Teine selline väga hirmus asi meie televiisorites on Honey Boo Boo, olete näinud?
Pesakond erakordselt koledaid ja ülekaalulisi, räuskavaid ja räpaseid, kaamerasse peeretavaid inimesi.
Pole ühtegi asja, mis ka inimese välimusele nii hullu põntsu paneks kui rumalus, midagi pole öelda...
Ja ka jäin vaatama, poole silmaga küll...
Õudne!
 |
| kah tobedad - kesse siis vee all teepidu korraldab!? |
Aga ka päris õudust sattusin vilksamisi vaatama. Nägin, kuidas deemoniks muutunud näitsik järas mingis mahajäetud lossibasseinis üht ülikonnas noormeest. Teine neiu tormas appi, hüüdis midagi, ja deemon pööras end vaataja poole, paljastades suutäie nõelteravaid kihvu, millelt tilkus veri. Iuuuu!
Vahetasin ruttu kanalit, kuid sellest mulle piisas - kuigi vaatasin veel mitut asja, ilmusid need kihvad mulle silme ette niipea, kui olin tule kustutanud ja pea padjale pannud. Ei jäänudki üle muud, kui tuli taas põlema panna. Õnneks mu lampi annab nii kruttida, et ta põleks hästi tuhmi tulega...
Aga muidu loen praegu Jungi mälestusi, mõtteid ja unenägusid.
Väga mõnus lugemine on.
Ta räägib, kuidas Sigmund Freud paar korda ärritusest minestas, kui talle vastu vaieldi.
Ja kuidas arstid olid hädas ühe daamega, kes pidas neid endast alamateks ja kippus kõrvakiile jagama, kui talle öeldi midagi, mis polnud piisavalt aukartlik. Nii saatsid arstid teda ühe kolleegi juurest teise juurde, kuni ta lõpuks Jungi kabinetti jõudis. Ning tuli ka Jungi teraapias kätte moment, kus naise ravi mõttes oli oluline teda silmitsi seada mitte väga ilusa tõega. Daam kargas püsti, et Jungile virutada, kuid sama kärmelt krapsas püsti ka Jung ning teatas talle kiiresti, et daamidel on eesõigus, nii et andku aga tulla, aga ta hoiatab, et järgmisena annab ta ise samamoodi vastu. Daam langes patjadele tagasi ja pobises, et keegi pole temaga kunagi niimoodi käitunud, kuid sellest hetkest hakkas teraapia ka töötama.
Mulle tohutult meeldib, kuidas Jung enda uuritava materjali - inimese psüühika ja alateadvuse - ette igavese õpilasena tuleb. Ta ei dogmatiseeri oma seisukohti, vaid on alati valmis neid korrigeerima ja muutma. Tema jaoks on teadus kogumik tõdesid, mis kehtivad, kuni pole leitud paremini kehtivaid ja toimivaid tõdesid. Ka esitab ta oma materjali inimestest äärmiselt delikaatselt ja aupaklikult, mu meelest.
Freudi minestustest lausa tuli rääkida, et lugejale selgitada, miks ta pööras selja - või oli see pigem siiski vastupidi - sellisele autoriteedile psühhoanalüüsi vallas, nagu seda oli Freud. Ka mina olen mõelnud, et Freudil pidi mingi äge kompleks olema, et ta kõikides alateadvuse signaalides niimoodi allasurutud seksuaalseid impulsse nägi. Kindlasti on seksuaalsusel meie alateadvuses suur roll, aga kaugeltki mitte nii valdav kui Freudil. Freudi austuse ja õpihimuga kuulanud Jungile sai see üha selgemaks ja nii ei tulnud temast Freudi ideede laiemat levitajat ja kaitsjat, kuigi mõneski asjas olid Freudi teooriad ja metoodika Jungile suureks abiks ja ilmutuseks. Esmalt tuleb truuks jääda siiski enda arusaamale - kui on mingi arusaam :D
"Kui ma oma fantaasiaid üles kirjutasin, sain ma aru, et alateadvus muutub või põhjustab muutusi. Alles siis, kui ma alkeemiat tundma õppisin, sai mulle selgeks, et alateadvus on protsess ja et Mina suhe alateadvuse sisuga käivitab psüühes tõelise muutuse ehk arengu."
Jungi pidev (õppe)töö iseendaga, tema tohutu lugemus ja suur huvi erinevate kultuuride müütide ja esoteerika vastu on muljetavaldav. Meestel oli tollal ikka lihtsam professionaalne olla - söögi, toakorra ja puhta pesu eest hoolitses eranditult naispere ja mees võis tegelda vaid töö ja enesearendamisega, seda kiideti vaid heaks. Kuid Jung ise pidas küll oma peret oluliseks tasakaalustajaks, arvates, et oleks oma fantaasiamaailma kaduma läinud, kui peret poleks tasakaalustamas olnud. See juhtus tema arvates näiteks Nietzschega, kellel oli ainult see üks maailm, mis elas tema enda peas/hinges või tont teab kus...
2 kommentaari:
Hommik,
Sa seda filmi oled näinud?
“A Dangerous Method.”
http://www.imdb.com/title/tt1571222/
Fewer movies appeal to people who love psychology more than “A Dangerous Method.” This wonderful film chronicles the relationship between perhaps the two most famous psychologists in the history of the world, our buddies Sigmund Freud and Carl Jung. So, how much of the film is actually based on what we know of reality? Let’s talk about three major topics: the portrayal of early psychoanalysis, the relationship between our two protagonists, and the “relationship” (i.e., sexy time) between Jung and his female patient, Sabina Spielrein.
Kõike kaunist,
SK
Vaat, ei ole näinud..., küllalt uus film ka.
Hoian silmad lahti! :)
Postita kommentaar