Kuidas ma korratuks hakkasin

Ma kunagi rääkisin, et plaanin sellist lugemisnädalat, et muud ei tee, kui ainult loen.
No lausa et ei tee süüa ega korista - Mees ise ässitab juba aastaid, et mis ma ikestan ennast selle päevaplaaniga ja võiksin elust mõnu tunda.
Mina ikka küsisin skeptiliselt, et ... ei tee süüa ja...?
Ja Mees arvas, et piisab, kui ma kartulid ära keedan... :)

Noh, ja esmaspäeval läksingi raamatukokku. Kas teate, ma pole iseenda pärast juba ligi kaks aastat raamatukogus käinud! Esmaspäeval ka sai tõukeks tegelikult see, et VT'le oli Eno Raua "Kalevipoja" mugandust vaja võtta...

Ja siin on minu saak:

Kui ma seda potsakat kodus vaatasin, siis hakkasin tasakesi ... ja siis üha valjemini naerma, sest ma läksin hulluks ma sain aru, et raamatuid võttes olin ära unustanud oma plaani ainult nädalaks võtta, ja võtsin kolmeks nädalaks, nagu see tavaline laenutustähtaeg on.

Ja nüüd ma olengi põhiliselt lugenud, ja jalutamas käinud, sest muidu lihased ju kärbuvad ja nägu närbub ja kõik need teised koledused... Ja süüa tegelikult teen ikka ka, sest süda läheb haledaks neid näljaseid nähes :D

Ja VT pidas koristamata kodus vapralt vastu 4 päeva - neljapäeva pärastlõunal minu toa põrandale õppima tulles küsis ta, kas võiks ehk mu joogamati endale alla võtta :D

Ja no täna ma siis koristasin toad ka ära...

minu armas pesa; põrand, millel VT õpib

Ja tegelikult olen läbi saanud ainult Franz Kafka kirjad ja Sandor Tar'i "Meie tänava".

Mõlemad suurepärased raamatud.

Kafka puhul mulle hirmsasti meeldivad tema neuroosid. Näiteks, kuidas ta kirjeldab oma vaimset suutmatust kellelegi külla sõita :D... Ma nii püüdsin omal ajal seda psühhiaatrile seletada, aga ei osanud ja polegi ime, sest isegi Kafka ei osanud seletada, miks teda muudatuste ja kohavahetuste eel selline äng haarab. Temagi kirjeldas seda hirmuna, kuigi seda asja, mida karta, polnud ka tema jaoks. Minu enda teooria on, et me mõlemad kartsime lihtsalt väsimust - sa sõidad ju kellegi pärast, suhtlema, aga oled väsinud ja ei taha kedagi näha. Aga ikka võtad ennast kokku ja lobised ja imetled küla-värke ja naudid protsessi, SEST selline oli plaan. Miks siis sõita? Sest on ebaviisakas teisi ainult enda juurde kamandada, vist.

Ja "Meie tänav" oli imehästi kirjutatud lugu nendest kõige allakäinumatest, kes ei saa päeva käimagi, kui pole veini laenanud. Nendest kes karjuvad unes, kui viinauim lahtuma hakkab, ja ärkavad siis omaenese kisendamise peale ehmunult. Haridust pole ja tööd pole - on invaliidsuspensionid ja töötu abiraha, jagatud naised ja kasimata lapsed. Aga väga naljakas oli, nii et soovitasin ka Mehele. Ja väga armas ka. Keda teema ei kohuta, soovitan julgelt, sest kirjutatud-tõlgitud on see raamat suurepäraselt.

Aga kuna Kafka suhtes on mul nii vana armastus, siis selle raamatu otsustasin endale ka ära osta.

Teisipäeval hakkasin Tavernasse, sõbrannaga (ühe teisega, mitte sellega, kellega Riia mäel drinkasime :D) kohtuma minema, ning hakkasin 'sokisahtlist' oma kogutud kopikaid otsima, aga ei leidnudki... hmmm...

Tulin koju tagasi, istusin oma madratsile ja vahtisin natuke toas ringi, et kuhu ma selle rahanutsaka siis seekord jälle toppinud olen? Esimene koht, kuhu vaatasin, oli õige. Jah, perspektiiv peab paigas olema - mina teen oma otsused ju tavaliselt voodil istudes :D

Jalutasin siis neljapäeval Taskusse, aga enne Rahva Raamatut astusin sisse Lindexisse, sest meil oli laupäeval vaja VT'le mõned riided osta ja ma mõtlesin luurekat teha.

Ja seal sattusin nunnule mustale pitskleidile... Proovisin selga ja... ostsin ära. Raha sai otsa ja raamatupoodi ma ei läinudki...

Tegin (kolmanda, kirja)sõbranna jaoks esikus kleidist foto, aga peeglisse välguga pildistada ei saa ja ma veel liikusin ka, nii et see tuli udune. Ja siis tegi fotokas seda kohutavat kiledat piiksu, mis annab märku, et kaart on täis. Issand halasta, miks see hääl nii terav peab olema? - see ajab mu peaaegu nutma iga kord ja üldiselt ma tühjendan fotoka igal õhtul, kui olen pilte teinud, et seda häält mitte iial kuulda...

Sõbranna jaoks ma pean kunagi ikka korraliku pildi tegema, ta juba kamandas, aga ma arvan, et blogisse kõlbab ka see udupilt, mis annab tööd pigem fantaasiale kui silmale, haha :)

Tegemist siis musta pitskleidiga, millel on all läbipaistmatu, väiksem osa. Läbi paistma jäävad varukad ja õlad, ning riba allääres, ehk siis suht traditsiooniline Väike Must Kleit, mis peab olema ju ometigi iga naisterahva riidekapis ja mul pole, nii et mingeid südametunnistuspiinu ma selle ostu pärast ei tunne.

Juhtumisi saatis (see kirja)sõbranna mulle postiga just sel hommikul ka käeketi:

"Kallike, see on Sulle puhtast rõõmust!"

Nii et selline edev päev :)

On olnud väga meeleolukas nädal, ja ikka ainult heas mõttes! :)