Oi jõulupull, oi jõulutrall...

Kui Mees 23. detsembri keskpäeval mulle ikka veel telefonis 'arusaamatusi' lällutas, olles poolteist päeva kusagil ula peal olnud, siis hakkasin kahtlema, kas ta ikka nii hullusti pidutseb (ja kes teda nii kaua välja kannataks?) ning küsisin talt igaks juhuks, kas ta on haiglas, mille peale ta vastas jaatavalt.
Küsisin veel, kas nad seal haiglas ta nime teavad ja ta ütles sellegi peale Jah!

Nunuu, helistasin siis patsiendiinfosse ja tõepoolest oli neil neuroloogiaosakonnas minu Mees sees.

Läksin haiglasse ja leidsin ta õige õnnetus olekus.
Tuli välja, et ta oli laupäeva hilisõhtul ühel peol kokku kukkunud.
Insult!

Pühapäeval püüdis ta mulle helistada, kuid kuna ta rääkis pudikeeles, arvasin mina, et ta on täitsa joogine ja ütlesin talle: "Anna andeks, kallukas, aga sa oled nii purjus, et ma ei saa su artikulatsioonist aru."
Ta oli hetke vait ja pudistas midagi väga kurvalt... - sain aru ainult sõnast "kallu".
Mina küsisin: "Kas sa oled praegu hädas?" - "Ei."
"Kas sa vajad praegu minu abi?" - "Ei... Pudrupudrupudrupudru..."
Mina ütlesin uuesti: "Anna andeks, kullake, ma tõesti ei saa midagi aru - räägime, kui sa koju jõuad!"

Esmaspäeval selgus, et vaeseke oli oma tööotsa ära teinud ja polnud veel jõudnudki end alkoholiga "kosutada" - hoopis veresoon lõhkes ajus... sellest ka pudikeel.

Algul olin üpris nördinud, et mulle ei teatatud..., et Mees oli umbes 40 tundi haiglas olnud, kui mina teada sain, et ta seal on... Aga siis hakkasin mõtlema, et võibolla see ongi õiglane, et kui inimene on oma elu nii elanud, et ta abikaasa mõtleb, et mähh - nagunii purjutab jälle kusagil, ja ei hakkagi teda enne 2 või 5 päeva või nädalat otsima, siis kulub talle ära, et see aeg, mis naine on harjunud üksi kodus muretsema, lamab see mees nüüd üksi haiglas...

What goes around, comes around...

Esialgu näis, et asjad pole kiita - siiski on iga päev paranemist toonud.

Minu jaoks siin mingit šokki pole - olen Meest palju aastaid hoiatanud, et sinnapoole need asjad liiguvad.
Mulle näis, et tal on täiesti ükskõik...
Seda kummalisem on vaadata tema ehmatust nüüd, et Mis Nüüd Saab?
Mõnikord tekib mul mõte, et vastaks õige sama ülbelt nagu tema varem minu murejuttudele..., aga ehh... - ei nagu tahagi... Nii ma siis ütlengi muudkui: "Ära muretse, kallukas, küll kõik saab ilusti korda!"

Vaat, sellised jõulud siis! Tadaa!

...tühjavõitu haiglakoridor...