Ma saaks aru, kui tegemist oleks kolmeaastastega, aga neiuke on 11 aastane.
Khm-khm.
Pilt oli tehtud sellel emakeelega seotud üritusel, kus VT esikoha sai - ma kusagil juba mainisin seda. Nüüd lõpuks kuulasin Vikerraadio arhiivist ära ka VT'ga tehtud intervjuu. Ilusasti rääkis, nimetas oma emakeeleõpetajat kenasti nimepidi ja mainis ka mind - ma pidavat nii hästi raamatuid ette lugeda oskama, et ka kõige igavam raamat tundub huvitav :D Ma pärast isegi küsisin, kas issi valmistas teda intervjuuks ette (Mees käis temaga Tallinnas), aga ei - ta oli kohe täitsa üksi nii tubli.
Mul on tohutult hea meel, et VT on nii tasakaalukas ja enesekindel esineja, aga paar 'teadaannet' võtsid veidi kohmetuma...
Küsimuse peale, kuidas ta harjutas, vastas ta, et ei pidanudki eriliselt ette valmistuma /bla bla bla/
ja "ma ei tahaks küll nina püsti ajada, aga ma olen selles asjas juba professionaal".
Ja kusagil kõlas veel: "Mina tunnen hea kirjaniku juba kaugelt ära!"
Ise sai päev varem 11 aastaseks :D
Aga noh, ma loodan, et sugulased-tuttavad, kes seda kuulsid, said aru, et kõneles pigem võiduhoog ja -rõõm kui täpne kaalutlus. Ma ju ise ütlen ka mõnikord, et olen midagi sada korda näinud või teinud - mis mõnikord võib tähendada ka vaid viit korda...
Põhiliselt on mul hea meel, et VT on endiselt tubli ja terve (ptui-ptui-ptui) ja see, et ma nüüd kahes kohas elan, pole teda seni tuntavalt traumeerinud. Andsin talle ka väga pikalt aega selle mõttega harjuda, et hakkan 'põhikohaga' mujal elama.
Lõpuks on ikkagi nii, et kui lapsevanem on õnnetu, väsinud, tusane ja viril, siis ta võib lapsele ükskõik kui häid õpetussõnu jagada, aga laps ei kuula teda, kuna ei taha nagunii temasuguseks saada. Rõõmus ja reibas vanem aga on eeskujuks juba oma olemusega, laps juba spontaanselt tahab tema moodi olla ja seab teda endale eeskujuks.
Vähemalt mulle tundub nii :)
*
No pole mul püstise nina pilte... panen siis lihtsalt nunnu lapse ja koera pildi izismile.com'ist.
Laps ja koer pildil pole selle looga seotud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar