pühapäev, 28. oktoober 2012

Kuidas seda nüüd öeldagi...


Ma pole leidnud sõnu, et rääkida, kuidas mul läheb...

Kui ma hakkan oma mõtteid kirjutamiseks sobivasse vormi sättima, siis tundub, nagu toimuksid pöörased ja keerulised asjad, kuid see ei peegelda sugugi seda, mis minu sees toimub, mida ma ise tunnen ja läbi elan. Kõigi nende pööraste elumuutuste keskel, mis kõigile mu lähedastele ja sõpradele muret teevad, olen mina rahulik ja muretu, nagu õnnis vaimust vaene ennemuiste.



Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama kusagilt ... uhh... vast kahe aasta tagant, mil ma märkasin, et Mees ei võta enam minu soove ja soovitusi eriti arvesse. Siis märkasin, et kuigi ta on endiselt laitmatult viisakas ja sõbralik, hoiab ta pea pidevalt omaette. No mina vaikselt omaette ei põe ega oleta, ja olen julge ka nagu vana mees - niisiis käisin muudkui küsimas, kas Mees ikka armastab mind veel, ja protesteerimas, et mina pole rahul.



Aga seepeale oli Mees alati  üllatunud, segaduses ja kohmetu ning ütles õrnalt, et kõik on ilus ja kõik saab korda. Ta tunnustas mind alati, sellest ma puudust ei tundnud – ma olin alati kõige ilusam, targem, parem, osavam, nutikam, naljakam jne jne... – tema silmis. Aga ma tundsin end temast liiga eraldi olevat, nagu ta hindaks hästi tehtud riiulit, mida tal ilmtingitama enda elutuppa vaja pole, aga kui see kord juba on, siis OK, kena riiul, sobib küll.



Ja juhtus see, mis ikka juhtub – mulle hakkas meeldima üks poisu, kes mulle tähelepanu pööras.



No ta pole üldse minu tüüp tegelikult..., aga paistab, et praegu on. Ta on suur ja tugev (ta on 192 cm pikk, niisiis kutsun ma teda Pisikeseks; kuna mina olen alakaaluline, kutsub tema mind Paksukeseks), teeb tööd põhiliselt kätega, pole eriline eluplaneerija, on selline tuulepäine lapsuke (kuigi sealjuures ka küllaltki tõsine teinekord). Minust 1 aasta ja 3 kuud noorem ka veel peale selle. Ja üles kasvas ta venekeelses keskkonnas, nii et meil on veel keelbarjäär ka :D – tema räägib küll oluliselt paremini eesti keelt kui mina vene keelt. Mis mulle tema juures meeldib: tal on mõnus madal hääl, aktsent ja põrisev ’r’; tal on hästi suured labakäed ja ta on tugev; ta suudab end hästi vaos hoida ja ei ärple. Ja ta on esimene mees minu elus, kellel ma suudan kaisus magada: muidu mulle kaisus olla meeldib ikka, aga segapuntrasse põimumuna magamajäämise üritamist pidasin absurdseks: ma ei saanud hingata, ma hakkasin igalt poolt sügelema, mu jalad surid ära ja ma pidin neid liigutama, ma tahtsin hädasti asendit vahetada, aga ei tahtnud teist inimest segada/äratada jne...
Aga üldiselt ma tean, et Poisu pole minu tüüp ja pole mulle sugugi selge, miks mul tema juures nii mõnus ja rahulik on... aga lihtsalt on. Isegi kui ta on töölt tulnud ja magab, olen mina tema kõrval mida iganes tehes või lihtsalt lakke vahtides väga väga õnnelik.



No... me teadsime Poisuga teineteist vast 3 kuud ja olime vast 5 päeva nö ’paar’ olnud, kui ma sellest Mehele rääkisin, noh, et mul on nüüd keegi teine. Ma polnud eriti mures tema reaktsiooni pärast, sest ma tean, et Mees on üleloomulikult endast-lähtuva enesetunnetusega ja tema ego ei saa kellegi teise tegemistest eriti purustatud, ka on ta küllalt kõigutamatu eneseväärikusega. Kuid arvestasin, et ta võib kõrgiks muutuda ja minuga mitte rääkida tahta – halvimal juhul.

Mitte midagi sellist siiski ei toimunud. Esimese hooga reageeris ta küll nördinult - kui ma aga hakkasin talle oma paari viimase aasta rahulolematuseavaldusi meenutama, siis tõdes ta nukralt, et juhtunus ei puudu oma loogika.



Midagi rõõmustavat selles olukorras tema jaoks siiski polnud ja muidugi mul oli kahju, aga... kuidagi mõistusega ainult. Patsutasin teda ja ütlesin: "Ole siis tubli!" ja läksin tagasi Poisu juurde.

Lapseke oli alguses ka lausa raevunud – ja ka see ei häirinud mind, sest loomulikult ta võitleb kümne küünega selle eest, et ta pere jääks terveks..., 
aga mul on oma vajadused... 
Nüüd on VT Poisu suhtes mõnevõrra rahunenud, kuid ma ei üritagi neid kaht kokku viia või tutvustada, seda just VT pärast.



Nujaa, ja iga kord, kui ma päevadeks ära lähen ja jätan Mehe söögita ja Väikese Tüdruku õpiabita, on mul neist kahju, et neil saab raske olema, aga – ma ei oska seda seletada (oh, tegelt oskan küll, ja teengi seda kunagi, varsti) – ma ei tunne, et see oleks minu probleem. Jah, elu on raske. Vahepeal juhtub midagi eriti head või eriti halba, aga nagunii käib üks pidev võrgus siplemine.

Esialgu otsime Poisuga oma kodu ja VT jääks Mehega elama. Võibolla on see rumal plaan, aga ega ma niimoodi kahe mehe vahel joostes lõputult elada ei saa. Siiski hakkan käima VT’ga õppimas ja neid siin söögiga ja koristamisega aitamas, kuid seda päeva-ajal, kui Mees on tööl, et olukord oleks must-valgem ja keegi ei saaks midagi loota ega kahtlustada... Poisu räägib abiellumisest, aga ei mul ega Mehel ole lahutamisega kiire – suhe Poisuga on tõsine olnud vaid paar kuud ja meievaheline tõmme võib iseenesest vaibuda, ilma et ma mingit rasket otsust vastu võtma peaksin...



Pean ütlema, et Mees on kogu selle asja keskel käitunud tohutult tähelepanelikult, abivalmilt, mõistvalt, loobuvalt, suuremeelselt – olen lausa uhke, et sellise mehega oskasin vaid 21 aastaselt abielluda. Tavaliselt toob just lahkuminek ja mahajätmine inimese tõelise väiksuse välja, nagu olen korduvalt veenduda võinud. Kui Mees oleks kogu aeg minu suhtes nii hooliv, abivalmis ja tähelepanelik olnud nagu ta on praegu, poleks me iial sellisesse olukorda sattunud... - no see ON nii. Sest mina hindasin teda alati kõrgelt, ja tema oli meie eluga täiesti rahul. Ta ei teinud välja sellest, et mina pole rahul. Ma juba siis, kui ma Poisuga veel tutvunudki polnud, ütlesin sõbrannale, et vaene Mees elab oma maailmas ja talle ei jõua kohale, et ta kaotab mu. Ta on liiga mugav, et endale teadvustada, et ma mõtlen tõsiselt oma juttu, mitte ei virise niisama lõputult, nagu naised ikka.
Ja nüüd – on Mees imetore, imetubli, imearmas nagu vanasti... Aga romantiline side on lõhutud...

Ja paraku on praeguseks pildis veel üks väga tore inimene – Poisu. Ma ei saa ju talle lihtsalt teatada, et tänu talle sai mu abielu jälle jonksu ja Mees hakkas jälle märkama, et ma pole endastmõistetavalt tema kodu osa. See kukuks ju ärakasutamisena välja.

Nii et, kui ma nüüd lõpuks püüan vastata küsimusele, kuidas ma praegu elan, siis: 
- mul on üks solvunud tütar, 
- üks vaguralt minu otsust ootav, oma vitsad väärikalt vastu võtnud abikaasa 
- ja üks lootusrikas, murelik ja armunud poisu; 
ja täiesti uskumatu, aga selle kõige keskel olen mina üpris rahulik ja rõõmus. 



Mul pole tõesti mitte mingit aimu, kuidas see kõik võiks lõppeda; kas ma lahutan Mehest ja abiellun Poisuga, jätan Poisu maha ja jään Mehega, või Poisu ei kannata seda olukorda välja ja jätab minu maha, ning siis ma pean vaatama, kas Mees on nõus abielu jätkama või on ka tema nii solvunud, et tahab minust lahti saada. Ja ükski neist võimalustest ei tee mulle kõige vähematki muret. Jah, ilmselgelt on siin mängus peale minu veel inimesi ja pisikesi õrnu südameid, aga... oh, ka mina kannatasin oma jao ja edasi läks kõik nagu ettemääratud rada. Ma olen alati püüdnud kõigi suhtes võimalikult hooliv olla, samas lõpuni aus, ja mul lihtsalt pole endale mitte midagi ette heita. 
Ongi kõik.



Kõik pildid korjasin täna lehelt www.weheartit.com.

25 kommentaari:

Puruvana ütles ...

Ma ei ole enne küll kirjutanud Sulle, kuid blogi olen lugenud ikka. Ma tahtsin lihtsalt toetust avaldada ja öelda, et see, kuidas Sa sellesse olukorda suhtud, on väga positiivne. Sinu blogist on väga hea jälgida, milliste jõupingutustega ja kui kõva tööga Sa rahuni jõudnud oled.
Veel üks kommentaar - ma ei saa sinna midagi teha, aga tahes-tahtmata tekib mul Sinu blogiga paralleele raamatuga "Söö, palveta, armasta". Võibolla leiad Sa ka kunagi, et kellelgi võib Sinu teekonna kirjeldusest kasu olla ja otsustad väikese raamatu avaldada. Kes teab :)

karikate emand ütles ...

:)

Hundi ulg ütles ...

See vist nõuab ikkagi sisemist jõudu ja julgust hakata elama OMA elu. Seeläbi abistades ka teist inimest otsima tõelist õnne.

karikate emand ütles ...

Armas Hundi ulg, ma ka tõesti südamest loodan, et see nii on.

PS, olen nii tänulik, et kaks esimest kommentaari on olnud nii kenad ja mõistvad :)

lishu ütles ...

Kuidas seda nüüd öeldagi... minul oli lugeda valus, lausa füüsiliselt...

Kabir ütleb: Kuule sõber! Üksainsam asi siin ilmas rahuldust toob - kui kokku saad Armsamaga.

karikate emand ütles ...

Oh lishu...!
Sellist asja, mille kadumise pärast võiks valus olla, pole enam ammugi siin.
Ma arvan, et see tunnete teisenemine, mis meil toimunud on, on parim võimalik.
Jah, kõik oleks võinud jääda vanaviisi ja mina arvasin, et jääbki nii... et noh: kaks inimest tõusevad igal hommikul üles mõttega teha teineteise päev ja elu ilusaks.
Aga nii ei jäänud ja... peab ju arvestama sellega, et kõik muutub ja mitte alati selles suunas, mis meile meeldiks.
Praegu on kõik rahulik ja sõbralik, ja see on isegi hästi - ma olen küll väga rahul, et kõik nii tublid on :)

Catharina ütles ...

Ohhh. Kõrvalt vaadates tundub nii tuttav ja nii kurb ja samas nii välditav.

Tunded on puhas keemia, mida saab tegelikult uskumatult lihtsalt mõjutada, kuigi see võtab aega ja tundub vahel võimatu.

Kui sageli juhtub, et ühel hetkel on tunne: kes küll on see mees minu kõrval, meil pole midagi ühist, ma ei tähenda talle midagi, romantika on kadunud, ta ei arvesta minuga jne jne (igaüks saab siia oma fraasid lisada). Kogetud-nähtud. Kui juba endale midagi sellist pähe võtta, siis hakkab aju igas pisiasjas sellele paradigmale tõestust otsima ja need aspektid, mis ei klapi, viskab armutult välja. Sest inimene tahab üldjuhul olla terviklik. Mis tähendab seda, et mehe maine minu silmis langeb kolinal, tunded mehe vastu kahanevad järjest kiirenevas tempos ja ühine edasiminek näib järjest võimatum.

Kui siis selle tunde peale tegutseda nö ootuspäraselt ("Meie vahel on kõik kadunud, hakkan uut romantikat otsima"), saavad väga paljud haiget - mis siis, et ühiskond seda niivõrd soosib, et igaüks peaks ju nagu selle võimalusega arvestama ja sellega harjunud olema...

Aga on ka teine võimalus. See teine võimalus, mida väga palju ei reklaamita, kuna see nõuab ju tööd ja vaeva ja andekspalumist ja kõike muud sellist, on oma mõtteviisi muuta ning otsida taas koos mehega üles see, mis nii palju aastaid ühendas. Sa kirjutasid ju vanasti korduvalt sellest, kui hea mees ta Sulle on, loe need postitused uuesti avatud meelega läbi.

Romantika puudujääk... kui ei tee mees, tee ise. Kohtinguõhtud, vähemalt 20 tundi nädalas meeldivalt koosveedetud aega, enda vajaduste väljendamine (vahel tuleb seda teha üsna konkreetselt ja täpselt kirjeldada või ette näidata, kus ja mis) ja teise vajaduste tundmaõppimine - see kõik ON võimalik, kui on vähegi motivatsiooni (ja kindlasti on ka mees võimeline uusi käitumismustreid õppima). Aga kui muud tüübid silmapiiril virvendavad, siis on seda omavahelist sädet muidugi raske taas leida.

Teod muudavad mõtlemist. Ja vastupidi. Isegi kui süda ütleb, et tahaks midagi läilaroosat, tuleb järgida mõistust ja tegutseda vastavalt - ning süda tuleb ühel hetkel järele. Kogetud. Ei ole üldsegi mitte võimatu, vastupidiselt üldlevinud seisukohale.

Ja ühel hetkel hakkad taas märkama, kui hea ja ilus ja armas on see mees, kes on aastaid Su kõrval olnud, kui palju ta Sinust tegelikult hoolib, kui palju Sina ise temast tegelikult hoolid. Ja kui tänulik on VT, kui tema vanemad on taas teineteisesse armunud.

Kinnitad endale ja teistele, et kõik on rahulik, sõbralik, kõik on väliselt tublid - aga kui suured haavad on löödud Su lähedaste hingedesse, ei suuda Sa ilmselt ettegi kujutada. Kas see kõik on tõesti seda väärt?

Anonüümne ütles ...

Kirjuta mulle, ma kirjutan vastu. Ei tea kas Sul on ikka veel see vana meiliaadress. liisike @ gmail

karikate emand ütles ...

Oi, Catharina...
Kõigepealt tänan Sind, et nii väga hoolid ja nii pikalt sellest kõigest kirjutasid.

Kahjuks nii see küll polnud. Oleks tore, kui me oleks nii lihtsad inimesed - mina ja Mees.

Ja ta meeldib mulle ju praegugi väga. Ja mina tallegi.
Ja mingit moodi me kindlasti ka praegu armastame ja hoiame teineteist.
Eriti hoiame muidugi eemale, hihihiiiii, see oli nali, mida ma ei saanud tegemata jätta :D

Aa, ja Sinu viimane küsimus, kas see kõik on tõesti seda väärt?
Mis on seda(mida?) väärt? Mul ju muud eesmärki pole, kui end hästi tunda. Mul polnud mingit kavatsust kedagi uut leida, vastupidi, ma välistasin selle võimaluse enda jaoks ja olin väga segaduses, kui sain aru, et olen, paraku, armunud. Ja kui Sa arvad, et ma ei tunne end tegelikult hästi, kui teistel on raske, siis - ma olen 4 kilo juurde võtnud, pea mul praktiliselt ei valuta enam, ja ma magan nagu miska! Nii et... minu jaoks on küll kõik õige ja igale ühele on oma kannatused, mis päriselt ongi tema omad. Ma pigem arvan, et ma kannatasin varem (ära) palju rohkem, kui minu jagu oli.

Liis,
kirjutan kindlasti, aga õhtupoole, praegu hakkab kiireks minema :)

Oudekki ütles ...

Tead, kui nüüd päris olla, noh... ma üldse ei ole üllatunud. Äkki ma isegi ootasin seda postitust :) Aga kuna see on nüüd kuskil väga sügaval sinu elu sügavustes, siis ma ei taha avalikus ruumis targutama hakata, et miks. Aga kui sa käid Catharina soovituste järgi ja omi vanu postitusi loed, siis saad isegi teada. Ainult, ma ei tea, kas peaks.

Õnnelik tuleb olla ja õnne määrab kõhutunne. Aga, see, ma soovitab kahe elu elamisest nii kiiresti loobuda kui võimalik, lõpuks on kõigile kasulikum ja sinu uni võib jälle ära minna.

Jõudu, igatahes!

karikate emand ütles ...

:)

soodoma ja gomorra ütles ...

No muidugi, kui lähtuda sellest, mida sa ise kirjutanud oled, siis võib otse loomulikult tunduda see, mis nüüd juhtus kõrvaltvaatajatele vägagi muret tekitav ja rumal.
samas, mina lähtun eeldusest ja teadmisest, et kõik, millel meie hinnangud ja arvamused saavad põhineda ongi üksnes see, mida ja kuidas sa ise välja näidata või öelda oled soovinud.

Pealegi, kui olen ise midagi väga sarnast läbi teinud. need tunded ja mõtted on vägagi äratuntavad. Kuni selleni välja, kuidas tereve perekond teatud aja(ks) teisele poolele üle läks ja minu vastu töötama hakkas.

Mina soovitaks sama mida Oudekki, mida kauem kahe vahel tahta kõigile hea olla, seda kiiremini uni uuesti ära läheb.
Ja laps on see, keda kogu loo puhul kõige rohkem säästma püüdma peaks.
Täiskasvanud ongi sellesk täiskasvanud, et ise endaga hakkama saada.

karikate emand ütles ...

Aga tead mis, soodoma - minu sõbrad ja perekond (noh - isa, õde ja vend) on täiesti minu poolel, 100%! Aga mures on nad ikka, et kas sellest Poisust ka saab mulle mees :D..., aga vaat, mina selle pärast ei muretse. Ei peagi saama...
Tige on ainult VT, ja tal on selleks loomulikult õigus, aint inetuid sõnu ei tohi kasutada :D Tema on ka ainus, kes mind lolliks peab. Teised kõik ammu teavad, et hakkasin Teatud Asjadest väsima oma armsa Mehe juures, ja teavad ka seda, et ma oma mõtteid kunagi Mehe eest varjul ei hoidnud, ja teavad ka seda, et tema ei võtnud mitte ühegi mure puhul mitte midagi ette. Vähemalt mitte enne, kui oli liiga hilja. Nii et jah, sugulased on kõik minu poolel ja see on tõesti hea. Sugulased pole mu Meest kunagi selliseks taeva-anniks pidanud nagu ma ise :D

Catharina ütles ...

Mina olen samuti midagi sarnast läbi elanud, mitte küll kaugeltki nii kaugele minemata ja tänapäevaste mõõdupuude järgi ei juhtunudki mitte midagi, aga mõtetes palju puudu ei jäänud. Mitmeti tuli tuttav ette.

Praegu mõtlen tagantjärele õudusega, et kui oleksin toona järginud "südant ja emotsioone" (tõlkes: möllavaid ja vägagi mõjutatavaid hormoone), siis oleksin ikka väga palju rohkem kahetsenud.

soodoma ja gomorra ütles ...

No kui juba perekond toetab, siis ...ma julgen arvata, et ei saa midagi väga valesti olla. Või minna.
Hoia siis oma tigedat VT, temal on täielik õigus kuri ja õnnetu olla!

karikate emand ütles ...

Just nii, soodoma! :)


Catharina,
ahah, nüüd saan kohe öelda, milles meie lugude erinevus on.
Mina küsisin Mehelt lahutust juba möödunud aastavahetusel, ehk siis rohkem kui 4 kuud enne, kui ma oma Poisuga üldse tuttavaks sain.
Nii et äraminekuisu oli mul juba ammugi, ainult seda ma ei kujutanud ette, et lähen kellegi juurde.

Ah, no ja kui kellelgi tekib küsimusi, kuhu see lahutus jäi siis, siis Mees palus, et ma annaksin talle ühe aasta, et asjad korda sättida. No muidugi ma andsin, nagu ikka :P... ainult et ma hoiatasin, tol õhtul ja juba mitu kuud varem ka, et kui ta nüüd liigutama hakkab, siis võib olla liiga hilja. Ja ilmselgelt oligi, sest ma enam lihtsalt ei vajanud neid asju temalt, hoolimise märke temalt. Aga see ei tähenda, et me halvasti läbi saaksime ja kõik need jutud said ka ilusti ja soojalt, käest kinni hoides räägitud omal ajal. Jutumees on ta alati kõva olnud, hihihiiii :D

... ütles ...

Eeskätt pean ma ikka su meest kiitma. Vähemalt seda meest, keda sa siin kirjeldad. Kui ta tõesti sai aru, et on vigu teinud ja nõustus sinuga, mitte ei hakanud oma ego upitades sind maha tegema, siis aplaus talle. Sa oled tõesti pika aja elanud koos suurepärase mehega.

Mulle ei tulnud ka see postitus üllatusena, aga see pole oluline.

Lõpetasin enne selle postituse lugemist just OSHO uue raamatu naistest (mu esimene OSHO raamat ja selle põhjal tundub, et ka pikaks ajaks viimane ...). Seal ta räägibki ideaalist, kuidas inimesed elavad koos seniks kuni nad teineteist armastavad ja siis lähevad oma teed, keegi ei solvu, keegi ei tunne valu, tänatakse lihtsalt selle eest, mis oli. Ise ka just lahkumineku üle elanuna (kuigi ma olen palju noorem ja mitte abielus ... seega midagi hoopis muud) mõtlesin, et kas mind ümbritsevatest inimestest keegigi suudaks niimoodi oma lahkuminekusse suhtuda. Ma ei leidnud kedagi. Ikka nägin inimesi, kes mattusid emotsioonidesse, tundsid valu ja ärakasutatust jnejne ... Ja siis ma tulin siia ja lugesin sinu postitust. Täpselt seda ideaali, millest oli kirjutatud. See siis ongi olemas?

Ma enam ammu ei muretse laste pärast. Meist nii paljud on üle elanud vanemate lahutuse, on üle elanud hullemaidki asju. Küll ka nemad elavad. Ennast ei saa laste pärast ohverdada, nad ei armasta sind selle eest rohkem, pigem põlgavad. Tuleb vaid pidevalt märku anda, et ükskõik, mis juhtub, oled sa alati VT ema ja jääd alati talle toeks.

karikate emand ütles ...

to ...
No nii tore kommentaar on Sul!
Aitäh! :)
Eriti tore, oli lugeda viimast lõiku. No - nii on!

Maire ütles ...

Lastega siiski nii lihtne ei pruugi olla. Mina lahutasin kui vanem laps oli 12 ja noorem 8. Laste isa armus nooremasse ja laskis jalga. Ja minu täiskasvanud lapsed räägivad väga sageli, mis oleks võinud olla kui me poleks lahutanud. Kusjuures ma olen nendega nõus, aga valik oligi nii - kas mina või lapsed - kõigil kolmel ei saanud lihtsalt hästi minna. Selle all ma mõtlen seda, et olles jälginud oma laste isa hilisemat käitumist, ma tean, et oleksin jäänud igaveseks petetud naiseks, ta lihtsalt on liialt kergesti armuv ja pole ka järgmisele naisele truu suutnud olla. Kui ma oleksin tema väikese truudusetuse maskiga näol suutnud välja kannatada, siis oleksid lapsed täna meile tänulikud. Aga mu lapsed on õnnetud, nad oleksid tahtnud, et jääme kokku ja arvavad siiani, et oleksime pidanud rohkem pingutama. Lihtsalt selline vaatenurk. Elud on erinevad ja lapse kahjustusi saab hinnata vaid tagantjärele.

karikate emand ütles ...

Aga Minnike, Su lapsed ju lihtsalt fantaseerivad, kuidas oleks olnud, kui Sina ja Su mees oleks osanud olukorra kuidagi teisiti lahendada. Aga te ei osanud ju! See on sama hea kui mõelda, mis ma teeks, kui mul oleks miljon krooni - tore oleks, aga paraku mul pole seda miljonit.

Ega keegi ei arvagi, et see on lastele lihtne. Lastel on palju raskusi elus ja palju nuttusid nutta ja teismeiga pole teps mitte kergem, ja siis tuleb noorus ja armastuse otsingud ja seejärel karm vastutustundliku täiskasvanu elu :D, terviseprobleeme toov vanadus - mitte kellelgi pole mitte kunagi kerge, aga ma arvan, et kui nõuda endale kerget elu, siis on pettumus garanteeritud. Tuleb olla realist, mitte optimist.

Heli ütles ...

Minu jaoks on ohumärk läheduse lõpust see, kui äkitsi hakkab tohutu “suhte administreerimine”. Et see, mis enne oli loomulikult ja iseenesestmõistetav olemas või PUUDU, saab ühel päeval kõige olulisemaks. Edasine on kõik üks suur enesepett. Seetõttu pean ka kõikvõimalikke paarissuhteteraapiaid ja “proovimeikkaveel” silmamoondamiseks. Lausa farsiks, tegelikult.
Imetlen ja kadestan Sind. Iseolemiseks ja õnnetundeks on vaja sisemist intellekti ja julgust. VT saab hakkama.

karikate emand ütles ...

Aitäh, Heli! :)
Arvan sama!

Anonüümne ütles ...

Soovin Sulle ja VT-le kõike head ja õnne! Iga inimene väärib õnne! :)

karikate emand ütles ...

Aitäh, kulla sinilind! :)

Muide, täna juhtus üle piiiiika aja esimest korda, et VT tuli mulle kekseldes ja hõisates esikusse vastu, ning kallistas mind kaua-kaua, kui olin nii 21 tundi kodust ära olnud.
Nii et küll me kõik harjume ja omale igast päevast õnnekillukesi leiame :)

Tombo ütles ...

Tee, mida õigeks pead. Mees võib muutuda, kuid ainult ajutiselt. Kui rutiin taas ligi hiilib oled täpselt samasugune "atraktiivne" riiul. Endalgi tuleb varsti vist äraminemise tee ette võtta. Aitäh, et sellest nii avatult kirjutad. Ma usun, et väga paljud oskavad ennast samastada.