Kribu-krabu

Selles maailmas on palju asju, mida me peame oluliseks. 

Siiski - lõppude lõpuks jääb ainsana alles armastus,

mida me üksteisele jagame.

See võib tunduda kulunud kõnekäänuna,

kuid viimaks me näeme, et tegemist on absoluutse tõega.

Armastuse hetk võib tunduda väikese asjana,

kuid surma hetkel tundub see armastus olevat kõik.

No mina leidsin need pildid weheartit.com'ist, kuigi neil on mitut sorti logod peal...

Aga kust see sinine tekst pärit on, seda ma ei mäleta...

Ja kes see ütles, et surivoodil ei mõtle keegi, et oleks pidanud ikka rohkem tööd tegema, vaid pigem ikka, et oleks lähedastele rohkem tähelepanu pidanud pöörama, rohkem armastust väljendama ja tundma - seda ka ei mäleta ja isegi tsitaati pole... aga keegi nii ütles... ja ma kahtlen ka, kas ükskõik mis saavutused surivoodil loevad peale selle, kui palju armastust on elu jooksul endas tuntud ja väljendatud. Näiteks kuulus Rootsi režissöör Ingmar Bergman (keda mina hindan küll eelkõige avameelse kirjanikuna, kuna vaat - juhtumisi pole ma ühtegi tema filmi vaatama sattunud) olevat vanaduses öelnud, et peab oma elu luhtunuks just selle tõttu, et armuelu oli tal suht selline... kapriisne ja õnne ta oma paljudele abikaasadele ja armukestele ilmselt vähemalt enda arvates märkimisväärselt ei toonud. Ja kui see tõesti nii on, siis ma nõustun. Teistele inimestele on tema looming kindlasti kingitus, aga enda hingele ta sellise eluga küll kingitust ei teinud. Ilma armastuseta elatud aastad on maha visatud aastad... (ma muidugi ei pea siin kitsalt mehe-naise vahelist armastust silmas). Aga destruktiivsed suhted on nii armastusest kui ka tarkusest kaugel.


Muide, kas pole imearmas ja liigutav see neljas pilt, kus - ma eeldan - sõjaväeteenistusest saabunud issi saab esimest korda oma pisitütart hoida!?!

Püstisest ninast

Eile tõi VT klassiõde kooli ajakirjast välja rebitud pildi VT'st. Tüdrukud kogunesid kokku, vaatasid ja imestasid - VT ise ka :D, sest meil seda ajakirja pole. Ja siis üks klassiõde haaras selle pildi enda kätte, rebis pooleks ja istus rahulikult oma kohale tagasi.

Ma saaks aru, kui tegemist oleks kolmeaastastega, aga neiuke on 11 aastane.
Khm-khm.

Pilt oli tehtud sellel emakeelega seotud üritusel, kus VT esikoha sai - ma kusagil juba mainisin seda. Nüüd lõpuks kuulasin Vikerraadio arhiivist ära ka VT'ga tehtud intervjuu. Ilusasti rääkis, nimetas oma emakeeleõpetajat kenasti nimepidi ja mainis ka mind - ma pidavat nii hästi raamatuid ette lugeda oskama, et ka kõige igavam raamat tundub huvitav :D Ma pärast isegi küsisin, kas issi valmistas teda intervjuuks ette (Mees käis temaga Tallinnas), aga ei - ta oli kohe täitsa üksi nii tubli.

 Mul on tohutult hea meel, et VT on nii tasakaalukas ja enesekindel esineja, aga paar 'teadaannet' võtsid veidi kohmetuma...

Küsimuse peale, kuidas ta harjutas, vastas ta, et ei pidanudki eriliselt ette valmistuma /bla bla bla/
ja "ma ei tahaks küll nina püsti ajada, aga ma olen selles asjas juba professionaal".

Ja kusagil kõlas veel: "Mina tunnen hea kirjaniku juba kaugelt ära!"

Ise sai päev varem 11 aastaseks :D

Aga noh, ma loodan, et sugulased-tuttavad, kes seda kuulsid, said aru, et kõneles pigem võiduhoog ja -rõõm kui täpne kaalutlus. Ma ju ise ütlen ka mõnikord, et olen midagi sada korda näinud või teinud - mis mõnikord võib tähendada ka vaid viit korda...

Põhiliselt on mul hea meel, et VT on endiselt tubli ja terve (ptui-ptui-ptui) ja see, et ma nüüd kahes kohas elan, pole teda seni tuntavalt traumeerinud. Andsin talle ka väga pikalt aega selle mõttega harjuda, et hakkan 'põhikohaga' mujal elama.

Lõpuks on ikkagi nii, et kui lapsevanem on õnnetu, väsinud, tusane ja viril, siis ta võib lapsele ükskõik kui häid õpetussõnu jagada, aga laps ei kuula teda, kuna ei taha nagunii temasuguseks saada. Rõõmus ja reibas vanem aga on eeskujuks juba oma olemusega, laps juba spontaanselt tahab tema moodi olla ja seab teda endale eeskujuks.
Vähemalt mulle tundub nii :)

*

No pole mul püstise nina pilte... panen siis lihtsalt nunnu lapse ja koera pildi izismile.com'ist.
Laps ja koer pildil pole selle looga seotud :)

Niisama...

Ühel õhtul märkasin, et seitsme antibeebipilli asemel, mis oleks tabletilehel olema pidanud, oli minu lehel kaheksa tükki alles. No ma tõesti ei tea, et oleksin mõnel õhtul tableti võtmata jätnud - mul on isegi igaõhtune telefoniäratus selleks pandud, aga mis ma muud oskan arvata, kui et olen ühe siiski millalgi võtmata jätnud.

Mainisin seda ka Poisule ja arutlesin endamisi, et kuigi ma ise last ei plaani saada, siis kui üks pabul ikka hirmsasti tükib siia ilma, ettevaatusabinõudele vaatamata, siis ma aborti ei tee ja loomulikult armastan teda väga.

Poisu on selline suur nunnutaja, olemuselt ja käitumiselt sobib ta lastega hästi. Olen näinud teda lastega. Ja tema tahab väga last. Ta kussutab ja lohutab isegi mind, kui ma mõnd põnevikku vaadates kägisema ja siplema hakkan :D

Minu abordijutu peale viibutas ta rusikat ja ütles: "Ära isegi mõtle selle võimaluse peale."

Khm.

Olen talt küsinud, mis siis, kui mina ei hakkagi kunagi last tahtma?
Sest ma tean, et tema tahaks.
Et kas meil siis on üldse mõtet abielu peale mõelda...
Ta ütles, et noh, siis ei saa! Aega ju on, eks vaatame.

(((Mõned nädalad tagasi ütles Poisu, et me peaksime võimalikult kiiresti abielluma. Mina pooleldi magasin ja kui ma uniselt küsiva mühatuse kuuldavale tõin, siis ta lihtsalt kordas oma lauset ja mina magasin edasi. Unustasin selle ära, kuid paar päeva hiljem tuli järsku meelde. Siis lihtsalt ütlesin, et kuni meil veel oma kodugi pole, ei hakka me abielluma; või kuidas ta seda ette kujutab - elan VT ja Mehega ühes korteris edasi ja olen temaga abielus?)))

Igatahes, kui ta mul abordi peale mõelda keelas, siis ma protesteerisin, et mis siis, kui temaga midagi juhtub? Kas ma viin tema lapse ka Mehe juurde, et Mees ta üles kasvataks?

Ja tema vastas täiesti rahulikult: "Võibolla kasvatan mina hoopis tema lapse üles."

Me pole sellest eriti palju rääkinud, et VT võiks meiega elama tulla, kuna VT praegu ei taha Poisust midagi kuulda ja on tema peale kuri. Nii et VT jääb praegusesse korterisse elama issiga/Mehega - laps tahab ikka võimalikult vähe muudatusi ühekorraga. Aga olen nii rahul, et Poisu arvestab võimalusega, et VT tahab mingil hetkel minu ja Poisu juurde elama tulla ja on täitsa poolt!

Aga muidugi on see abiellumise-asi minu jaoks praegu lihtsalt fantaasia või mõttemänguke. Samas, kui Poisu on sama armsake edasi, siis võib ju ka abielluda, mina pole poolt ega ka vastu. Kuna olen üle 13 aasta abielus olnud, pole mulle seda vaja, aga mäletan hästi, kui väga ma ise omal ajal nimelt abielluda, mitte lihtsalt koos elada tahtsin, ja kui tänulik ma olin, kui Mees sellega nõustus, kuigi tema jaoks puudus sellel asjal 'point'.

Aga mis minu ja Poisu praegusesse üürikasse puutub, siis... seal on prussakaid!
Ja pole internetti!
Ma jälestan ämblikke, paljujalgseid ussikesi ja prussakaid ja kardan vapsikuid, herilasi, mesilasi ja parme.
Internetita ma saan ilusti hakkama, aga prussakatega..........
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.......................
Tappa ma neid ei suuda ja välja kannatada ka mitte.

*
Pildid: izismile.com

Ohtlikud suhted

Mingis varasemas postituses mainisin, et Mehega võttis ühendust meie kunagine kursaõde ja kutsus teda kohvi jooma sellisel moel, et jäi mulje, et ta on huvitatud suhtest.

No kohvi jooma Mees ei läinud, aga kui tüdrukul tuli doktoritöö kaitsmise afterparty, siis sinna ikka läks. See on ju tähtis ja tore üritus.

No ja sellel peol andis Doktoripreili mõista, et tema on nüüd Meest mitu korda kutsunud ja nüüd on Mehe kord teda kutsuda... kinno ja... kohvikusse ja... Kui Mees küsis tema sihtide kohta, siis ikka pere ja kaks last ja...

Paraku Mees küll rohkem lapsi ei taha. Ja talle tõesti ei sobi titad ja beebid :D, võin oma kogemustest kinnitada.

Ja nüüd oli Mees hädas: kas kutsuda Doktoripreili paar korda välja nagu ta ootab, ja püüda talle selgitada, et Mees ei taha midagi sellist - mis võib preilit solvata, või lihtsalt mitte kutsuda teda kusagile, mispeale Doktoripreili küllap ka solvub, aga omaette, mitte Mehe nina all.

Ma ise mõtlesin, et Mehele kuluks ära end natuke tuulutada ja veidi flirtida, aga jah, mitte sellise inimesega, kes peret tahab. Mehele sobiks mingi boheemlaslikum piiga, kes ei kohku tema pidevast lõõpimisest kõige ja kõigi kallal. Elukaaslaseks sobiks Mehele keegi südamlik, arukas ja pretensioonitu naine..., ma arvan.
Ah, kellele selline ei sobiks? :D

Ma ise (Mehe asemel) vist kutsuksin tüdruku kohvikusse ja räägiksin, et nii ja naa, mina lastega peret mitte mingil juhul ei taha. Ja siis vaataks piiga ilme järgi, kas ta on sellisel juhul niisama-kohvijoomisest huvitatud, või on tal aega kulutada vaid tõsiste kandidaatide peale.

Kuidagi nukker on..., et see Doktoripreili ja Mees pole üle 10 aasta kohtunud, aga preili andis juba esimese telefonikõnega märku oma huvist Mehe kui mehe vastu. 10 aastat jõuab inimesi muuta palju - ei saa eeldada, et inimesed teineteisele veel meeldivad. Ja pole meeldivat viisi, kuidas teisele inimesele teada anda, et temast ei olda nii huvitatud, kui ta ise võimalikuks pidas.

*
Pilt: izismile.com

Jõudsin just ulapealt tagasi...

... ja tahan kohe tänada kõiki, kes mulle kirjutasid!

Iga kiri oli kena ja iga kiri (ja kommentaar) rõõmustas mind :)

Aitäh!

Tänan juba ette ja taha ka neid, 

kes oleksid mind vastutustundetu jutu ajamise pärast noomida tahtnud,

aga otsustasid selle tegemata jätta :D

sest tõesti - ma ei saanud ühtegi hurjutavat kirja

(ja loodan, et see nii ka jääb ;) )

Mõni pikem kiri on kindlasti vastuse 'ära teeninud', 

aga hetkel on natuke palju saginat ja ringiliikumist,

kohe-kohe jõuab koju VT ja siis on 100% tähelepanu tema peal ja... 

ma pole praegu kindel, kas ma millal ma jõuan.

*

Pildid: izismile.com

Tekstike: weheartit.com

All you ever wanted...

Kõik, mida mina tahtsin, oli harmooniline, üksteisest hooliv ja armastust väljendav perekond.

Siiski leidsin end ühel hetkel olukorrast, kus Mees hoidis omaette ja laps oli nagu vihale aetud metsmardus mul kuklas oma lõputute pretensioonide ja kriitikaga.

Tundus, et see 'projekt', millesse ma olen kogu oma energia pannud, oli läbi kukkunud.

Kui ma aga järele mõtlesin, siis - Mehe puhul - pole midagi halba selles, kui oled elurutiiniga nii rahul, et muud ei taha ega märka. Ju see on elu, mis lõpuks ometi inimesele täielikult sobib.

Eile lugesin Bhagavad-Gitat ja Tegudejooga peatükis olid sellised värsid:

17. Inimene aga, kes enda üle rõõmu tunneb ja endaga rahul on

leidnud rahulduse iseendas,

sel pole midagi vaja teha.

18. Ei ole tal asja ei sellega, mis tehtud,

ega sellega, mis tegemata,

ei otsi ta tuge üheski olendis.

See tundub täpselt Mehe kohta käivat :)

Ja Väike Tüdruk on küll - ma loodan, et ajutiselt - loobunud oma pehmusest, kuid ta on hämmastavalt terane, elutark, meelekindel ja enesekindel. Mulle tohutult meeldib, et kui ta otsustab kellegi vastu leebe olla, siis mitte tülihirmus ja argusest, vaid teise inimese vaatekoha mõistmisest. Olen osanud õpetada ta erinevaid lähtepunkte otsima ja tema arutluskäigud ja järeldused rõõmustavad mind oma avaruse ja samas konkreetsusega, ta on äärmiselt sõnaosav ja ilusa lausega laps :) Kui ta mõned nädalad tagasi võitis ühe üle-Eestilise emakeelega seotud värginduse, sain tema emakeeleõpetajalt nii kena kirja, kus muuseas oli öeldud, et ta paneb end ka tavalises koolitunnis kuulama. Üldse, kõik asjad, mis see õpetaja kirjutas, olid ka minu meelest tõesed. VT on omamoodi tähelepanuväärne laps. Seega olen ma temaga tublit tööd teinud (sest tõesti, võtsin emaksolemist väga suure vastutustundega) ja ei saa öelda, et ta oleks 'aia taha läinud' laps.

Siiski, sellisena nagu ma möödunud kevadel olin, ei näinud ma, et ma oleks oma perele muud kui häiriv objekt. Mul polnud justkui midagi neile rohkem anda - need olmeprobleemid millega ma (pere)naisena tegelesin olid Mehe ja VT arust pehmelt öeldes tähtsusetud. Minu tuge ja emotsionaalset 'hoolekannet' ei vajanud justkui enam keegi...

Ja kuna ma olen... no alates 7. eluaastast peale heietanud enesetapumõtteid, siis tundus mulle, et just praegu oleks selline aeg, kus ma olen ühte-koma-teist-head siiski teinud, aga ei jäta kedagi hätta, kui ma kaon. Ruumi rohkem, haisu vähem, nagu ilusti öeldakse...

Arvestasin, mis mul on vaja ära teha ja panin kuupäeva oktoobri lõppu. Kustutasin arvutist hunnikute viisi faile, mis poleks kellelegi peale minu huvi pakkunud. Tegin ühekordseteks põrandakaltsudeks hunniku riideid, mis olid juba 'väsinud' - kui materjal ei sobinud ja olin kindel, et VT neid ei taha, siis viskasin lihtsalt ära. Ikka tasapisi, mitte korraga mitu prügikilekotitäit. Mõtlesin, et kui mul on nii vähe elada, siis teen seda oma parimates riietes :) Tasapisi nihverdasin oma lugemist ootavate raamatute riiulitäied suurtesse raamaturiiulitesse tagasi. Sorteerisin, lõikusin, viskasin minema või pakkisin ühte suurde kasti VT jaoks oma sada märkmikku ja kaustikut. Kirjutasin ühte ekstra selles võetud vihikusse VT ja Mehe jaoks üles kõik VT head arstid (pere-, silma-, hamba-, naha-), sugulased ja poed, kust mida saab VT jaoks. Kirjutasin mõlema jaoks ka kirjad.  Olin rahulik ja rõõmus.

Ja kui ma juuni lõpus omale oma toa küsisin, siis mitte Poisu pärast, vaid hoopis sellepärast, et kavatsesin enne surma jooga ja meditatsiooniga korralikult nii öelda sina peale saada. Vaat nii. Sest olen alati tahtnud surra mitte mingi väljakannatamatu olukorra eest põgenedes, vaid endaga rahule jäädes ja helgemeelselt :)
Muide, ka idamaades on täiesti aktsepteeritav enesetapp askeesi teel, nii et inimene lihtsalt ei söö enam. Seda võivad teha nii ilmikutest vanad ja haiged, kes ei taha koormaks olla, kui ka mungad-õpetajad. Kui nüüd aus olla, siis pereinimesed seda teha ei tohiks, kui nad veel kuidagigi suudavad oma peret aidata, aga see selleks, see on ilmselt suhteline... Mina tundsin küll, et rohkem mul anda pole ja see, mida mina andmisväärseks pean, võetakse nö pikkade hammastega vastu, nii et...

Ja edasi olid päevad väga kerged. Väga lihtne on taluda kõike, kui tead, et kauaks seda pole. Ja nii lihtne on kõik emotsioonid kaastunde ja sõbralikkusega asendada, kui kuulad kellegi ärplemist või vaatad külma selga ja tead, et varsti on neil natuke raske, kuid see saab olema nende elu - aga nemad seda veel ei tea ja sina tead.

Ja väga huvitav ja ennast säästev karmaga seotud mõte tuli mulle pähe: kui VT ja Mehe karma ei näeks sellist hoopi ette, siis ma ju ei teeks seda. Kui ma seda teen, siis kindlasti on see nende karma. Kellegiga (-gagi?) ei juhtu midagi teenimatut - kui uskuda eelmisi elusid ja karma seadust. Tundsin, kuidas hakkan neist juba eralduma, eemalduma. Tegin endiselt kõik, mida suutsin ja oskasin ja vajalikuks pidasin, kuid... mulle tundus, et neil on oma saatus, mis ei pea ilmtingimata minu omaga seotud olema. Sellepärast võtsin endale ka vabaduse küla-peal olla, selle asemel, et kodus VT igavust peletada, tema lõputut näägutamist kuulates. Ütlesin talle, et tavaliselt unistavad lapsed kodust põgenemisest, aga meie peres tahab emme kurja lapse eest ära põgeneda.

Ja kujutate ette, mis siis juhtus...!

Kui ma varem olin võrrelnud end oma kujutluste imenaisega ja jäänud alati alla, alati rahulolematuks, siis nüüd... võrdlesin ma oma tegemisi surnud naise potentsiaalse panusega. Ja mõelge vaid: surnud naisest tegin ma iga kell rohkem!

Oletame, et ma olen 21 tundi ööpäevas kodust ära, või oma voodis pikali, aga nende ülejäänud 3 tunni jooksul käin poes, valmistan potitäie sooja sööki, koristan veidi ja aitan lapsel õppida - see kõik tulnuks ju teistel ära teha, kui mina seda poleks teinud (olles surnud). Nii et olin iga issanda päev endaga väga rahul. Kui olekski olnud päevi, mil ma üldse kodus pole või üldse midagi ei tee, siis see poleks hullem kui minu panus surnuna, nii et miinusesse ei saanud ma enam mitte kunagi, mitte kuidagi jääda!

It takes getting everything you ever wanted

and then losing it all

to know what true freedom is...

LANA DEL REY

Püüan tõlkida: "Selleks, et mõista tõelise vabaduse olemust, tuleb saada kõik, mida sa iganes soovinud oled, ning seejärel see kõik kaotada..."

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt on see üks teedest vabaduse kogemuseni jõudmiseks...

Ja niimoodi ma siis elasin, vaikselt ja rahulikult üha lahkudes, emotsionaalses mõttes vähemalt.

No augusti teisel poolel jõudis niisama suhtlemine Poisuga teisele tasandile. Ja tema hakkas küllalt ruttu rääkima abiellumisest jms... Algul ütlesin lihtsalt, et ma küll enam kunagi ei abiellu. Siis naljatasin, et tõepoolest, seda mulle veel vaja ongi: veel üks mees õnnetuks teha... Aga lõpuks rääkisin ikka ausalt ära, et ma ei tea nüüd küll enam täpset kuupäeva, aga üldiselt mul pole kavas siin maapeal selles kehas teistel inimestel jalus koperdada. Poisu ütles, et kui mul on kodus nii paha, siis tulgu kohe tema juurde ja ma olin üle pika aja üllatusest tumm. Ma olin talle rääkinud seda juttu hoopis selles mõttes, et tema peab putku pistma..., et pole mõtet tõsielt suhelda sellise inimesega nagu mina... Aga Poisu jaoks ei teinud need mõtted mind jubedamaks... ja noh... siin ma siis veel olen.
Oktoobri lõpp oma tähtajaga on möödas...

Muide, kui mul eelmine kord tõsised enesetapuplaanid käsil olid, siis tutvusin Mehega.

Kas saadab Taevaisa mulle Päästjaid Printse, või on lihtsalt nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - no kes teab. Mees oli mulle paljudeks aastateks ikka täiuslik kaaslane, nii et vast ma ikka pole valinud 'esimest ettejuhtuvat' õlga, millele toetuda.

Aga, kui sul enam mingeid soove, ootusi ega plaane pole, siis on kõik mis tuleb - boonus!

Imehea on niimoodi elada... Olen kuidagi vabadusse kasvanud.

Mõned hetkel puudutavad tsitaadid ka OSHO'lt.

*

See, kes ei mõtle kunagi tulevikust, ei mõtle ka minevikust. Need käivad koos; minevik ja tulevik on koos, ühendatud. Kui te mõtlete tulevikust, siis pole see midagi muud kui mineviku projektsioon; kui te mõtlete minevikust, siis pole see midagi muud, kui püüd tulevikku kavandada - nad on koos. Olevik on mõlemast väljaspool - inimene, kes elab hetkes, siin ja praegu, ei ole koormatud mineviku ja tulevikuga, tal pole seda koormat.

*

Kui hakkad mõtlema tulevikust, ambitsioonidest ja soovidest, siis jääd SELLEST hetkest ilma. Ja kui jääd sellest hetkest ilma, siis on see loomuvastane, siin on sul alati millestki puudus, tekib tühimik.

*

Kui sul on ambitsioonid, siis on vaja aega. 

Ja minu jaoks on religioosne inimene see, kes ei vaja rohkem aega.

Kõik pildid weheartit.com'ist

PS, mõtlen, et see postitus jäägu parem ilma kommentaarideta ja sulen kommenteerimise võimaluse selle posti juures. Aga kui keegi tahab ikka oma mõtteid jagada, siis võib ju mulle kirja saata (karikate.emand -at- gmail.com või karikaemand -at- hot.ee)

Surematu

Olla surematu ei tähenda midagi;

kõik olendid peale inimese on surematud,

sest nad ei tea, mis on surm.

Jorge Luis Borges "Surematu"

Esimese hooga tundub tõsi, aga... loomad ju ka leinavad: ahvid ja elevandid ja koerad...

Kes teab, kas nad teavad või ei, et sama saatus võib oodata neid endidki.

Kuid huvitav tähelepanek iseenesest, et need, kes pole surma olemasolu ja enda võimalikku surma teadvustanud, on vähemalt enda maailmapildis surematud...

ANNE SEXTON The Fury Of Flowers And Worms

Let the flowers make a journey 
on Monday so that I can see 
ten daisies in a blue vase 
with perhaps one red ant 
crawling to the gold center. 
A bit of the field on my table, 
close to the worms 
who struggle blinding, 
moving deep into their slime, 
moving deep into God's abdomen, 
moving like oil through water, 
sliding through the good brown. 

The daisies grow wild 
like popcorn. 
They are God's promise to the field. 
How happy I am, daisies, to love you. 
How happy you are to be loved 
and found magical, like a secret 
from the sluggish field. 
If all the world picked daisies 
wars would end, the common cold would stop, 
unemployment would end, the monetary market 
would hold steady and no money would float. 

Listen world. 
if you'd just take the time to pick 
the white flowers, the penny heart, 
all would be well. 
They are so unexpected. 
They are as good as salt. 
If someone had brought them 
to van Gogh's room daily 
his ear would have stayed on. 
I would like to think that no one would die anymore 
if we all believed in daisies 
but the worms know better, don't they? 
They slide into the ear of a corpse 
and listen to his great sigh.

***

Viimasel ajal tundub kõik nii tore ja naljakas - ka see luuletus :)

Karikakarde ja limukatega pilti mul pole, aga leidsin ühe, kus on uss ja kass:

Käib kah!?!

Luuletuse leidsin siit.

Pilt on aga izismile.comist

Lati kõrgusest

Tulin eile õhtul koju, panin koduse 'baleriiniseeliku' selga ja hakkasin köögis nõusid pesema.


Mees (ohates): "Hmnjaa... sa oled mul lati nii kõrgeks ajanud: kust ma leian teise nii ilusate jalgadega tüdruku."

Mina (lohutavalt): "Noo, sina oled minu lati ju ka kõrgele tõstnud, kuigi... praegu... see võibolla nii ei paista."

Mees: "Noo... ma ei tea... Mu jalgadel pole muidugi midagi viga, aga ma pole neid kunagi millekski eriliseks pidanud."


Heheee! :D
Loomulikult ta teadis, et ma ei räägi ta jalgadest - ta on ikka naljakas... :)

Kuidas ma küsin selliselt naljakalt mehelt lahutust?
Ja pealegi selliselt, kes peab mind ilusaks!

Poisu arust olen ma ok. Ta ütleb: "Sinust ilusamaid tüdrukuid on väga palju, aga mulle sa meeldid."
:D
No ma ütlen: ta on alles poisike...-  ei tea, mida sobib naisele öelda ja mida mitte.
Aga mulle meeldib tema rumal ausus ja pealegi on see nii naljakas.
Ja pealegi olen ma temaga täiesti nõus ka.

*

Pilt izismile.com

Mokalaat

Eile sattusime hotelli, kus administraatoriks oli tüdruk, kellega ma veel pool aastat tagasi koos kohvikus töötasin. Tollal olin ju 100% perekeskne inimene ja temagagi oma lapsest ja Mehest palju rääkinud. Paratamatult jäin mõistatama, mida ta mõtleb. Seda ta kindlasti taipas, et Poisu küll mu abikaasa pole. Mõtlesin ka, kas ta veel suhtleb kohviku-inimestega nii tihedalt, et kellelegi helistada, et oli mind näinud... Aga ta on väga tark tüdruk ja käitus äärmiselt delikaatselt - ei teinud seda nägugi, et oleks mu ära tundnud. Mina muidugi naeratasin laialt, aga üle leti kaelustama ka just ei karanud :D

Vahet muidugi pole, jutud nagunii liiguvad, kuigi ise arvad, et keda see huvitama peaks. Inimesi ikka huvitab. Juba mitu nädalat tagasi helistas Mehele meie ühine kursaõde, kellega meil juba 10 aastat kokkupuude puudub; ta rääkis, et on kuulnud, et Mehel enam pole suhet kui sellist ja tema on ka vallaline, tal on auto ka ja äkki saaks kokku, jooks kusagil kohvi ja ajaks juttu. Mina olin sel ajal muidu 10-päevasel 'komandeeringul' Poisu juures, teises linnas, kus ta siis töötas. Kui tulin tagasi ja Mees sellest telefonikõnest rääkis, siis mu esimene reaktsioon oli, et issand kui armas!, sest meile mõlemale väga meeldis see tüdruk kooli ajal - mulle ja Mehele...Aga Mehe arust oli eelkõige imelik, kust küll jutud selle tüdrukuni võisid jõuda... Tõesti, ei kujuta ette. Me mõlemad suhtleme nii imeväheste inimestega ja südant... no mina tegelt puistan 'kõigile kahele sõbrannale' :D, aga Mees ei räägi eriti kellelegi oma elust midagi. Ja hea küll, kui keegi mind Poisuga koos nägi, siis ei saa ju sellest teha järeldust, et Mees on kohe maha jäetud. No ei tea...



*

Hotellis...

Poisu: "Muzike, no miks ma sind nii väga arrmastan?"
Mina: "No kust mina seda teadma peaks?"
Poisu: "No, vot, ma nagu iseenda käest küsin..."
Mina: "Sa küsid iseenda käest: "Musike, miks ma sind nii väga armastan?"? No mine seisa siis peegli ette ka juba, äkki leiad kergemini vastuse!"
Poisu kujutab seda natuke aega ette ja naerab heledalt ja pikalt (muidu on tal jäme hääl) ja ütleb: "Sinu lollide naljade pärast ma sind armastangi."

Mina: "Ma armastan sind nii väga!... Usud?"
Tema: "Ma üldse ei usu, mida inimesed mulle ütlevad." Mina muigan ja teen talle pai. "Ma ei usu, vaid ma tean! Ma ju tunnen seda!"

*

See on nii tore, et Poisu nii hästi eesti keelt mõistab, kuigi on elanud ja töötanud peamiselt venekeelses keskkonnas.
Ta teab isegi selliseid sõnu nagu "mokalaat"... :)
No nii tubli poiss! :)

VT'd koolist koju oodates...

Kellel on, mille nimel elada,

leiab alati,

kuidas elada.

NIETZSCHE

... lehitsen märkmikku... :)