reede, 18. juuli 2014

Memories

mälestused - weheartit.com
Vaatasin täna poole pealt Ingmar Bergmani filmi "Sügissonaat". Väga meeldis, küllap satun kunagi ka alguse peale :D, tahaks ikka tervikuna ka ära näha.

Meeldetuletuseks (sest te kõik olete seda filmi juba mitu korda näinud, usun): endisest kontsertpianistist ema tuleb üle pika aja külla oma täiskasvanud tütrele, kes hooldab oma vigast õde; ema on kõrge enesehinnanguga peen daam, tütrel aga on üht koma teist tema vastu hinge kogunenud - eriti just see, et ema pole osanud näidata oma armastust ja soojust ning on alati rõõmuga kodust ära, oma 'tuuridele' kepselnud. Ema räägib: Kas sa mäletad, et jätsin oma karjääri unarusse ja tulin sinu ja isa eest hoolitsema? Tütar vastab: Su selg oli haige ja sa ei suutnud enam esineda, tegid endale ainult häbi - selle pärast sa tagasi tulidki, kas sa tõesti ei mäleta? Ema šokeeritult: "Sa ju vihkad mind!!!" Tütar: "Ei, ikka armastan ja ikka veel ootan sinu heakskiitu."

Ehk siis Bergmani lemmikteemad: kuidas inimesed ei oska armastada, üksteiseni jõuda ja kuidas sündmusi erinevalt mäletatakse.
Film lõppeb lootusekiirega: tütar kirjutab emale, et olin su vastu jõhker ja veel pole hilja üksteist hellemalt kohelda.

Noh, nagu mu ammusemad lugejad teavad, on ka minul oma Emaga kibe suhe, õieti - nüüdseks seda enam pole. Teismelisena ja kahekümnendate alguses ma vaidlesin temaga mineviku üle, kahekümnendate keskel leppisin sellega, et meil on minevikust erivev arusaam ja nägemus ning üritasin tedagi lepitada sellega, et meil on mineviku kohta erinevad mälestused, nii et pole mõtet vaielda. Kahekümnendate lõpus mõtlesin, et hea küll, tegemist on ilmselgelt isiksushäirega, mu ema on haige, nii et ma lihtsalt lähen ja noogutan. Kahjuks ajasid tema ajuloputuse taotlusega jutud mu raevu - oli aga selge, et oma jälestust ja viha pole mul mõtet väljendada, sest temagi saaks sellest vaid hoogu juurde. Püüdsin tühja pilguga seal istuda, kuid viha minu sees kasvas kiiresti ja kuna ma seda välja elada ei kavatsenud, siis jäi see kõik vähemalt kolmeks päevaks mu keha ja maailma mürgitama, nii et lõpuks ma otsustasin, et ei võta ta kõnesid enam vastu. Milleks teha midagi, mille läbi tulevad ainult negatiivsed tunded ja mitte midagi head?

Mõnikord, kui ma pole temast midagi ammu kuulnud, siis mõtlen, et ta on maha rahunenud ja vanem ka (nüüd 61 a) - vast nüüd on võimalik temaga suhelda argistel teemadel ja mitte hakata 'minevikku puhtaks pesema' või selgeks rääkima. Kuid minu hea õnn on olnud, et iga kord, kui ma hakkan temasse suhtuma kui psüühiliselt haigesse vanainimesesse, tuleb keegi mingi uue õudse jutuga tema hiljutistest 'kildudest' ja mulle tuleb meelde, et - kuhu see isiksushäire koos kogu egomaniakaalsusega tal ikka kaduda saab... Küllap see jääb elu lõpuni ja karta on, et pean sellega ka oma järgmises elus tegelema :D, kuivõrd emotsionaalselt seotud inimesed saavad jälle kokku, kuni enam emotsiooni pole.


Nagunii on ema alati süüdi... mina emana samuti...
ma ei viitsi ettegi kujutama hakata neid etteheiteid, mida mina VT'lt kunagi oma tegematajätmiste või tehtu pärast kuulma hakkan, kui tema täiskasvanu on :D


Siiski on üks asi, mis on korvamatu - soov oma last füüsiliselt ja emotsionaalselt hoida, nii et laps ise ka seda tunneb. Ja leian, et sellega on meie peres läinud kenasti ja kuna see ongi minu kui ema puhul kõige tähtsam, siis usun, et olen üpris okidoki hakkama saanud. Pealegi on viisakas, sõbralik ja teiste suhtes tähelepanelik suhtumine meie peres nagunii kombeks; mõnikord juhtub, et läheme naljatades liiale ja siis me ikka toonitame - ka kahekesi lõõpides - et see läks nüüd liiale ja oli mõistagi nali, kuid enam mitte kuigi hea nali.


Eile käisime VT'ga ühel kummalisel kokkusaamisel...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle FBsse VT kunagine kasvataja ja lapsehoidja E - tema ja ta lapsega sõimegi eile linnas lõunat - ning tahtis sõbraks ja kokku ja kõike värki, ja mina mõtlesin, et armas taevas - kas me olime sõbrad tema meelest või? Mida asja ta minust küll tahab?
No vaat, kuu või paar hiljem sain teada.
Temaga oli 3 aastat tagasi juhtunud midagi ülimalt traumeerivat ja tema psühholoog oli soovitanud tal ikkagi usaldada kedagi ja sellest rääkida. E valis minu - küllap seetõttu, et mina pole oma nõrkusi ka tema eest varjanud, kuigi rääkisin lihtsalt ajatäiteks - olenes tujust, mõnikord viitsisin maast-ilmast (ehk eimillestki) lobiseda, aga mul endal on ka huvitavam rääkida tähtsatest asjadest, ehk oma hinge-elust :D...
Kahjuks on tegemist inimesega, kes mind üldse ei rikasta ja ma olen elu jooksul aru saanud, et koledaks kisuvad sellised suhted, kus ainult üks on suhtlemisest huvitatud ja teine suhtleb ainult selle pärast, et ei oska teist inimest kuidagi maha raputada, ei raatsigi, sest mõelge ise, kui üksildane peab olema inimene, kes järjekindlalt end sappa nihutab kellelegi, kes temast huvitatud pole! Ma mõtlen oma Emale..., et mina hoian temast eemale nagu sarimõrvarist ja ega tema teisedki lapsed-sugulased teda lahkema pilguga ei vaata - peale armsa Issakese -, mistõttu mina loodan sellele, et ta aeg-ajalt tutvub mõne uue inimesega ja saab kogeda lähedust, vähemalt mõnda aega. Ta on SUUUUUUUR suhtleja! Niisiis tundub ainult õiglane, et ma ise olen seltsiks teistele hüljatud hingedele, kui minu Ema toetavad võõrad.

E ütles, et ta pole oma sugulaste seas kedagi, kes temast hooliks ja keda tema usaldaks, ja tal pole ammu olnud ka selliseid sõpru, kellega ta oma Ülimalt Traumeerivast Sündmusest rääkida oleks saanud. Pole tõelisi sõpu. Pole kedagi, kes tõesti hooliks. Nii et mis parata, saan aru, et sellisel juhul pean see olema mina, kes vajadusel 3 tundi jutti räägib, et "see, et sinuga juhtus halb asi, ei tee sind kuidagi halvemaks ega võta sinult väärtust vähemaks."

Ma tean, et olen paljude inimeste maitse jaoks liiga avameelne, aga kas pole parem kellele iganes oma asjadest rääkida kui see, et sul veel 35. eluaastaks lihtsalt ei olegi oma elus sellist inimest, kellega oma hinges toimuvat jagada?

Niisiis, minu tänane soov on, et teie elus oleks inimesi, keda te täielikult usaldate ja kes seda usaldust ka täielikult vääriks.

Love
xx

4 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Mul on lähedased inimesed olemas :)

Mulle tuli ka meelde... üks vanem ja tegelikult võõras kolleeg tahtis ootamatult kohtuda.. hakkas siis kohe rääkima isiklikest halbadest asjadest ja elu õnnetustest.. Täitsa jube oli. Tundsin, et ta kasutab mind. Muutusingi raskeks ja kuidagi tumedaks..
Edaspidi vältisin. Hea kah, et nii tugev olen, et sellist mõju ruttu tajusin ja eemaldusin.

Kui sina suudad inimesi niimoodi aidata, siis tubli! Aga vaata, et enesele liiga ei lase teha.

karikate emand ütles ...

Tõesti tore, et kohe märkasid, et see inimene Su enesetunde halvaks teeb! Ennast tuleb kaitsta, kes see teine ikka kaitseb :D

Ma siiski püüan ka negatiivsusest eemale hoida... - ei tiku väga kätt hoidma, sest mõnel juhul see tõesti võtab tüki küljest.
E puhul aga mõtlen, et... temal on tõesti vaja, et keegi peale psühholoogi ka ütleks, et ...
Ja enne tema lohutama kukkumist ma uurisin pikalt, kas tal tõesti pole kedagi, keda usaldada. Asi on selles, et tal on vaja kindel olla, et tema lugu kõigile teistele sugulastele-tuttavatele edasi ei räägitaks - ja selles ta ei saagi kindel olla või pigem on kindel vastupidises - et niipea, kui ta kellelegi räägib, räägivad sellest kõik.
Kurb!

Mari ütles ...

Seda postitust sinu ema kohta lugedes tuli mul meelde aastate eest loetud Luule Viilma väide, et me kõik otsime oma emad endale välja enne sündi ja ka need keerulisemad, sest just "tänu" nendele õpime me selles elus seda, mis vaja. Me ei õpiks neid asju ära, kui seesama stressi tekitav ema oleks tore ja sõbralik.
Ja võib olla oled sa just tänu oma emale nii tore ema oma tütrele, sest sa tead täpselt, milline ema sa olla ei taha ja oled siis just see maailma parim ema, keda üks laps võiks endale soovida. Kunagi ei tea, mis on mille tegelik põhjus:)

karikate emand ütles ...

Jaa, Mari, olen ka kuulnud, et raske lapsepõlve valivad ambitsioonikad hinged, kes saavad siis ühe elu jooksul kogeda sama palju kui teised mitme elu jooksul.

Peab enda suhtes ikka vinge usaldus olema, sest on ju küllalt juhtumeid, kuidas ebasoodse keskkona ja armastuse puudumise tõttu muutuvad inimesed ise ka kaledaks...

Muide, ma ise olen küll kindel, et olen parem ja targem inimene, kui näiteks lapsepõlves :D
Ehk tõesti õppisin end parema poole keerama?!

VT'd kasvatades kindlasti arvestan oma kogemusi ja olen temaga hellem ja leebem kui ma oleksin siis, kui hoiatav näide puuduks.
Teisest küljest mu enda sisse kasvanud puudused jätavad ka VT mõnest asjast ilma...

Aga pole hullu kah! :)