene":
Loodan, et ka teil on kõik mõnusasti ja et te hoiate end hellasti :)
reede, 13. mai 2016
Pro vegan
Mnjaa, ma ise teatavasti vegan pole, kuid ma püüan nii hästi kui saan :)
Ma ei tunne end hästi, kui ma piimatooted ära jätan, liha ja muna puudumist aga tähele ei pane, nii et neid tarbin ülivähe - peamiselt kodust väljaspool süües. Ei mina hakka teiste inimeste laual saia seest rosinaid õngitsema, kui see on ainus taimne toit. Või piruka seest liha välja raputama... Ma ei taha, et inimesed, keda ma külastan või kellega ma koos söön, end kehvasti tunneksid.
Aga eetilises plaanis ma ikkagi leian, et veganlus on hea/õige eluviis.
Kui loomadel oleks tore elu, väljas jooksmise-siblimise võimalus ja vasikad jääksid karja juurde jne, siis oleks minu meelest kõik ok. Lihtsalt sellist liha-muna-piimatööstust nagu meil praegu on, ei tahaks toetada.
Ma mõtlen, et vanasti, kui Punik potti pisteti, siis oli liha suhtes suurem austus, sest sa teadsid, milline loom oli Punik, kui ta oli vasikas ja noor loom, mis lollusi ta tegi ja kui armas ta võis olla. Sa teadsid, et loom andis elu, et sinul oleks midagi toekat süüa. Aga nüüd ei vaata keegi vorsti vaikses tänutundes. Millest on kahju.
Aga ise ma proovin veganlust jälle siis kui tunnen, et sobib ja tahan ja...
Seda, et ma kohvist lahti saaksin, ma juba mitu aastat kannatlikult ootan :D, aga vägisi ei saa midagi.
Vahel ma ikka käin registreeritud kliendina Lõuna-Eesti toiduvõrgustiku lehel, aga seni olen näinud ainult seda pilti, et kõik tellimisringid on kinni ja kui ma end registreerin, siis saan iganädalase köögiviljakasti tellijaks hakata, aga minul pole õnnestunud leida, kuidasmoodi. Mitte ühegi kategooria alt ei avane ka hinnad. Mitte kunagi. Hästi palju raisatud aega, Brr.
Või siis hakkan mahetootjatelt piima-muna tellima, kui avaneb MUGAV, mulle arusaadav võimalus, sest ma kindlasti olen pigem ilma kui käin kogu aeg mingil lehel passimas, kas saab tellida ja siis käbedalt tellin ja siis vastan telefonile ja jooksen alla ja ei, parem mitte. Parem poepiimatilk ja vaikus.
For now....
kolmapäev, 11. mai 2016
Kassid ja herilased
Meie rõdu on sel suvel ka avatud ja seega - naabrikassi ja herilaste päralt.
Mida need herilased otsivad, ma ei tea. Tundub, et nad otsivad auke seinas, et neis ... elada? Üksi?
Sügisel nägin ma veidrat pilti: üks herilane müüris kaks puurimisauku meie seinas mingi hallikaspruuni sodiga kinni. Ma ei pannudki tähele, kas ta jäi ise sisse või välja. Aga kuna mina lähen nõelamisest hirmus paiste ja VT lihtsalt väga kardab, siis kleepisin ma sel kevadel kõik rõduseintes olevad augud kinni. Aga kurb on vaadata, kuidas nad tulevad ja otsivad... Ma ei teagi, kas nad tahavad teha endale kodu või kasutavad neid auke nagu puuõõnsusi, kuhu midagi koguda :)
Parempoolsete naabrite kass aga on pidevalt kas minu või vasakpoolse naabri rõdul. Ei saa enam ust lahti hoida, sest see kiisu hiilib kohe vaikselt tuppa ja sätib end kusagil sisse, minul aga on allergia. Samas on ta nii armas ja nutab mu rõduukse taga nii haledalt, et käin teda seal paitamas, pärast pesen käed hästi korralikult ära.
Paar päeva on kassike väga imelikult käitunud - ta nagu roomab ja tahab, et ma teda saba juurest masseeriksin, kui ma ta üksi jätan, siis haliseb valjult. Mõtlen, et äkki keegi lõi teda ja tal on valus... Kassi perenaisel on väike laps - äkki see tõmbas sabast? Aga äkki on tal lihtsalt jooksuaeg ja mina masseerin nii suure mure ja hoolega ta tagumikku? :D
Niisama mulisen, sest ei viitsi tõlkida ... :P
Mida need herilased otsivad, ma ei tea. Tundub, et nad otsivad auke seinas, et neis ... elada? Üksi?
Sügisel nägin ma veidrat pilti: üks herilane müüris kaks puurimisauku meie seinas mingi hallikaspruuni sodiga kinni. Ma ei pannudki tähele, kas ta jäi ise sisse või välja. Aga kuna mina lähen nõelamisest hirmus paiste ja VT lihtsalt väga kardab, siis kleepisin ma sel kevadel kõik rõduseintes olevad augud kinni. Aga kurb on vaadata, kuidas nad tulevad ja otsivad... Ma ei teagi, kas nad tahavad teha endale kodu või kasutavad neid auke nagu puuõõnsusi, kuhu midagi koguda :)
Parempoolsete naabrite kass aga on pidevalt kas minu või vasakpoolse naabri rõdul. Ei saa enam ust lahti hoida, sest see kiisu hiilib kohe vaikselt tuppa ja sätib end kusagil sisse, minul aga on allergia. Samas on ta nii armas ja nutab mu rõduukse taga nii haledalt, et käin teda seal paitamas, pärast pesen käed hästi korralikult ära.
Paar päeva on kassike väga imelikult käitunud - ta nagu roomab ja tahab, et ma teda saba juurest masseeriksin, kui ma ta üksi jätan, siis haliseb valjult. Mõtlen, et äkki keegi lõi teda ja tal on valus... Kassi perenaisel on väike laps - äkki see tõmbas sabast? Aga äkki on tal lihtsalt jooksuaeg ja mina masseerin nii suure mure ja hoolega ta tagumikku? :D
Niisama mulisen, sest ei viitsi tõlkida ... :P
Vägisõnad
Veider lugu, aga olen viimasel ajal agressiivsete sõnade suhtes ülitundlikuks muutunud. Ma "unfollow'n" silmapilk kõik veganid, joogid/jogiinid, 'esoteerikud ja müstikud', kes 'jäävad vahele' sellega, et end ja teisi vägisõnadega tegudele õhutavad. Mulle tundub see hullem kui piimatoodete tarvitamine (:D - see kõlab vist veitsa imelikult :D).
Paraku tundub ropendamine mingile osale eeskujudest/propageerijatest justkui ainus vahend, millega argise inimeseni jõuda - nagu oleks tohutu lõhe joogat või veganlust harrastavate ja mitteharrastavate inimeste vahel, kuigi keegi meist ei sündinud veganite perre ja joogat harrastati meie sünni ajal ka üpris vähestest peredes, ma kujutan ette... nii et mingit lõhet pole.
Näiteks kuulsaimat võitlevat veganit Freeleed ma ammu enam ei jälgi, sest ta mõjus nii tohutult agressiivsena, kuigi ta ropendas alati lustlikult ja 'toetavalt' /"carb the fu*k up!"/. Ergutuse mõttes seda tavaliselt tehaksegi, kuid... minus on hakanud see jubedust tekitama. Ükskõik "mis mõttes" neid sõnu ka öelda - need on agressiivsed sõnad. Freelee puhul pole abiks ka see, et tema elukaaslane Durianrider on vegan ja vist kõige tigedam ja rumalam inimene suure ja laia interneti peal, ma vähemalt väga loodan, et kõige... :D
Durianrider andis välja oma vegan-raamatu ja kas seda keelduti toimetamast või ei lubanud ta seda ise, aga olen nii palju kuulnud, et see on kõige toorem tooriktekst, mida inimsilm enne näinud on ja niimoodi - grammatikavigadest kubisevana, täis nii vigaseid sõnu, et ei saa arugi, misasjad need olla võiksid - see trükki läkski. Raamatu nimi on "Carb the Fuck Up!" :)
Nüüd on olemas ka Rage Yoga (raevujooga), kus asendite ja sirutuste vahepeal lonksatakse õlut ja ropendatakse.
'0'
Brrrrr!
Aga - igale oma!
Ma kujutan ette, et ropendamine ja 'puhta' elu poole liikumine on sel moel seotud selleks, et aidata üleminekuperioodis toppavaid hingi.
Ja eks me ju kõik oleme üleminekuperioodis...
Imelik on enda juures muutusi täheldada, kuigi enamik meist ju loodab muutuda (= areneda).
Mõnikord mulle tundub, et mu muutused on takistavad/isoleerivad..., siis aga jään lootma sellele, et ühed uksed tuleb enne sulgeda kui uued avanevad. Ja vaat, seal vahepeal istudki suletud ustega kambris ja mõtiskled, et mis värk nüüd on - midagi nagu pole?
Paraku tundub ropendamine mingile osale eeskujudest/propageerijatest justkui ainus vahend, millega argise inimeseni jõuda - nagu oleks tohutu lõhe joogat või veganlust harrastavate ja mitteharrastavate inimeste vahel, kuigi keegi meist ei sündinud veganite perre ja joogat harrastati meie sünni ajal ka üpris vähestest peredes, ma kujutan ette... nii et mingit lõhet pole.
Näiteks kuulsaimat võitlevat veganit Freeleed ma ammu enam ei jälgi, sest ta mõjus nii tohutult agressiivsena, kuigi ta ropendas alati lustlikult ja 'toetavalt' /"carb the fu*k up!"/. Ergutuse mõttes seda tavaliselt tehaksegi, kuid... minus on hakanud see jubedust tekitama. Ükskõik "mis mõttes" neid sõnu ka öelda - need on agressiivsed sõnad. Freelee puhul pole abiks ka see, et tema elukaaslane Durianrider on vegan ja vist kõige tigedam ja rumalam inimene suure ja laia interneti peal, ma vähemalt väga loodan, et kõige... :D
Durianrider andis välja oma vegan-raamatu ja kas seda keelduti toimetamast või ei lubanud ta seda ise, aga olen nii palju kuulnud, et see on kõige toorem tooriktekst, mida inimsilm enne näinud on ja niimoodi - grammatikavigadest kubisevana, täis nii vigaseid sõnu, et ei saa arugi, misasjad need olla võiksid - see trükki läkski. Raamatu nimi on "Carb the Fuck Up!" :)
Nüüd on olemas ka Rage Yoga (raevujooga), kus asendite ja sirutuste vahepeal lonksatakse õlut ja ropendatakse.
'0'
Brrrrr!
Aga - igale oma!
Ma kujutan ette, et ropendamine ja 'puhta' elu poole liikumine on sel moel seotud selleks, et aidata üleminekuperioodis toppavaid hingi.
Ja eks me ju kõik oleme üleminekuperioodis...
Imelik on enda juures muutusi täheldada, kuigi enamik meist ju loodab muutuda (= areneda).
Mõnikord mulle tundub, et mu muutused on takistavad/isoleerivad..., siis aga jään lootma sellele, et ühed uksed tuleb enne sulgeda kui uued avanevad. Ja vaat, seal vahepeal istudki suletud ustega kambris ja mõtiskled, et mis värk nüüd on - midagi nagu pole?
laupäev, 7. mai 2016
reede, 6. mai 2016
Sõnad
Hakkan hajameelselt laulma reklaamist meelde jäänud viisijuppi, kuid poole peal selgub, et see polegi mul meeles:
"Olen õnnelik, nii ... hmm-hmm, et mul oled sa..."
Jään mõtlema, mis selle "hmm-hmm" kohal siis oli...
"Nii rõõmus!" käratab VT ja põrnitseb mind etteheitvalt.
Vahin teda mõned sekundid jahmunult.
Siis purskame mõlemad naerma.
***
Lollitame armumise teemal.
VT näitleb olukorda, kus tüdrukule ootamatult läheneb tema salaarmastus.
Poiss räägib midagi ja tüdruk vaatab teda unelevalt naeratades.
"... see täiega sakib noh," lõpetab poiss jutu ja vaatab imestunult lollakalt naeratavat tüdrukut.
Tüdrukule jõuab kohale, et ta reageerib täiesti kohatult.
Ta raputab end korrale kutsudes pead ja kokutab närviliselt: "Heh, see... mul on miimikahäire!" ja tormab minema.
Kust see laps küll 'laulud' võtab?
Aga noh, kui on käitumishäired ja psüühikahäired, siis võivad ju ka miimikahäired olla :)
"Olen õnnelik, nii ... hmm-hmm, et mul oled sa..."
Jään mõtlema, mis selle "hmm-hmm" kohal siis oli...
"Nii rõõmus!" käratab VT ja põrnitseb mind etteheitvalt.
Vahin teda mõned sekundid jahmunult.
Siis purskame mõlemad naerma.
***
Lollitame armumise teemal.
VT näitleb olukorda, kus tüdrukule ootamatult läheneb tema salaarmastus.
Poiss räägib midagi ja tüdruk vaatab teda unelevalt naeratades.
"... see täiega sakib noh," lõpetab poiss jutu ja vaatab imestunult lollakalt naeratavat tüdrukut.
Tüdrukule jõuab kohale, et ta reageerib täiesti kohatult.
Ta raputab end korrale kutsudes pead ja kokutab närviliselt: "Heh, see... mul on miimikahäire!" ja tormab minema.
Kust see laps küll 'laulud' võtab?
Aga noh, kui on käitumishäired ja psüühikahäired, siis võivad ju ka miimikahäired olla :)
Üks mõte
Mul kummitab üks lähipäevil internetist leitud mõte, et ei abielluta mitte selleks, et kellegagi koos olla, vaid siis, kui ei suudeta oma elu ilma selle teise inimeseta ette kujutada.
Armas mõte minu meelest! :)
Aga mind paneb muigama järeldus, mida siit on võimalik teha: et hea kujutusvõimega inimestel pole vaja abielluda :D Need, kes pole abiellunud, on ilmselt väga hea kujutlusvõimega lihtsalt :)
Veel mõtlen, et ometi leidub abiellujaid, kes kahtlevad, kas nad on leidnud selle Õige.
Mul on alati olnud nii kurb seda kuulda...
Aga nüüd ma ei teagi, kas see on hea asi, et ma abiellusin Mehega, kelleta ma elu ette ei suutnud kujutada, või hoopis halb näitaja :p Ma olin kahtlustest küll nii kaugel, et enam kaugemal ei saagi olla.
(Samas nüüd ma suudan juba igasuguseid asju ette kujutada..., aga ei viitsi enam :D
See pidi jällegi hea märk olema, kui minevik ega võimalik tulevik ei tiku mõtetesse).
Armas mõte minu meelest! :)
Aga mind paneb muigama järeldus, mida siit on võimalik teha: et hea kujutusvõimega inimestel pole vaja abielluda :D Need, kes pole abiellunud, on ilmselt väga hea kujutlusvõimega lihtsalt :)
Veel mõtlen, et ometi leidub abiellujaid, kes kahtlevad, kas nad on leidnud selle Õige.
Mul on alati olnud nii kurb seda kuulda...
Aga nüüd ma ei teagi, kas see on hea asi, et ma abiellusin Mehega, kelleta ma elu ette ei suutnud kujutada, või hoopis halb näitaja :p Ma olin kahtlustest küll nii kaugel, et enam kaugemal ei saagi olla.
(Samas nüüd ma suudan juba igasuguseid asju ette kujutada..., aga ei viitsi enam :D
See pidi jällegi hea märk olema, kui minevik ega võimalik tulevik ei tiku mõtetesse).
Ajurveeda toitumisest
Jälle ma kirjutan söögist, aga püüdke ära kannatada.
Jõudsin ringiga tagasi ajurveedaliku toitumise juurde, mis tegelikult - nagu ma ka korduvalt öelnud olen - on minu kogemuse järgi kõige nutikam toitumisviis üldse.
Ajurveeda järgi on meil kolm loomu-kehatüüpi ja harva on inimesed läbinisti üks tüüp, aga mina olen küll vata mis vata.
Domineeriva vataga tüüp on tuulepäine kondikubu :P
Vata peab end rahustama, ohjeldama, keskendama.
Seega sobivad vatale toidud, mis põhimõtteliselt tekitavad teistes loidust ja on raskesti seeditavad, eriti just piimatooted, kuid need toidud peavad olema ka niisutavad (õlised) ja soojendavad. Kuna ka vata seedimine on väga tundlik (kaphal on ka, aga sellest hiljem) ja stressikartlik, siis oma "piim ja kaerad" tuleb vatal soojaks teha kuumutamise ja vürtsidega.
Kookosõli on jahutav ja tegelikult sobib vatale hoopis seesamiõli (mis on soojendav), kuid ma kasutan seda viimast pigem jalgade massaažiks ja oma vürtsidega piimakohvi ja kaerahelbepudru teen seeditavamaks kuumutamise ja vürtsidega: kaneeli, kurkumi ja koriandriga; pudru sisse panen ka lusikatäie kookosvõid, et oleks rammusam. Kohvi sisse panen kookosvõid ainult siis, kui tunnen, et vajan seekord rammusamat-toitvamat jooki.
Ingver oleks ka väga hea, aga paraku on mul seda raske doseerida - natuke ülearu ja mu süda hakkab puperdama. Ja see juurikas läks minul küll alati nii ruttu puiseks, et ma - soovimata head asja mitte raisku lasta - kippusin seda ikka ülearu uhama. Enam ammu pole ostnud... aastaid vist.
Toorsalatid on domineeriva vataga inimesele täielikult vastunäidustatud, kuna need tekitavad kuivust ja külma - eelkõige just seda on vaja vähendada vatal.
Aga taimetoidu hüvedest räägitakse nii palju, et peab tunnistama, et vahel satun jälle salatituhinasse. Kuigi mul otseselt mingit isu riivitud juurviljade järgi pole, näevad nad taldrikul välja silma rõõmustavalt erksad ja kui usud, et see on kasulik, siis sööd hea meelega :) Kuid ma tunnen väga selgelt, et vürtside ja piimaga keedetud kaerahelbepuder (no tegelikult ma lasen korra kergelt keema ja hoian siis mõnda aega kaane all - mingit viieminutilist keetmist ma küll ei korralda) on täpselt minu teema, parem kui keefiriga müsli. Vürtsidest kollane, sobivalt magus ja kookosvõiga rammusaks tehtud kaerahelbepuder lõhnab lihtsalt meeliülendavalt ja maitseb ka imehea. Soovitan kõigile endasugustele närvilistele kõrenditele :)
Teistest tüüpidest nii palju, et
pitta on energiline, lihaseline, tahtejõuline tüüp. Tema peab end jahutama toiduga. Ma kujutan ette, et toorsalatid peaks just pittale väga hästi sobima. Samas on pittal nii hea seedimine, et tal läheb hästi kiiresti kõht tühjaks. Tugevalt vürtsitatud tulised toidud pole pittale head, aga magus sobib ja kergemad vürstid ka. Aurutatud köögiviljad on samuti head.
Siit järeldub ka, et kes tahab end loidusest ja jõuetust depressioonist välja raputada, söögu just tuliseid vürtsikaid (TŠILLI!) toitusid.
kapha on pehmemate vormidega ja aeglane tüüp. Tema peaks väga ettevaatlik olema nn lima tekitavate toiduainetega nagu piimatooted ja magus. Sobib ergutav, kuum, vürtsikas toit, aga see ei tohiks olla väga soolane ja ka kaphale sobivad aurutatud köögiviljad. Kapha seedimine on loid.
Umbes nii :)
Ma ise tunnen küll, et toortoit teeb mu kuidagi... õhukeseks. Mitte kehalt aga meelelt. See pole kergus vaid hoopis... kust tuul, sealt meel :), ehk pidetus. See pole hea! Mmmmkmmmm!
Pole ime, et ma soovingi nii palju magusat ja piima-juustu.
Vata ongi ainus tüüp, kes piimakohvi-juustusaiadieediga hakkama saab :D
Jõudsin ringiga tagasi ajurveedaliku toitumise juurde, mis tegelikult - nagu ma ka korduvalt öelnud olen - on minu kogemuse järgi kõige nutikam toitumisviis üldse.
Ajurveeda järgi on meil kolm loomu-kehatüüpi ja harva on inimesed läbinisti üks tüüp, aga mina olen küll vata mis vata.
Domineeriva vataga tüüp on tuulepäine kondikubu :P
Vata peab end rahustama, ohjeldama, keskendama.
Seega sobivad vatale toidud, mis põhimõtteliselt tekitavad teistes loidust ja on raskesti seeditavad, eriti just piimatooted, kuid need toidud peavad olema ka niisutavad (õlised) ja soojendavad. Kuna ka vata seedimine on väga tundlik (kaphal on ka, aga sellest hiljem) ja stressikartlik, siis oma "piim ja kaerad" tuleb vatal soojaks teha kuumutamise ja vürtsidega.
Kookosõli on jahutav ja tegelikult sobib vatale hoopis seesamiõli (mis on soojendav), kuid ma kasutan seda viimast pigem jalgade massaažiks ja oma vürtsidega piimakohvi ja kaerahelbepudru teen seeditavamaks kuumutamise ja vürtsidega: kaneeli, kurkumi ja koriandriga; pudru sisse panen ka lusikatäie kookosvõid, et oleks rammusam. Kohvi sisse panen kookosvõid ainult siis, kui tunnen, et vajan seekord rammusamat-toitvamat jooki.
Ingver oleks ka väga hea, aga paraku on mul seda raske doseerida - natuke ülearu ja mu süda hakkab puperdama. Ja see juurikas läks minul küll alati nii ruttu puiseks, et ma - soovimata head asja mitte raisku lasta - kippusin seda ikka ülearu uhama. Enam ammu pole ostnud... aastaid vist.
Toorsalatid on domineeriva vataga inimesele täielikult vastunäidustatud, kuna need tekitavad kuivust ja külma - eelkõige just seda on vaja vähendada vatal.
Teistest tüüpidest nii palju, et
pitta on energiline, lihaseline, tahtejõuline tüüp. Tema peab end jahutama toiduga. Ma kujutan ette, et toorsalatid peaks just pittale väga hästi sobima. Samas on pittal nii hea seedimine, et tal läheb hästi kiiresti kõht tühjaks. Tugevalt vürtsitatud tulised toidud pole pittale head, aga magus sobib ja kergemad vürstid ka. Aurutatud köögiviljad on samuti head.
Siit järeldub ka, et kes tahab end loidusest ja jõuetust depressioonist välja raputada, söögu just tuliseid vürtsikaid (TŠILLI!) toitusid.
kapha on pehmemate vormidega ja aeglane tüüp. Tema peaks väga ettevaatlik olema nn lima tekitavate toiduainetega nagu piimatooted ja magus. Sobib ergutav, kuum, vürtsikas toit, aga see ei tohiks olla väga soolane ja ka kaphale sobivad aurutatud köögiviljad. Kapha seedimine on loid.
Umbes nii :)
Ma ise tunnen küll, et toortoit teeb mu kuidagi... õhukeseks. Mitte kehalt aga meelelt. See pole kergus vaid hoopis... kust tuul, sealt meel :), ehk pidetus. See pole hea! Mmmmkmmmm!
Pole ime, et ma soovingi nii palju magusat ja piima-juustu.
Vata ongi ainus tüüp, kes piimakohvi-juustusaiadieediga hakkama saab :D
neljapäev, 5. mai 2016
Arengust ja headusest
Mul on arvutis selline kaust nagu "pooleli".
See on alati kolmemeetrine, sest ma avan üht artiklit lugedes muudkui järgmisi aknaid, mis loetut võiksid täpsustada; sageli on artiklite all "sarnaste artiklite" soovitusi ja nii need aknad muudkui avanevad, kuni tuleb midagi muud tegema hakata või magama minna ja siis ma salvestan kõik need aknad kausta "pooleli".
Hiljuti leppisin endaga kokku, et enne iga uue raamatu või hobi käsilevõtmist vaatan selle kausta üle. No ja muidugi ei saagi ma millegi muuga enam tegelda, sest igast kolmandast artiklist sünnib kuus uut, mida lugeda :p
Aga nagu ma nädal või paar või rohkem tagasi (kuigi hindan tundide ja minutite möödumist üsna täpselt, on mul päevadest edasi aja kulu hindamine täiesti sassis :D) ütlesin, olen ma (ajutiselt?) rahu teinud sellega, et ma süstemaatiliselt ennast ei arenda ja ei õpi, sest tarvitseb vaid arengu suhtes avatud olla ja see toimub iseenesest ja täitsa kindla peale ja tõenäoliselt paremini, kui 'süsteemi' abil. Otsustasin, et olen lihtsalt Mehe ja VT jaoks täielikult olemas ja muuga läheb nagu läheb - küllap ikka ilusti! :)
 |
| - KIN fables (YouTube) - |
Eile jõudsin oma "pooleli" kaustas Mari Metsalliku postituseni "Saba taga ajamisest", kus Mari rääkis täpselt samast asjast:
"Kui oleme rahutud, on meis valguse puudus ja see tähendab, et meie mõtted ei ole piisavalt puhtad. Ärge laske elu mööda voolata, kuna ajate taga suurt vaimsust ja õnne. Unustage see hoopis ära ja keskenduge hetkes siin ja praegu headuse ja helluse jagamisele. Te märkate, et vaimne areng on iseeneslik ja loomulik ja järgneb teile ise, teda ei pea taga ajama. Me tunneme piinavat igatsust vaimse arengu järele ainult siis, kui seda ei toimu. Ehk me oleme nagu pausi peal ja suurest tahtmisest areneda on meie areng üldse peatunud. Laske minna, laske lahti ja sel hetkel, kui seda teete, hakkab vaimne teekond."
"Mil iganes inimene on rahutu, on tema mõtted ebapuhtad, on temas juba piisavalt materjali hetkel siin ja praegu endaga tõsise töö tegemiseks ehk oma mõtete puhastamiseks. Ta ei vaja rohkemat, sest peab enne õppima hakkama saama olemasolevaga. Ometi just sellised inimesed tunnevad suurt vajadust rohkema järele."
Mis puutub arengukipitusse, siis see kehtib üleüldiselt - ei maksa rabistada ja 'ahnitseda'!
Ma olen endale ka mõelnud, et kui ma ei suuda täie endastmõistetavusega kõigi inimeste suhtes ka paduväsinuna hooliv ja lahke olla, siis pole mul vaja kuskilt mingit arendavat raamatut otsima minna vaid tuleb juba minu sees olevad asjad ära klaarida. Ehk siis seesama - kõigepealt ole hooliv, pehme, soe ja lahke, alles seejärel või tõsisemalt hakata jooksma mööda kursusi, rännakuid, kuhjata voodi kõrvale raamatud, külastada laagerid... Ei ole hea näha inimesi, kes on end kurssi viinud kristallide ja aroomiõlide toimega, valdavad mingeid reiki või hingamistehnikaid, kuid on valvsad, kriitilised ja kergesti solvuvad..., aga eks iga inimene annab oma parima ja on alles 'teel'.
Leian, et Mari sõnum - te arenete harrastades hoolivust - on hästi oluline ja õige.
Aga ma ei tea, kas meestele on see sobiv tee...
Mulle tuleb kogu aeg meelde see, et Gunnar Aarma jättis armastuse jagamise naise hooleks ja ise oli nõudlik, edasipürgiv ja kergesti ärrituv. Mitte selline paks naerev buda :) Kuid tema kirjutatud raamatud olid ülimalt huvitavad ajal, mil sellist kirjandust vähe liikus. Kas ta oleks need kirjutanud, kui ta oleks naeratamise ja hellusega tegelenud?
Ma pole veel aru saanud, kas mehelik ja naiselik tee arengule ongi nii erinev või ohverdavad õpetlased end :) (loobudes pehmusest - pingutajad on ju karmid!), et meie saaksime lugeda ja areneda :)
Nii või teisiti - hästi tore, et ka naiseliku energiaga kirjutisi on nüüd väga palju leida :)
Way to go, Mari! :) Muahh!
kolmapäev, 4. mai 2016
Saad selleks, mille vastu võitled?
Nägin Instagrammis sellist tsitaati USA spirituaalselt juhilt Adyashantilt:
Tundub üsna loogikavaene, aga kogemus ütleb, et mingi tõde siin peidus on...
Kunagi ammu-ammu rääkisin siin blogis, et ma absoluutselt ei poolda seda psühholoogide õpetatud tehnikat, kus inimesed mingi kinnismõtte ilmnedes endale randme ümber tõmmatud kummiga vastu rannet plõksivad, et end välja tirida oma kasutute ja ringiratast tiirutavate mõtete mülgastest. Ma just soovitaks mõelda lõpuni, kuni kõrini saab.
See tsitaat põhineb samal kogemusel.
Sa saad selleks, mida alla surud.
Surud alla viha - oled kogu aeg vihane.
Surud alla kurbust - oled kogu aeg kurb.
Surud alla piinlemist - kannatad kogu aeg.
Surud alla ärevust/segadust - oled kogu aeg segaduses.
Me mõtleme, et me surume mingeid tundmusi alla, sest need on tekkinud - tegelikult aga kogeme neid tundeid, kuna oleme neid alla surunud.
Tundub üsna loogikavaene, aga kogemus ütleb, et mingi tõde siin peidus on...
Kunagi ammu-ammu rääkisin siin blogis, et ma absoluutselt ei poolda seda psühholoogide õpetatud tehnikat, kus inimesed mingi kinnismõtte ilmnedes endale randme ümber tõmmatud kummiga vastu rannet plõksivad, et end välja tirida oma kasutute ja ringiratast tiirutavate mõtete mülgastest. Ma just soovitaks mõelda lõpuni, kuni kõrini saab.
See tsitaat põhineb samal kogemusel.
esmaspäev, 2. mai 2016
Tõsiselt
Lugesin kunagi kusagilt ühe psühhoanalüütiku juttu (ma oletan, et tegemist oli M. S. Peckiga raamatus "Tavatu tee"), et inimesed, kes ei kavatse terapeudiga avameelsed olla, väidavad, et nad ei näegi unenägusid, mida 'saik' saaks analüüsida. Ja sama on inimestega, kes mäletavad kuhjade kaupa detaile - nad mäletavad seda kõike ainult selleks, et analüütikut segadusse ajada ja infohunniku alla matta :P
No mina näen alati hästi pikki ja kirjusid unenägusid. Kui mõtlen neid üles kirjutama hakata, hakkab mul ka järjest rohkem meelde jääma, kuni olen seisus, et pean 1,5 tundi tavalisest varem tõusma, et oleks aega kõik kirja panna :D - seega viimastel aastatel olen kirja pannud vaid märksõnu, et hoida silma peal korduvatel teemadel.
Aga ma mõtlen sellele, kui hale on ikka mõne vuudu-uudu-spetsialisti abi vajada: kui sinus midagi ei teki, oled süüdi, kui tekib liiga palju, oled süüdi. Igaüks ajab enesekindlalt isejuttu ka ja leebust on vähevõitu, sest meeles mõlguvad vaid kordaminekud, sest vead olid ju kõik 'patsiendi' süül.
Täna nägin jälle ülipika ja -kirju unenäo ja kuna isegi märksõnu tuli üleliia palju, jäin mõtisklema, mida ma valiks sealt psühhoanalüütikule rääkimiseks?
Arvan, et aju unenägude kaudu pigem 'ventileerib' end ja sügavamaid tähendusi tavalise inimese unenägudest otsida pole vaja. Näiteks üks pidevalt korrutatud detail minu tänases unenäos oli kellaaeg: laupäev, 16. kuupäev, kell 13.22 - olen kindel, et sel ajal ei juhtunud tegelikult mitte midagi. Unenäos oli mul vaja tõestada, et sisenesin sel kellaajal poodi, üks toode kotis, mitte ei ajanud seda poes kotti.
Kuulasin hiljuti Hallo, Kosmose vestlust dr. Riina Raudsikuga.
Olin kuulnud, et teda seostati kloordioksiidiga ja kusagilt lugesin hästi põlastavat arvamusavaldust tema raamatu "Energiakriis" kohta. Kui raadiosaade on kahetunnine, siis internetist leitav vestlus on kolmetunnine (SIIN). Mind lausa rabas, et tegemist on nii tasakaaluka, hooliva ja aruka inimesega. Teeb nukraks, et mitte ainult säravad kujud ei saa sõimata, vaid ka igati ontlikud, mõistlikud ja hoolivad inimesed. Olen ikka mõelnud, et kui keegi salvab, siis säuksusid liiga kõvasti ja astusid kellelegi saba peale oma jutuga. Aga paistab, et võid olla ka südamlik ja asjalik inimene, ning järsku tuleb hüsteeriline ajakirjanik sinu peale kriiskama. Tõesti masendav, see teadasaamine mõjub lausa lopsuna. Müts maha Riina ees, et ta lihtsalt taandus sellest madinast ja leppis sellega, et tema kuvand solgiga üle kallati, sest ajalugu on tuhat korda näidanud, et kui inimesed on otsustanud sind materdada, siis pole võimalik absoluutselt mitte midagi teha, et tõe või loogikaga nendeni jõuda, sest asi polnud kunagi infos vaid solgiga soperdamise vajaduses, mis lihtsalt otsib ohvrit. Loogika, info või tõega sinna vahele lihtsalt ei jõua, sest tõde ei huvita neid inimesi. Solk huvitab. Ja ma olen palju näinud ka seda, et kui inimese sees on kõik halvasti, siis püüab ta ümbritsevast halba otsida ja seda esile tuua - ma oletan, et meil on vajadus tasakaalustada sisemist ja välist energiat. Kui meil on hea, püüame ka ümbritsevat energiat tõsta - kui meil on halb, püüame ümbritsevat 'alla viia'.
Ühel Instagrammi kontol oli eile pilt Aasias rändavast noormehest, kelle sülle ronis ahvike. Noormees naeratas ja hoidis ahvi ning lasi kellegi pilti teha. Seda pilti jagas noormehe (virtuaal)sõber, kes mainis toredaid elamusi täis rännakut Aasias. Kui mina seda postitust nägin, oli selle all 13 kommentaari. Pooled olid, et yay!, nii äge ja pooled hurjutasid loomade ekspluateerimise pärast. Et need ahvid, keda turistidele paitamiseks hoitakse, on narkosõltlasteks muudetud ja kogu aeg kaifi all ja tegemist on loomapiinamisega. Pildi ülespanija vaidles, et see on (vist rannas tehtud pilt ja) metsik ahvike, mitte kellegi köie otsas olev loomake, kuid karm hurjutamine ja põlastamine jätkus.
Niimoodi teise inimese ilus elamus - tunda väikese loomakese sooja habrast kehakest enda külge klammerdumas, teda paitada ja tunda, kuidas ta su lähedust otsib - maha materdada... - mis inimesed need küll on? Kui sa tõesti tahad inimeste tähelepanu mingile probleemine pöörata, siis jumal küll, pea vastavat blogi või kirjuta inimesele erakiri, aga ära topi tema õnneliku elamuspostituse alla oma piinamisjuttu. Appi!!! :(
Sama olen näinud ka ostupostituste puhul. Keegi on oma ostu üle õnnelik ja Oluliselt Kõrgema Teadlikkuse ja Moraaliga Kommenteerija teeb üks-kaks selgeks, kui kohatu on see rõõm ja mis hirmsaid asju sünnib maailmas, kus see asi valmistati.
Kõike saab teha ja öelda hoolivalt, teisi inimesi või nende sõnumeid alandades tehakse juurde valu ja halba, mille vastu väidetavalt võideldakse.
Mõnitamise ja alandamisega ei saa ju kedagi harida või aidata ometigi!
Eile leidsin Interneti pealt sellise asja:
Küsitakse Elo Viidingult:
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?Märta Tikkase "Punamütsike" (1991) Ülev Aaloe tõlkes. Peaaegu luulevormis proosa, hea iroonia, keel poeetiline ja tundetäpne. Tsiteerin: "Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma. Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati."
Tõsiselt!
Tellimine:
Postitused (Atom)